Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

ACTA? Ei, mitte sinnapoolegi.

Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.

Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?

Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?

Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.

Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?

Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu?  Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂

Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.

Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.

PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂

Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉