Kuidas Maanteeameti e-teenindus mul hästi operatiivne aitas olla

Vahetasin hiljuti oma sõiduki uue vastu välja. Muuhulgas avastasin, et enamike automüüjatega pead kliendina väga aktiivne olema. Või no esimese pakkumuse vast ikka saad, aga sealt edasi pead härjal kõvasti sarvist haarama. See selleks.

Pärast pikka kaalumist ja lugematuid proovisõite tegin oma otsuse lõpuks ära, sain pangast positiivse otsuse, otsisin kõige soodsama kindlustuse ja … jäin ootama seda päeva, mil auto kätte pidin saama. Neljapäeval leppisime müügimehega kokku, et ta saadab mulle kindlustuse tegemiseks reede lõuna paiku e-postiga digitaalse koopia registreerimistunnistusest ja et kella kaheks võiksin oma uuele Focusele järele minna.

Focus 1

Eks ma olin muidugi natuke põnevil ka, ikkagi uus asi ja nii. Küsisin kolleegidelt ASAs, kes Maanteeameti rakendusi testivad, kui hästi nad tööprotsessi teavad. No et kui pikalt enne automüüjale üle andmist andmed baasi sisestatakse ja nii. Aga nad kas ei teadnud (arusaadav, sest testitavat funktsionaalsust on ilma ümbritsevate protsessidetagi meeletult palju) või ei tahtnud mulle lihtsalt öelda (ka arusaadav, sest teadmistes peitub ju ometigi võim ja kes ikka võimu tahaks käest anda). Igatahes logisin kohe hommikul e-teenindusse sisse ja kukkusin refreshima. Ikka näitas ainult neid autosid, mille passis ma seni kasutajana märgitud olin.

Lõunalauas burgerit oodates olin korraks antisotsiaalne ja logisin mobiilist ka sisse. Ohoo! Uus number! Teavitasin kiiresti kindlustust, pidasin söögi kõrvalt veel viimased hinnaläbirääkimised ja jäin (kindlustuse) arvet ootama. Nüüd tundus kogu maailm e-posti kiiruse (õigemini aegluse) taha seisma jäävat: isegi BabyBacki arve jõudis kiiremini kohale. Kontorisse tagasi sõites (ei, ma ei olnud roolis) sain lõpuks kõik makstud ja poliisi kätte.

Kui ma kehtiva liikluskindlustusegaInfo-Autosse jõudsin, oli automüüja parasjagu tehnilise passiga skanneri juures. Ütlesin, et pole vaja saata, kõik on juba vormistatud. Ausalt, sihukest asja polnud mul veel varem juhtunud, et uuele autole järele minnes pole sellel veel numbreidki küljes.

Numbrid laual

Miks ma viimasel ajal väga blogima ei kipu

Ei räägi kõike ausalt ära, ei alusta isegi algusest mitte. Tsiteerin lihtsalt iseennast hästi kiiresti:

üle-eelmise nädala lõpus tegime p9-ga tartus proovi laupäeva hommikul, õhtul oli tallinnas kasuisa juubel, pühapäeval meeskoori juhatus, esmaspäeval kooriproov, teisipäeval… hah, teisipäeva õhtu oli “vaba”, aga magama jõudsin ikka hilja, kolmapäeval aitasin ühel sõbral talverehvid alla kruvida, pärast käisin reklaami sisse lugemas, neljapäeva õhtu algas arvutimaailma testiga, sealt tormasin basside 2 nädala tagant toimuvale üritusele, sealt edasi neljapäeva proovi, reedel sain oma bändivisiitkaardid kätte, siis oli soundcheck, pärast seda viisin stuudioträkid miksimisse, õhtu lõppes EKA peol kahe seti mängimisega (kusjuures settide vahel olin ma vastutulelik ja sõitsin korraks mustamäele), laupäeval riisusin lehti ja… no siis läks juba rahulikumaks natuke

True story! 🙂

Varsti (loe: loodetavasti lähipäevil) kirjutan viimasest “Tagasi kooli” kogemusest ka — enne, kui ta päris ära ununeda jõuab.