12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

10. päev: hotellituba, rongisõit ja Barcelona

Reis algab siin.

Meie voodi on nii lai, et teineteise leidmiseks peab kolm korda üle helistama. Nii suur, et teise serva jõudmiseks tuleb GPSi kasutada. Nii tohutult massiivne, et … no kui tavaliselt piisab voodi teise servani jõudmiseks ühest rullumisliigutusest, siis siin jõuab sama liigutusega umbes kuhugi voodi keskele. Ehk siis siia mahuks veel vabalt vähemalt kaks inimest. Mitte et me kedagi kutsuks, meile meeldibki vahelduseks laiutada. 😛

Esimesed paar päeva arvasin ma, et teleka all on minibaar ja ei puudutanud seda. Kui meil aga ükspäev tekkis mõte oma odavpoest ostetud joogid külma panna, avasin ukse ja nägin kaht veepudelit muidu tühjas külmikus. Jess, meil on külmkapp!

Seif on ka, töötab nagu hotellitubade seifid ikka. Londonis oli sarnane. Telekast ei tule enamasti midagi vaatamisväärset, vannituba on … ongi vannituba, noh. Ehk siis vanniga.

Pistikupesi on täpselt kaks: üks vannitoas, üks voodi kõrval. Õnneks olime ettenägelikud ja võtsime pikendusjuhtme kaasa. Konditsioneer ja riidekapp on ka. Ja vastuvõtus ollakse meie vastu alati nii-nii sõbralikud, et lausa piinlik on. 🙂

Hommikul arutame asja ja plaanime täna vabalt võtta. Mitte midagi teha. Eile läks pikalt ja puhata on ka vaja. Eks siis hiljem saab Barcelona ja ringraja ja muud toredad asjad ette võtta. Aga pärast hommikusöögijärgset dušši on energiat rohkem ja suuname end siiski Barcelona poole. Rongiga.

Ühe otsa pilet maksab €3,80 ja automaat ajab segadusse. On küll ingliskeelne kasutajaliides võimalik valida, aga siinne tõlkekvaliteet jätab kohati soovida. Ja jube kiiret reaktsiooni ootab see masin ka: kui 5 sekundit jaamanimede rägastikus orienteeruda üritan, jõuab sessioon aeguda ja reklaam ekraanile tulla. Oeh, proovime veel. Misasi on T-10? Jääb seekord võtmata, aga hiljem selgub, et tegu on kohaliku linnalähiühistranspordi 10-korra kaardiga. Ehk siis metroo, tramm, buss, rong. Paneme kõrva taha. Valime endale seekord edasi-tagasi piletid eelviimase jaamani. Mitte et sel tegelikult vahet oleks: loeb siiski tsoon.

Olgu lood Hispaania majandusega millised tahes, taristu on vähemalt Kataloonias vinge. Maanteed kvaliteetsed ja rongid mugavad. Natuke üle poole tunni konditsioneeritud vagunis ja olemegi kesklinnas. Rongis on infotabloo, mis kuvab meile marsruuti, kellaaega, järgmist jaama, välistemperatuuri — kokkuvõttes kõike, mida ühel rongireisijal vaja võib minna.

Esimese punktina ründame La Sagrada Familiat. Sisse ei lähe, aga väljast on ka vinge, tellingutele vaatamata. Kas Gaudí plaanides oligi kohe sees, et ta kunagi valmis ei saa? Järjekord ulatub pool tiiru ümber kiriku. Vaatame jonotajaid ja imestame, kuidas keegi sellise katsumuse ette võtab. Aga ju siis on vaja.

Üsna palju kuuleb siin vene ja inglise keelt, kohati märkame ka soomlasi, ainult kodumaalt pole siiani veel kedagi meie teele jäänud. Ju siis pole sadamale ikkagi piisavalt lähedal.

Jalutame läbi Eixample’i vanalinna, piilume siin-seal paiknevaid vaatamisväärsusi ja tõdeme üheskoos, et Barcelona on kõige ilusam suurlinn, mida me külastanud oleme. Ehk siis alistatud on praeguse seisuga London, Pariis, New York, Miami, Buenos Aires, Johannesburg, Santiago, Berliin, Moskva ja paljud teised. Ainult päike loojub vales suunas, st mitte merele.

La Rambla, Palau Güell. Šokolaadimuuseum, mille pilet on — ausalt ka — šokolaaditahvel! Plaça Reial, mis Imbile Veneetsiat meenutab. Lõunat saab siin, muide, märksa soodsamalt kui London või Sitges meile seni pakkunud on — kui vaid õige koha valid. Mõnikord piisab ümber nurga astumisest, et hinnad kahega korrutataks (või siis jagataks).

Lõpuks naudime Parc de la Ciutadellat, kus on vist küll kõike. Geoloogiamuuseumist Kataloonia parlamendini; tsirkusetrennidest (žonglöörid, akrobaadid, seltskond üherattalistel) tiigil aerutavate paarikesteni; suurtest seebimullidest purskkaevudeni. Lisaks veel laste mänguväljak, mammuti kuju ja loomaaed.

Loomaaia nurgalt jõuame raudteejaama, kust ka meie kodusesse Sitgesesse sõita saab. Piletit ei kontrolli keegi, tualett on tasuta, rong taaskord mugav — ainult infotabloo näitab alguses vale suunda, vahepeal saab korraks korda ja siis kustub lõplikult. Kuidagimoodi tundub Sitges meile siiski tuttav ja jõuamegi turvaliselt oma hotellituppa tagasi. Või no viimasel hetkel muidugi selgub, et ma olen uksekaardi kuhugi kaotanud. Aga retseptsioonist antakse naeratades uus ja saamegi oma nurgataguse odavpoe soodusarbuusi nautida. 🙂

Homme vaatame, kas vallutame ühe kahest Barcelona mäest või õnnestub ringrajale minna. Praegu igatahes ei õnnestunud ringrajale pileteid osta, kuna piletiostusüsteem on katki. Kas keegi seda tarkvara siin testib ka? 😉

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

8. päev: Veepark, minisafari ja kaubanduskeskus

Reis algab siin.

Äratuskella oleme täna sättinud pool tundi varasemaks (10:00) ja ei ärkagi paar tundi varem üles. Imbi virgub ainult ca veerand tundi enne kella. Harjumuspärane hommikusöögirootsilaud ei muutu veel igavaks, sest vaatamata teatavatele stampidele, nagu härjasilmad ja oad, on siin päevast-päeva piisavalt üllatusi. Mitte et hommikusöök põnev peaks olema.

Pakime rannakoti ja sõidame Aqualeoni veeparki. Enne uurime veel konsieržilt, kas seal kohapeal rätikuid pakutakse. Ta ei tea, kuid üritab helistada — aga keegi ei vasta. No mis siis ikka, võtame hotelli pakutavad rannarätikud igaks juhuks kaasa. Linnamelu tundub täna esmaspäevaselt asjalik, üldse mitte selline uimane, nagu siiani.

Veepargis, nagu selgub, peab lisaks sissepääsule maksma ka parkimise (3€) ja kapi eest (5€+2€ deposiiti). Ja ujumisrõnga laenutamise eest (ühene 9€, kahene 12€). Ja toidu eest. Ja hingamise eest. Okei, tegelikult päris nii hull ei ole: isegi rõngaid saab iga vastava atraktsiooni juurest tasuta, kui natuke ootad. Rätikuid hinna sees ei ole, aga poest saab osta. Ja varbavahesid saab sealt ka (6€), mis mulle kohe marjaks ära kuluvad, kuna paljajalu kõnniks jälle nagu tulistel sütel.

Oleme esialgu konservatiivsed ja vaatame põhibasseini üle, kus iga natukese aja tagant 1m laineid lubatakse. Mõnus, soe, rahulik, sõbralik. Lained tulevad ka ja ei ole midagi sellist, mis näiteks prillid eest ära võiks rebida. Meetrini küündivad nad küll ainult kuskil kõige ekstreemsemates lokatsioonides, kust vetelpäästja karm vile nagunii kõik kohe eemale peletab.

See oli siis nüüd kõige leebema taseme atraktsioon. Proovime midagi karmimat — Crazy Race. Keskmine tase. Noh, mis see sinine liumägi siis ikka ära ei ole? Stardist ei saa hästi minema, jalad kleepuvad raja külge. Aga voolav vesi teeb oma töö ja … uaah, kiirus kasvab, pritsmed löövad näkku, ma ei suuda ennast enam juhtida ja finišeerin selg ees. Aga Imbist eespool, hah! Adrenaliinilaks! 😉

Veel üks keskmise taseme rada: Black Hole. Ootame pisut sabas, saame kahese rõnga (no sellise suure, kus kahekesi peal saab istuda) ja ronime üles. Prillid ja flipflopid jätame heaga alla ootama. Üle saja meetri täiesti pimedat toru tundub kummaline, aga sisenedes selgub, et kohati on ta valgustatud. Imbi istub ees, mina taga — tundub hea kaalujaotus. Teeme kurvides sümboolselt ka “Whee!” ja muid ägedaid häälitsusi, kuni … eelviimasesse kurvi siseneme kuidagi vale nurga all ja rõngas viskab meid maha. Maandume basseini järjestuses Imbi, rõngas, mina. Vetelpäästja küsib, kas kõik on OK, noogutame, itsitame ja ronime välja. Imbi tunnistab mulle, et lõi pea vastu toru ära, aga kõik on korras. Siiani. Eks ma jälgin teda paar päeva. Minul on kõrvad vett täis ja käelihased annavad tunda, nagu oleks just karti sõitnud. Aga adrenaliinist siin puudu ei jää.

Käime lõunal — napikas, söögikoht pannakse kinni enne, kui me oma lasanjega lõpule jõuame. Päris palju kuuleb siin vene keelt, isegi mõned töötajad tunduvad seda emakeelena rääkivat. Mõnus, kodune. 😉 Sildid on üldjuhul hispaania, prantsuse, inglise, vene ja kohalikus keeles. Kohalikus? Nojah, sest hispaania keelt nad siin väga ei räägigi. See Kataloonia murre (või noh, keel) meenutab kirjapildilt kohati pigem prantsuse keelt.

Ahjaa, üks julgustükk ka: Kamikaze. Kõrgema adrenaliinikategooria rada. Kõhklen, kas see minu kaalukategoorias üldse ohutu on, aga keegi ei takista ka. Saadan prillid ja sõrmused igaks juhuks Imbiga alla ootama ja hüppab torru. Paaril korral kaob pind alt ja on täitsa vabalangemise tunne! Kui ma lõpuks pidurduskasti jõuan, virutab veemass mulle korraliku obaduse jalgevahele. Ja nagu sellest vähe oleks, ka ujukad üritavad langevarju mängida. Et siis jah, päris mitu minutit on tunne, et äkki polegi mul ette nähtud isaks saada. Huuh. TMI? 😉

Otsustame rahulikumalt võtta ja läheme safaribussi otsima. Iga poole tunni tagant peaks väljuma. Enne bussipeatust leiame aga miniloomaaia, kus on ponid, kilpkonnad, pesukarud, preeriakoerad, jänesed, … no üsna palju pisikesi nunnusid loomi. Eriti pesukarud, kellest meil lausa kahju on, näevad teised nii armetud välja. Mitte räsitud ega midagi, lihtsalt see pilk.

Buss viib meid hoopiski lõvide, tiigrite ja karude vahele. Imbi jaoks esmakordne elamus, minule jääb Lõuna-Aafrika lõvipargiga võrreldes natuke lahjaks. Mitte päris nii lahjaks, nagu üks siinne tiiger — kes on tagantvaates ikka täitsa ebanormaalselt lahja — aga natuke lahjaks siiski.

Lahkume pargist mõned minutid enne sulgemisaega, oleme mõlemad üsna väsinud. Palume TomTomil end koju juhatada, aga poolel teel laseme ta jälle üle ja põikame kohalikku kaubanduskeskusesse. See siin pole nagu meie põhjamaised keskused, kus kõik on ühe katuse all, vaid lihtsalt poed avanevad ühe parkla poole. No nagu Pärnus Härma umbes.

Esimesena meeldib meile külmutatud kaupu (põhiliselt mereande, aga ka nt jäätist) müüv La Sirena, kuna siin on õuega võrreldes mõnusalt jahe. Teine pood on Drim — siinne mänguasjavalik on päris suur, leidub nii smurfe kui turtleid, lammas Shaune ja legosid, barbisid ja ängriböördse. No ja igasugu sellist kraami ka, mida Eestis ei leia. Electroprix on sisuliselt Euronics (isegi Euronicsi logosid näeme) ja siinne põhihitt on hetkel — oh üllatust — suured ventilaatorid. Ja siis Carrefour: toidu-supermarket, kust pole mõtet midagi ühekaupa osta, sest hulgi on pidevalt paremaid pakkumisi. Kummaline, et mõned hinnad tunduvad siin vaat’ et soolasemadki kui meie “kodupoes.”

Ja ongi tänaseks kõik. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Homme tuleb ka üsna laisk päev. Puhkusel peab puhata ka saama! 🙂

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

3. päev: poodlemine, Kitty ja kanal

Reis algab siin.

Hommikul kütame niisuguse hooga shoppama, et sammulugeja ununeb hotelli. Vaatamata soovitustele võtame ikkagi Oxford Streeti ette, eesmärgiga lõunaks Seven Dialsisse jõuda.

Kõigepealt piilume Topshoppi – kallis, aga käekottide valik ütleb, et me tuleme siia ilmselt homme jälle. Järgmine riidepood on Primark, kus hinnad on märksa paremad, aga proovikabiinide järjekord vaatamata võrdlemisi varajasele hommikutunnile liiga pikk, et oodata. Imbi ostab heas usus sinise seeliku ja musta-valgekirju pluusi. Kuna need on lihtsalt nii odavad, noh. Mõlema eest kokku £18, kusjuures numbrivalik pakub siin ka meile midagi.

Kui eile otsisime tulutult Virginit, siis täna jääb teele HMV (His Master’s Voice). Imbi märkab Star Warsi fännikola ja uurib lähemalt — loomulikult on sealsamas lähedal ka Doctor Who nänn! Nüüd on minu kord lolliks minna: võtmehoidja, rinnamärk, pehme Tardis, mis pigistades Wolle mobiilihelinat mängib (ja mida Retro FM, muide, ühel hommikul Tradiseks kutsus — ilmne märk sellest, et mõni Eesti telekanal selle surematu sarja lõpuks oma repertuaari peaks lisama) ja Dalekiga “To Victory!” T-särk. Kogu muu hea kraam, nt The Who, Beatlesi ja Queeni kruusid, jääb seekord ostmata. Nagu ka ülisoodsad Blu-Ray-kogumikud — aga neid saab Amazonist umbes sama hinnaga.

Edasi otsime Seven Dialsit, et seal Kittyga lõunale minna. Meie kaardid sellest piirkonnast väga ei räägi: paberkaart on liiga kribu ja mobiil ei ole Nokia. Sest Nokia Maps on endiselt hea. Juhtnööre oodates paneme natuke õigest kohast mööda ja tuleme tiiruga tagasi. Lõunatame Belgia restoranis nimega Belgo. Hind on umbes sama, mis eilsel Fish&Chipsil, aga friikartuleid oskavad belglased justkui märksa paremini teha. Kitty avaldab meile siin ühe väga olulise “saladuse” — nimelt kohustab siinne seadus kõiki söögikohti oma klientidele tasuta kraanivett lauda tooma.

Arutleme eestlaste ja inglaste sarnasuste ja erinevuste üle. Näiteks vinguda oskavad mõlemad, aga inglaste puhul on poliitiline süsteem nii üles ehitatud, et valijat tuleb kogu aeg meeles pidada ja ilmselt seetõttu kiputakse nende vingumist ma rohkem kuulda võtma.

Pärast korralikku lõunat ja julgustavat vestlust kohaliku eestlasega otsustame lõpuks ka kahekordse punase bussi ette võtta. Sõidame läbi terve meid huvitava osa Oxford Streetist ja kaardistame homseks võimalikud poed. Teise korruse esimeses reas istuda on põnev, aga kohati ka pisut õudne, sest bussijuhid armastavad napikaid teha. Ja jalgratturid tohivad bussirajal sõita. Mis tähendab kokkuvõttes seda, et meie buss sõidab mõnda aega ühe jalgratturi tagarattale ebanormaalselt lähedal.

Jõuame tagasi hotelli, et korraks akusid laadida ja edasisi plaane sättida. Kuigi energia on otsas, sõidame siiski Camdenisse, et mööda kanalit tagasi jalutada. Sealne turg on just täpselt selline turistikas, millesarnaseid ma Buenos Aireses kõige rohkem fännasin: palju odavaid riideid, naljakaid T-särke ja muud ajuvaba nodi. No natuke nagu Kadaka turg (Camden isegi kõlab natuke Kadaka moodi, ei?) ilma piraatplaatideta. BA puhul olid muidugi need ka tugevalt esindatud, aga see siin on ikkagi London.

Otsime üles Kitty soovitatud kohviku — Yumchaa — ja tellime teed ning midagi kummalist nimega “scones.” Tuleb välja, et nagu pisikesed ümmargused karaskid oleks. Tee osas unustame muidugi mainida, et me tahaks ekstreemsed olla ja koorega tee ära proovida. Saame rohelist ja musta teed, teenindaja soovitatud segudes, mille nimed meelde ei jää. Aga hea on.

Jalutame mööda kanaliäärt tagasi ja märkame vastaskaldal Londoni loomaaia sissekäiku. Üle ujuma ei hakka, tagasi kõndima ka mitte. Ja nagunii on kell ilmselt juba liiga palju. No igatahes näeme tüügassead läbi aia ära, nii et linnuke jälle kirjas. Hakuna matata!

Pärast loomaaeda õnnestub meil kanal ületada ja siseneda Regent’s Parki, kus kohalikud erinevalt seninähtust mitte ei hängi niisama murul, vaid teevad sporti. Kriket, softball, jalgpall, ragbi … ju oli veel mänge, mida seal mängiti. Ja siis edasi tuleb juba Queen Mary’s Gardens, kus näeme paljusid viisakalt riides indiviide vabaõhuteatrisse ruttamas. Meie maandume niisama murule istuma-pikutama, kui kõrval peetakse pisikest piknikku, kuulatakse raadiost kriketiülekannet või pikutatakse lamamistoolidel. Tunnen, et ei ole oma Daleki-särgiga päris selle koha vääriliselt riides, aga Imbi ei põe. Igatahes roosisortide valik on siin vägev.

Hakkame kodu (st hotelli) poole tagasi kõndima, kui ma mobiili kriitiliselt tühja aku tõttu järsku GPSi vältima hakkan. No tõepoolest, isegi ühe osalise vahelaadimisega ei vea õhtuni välja? Selgub, et paberkaardi oleme ka hotelli jätnud. Pakun välja, et läheme vaistu järgi. Imbi natuke kõhkleb, kuid siiski usaldab — ja juba paar ristmikku hiljem leiame teeservast lähiümbruse plaaniga posti, mis meie hotelli ca 15min jalutuskäigu raadiuses näitab olevat.

Õhtusööki pakub täna Baker Streeti Pizza Hut, kus kahepeale suure pitsa võtmine endaga kaks vabalt komplekteeritud salatit kaasa toob. Ja no kraanivesi on ka tasuta. Vaikselt juba õpime!

Enne hotelli põikame veel korraks Superdrugsi villiplaastreid ja Tescosse hommikusööki ostma ja ongi järjekordsel londonipäeval joon all. Uurime enne oma numbrituppa (nr 111) tõmbumist veel, mis maksab kohvrite hoidmine viimasel päeval pärast checkouti: £2/ühik. Ehk siis kokku 6 naela. Noh, polegi kõige hullem.

Sammulugeja jõuab vaatamata oma ennelõunasele puhkusele siiski 10314 sammu registreerida.