Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 3: Hong Kong ja Macau

See ja järgnev postitus on nagu põrandaliistud remondi lõpus. Kõik on tehtud, aga need liistud, no need jäävad küll aastateks ootele. Antud juhul küll ainult kuudeks, aga siiski jube kauaks. Järgnev kirjatükk algab 19. veebruarist 2018. 

Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe.

Please keep clear
Idee sügavamõtteliseks aasiapäraseks tätoveeringuks

Hotellile lähenedes mainib Imbi, et sealt peaks hea vaade olema. Viskan optimistlikult vahele: “Kui meil just tuba kolmandal korrusel ei ole.” Selgub, et isegi vastuvõtt on viiendal. Meie tuba kannab peaaegu sama numbrit, mis eelmises hotellis: 3190 vs 3109, ehk asub tervelt kolmekümne teisel korrusel (selgitus: G on esimene korrus). Kõige suurem number liftis on 32, nii et meid on paigutatud päris tipu lähedale.

Tuba on eelmisega võrreldes pisike, aga see-eest leidlikult sisustatud. Ja siis see vaade, mis aknast avaneb… Vastaskaldalt tervitab meid Sky 100 — valgusmänguga, mis võistleb vaat’ et viimati nähtud Symphony of Lightsiga.

Sky 100 Hong Kong Islandilt vaadates

Jalutame natuke ringi, otsime hiinapärast söögikohta, leiame paar poodi ja lääneliku baari. Sööme quessadillasid (peaaegu sama head kui Texases) ja Caesari salatit. Arve on üüratu. Ilmselgelt pole me enam Malaisias, Taist rääkimata. Peame natuke nõu, otsustame Macau ülehomseks jätta ja homme kahel vaateplatvormil käia.

Vaade hotelli koridorist

20.02.2018

Võtame hotelli hommikusöögi — mõttetult kallis ja täiesti võrreldamatu Berjaya luksusega — ja navigeerime Sky 100 poole. Kõigepealt tuleb sõita viis peatust kahekorruselise trammiga, siis metrooga üks peatus Kowlooni. Kohale jõudes eksime ICC jalamil olevasse kaubanduskeskusesse pisut ära. Uudistame ühes poes/demokeskuses värkvõrgu seadmeid, mida on üsna erinevaid, alates Google Glassi kloonist (paraku ei ole sisse lülitatud), lõpetades elu- ja töötoa demodega. Kõige lahedamate asjadena jäävad silma Lenovo Touch(?) — arvuti, mis kuvab töölaua projektoriga tasasele pinnale, muutes selle justkui puutetundlikuks ekraaniks — ja … midagi oli veel, aga seal ma muidugi ju ei pildistanud.

Kahekorruseline tramm

Lõpuks suudame siiski õige koha üles leida, ostame piletid — järjekorda polegi! — ja sõidame üles. Eskalaatoriga. Ühe korruse. Seal on esimene rohelise ekraaniga pildistamisvõimalus, mida vahele jätta ei saa. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid särgi küljest ja teen rõõmsa näo pähe. Seda pilti me kunagi ei näegi, ju siis ebaõnnestus. Samuti ei näe ma enam neid päikseprille. Õnneks olid neljaeurosed AliExpressist, aga natuke kahju on ikka.

Vaade sajandalt korruselt

Kui kaua võtab liftisõit sajandale korrusele? Ametlik vastus: täpselt 60 sekundit. Tegelikult läheb uste sulgumisest avanemiseni mõnevõrra kauem, aga sisuliselt võib ka ametliku versiooni õigeks lugeda. Ja vaade on vahva. Lisaks igasugused toredad atraktsioonid, nagu AR-pildid koos virtuaalse ICC torniga. Vastava markeri saab koju kaasa võtta, nii et pisut tulevikku hüpates on mul pilt, kus Malle torni käes hoiab.

Malle ja pisike virtuaalne Sky 100

Tuleme tagasi maa peale, sõidame metrooga “kodusele” Hong Kong Islandile ja jalutame Hong Kong Parki. Huvitav on see, et tugevalt üle poole distantsist läbime kas teise korruse kõrgusel olevates tänava ületamiseks mõeldud koridorides või nende vahele jäävates kaubanduskeskustes, hotellides ja ärimajades, ilma väljapääse märkamata. Lõunasöögiks leiame pargis koha, mis pakub Tai ja Jaapani kööki. Nojah, tais me seda väga palju nautida ei jõudnud, võtame siis siin. Ühe pipraga (menüüs on neid erinevate roogade juures kuni kolm) toit ajab mul igatahes mitte ainult nina jooksma, vaid ka silmad niiskeks. Kusjuures piprakauna tükid sorteerin juba heaga välja.

Hong Kong Park — lopsakas rohelus tornide vahel

Tulles nüüd tagasi mu kadunud päikseprillide juurde — ega päikest ka enam ei näe. Täiesti pilves ilm ja meie plaanime mäe otsa linnavaadet nautima minna. Noh, aga… lähme ikka, Macausse ikka enam ei jõuaks. Ja midagi uut ei jaksa välja mõelda. Inerts.

Once you reach peak tram, tram can only decrease

Tramm, mis mäe otsa viib, on ilmselt uusaastapidustuste tõttu veel populaarsem kui muidu. Järjekorra lõppu ei õnnestu isegi näha, aga paar tundi ootamist oleks kindlalt soolas. Uurime alternatiive ja leiame, et minibuss number 1 ei ole ilmselgelt nii tuntud. Kolmandasse bussi (max 16 inimest) mahume peale. Järjekorrad on siin hästi korrektsed ja viisakad. Hinna poolest on see minibuss ka oluliselt parem: ca 10HKD/nägu, tramm on sellest 6-7 korda kallim. AGA! Trammist oleks vaade, kuigi ilmselt mitte tänase uduga.

Suurem osa inimestest pildil ootavad trammi. Umbes kolmandik järjekorda jääb vasaku serva taha.
Roheline minibuss number 1

Tipus otsime üles vaatetorni, mille piletiletis hoiatatakse, et täna ilmselt ei näe midagi ja raha tagasi ei maksta. Mis siis, kui me juba siia tulime, käime ka tipus ära. Mida kõrgemale eskalaatorid meid viivad, seda vähem aknast midagi näha on — torni tipp on pilve sees. Ja nii ongi. Jõudes vaateplatvormile tunneme end maailmast täiesti eraldatuna. Lihtsalt suur hall kardin on meie ja kõige muu vahel. Kuskil seal all, üldse mitte kaugel, peaks olema VÄGA SUUR LINN, aga mitte midagi näha ei ole. Loojangul hakkab tulede kuma hästi natuke paistma.

Hong Kongi — õigemini lähemal asuvate majade — kuma läbi udu

Shoppame natuke siinsamuses tornis asuval “turuplatsil” — leiame muuhulgas mulle uue salli (pärast seda, kui ma ühe jõulude paiku kuhugi unustada suutsin). Müüja on väga jutukas kaupmees, kes järjest erinevaid mudeleid demonstreerib ja suurepäraseid soodushindu pakub. Pool usud, saad poolega petta? Aga see selleks, päris lõbus on. Ja siis kõige lõpus hakkab ta järsku oma tõekspidamistest rääkima. Küsib, kas ma olen kristlane. Kehitan õlgu, aga pigem vist olen jah. Seepeale soovitab ta hoolega mõelda, kas kristlaste jumalakäsitlus ikka on loogiline, et Jeesus on omaenda isa ja nii… Noh, heakene küll. Koraan olevat algusest peale sama tekstiga, samas kui kristlased pidavat oma tekste alatasa redigeerima.

Mis värk nende kassidega on?

Tagasisõiduks on meil valida nelja ülipika järjekorra vahel. Trammisaba on umbes poolteist tundi pikk. Natuke teises kohas on bussid ja taksod, kusjuures olukord tekitab paraja dilemma (trilemma? tetralemma?). Taksodest on järjekord pikk, aga inimesi taksojärjekorras on veel rohkem. Ühte taksosse mahub olenevalt autost 4-5 inimest. Siis on suured bussid, mille järjekord tundub pea sama pikk kui trammi oma. Nende sõidugraafikut me ei tea ega oska arvatagi, kui palju seal aega võiks minna. Minibuss, millega me üles tulime, on küll endiselt kõige ebapopulaarsem, aga siiski päris pika järjekorraga. Sinna sappa võtamegi. Samal ajal proovin igaks juhuks ka Uberit, mis taksost nähtavasti antud marsruudil natuke soodsamgi tuleks (kuigi mõned reisifoorumid vastupidist väitsid). No cars available. No cars available. No cars available. Haa! Näkkas! Igaks juhuks püsime veel kutsikasabas, aga mitte kauaks. Valge bemm viib meid hotelli ukse ette, võtame Starbucksis istet ja taastume pisut.

Järjekorrad mäest alla, vasakult paremale: roheline minibuss #1, takso, buss

Kõrvallauas on kaks ujedapoolset noort (tundub nagu paar) ja nendega koos üks stiilses hallis ülikonnas meesterahvas. Arutame omavahel, kas tegu on pulmaisaga või müüakse noortele püramiidskeemi maha. Maja ees tänaval jäi juba enne sisenemist silma erkkollane AMG-mersu, mille poole ülikonnas tegelane aeg-ajalt paranoiliselt üle õla piilub. Tundub, et see on väga strateegiliselt pargitud, sest noortel on sellele pidev vaade. Iga minutiga meenutab asi järjest rohkem müügikampaaniat ja kui nad lõpuks lahkuvad, ronibki hallis ülikonnas härra kollase auto rooli ja paarutab käigukasti paukudes minema. No selles mõttes, et sportvärk ikkagi.

Mäe otsas oli ka üks ärevam olukord, aga kõik lõppes õnneks hästi ja fotograafid lasid meid minema

Meie aga jõuame seda kõike silmanurgast jälgides ära osta laevapiletid, et homme Macausse ja tagasi sõita. Printimine maksab hotelli vastuvõtus 3HKD/leht. Saame hakkama.

21.02.2018: Macau: Grand Prix Museum, vanalinn ja kasiinod

Ärkame vara, et jala hotellist sadamasse kulgeda. Kuna me oma praamist omajagu varem kohal oleme, otsustame pulli pärast check-inis õnne proovida. Ennäe, saamegi varasemale paadile. Letis küsitakse, kas tahame akna alla istuda — no miks ka mitte, kui juba pakutakse.

Sky 100 Macau laevast — hea, et eile ära käisime

Jalaruumi on hulgi. Rohkem, kui kusagil mujal. Nii võikski reisida — üldse ei kurdaks. Ekraanidelt ajju voolav meelelahutus on … noh, pigem Macau kasiinode reklaammaterjal. Sealhulgas ka järgmine tore lauluke.

Imbi on täna leebes tujus ja lubab meil esimese asjana Grand Prix’ Museumi üles otsida. Taksojuht ei tea sellest midagi, küsib “kiisu” käest, lõpuks saab õige aadressi teada. Asi lõhnab kahtlaselt: kuidas saab Macaus olev GP muuseum nii tundmatu olla? Google näitas küll, et peaks lahti olema ja isegi mingeid arvustusi oli. Ühe foori taga seistes saab telefon korraks neti kätte ja loen esimest korda värskemaid arvustusi. Closed until further notice?!? Ängistav tunne — ma nii lootsin, kas nüüd siis ei saagi? Uksel saame kinnituse, et ongi juba juulikuust kinni. Turvamehed teevad näo, et neid (ega meid) ei ole, aga kui pärast meid üks julgem seltskond uksest sisse püüab tungida, edastavad neile ka kurva tõe.

Museu do grande pp-mio?

Mis jutt see Eestis on, et meil on igal pool tasuta wifi? Siin igatahes on, isegi linnaliinibussides. Mitte et ma seda kasutada saaks: sisselogimiseks tuleb oma mobiilile SMSiga kood tellida, aga minu numbrit ei peeta korrektseks. Võimalik, et tasuta bussi-internet pole lihtsalt eestlastele ette nähtud — kuigi ma pigem kahtlustan, et mu number on liiga lühike. Ja kuna Hong Kongi mobiilsest netist siin ka kasu pole, peame end bussipeatustes olevate paberkaartide ja parkides leviva wifi toel õigesse kohta vedama. Saame hakkama.

Head uut aastat!

Senati väljak on igal juhul õige koht — miks siin muidu nii tihe liiklus on? Teeme paar endlit ja sihime jalad St Pauli varemete poole. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemaks jääb tempo, sest … siin … on … nii … palju … rahvast! Huvitav, meie püha Brigitta varemete juures küll igapäevaselt säherdusi masse pole.

St Pauli varemed

Üks tänava ääres müüdav maiuspala muudab selle kõik nauditavaks: Natad!!!

Imbi vs nata

Mingit lihaollust pakutakse siin ka ruutmeetri kaupa. Igatahes. Teeme oma turistivärgid ära, väisame Starbucksi tema hügieenilise tualettruumi pärast, jalutame massidest eemale — kui see siin üldse võimalik on — ja leiame takso, mis meid kasiinode juurde viiks.

Venetian Macau. Suurim ja parim. Meeletu pind kauplusi ja kasiinot. Teen üheainsa mängu mingisuguse automaadi peal: 2 eurot on kadunud ilma, et arugi saaks. Selles mõttes, et ma ei saanud lõpuni aru, mis selle mängu point oli. Äkki oleks pidanud hoopis lauda istuma ja endale mõned kaardid laduda laskma?

Turistid “Veneetsias”

Venetiani tänavad on hästi välja kukkunud, täitsa Veneetsia moodi. Mina pole küll käinud, aga Imbi tunneb küll omajagu kohti ära. Jääb silma üks  vormeli-fänninänni müüv pood. Ostan endale Ferrari nokamütsi ja Martinile võtmehoidja. Noh, sümboolselt või nii.

Ühel hetkel satume Veneetsiast Pariisi. Natuke teistsugune õhkkond, aga mitte vähem suursugune. Ja no kui me juba siin oleme, külastame ka Eiffeli torni. Tõsi, see on originaalist poole väiksem, aga seda lärmakam: ma ei kujuta ette, et prantslased kunagi millelgi sellisel juhtuda lubaksid. Samas… Guetta?

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Kõhud on tühjad, otsime söögikohta ja leiame hiina restorani (oh imet!) Vaatame ringi, et näha, kuidas teised söövad, aga … me oleme esimesed, kes toidu kätte saavad. Õnneks me ilmselt siiski väga etiketti ei riku, kui riisi suurest kausist väiksemasse tõstame ja sealt pulkadega suhu kühveldame, kuigi teps mitte kõik ei söö nii.

Ülejäägid pakitakse väga ilusti kaasa, koos kõigi vajalike töövahenditega (pulgad, lusikas). Õhtusöögiga seega täna muret ei ole.

Kraanikauss

Kõik on siin üle-võlli-luksuslik, ka tualettruumid. Mahe muusika, marmor, palju ruumi. Ja siis ühel hetkel leiame end otsimast transporti meile sobivasse sadamasse. Silte ja infotahvlit lugedes tekib tunne, et oleme viimase tasuta bussi maha maganud, aga igaks juhuks küsime letist üle. Siiski, on veel lootust. Pärast mõningast ekslemist leiame ka maa-aluse bussiterminali, mis samuti teistest omasugustest mõnevõrra luksuslikum tundub.

Bussiterminal

Viimases osas jätame Hong Kongiga hüvasti, lendame üle Saaremaa ja ööbime enne kojujõudmist Amsterdamis.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.