“Anna hoogu!” ehk 4 kirja, millega ma meeskoori Hooandjasse meelitasin

Lubasin, et jagan oma motiveerivaid kirjutisi? Lubasin. Teen ära ka.

Kõigile, kes meile hoogu andsid — olgu siis meeskoorist või mujalt — aitäh! Varsti saavad teie eksklusiivmeened ka valmis ja siis on pidu. 🙂

Kuna lõppenud hooajal oli minu amet meeskoori juhatuses “Kroonik 2 (turundus)”, tegelesin, noh, turundusega. Antud projekti juures tundus, et turundada tuleb eelkõige sissepoole.

22. mai, esimene kiri: “Tänavuse kevadkontserdi DVD/BR ainult Hooandjast!”

Hei!

Seoses seekordse uuendusliku lähenemisega ei toimu kevadkontserdi DVD koorisisest müüki. Poes ka ei müüda. Ainult Hooandjas ja ainult piiratud ajal. Aga see-eest tuleb seekord ka BluRay neile, kes eriti head kvaliteeti tahavad.

Ehk siis:

  • Kui sa tahad endale koju kustumatut mälestust tänavusest kontserdist, anna hoogu!
  • Kui sa tahad, et Kvartett64 sinu poolt valitud ajal ja kohas laulu lahti lööks, anna hoogu! (NB! Selle eksklusiivse pakkumise saab ainult kõige kiirem reageerija, nii et anna aga krediitkaardile valu!)
  • Kui sa fännad oma koori ja tahad seda teistelegi näidata, anna hoogu!

Lisaks on saadaval igasugu muud toredad auhinnad ja ka eelmiste kontsertide salvestised.

Hoogu saab anda 18. juunini siin: http://www.hooandja.ee/projekt/tehnikaulikooli-akadeemilise-meeskoori-kevadkontserdi-uni-salvestus

Loomulikult kutsu ka oma sõpru üles hoogu andma. Saadaval on sellist kraami, millele kooriväline isik muidu naljalt ligi ei saa! 🙂

garf
bs
PS: Kui mõni su sõber kontserdile tulemata jättis, sest kumbki aeg ei sobi, suuna temagi hooandjasse.

Nonii, avalöök tehtud. Saan ka mõned täpsustavad küsimused, millele ma alguses üldse vastatagi ei tahaks, aga siis muudan taktikat ja lähen konkreetseks.

Umbes-täpselt samal ajal postitab Alan ka Facebookis meeskoori lehele vastava info: https://www.facebook.com/meeskoor/posts/816444151716360

Hooandjas läheb aga … aeglaselt. Näiteks hetkel on 1600€ eesmärgist on koos juba tervelt 6 eurot!

26. mai, teine kiri: “Veel hooandjast: loe kindlasti lõpuni!”

Hei!

Tuletan veelkord meelde, et tänavuse kevadkontserdi DVD on saadaval AINULT hooandja kaudu. Küll aga saab seekord valida DVD ja BluRay vahel, sest tegu on ikkagi HD-salvestusega.

Miks hooandja projekt tehti?
Põhjuseid on mitu:
1) Kevadkontserdi eelarve ei kanna kogu seda ilu välja. Ja üldse on meil juba pikemat aega salvestus kontserdi eelarvest lahus hoitud. Jah, ERR toeas meid bussi, kaamerate ja 4 operaatoriga, aga meil endal tuleb kinni maksta ülejäänud 4 operaatorit, steadicam (see äge traksidega kaamera, mis mööda lava ringi tuiskas) ja kraana. Viimasest kahest salvestusid ilmselt kõige ilusamad kaadrid üldse.

2) Et DVD/BluRay oleks kättesaadav ka väljaspool koori. Ehk siis pakkuge seda võimalust kindlasti kõigile, keda te ise kontserdile kutsusite. Eriti neile, kes oleks muidu tahtnud tulla, aga kuupäevad ei sobinud.

3) Võimalus teha midagi enneolematut. Okei, NSSS küsis ka Hooandjast raha ja helikandjate toetuseks on varemgi koorid kogunud, aga sellist kontserdisalvestust pole veel varem Hooandja kaudu rahastatud.

4) Laiem kõlapind Kevadkontserdile ja koorile üldse. Cherry kaudu jõuame juba päris paljudesse postkastidesse. Hooandja projekti on lubanud promoda ka TTÜ turundus.

Okei, aga mida ma siis nüüd tegema pean?
Näita, et sa oled mees! Jaga ja toeta! 🙂

Lisaks on kõige vingema paketina võimalik 1000€ eest endale Kvartett64 esinema saada. Kas sa riskid oodata, kuni keegi teine selle su nina eest ära napsab?

garf
bs

“Näita, et sa oled mees!” on hädisevõitu katse korrata kontserdi aftekal üsna hästi toiminud üleskutset: “Kes on MEES, tuleb praegu minuga kaasa Margole appi!” Aga natuke vist siiski mõjub. 🙂

Aeg läheb ja toetusi tilgub vaikselt juurde. Eesmärk ei ole veel täis, seega on aeg viimaseks jõupingutuseks.

10. juuni, kolmas kiri: “Telli {UNI}, toetad koori! (9 päeva jäänud)”

Hei!

Lühidalt: kliki linki (http://bit.ly/unehoog) ja vali endale sobiv toetuspakett välja. Jaga linki ka oma sõpradega, kellele ka kõigile kindlasti hea {UNI} meeldib.

Ja nüüd kõigest lähemalt. Audiovisuaalset konservi (omal valikul kas DVD või Blu-ray) tänavusest kevadkontserdist (edaspidi {UNI}) on võimalik tellida veel ainult 9 päeva. Ja siis ei saa seda enam mitte kuskilt. Finito. Kõik. Läbi. Ja keegi ei tohi öelda, et pole hoiatatud.

Ägedatest pakettidest, mis vahepeal lisandunud on:

  • 50€ pakett muutus. Kui algselt kuulus siia {UNI} ja 2 varasema kontserdi DVD-d, siis nüüd on mineviku asemel võimalik hoopis tulevikku investeerida — alternatiivina on valikus {UNI} ja 2 VIP-pääset jõulukontserdile! (pluss autogrammidega foto, tänamine koori FB lehel ja “Kolm piiska”)
  • Lisandunud on 350€ pakett, mida on kokku 3 tükki ja mis sisaldab õhtusööki restoranis Neikid (www.neikid.ee) meie presidendi, koorivanema ja dirigendiga. Kindlasti väga põnev seltskond ja kahtlemata väga head toidud. Loomulikult ei puudu sellest paketist ka {UNI}, 2 varasemat DVD-d või 2 VIP-pääset jõulukontserdile, koori hooajasärk, autogrammidega foto, nimeline tänu FB lehel ja salvestisel ning “Kolm piiska”
  • Publiku tungival soovil pakume nüüd võimalust tellida endale AINULT {UNI} — ja seda kõigest 15€ eest! Olgem ausad, me lausa kõhkleme, ega see pakkumine Blu-ray puhul alla omahinna ei jää. Aga no mis teha, lubadus on lubadus ja surve on surve. Õnneks ei ole keegi seda siiani soovinud ja loodame, et see nii ka jääb. 😉

Kui sa juba nii kaugele lugenud oled, tahad sa ilmselt teada, kuidas see hooandmine siis ikkagi koori toetab. Ega ma päris täpselt ei tea, aga spekuleerin nüüd metsikult. No näiteks, kui peaks juhtuma, et Hooandja projekt oma lävendit ei ületa, jääb kogu salvestamise projekt rängalt miinusesse. Ja nii võib jällegi tekkida olukord, kus värskelt kinnitatud juhatus peab eelarve tasakaalustamiseks drastilisi meetmeid kasutusele võtma, näiteks õlle hinda tõstma! Et seda ei juhtuks, anna hoogu! 🙂

garf
bs

Kirja lõpus lähen juba ähvardavakski, aga üritan seda siiski veel huumori taha peita. Tagasisidena saan paar kiitust korraldustiimi seest ja ühe küsimuse, mismoodi see Hooandjast tellimine siis ikkagi käib. Tõsi, ühtegi kasutusjuhendit pole keegi teinud ega postitanud.

Projekt saab oma rahalise eesmärgi täis, aga minus on juba üsna tugevalt juurdunud kahtlus, et koor pisut magab ja ei näita kaugeltki täit potentsiaali. Ei piletimüügis ega ka Hooandja kampaaniat reklaamides. Nagu see kõik olekski ainult paari mehe vedada. Ja just sellepärast võtan ma lõpuks riski õrnahingelisemate lauluvendadega tülli minna ja saadan välja viimase kirja.

18. juuni, viimane kiri: “Mis su vabandus on?”

Hei!

Täna on viimane võimalus hoogu anda: http://bit.ly/unehoog

Kui sa pole veel hoogu andnud (või veennud oma sõpru-sugulasi seda tegema), siis miks? Mis su vabandus on?

Kas sa oled panustanud meeletult (une)aega lõpp-produkti valmimisse? Õpetanud teistele laule, kirjutanud sütitavad tekste, pidanud pingelisi läbirääkimisi, müünud meeletult pileteid vms? Kui jah, siis on kõik okei. Sina ei pea end süüdi tundma.

Või on probleem selles, et raha pole? Juta (nimi muutmata) kurtis sama, aga andis ikka hoogu. Ja jagas sõpradele ka. Vaatamata sellele, et remont käib. Ja et tema kontakt Meeskooriga on üsna põgus — ta on ainult kahel kevadkontserdil publikus olnud. Sinu kontakt on ju märksa sügavam ja isiklikum, ei? Kui muidu ei saa, küsi lauluisalt. Kui lauluisalt ka ei saa, noh, siis on see ka okei. Ära sina ka end süüdi tunne, sa vähemalt üritasid.

Kui sa end eelkirjeldatud stsenaariumides ära ei tundnud, küsin veelkord: Mis on SINU vabandus? Minule kirjutama ei pea, lihtsalt mõtle see enda sees välja.

Aa, tegime viimaseks päevaks spetsiaalse video ka. Eriti võimsa ja ilusa. Vaata siit: http://youtu.be/Rm8uCUd_fC8

garf
bs

Vaikus eetris. Mitte keegi ei vasta. Küll aga näitab Hooandja päeva lõpuks sellist pilti:
80 hooandjat; 2453€ kogutud 1600€ eesmärgist

80 hooandjat on igatahes rohkem, kui mehi laval. Ehk siis iga mehe kohta vähemalt üks hooandja (või ta ise) ja siis veel mõned. Ma olen endiselt seda meelt, et potentsiaali olnuks enamaks, aga positiivne tulemus on positiivne.

Aitäh veelkord kõigile hooandjatele! 🙂

Kuidas tuli {UNI} ehk järjekordne viimase hetke ime

Kolme nädalaga nullist muusikalini, kahega (loe:ühega) nullist vaheklippideni. Müstilised tehnilised probleemid. Ettenägematud olukorrad, kus kõik mehed lavale ära ei mahu. Kõike on justkui olnud, aga tänavuse närvipingega ei anna meie varasemaid juhtumisi võrreldagi.

Alustame aegsasti

Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, ei ole ma viimastel aastatel oma rollist kevadkontserdi sünnitamise juures päris täpselt aru saanud. No ütleme “konsultant” ja loodame, et on piisavalt selge. Seekord olin ma kindlasti kaasatud ka koori turundusinimesena, ehk siis minu ülesannete hulka kuulus suhtlemine reklaamiagentuuriga ja erinevatesse kanalitesse info ettevalmistamine.

Plakati tellin varakult, veebruari lõpus. Ehk siis 3 kuud enne kontserti. Selleks ajaks on meil ka kinnitus, et külalisesinejad on koostööst huvitatud ja varsti saame kokku. Esimesed kavandid saabuvad meieni 10. märtsil. Aga kinnitada neid ei saa, sest plaanid pole veel lõplikult paigas. Ja siis tabab meid šokk — esimest korda meeskoori ajaloos on külalisesinejatega läbirääkimised . Ametlik põhjus: “Olemasolev materjal ei haaku piisavalt kontserdi kavaga ja uue kirjutamiseks/õppimiseks pole aega.” Tegelikku põhjust ei tea siiani. Teooriaid on, aga las need praegu jäävad.

Otsingud ja paanika

Kuna esialgsed staarid oleksid tulnud koos oma materjaliga, mis kuidagi lõtvade traagelniitidega muusikalise kava vahele sobitub (viimastest aastatest ei meenugi vastupidist näidet), on meil korraks ideed otsas. Soov on selge — kaks naisnäitlejat, sest kontrast on tore ja millest need mehed ikka unistavad. Aga tundub, et ükski näitleja ei taha nii viimasel hetkel (~kuu enne sündmust) improviseerima tulla. Harrastus-improteatri poole ei julge me aga veel pöörduda. T-teater on ka huvi üles näidanud, aga me oleme ikka sellised aravõitu mehed ja tahame ainult kindla peale välja minna.

Niisiis otsime paaniliselt stsenaristi. Sest vastutus on suur — ETV abiga on plaanis teha ülesvõte, millest parimad palad ka eetrisse jõuavad. Kirjutada oskavate inimestega on aga järgmine probleem: kes on välismaal, kes tööga hõivatud, kes 2 nädalat magamata (eks ikka kuklasse jõllitavate tähtaegade pärast).

Lõpuks Margol siiski näkkab. Saame kätte esimese stsenaariumimustandi, mis enam-vähem sellisena lõplikuks jääbki. Kuna ka näitlejatega on selleks hetkeks põhimõtteline kokkulepe olemas, kujutame esimesel lugemisel vaimusilmas ette, kui hästi antud tekst just nende suhu passib. Paraku ei saa nad ise sellest lugemisest osa võtta ja nii me oma fantaasia peale toetudes tunnemegi, et kõik on lõpuks hästi.

Siis aga saabub kontserdinädala esmaspäev, näitlejad võtavad teksti esimest korda kätte ja … kriis. Teksti on liiga palju, osa sellest ei tundu enam eriti naljakas (stress võib oi-kui-hästi huumorit tappa), helirežissöör kuuleb mingitest ideedest esimest korda (ja on õigustatult pahane), … Aga vähemalt on elektriga seekord kõik hästi! Nojah, ekraane ka ei ole. Välja arvatud need mustmiljon, mis pühapäevase kontserdi ajal ERRi ülekandebussis helendavad.

Kõik laabub

Igatahes, tiimitööna õnnestub näitlejaid siiski veenda, et kõik läheb hästi ja natuke on vaja lihtsalt veel viimase hetke eeltööd teha. Koorist (!) tuleb initsiatiiv korraldada üks lisaproov, et tantsud-laulud ikka korralikult selged oleksid. Ja neljapäeval toimubki kontsert. Vaatan saalist, on naljakas küll. Ja ilus. Grete, kes mu kõrval istub, saab endale peaaegu permanentse tibutagi.

Pühapäevaks valmib ka improviseeritud kavaleht, et leevendada ekraanide puudumist. Mitmel varasemal kontserdil, noh, kuvati ekraanidele laulude ja autorite nimesid, eksole. Ja ometi küsis reklaamibüroo minult juba reklaami kujundust tellides (s.o. 3 kuud varem), kas tahame kavasid ka.

Pühapäevasest kontserdist ma väga palju ei mäleta — olen hommikust peale rakkes, aitan Margol operaatoritele töölehti ette valmistada ja režissööri assistendil režiiplaanis järge pidada, et õige kaamera õigel hetkel õiget asja õigesti filmiks. Aga noh, esimene kord ja ega see tulemus just suurepärane ei ole. Järgmine kord on vähemalt ühe korra kogemus ees.

Ahjaa, miks mind laval ei olnud? Sest semestri kohalkäimisprotsent jäi paar nädalat enne kontserte õige napilt alla kuuekümne.

Järgmises postituses avan natuke meie Hooandja kampaania tagamaid. Eriti seda, milliste alatute võtetega ma meeskoori iseendale hoogu andma meelitasin.

Ära maga und maha!

Ammu pole midagi kirjutanud siia. Ideid on küll, aga nende küpsetamiseks napib aega. Ja nüüd siis avastasin, et üks idee on märkamatult juba täitsa küpseks saanud. Vaat’ et lavaküpsekski. Järgneb peatselt saabuva kultuurisündmuse reklaam.

TAM_UNI_2014_636x900_pix_veebi

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kevadine kontsertetendus “Uni”

Unistamine on ainus töö, mis toidab. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor toob oma kevadise töö viljad juba õige pea kõikide oma sõprade ette.

Kontsertetendus “Uni” jõuab Estonia kontserdisaali lavale neljapäeval, 22. mail ja pühapäeval, 25. mail. Kuulamisnaudingut pakuvad vanemad ja uuemad kodumaised kooriteosed Gustav ErnesaksaVeljo TormiseCyrillus KreegiMart Saare ja teiste autorite loomingust. Lisaks sisaldab kontsert spetsiaalselt meie koorile valminud Mari Vihmandi verivärsket laulu “Tule, uni, uksesta” ja põnevat valikut välismaisest muusikast.

Unenäolise atmosfääriga humoorikaid vahepalasid esitavad Eva Klemets (Teater NO99) ja Merle Palmiste (Eesti Draamateater).

Kandlel Laura Lindpere
Orelil Toomas Trass
Timpanil Vambola Krigul

Dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis
Tantsuseadja Kristin Pukka
Helirežissöör Tanel Klesment
Valgusmeister Ringo Muhhin (Eventech)

Piletid leiad Piletilevist: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/koorimuusika/uni-kevadine-kontsertetendus-2014-tehnikaulikooli-akadeemiline-meeskoor-33221/

Ära maga und maha!

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.

Kevadkontsert 2012: minu esimene lavastajatöö

Peaaegu kaks nädalat on juba möödas, aga ikka veel pole kokkuvõtet teinud. Varsti kirjutan ka põhjustest, kui need enne pisut veel seedivad, aga nüüd siis: projekt koodnimega KK2012. Alltoodu ei ole täielik kronoloogia, vaid sisaldab noppeid siit-sealt. Kohati on natuke kuiv ka, aga alguses oligi kuiv.

Minu jaoks sai asi alguse 4. jaanuaril, kui lugupeetud härra koorivanem (tšau, Pets!) kogu endisele after6 pundile vastavasisulise e-kirja saatis. Paigas olid kuupäevad, kava (1/2 ulatuses), solistid (Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillidel) ja helimees (Tanel Klesment). Tõenäoliselt ka tantsuseadja (Kati Aid). Koht oli veel lahtine, kuna TTÜ aula ei ole kontsertetenduse jaoks just kõige paindlikum koht, küll aga oli see igaks juhuks broneeritud. Postskriptumis lubas Peeter, et (Alan) Hoop ja (Margo) Siimon on abiks ning (Peep) Pihlak jätkab samuti oma ristiretke. Piletimüüja on meil meeskooris nagunii terveks hooajaks kinnitatud, tänavu siis Marek Sõrmus. Minu väga lahe lauluisa (Meelis Lehtla) lubas finantspoolega tegeleda.

Läbirääkimistel selgus, et minule pakutakse “kunstilise juhi” kohta, ehk siis ilmselt lavastamist. Sest noh, kunstiline juht on ikkagi igas olukorras ju peadirigent (vastavalt põhikirjale, punkt 7). Projektijuht pidi keegi teine olema, kes veel kindlat jah-sõna polevat öelnud. Nii ka jäi. Mõni aeg hiljem tundsin mõningast ühiskondlikku survet selles suunas, et võttagi kogu projekt enda juhtida. Seoses pooliku lõputöö ja pulmakorraldusega, aga ka eelseisva kolimise ja tööalaste pingeliste projektidega tegin midagi põhjamaa inimestele loomuvastast: ütlesin ahvatlevast pakkumisest ära. Või noh, tegelikult võtsin korraks isegi vastu ja siis veeretasin kogu koorma (välja arvatud lavastamine) Peebu õlgadele. Nagu presidendiamet niisama piisavalt raske poleks.

Niisiis, korraldama! Veebruari alguses saime ka mulluse kontserdi materjalid, sh lavapaigutuse, kava, eelarve, pisut bürokraatianäidiseid alma materiga suhtlemiseks ja Peebu kirjutatud juhendi aastast 2009, mis algas lausega: “Paras aeg kontserti ette valmistama hakata on üks aasta varem.” Muuhulgas soovitas ta siis paika panna kontserdi üldise idee ja pealkirja, korraldusmeeskonna (ja ülesanded), solistid jms. Tundus mõistlik, aga aasta asemel oli aega pisut alla 5 kuu. Olgu, mõned asjad olid paigas, aga …

Üheks suurimaks pähkliks osutus kogu korraldusmeeskonna, aga ka kitsamalt kunstilise toimkonna, ühel ajal ühte kohta koondamine. Enne proovi algust ei jõudnud, pärast lõppu ei jaksanud, kellel oli töö hommikul/päeval, kellel õhtul. Sada häda. Esimene koosolek õnnestus lõpuks korraldada 21. märtsil. Järgnevalt mõned märkmed, põhiliselt dirigentide jutu konspekt.

Meeskoor tuleb kokku, lauldakse, sitt värk. Teeme parem puhkpilliorkestri!

Ärkamisaegne, natuke kopitanud repertuaar.

Ja ka mõned esialgsed nimekavandid:

Eesti muusika kurikas 2012
Torud sirgeks!
Kurvad noodid
Mees(koor) kui orkester
Maksksksima
Säästukontsert
Selvekontsert
Soolased hinnad
12 tooli
Meeskoor ja Margarita
Aastad lennul läevad
Aga meil ei ole juubel!
Kuldne pilet
Oo, et sädemeid pilluks mu hing
Vanasti oli kaevurite töövahendiks kirka

Teadustaja osas pakuti välja, et võiks olla mõni tuntud telenägu, keda laulmisega seostada ei oskaks. Mina pakkusin omaltpoolt välja koostöö T-Teatriga, millest oldi küll huvitatud, kuid mis paraku ei realiseerunud: neil oli plaan kontserdinädala reedel Kärdlas olla. Selleks ajaks oli minu peas tekkinud ka siduva joone idee, sest kuigi lugudest  minu silmis tervikut ei tekkinud (kopitanud isamaalisele repertuaarile lisandus ka pisut emadepäevakontserdi kava ja nipet-näpet muudki), vaatas kalendrist ometi vastu 2012 — maailmalõpuaasta. Tulistasin selle mõtte lauluisa poole, kes pakkus välja pealkirja “Täitsa lõpp kontsert,” millest omakorda arenes dirigentide abiga “Täitsa lõppkontsert.” Lõplik nimeversioon sündis ideest tellida ühe tööna reklaamid nii kevadkontserdile kui ka sügisesele kontsertreisile (mille repertuaaris on aukohal, nagu kevadkontserdilgi, “Tasase maa laul”). “Täitsa lõpp kui tasane maa!”

Maailmalõputemaatika sissetoomine jäi minu nägemuses konferansjee ülesandeks. Tegu oleks pealtnäha viisaka mehega, kelle sileda pealispinna all pulbitseks mustmiljon maailmalõputeooriat. Kuna T-Teater oli Kärdla tõttu mängust väljas, pakkusin ideed oma naabrimehele (Tanel Saar). Kirjutasin kirja valmis, saatsin enne lõunapausile minekut ära ja … lauda istudes leidsin oma telefonist juba vastamata kõne. Tagantjärele mõeldes vedas jubedalt, et see mõte siis pähe lõi: Tanel mängis rolli enam-vähem täpselt selliseks, nagu ma seda ette kujutasin, lisades omalt poolt veidi maagiatki. Mustkunsti, noh. 🙂

Teine väga hea asi oli see, et koor peast laulis. Olgu, laulud ei olnud ehk lõpuni päris 100% peas, seega oleks võinud ehk naaaatukene varem peast laulmise harjutamist alustada ja rohkem individuaalselt sõnadega tööd teha, aga sellegipoolest: parem grammike ebakindlust laulusõnades kui see, et enamik lauljaid terve kontserdi ajal ninapidi noodimappi sukelduvad.

Ühel hetkel, kui kontserdinädal juba väga ähvardavalt lähenema hakkas, tundsin vajadust ajurünnaku järele. Kutsusin kokku sel hetkel parimatest parimad, keda õnneks liiga palju kokku ei tulnud. Tiimitöö töötab ainult piisavalt väikestes tiimides, eksju. Vahur, Margo, Alan ja mina. Võtsime selle hetke kavakavandi ette ja ründasime ajusid. Mõtlesime välja nii mõnegi olulise komponendi:

  • koori poodiumid paiknevad laval kahes osas, kogu peale/maha liikumine toimub keskelt;
  • keskel portaal, nt laudauks või munamägi kui pilvepiir;
  • lõputiitrite taustaks mängib Big Yellow Taxi;
  • ekraanidel taustaklipid, loovad atmosfääri;
  • mõlemasse poolde (kontsert oli vaheajaga) on vaja vähemalt 10 minutit juttu ja/või videolõike lugude vahele täidiseks;
  • lõpus võiks olla mõni back-to-the-roots kodumaine pophitt, näiteks “Mina pean sambat tantsida saama.”
Nagu tavaks saanud, lugesin sisse ka raadio- ja telereklaami teksti. Seda veel enne Taneli värbamist, muidu oleks hoopis teda selleks otstarbeks ära kasutanud: ikkagi proff. Aga võib-olla ongi parem, et ei kasutanud. Muidu oleks liiga Eesti Kontsert olnud. 🙂

Esmaspäev, peaproov. Kavast on valminud paberkandjal koondversioon, Tanel näeb esimest korda koori ja koor Tanelit. Torupillid on ka esimest korda üle mitme aasta kooriga koos. Selgub, et lava on JUBE kitsas, ikkagi 80+ meest korraga. Dirigendid paluvad astmete sammu vähendada, aga meie ei allu: nii jääb meestele natukenegi hingamisruumi. Tantsuseaded tehakse ümber.

Neljapäev, kontrolletendus. Publik väga tuim, kooril pole ka energiat. Tundub, et esimene pool ei toimi üldse, jube kuiv ja igav. Pealetulekud ja mahaminekud venivad. Õhtu lõpus on tunne, et midagi tuleb igal juhul ümber teha. “Alati on viimasel hetkel midagi ümber tehtud ja alati on see toiminud.” Ma ei jää uskuma. Kava jääb nii nagu on. Küll aga täieneb pisut ekraanigraafika, ühtlasi tuleb Margolt geniaalne idee panna kogu kontsert raamide vahele: kui lõpus on tiitrid, võiks ka alguses intro olla. Küll ilma tekstita, ainult ilusad agraarvaated. Puhkpilliorkestri liikumiste taustaks tuleb trummipõrin.

Reede, esimene “päris” kontsert. Veame heinapallid lavale (aitäh Peebule ja ta naabrimehele, need andsid lisaks visuaalsele ka mõnusalt maalähedase lõhnaefekti), katsetame suitsumasinaid. Jälgin kontserti rõdult, kava käes. Kõik toimib nii nagu peab. Jah, natuke on vahepeal ka pisipaanikat ja koordineerimist, aga kolmnurkne raadioside (mina liikuvana rõdul/lava taga/saali uksel, Mart puldis ja Kaupo lava taga mehi koordineerimas) aitab olukorda ilusti kontrolli all hoida.

Laupäev, päevane kontsert. “Täitsa lõpp kui tasane maa! Kontserdi alguseni on jäänud viis minutit,” teatab Taneli hääl üle terve TTÜ fuajee. Kus on valgustaja? Telefon välja lülitatud. Kolm minutit enne algust võtab siiski vastu ja hakkab kesklinnast tulema. Torman kontrollruumi, et viimane kõll edasi lükata, aga sinna jõudes kuulen juba kõlaritest: “… on jäänud loetud sekundid!” Nojah, seekord ei jõudnud. Palun Tanelil publikut lõbustada, lükkame alguse esialgu 15 minutit edasi: enne valgustaja saabumist ei saa kaameraid balanssi ja ilma kaamerateta (DVD salvestamiseks) me seda kontserti ei alusta. Kontsert algab siiski juba 7 minutit pärast väljakuulutatud aega ja edasi sujub kõik ilusti. Kaupo peab enne lõppu lahkuma, seega võtan lava taga tema rolli üle ja suunan ise meeste liikumist. Pakun välja, et sääskede peletamiseks (neid on tänavu ikka meeletult) võiks kogu koor trepist üles minnes hinge kinni hoida — sääsed pidavat CO2 lõhna peale kohale lendama. 😛

Laupäev, õhtune kontsert. Viimane pingutus. Kuna meestel on liikumised juba enam-vähem pähe kulunud, on lavamanageri töö ka minule jõukohaseks saanud. Natuke on küll pingeid sündmuste erineva tõlgenduse tõttu (nt kas Margo “hilineb” või tuleb seda võtta hoopis signaalina, et “veel ei tohi lavale minna, sest kaamerad ei ole valmis”), aga needki saab pärast maandatud. Ja siis … paanika! “Valgusmees jooksis puldi juurest minema,” kuulen läbi raadiosaatja. Mingi jama. Näen mainitud valgustehnikut lava taga nõutu näoga ringi jooksmas. “Vasaku poole prožektoritest on signaal kadunud!” Ja siis olen ma eriti lollis situatsioonis: õigel ajal õiges kohas õige ideega, aga midagi teha ei saa. Kuna signaali kadumine tähendab seda, et mõned prožektorid ei võta enam uusi käsklusi vastu, vaid on lukustunud ühte kindlasse positsiooni, on saabuv “voolukatkestus” ohus. Tõmbaks neilt sõnakuulmatutelt lihtsalt toite tagant ära, aga … kustmaalt signaal ära kaob? Milline toitejuhe on õige? Ei tea. Jääb tegemata. Voolukatkestus tuleb seekord poolik, aga publiku jaoks ometi piisavalt efektne. Suitsumasin päästab ka pisut. Publik on kõigist kõige viisakam ja vaatab peaaegu täies koosseisus lõputiitrid peaaegu täiesti lõpuni.

Ahjaa, kontserdil oli üks ülihea seik veel. Kati pakkus välja, et tants võiks tänavu tulla alles pärast lisapalasid. Tuligi. Ja tõmbas tulles käima ka kõige tuimema publiku. 🙂

Aitäh kõigile abilistele. Nimekirja ei hakka siia lõppu lisama, sest esiteks ununeks nagunii keegi väga oluline sealt välja ja teiseks teeks see niigi pika postituse vähemalt kahekordseks. Kontserdi lõputiitrites oli 160+ rida.

Küll aga tänan Imbit, kes mind pärast seda kõike ikka veel välja kannatab. 🙂

Kevadkontsert 2009 vol. 3

Nagu ma enne juba korduvalt öelnud olen: TULGE KEVADKONTSERDILE! 😉

Pileteid on veel… napilt.

Igatahes — eelmise aasta kontserti saab hetkel Elioni DigiTV videolaenutuses tasuta vaadata! Kasutage võimalust! 🙂

Vaatamata tasuta vaatamise võimalusele soovitan DVD osta — the extras are soooooo worth it! 😉

Kevadkontsert 2009

Tõepoolest, ka tänavu toimub TTÜ Akadeemilise Meeskoori kevadkontsert.

Minu kaudu saadaval sooduspiletid. 🙂

…laul, see olgu…

DVD tuleb varsti! 🙂

…tõe ja õiguse kuulutaja…

Tähelepanu! Tulemas on kevadkontsert!