Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

Päev 13: San Juan ja koduigatsus

12.12.12 @ 12:12 (vähemalt serveri kella järgi)! 😉

Öösel näen kummalist und: Oleme Eestis tagasi, paks lumi maas ja autol suverehvid. Mõtlen, kuidas see lumi ikka nii kaua püsib, kui vahepeal pidi ju sulaks minema. Valmistun kliendi juurde minema, kui märkan kalendrist, et nädal veel aega. Ja Imbi on ka Pärnus. Saan ülejäänud autoseltskonnaga kokku ja selgub, et olime Siimu agiteerimisel varem tagasi lennanud. Kõik tundub väga tõetruu, aga siis ärkan ma ikkagi Mendozas, kui Vedru paanikaga sisse lendab: vaja ruttu check-out teha, järgmised tahtvat juba tuppa saada.

Kuna Siim ja Vedru õhtul kõvasti pidu panid, olen mina hommikul roolis. Marsruut Mendoza -> San Juan. Meie teine auto tahab veinitootjaid külastada, aga paneme selleks vales suunas ajama. Lõpuks lööme käega ja võtame suuna ikkagi otse järgmise hotelli poole. Pika otsimise järel leiame söögikohaks McDonald’si (Priit valis Subway) ja siis järgneb tšill: kaks tundi proovini aega rahulikult hinge tõmmata. Hosteli tagahoovis on ka bassein, aga ma ei tea, kas viitsin/jõuan seal supelda.

Eile vestlesin Peebuga koduigatsuse teemal ja selgus, et ka tema oli reisile tuleku osas üsna kahevahel. Sest kui kodus ikka kõik hästi on, on seal mõnus olla ja ei tahagi eemale.

Ilm on siinkandis soe, õues päeval 30+ kraadi. Toas on jahe ja mõnus, aga kontserdisaal on miskipärast täiesti külmikuks jahutatud. Õnneks on rahvariidel pikad käised. Ja no prožektorid võivad ka veel natuke aidata.

Järjekordne tehniline probleem: seekord ei võta mu Kindle pilti ette. Loodetavasti on lihtsalt aku tühjaks jooksnud mingitel imelikel asjaoludel ja hiljemalt lennukis saab jälle lugeda.

Pesen ka sokke, sest hommikul läks jalga viimane madala säärega paar.

Tänane saal, kuigi külm, on senistest suurim ja mahutab ligi 1000 inimest. Kohalik koor ennustab publikut max 300, ehk tuleb vast tühja saali tunne. Kogu asi meenutab pisut Jõhvi kontserdimaja: suur ja uhke saal väikses — kuigi siinses piirkonnas tähtsas — linnas. Saal ise on brutaalne: kui siin koorikonkurssi pidada, võiks žürii ilmselt täpselt ära öelda, KES valesti laulis. Tagumisse (26.) ritta kostab ära iga koorilaulja hingamine, lavalaudade pisikestest kriuksatustest rääkimata.

Enne meid esineb kohalik 22-liikmeline kammerkoor (mehi-naisi täpselt pooleks) ja hirmutab pisut ära, kuna kõik pisemadki apsakad kostavad eelkirjeldatud detailsuses välja. Tundub, et kogu koor otsustab seetõttu kõvasti pingutada ja esimesed lood kõlavad vähemalt koori seest kuulatuna väga mõnusalt. Aga pole midagi parata, reisiväsimus annab tunda ja energiat jätkub seekord ainult kava esimeseks kolmandikuks. Pärast seda vajuvad vist juba kõik lood. See-eest on publik jälle ülimalt energiline ja võtab meid väga hästi vastu.

Pärast kontserti läheme kohaliku koori kutsel restorani ja maksame mõttetult suure summa ei millegi erilise eest. Omal käel otsides ja väiksemate gruppidena oleks ilmselt paremini saanud. Tulen esimeste seas ära ja kirjutan neid viimaseid sõnu siia nüüd kell 2:15. Aga kuna hotelli WiFi suri tänaseks ära, saab rahulikult magama minna. 🙂