Ma olen 5 aastat kaine olnud, aga suutsin aastapäeva maha magada

Eile oli see päev, kui ma 5 aastat tagasi otsustasin rohkem mitte juua. Täna 5a tagasi sündis sama otsus suitsetamise osas. Viimasega, tuleb tunnistada, olen ikka patustanud ka — sigarette küll mitte, aga sigareid, vesipiipu ja e-sigarettigi on pisut imetud. Nojah.

Ega midagi väga uut polekski justkui enam lisada, kõik on juba korduvalt siit blogist ja muudestki vestlustest läbi käinud:

  • Alkohol on nagu abirattad: kui ise sõitma õpid, hakkab pigem segama.
  • Midagi rasket selles mahajätmises minu jaoks polnud, nüüd ma joon lihtsalt teistsuguseid jooke.
  • Emotsioonid on selgemad, puhtamad, sügavamad. Üldse olen viimastel aastatel väga emotsionaalne — iga pisikese asja peale läheb silm niiskeks ja kurk klimpi.
  • Kontroll on käes ja ära anda ei taha. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks mu vanaemale antidepressandid ei meeldi.
  • Igal pool saab oma autoga käia, või siis on Imbil alati kaine juht alati olemas.
  • Laval oli alguses küll keerulisem, aga nüüd on seda kindlam tunne.
  • Imbi, ASA ja Bigbänd. Nemad on kõik mind ainult kainena näinud. Esimene BändCämp oli ka pärast seda otsust.
  • Hiljuti öeldi mulle nii: “aga see ongi eriti lahe, kui kainelt nii khuuli attitudega oled” Tänks! 🙂

Ja nii ongi. Aitäh kõigile, kes välja kannatavad. Here’s to the next 5 years!

Neli alkovaba aastat … and counting

Neli aastat sellest postitusest. Sellest tõdemusest ja järgnenud otsusest. Kui päris brutaalselt aus olla, ei ole ma enda jaoks väga täpselt ikkagi defineerinud, millest ma siis loobusin. Alkoholi ostmisest? Alkoholi tarbimisest? Alkoholi liigtarbimisest?

Kindlasti ei ole ma loobunud maitsmisest ega eksperimenteerimisest. Või noh, ühe korra tegin katse, valasin kurgust alla veerand pokaali vahuveini. Järgnev emotsioon oli nii pöörane, et kui ma selle ükskord enda jaoks korralikult läbi suudan mõelda, kirjutan ilmselt laulu. Lühidalt (ja ähmaselt) öeldes oli tunne, nagu üritaks keegi mu käest rooli ära rebida. Või ohjasid. Juhtrauda. Telekapulti. Klaviatuuri/hiirt? Kontrollfriik, niisiis.

Muide, ma ei taha siiani tunnistada, et mul probleem oleks olnud. Ju ei olnud ka, sest tsüklisse sattumine oli välistatud — ma lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul peale võtta. Mitu õhtut järjest? Vabalt! Aga mitte nii, et vahepeal kaineks ei saaks. Noh, see selleks. Praegu tagasi vaadates tundub, et ju ikka mingi probleem oli ka. Kui ma ühel Neljapäeva kontserdil oma õlle publikusse vastutavale hoiule andsin, et viimane sett jälle piinlikult ei lõppeks, oli ilmselt juba mingi kaitsemehhanism rakendunud. Ja siis oli see üks ja ainus kord, kui ma purjuspäi rooli istusin. Ja trahvi maksin. Ja solvunud olin, et purjuspäi sõitmise eest rangemat karistust ei määratud, sest igasugu jubedaid asju oleks selle tagajärjel võinud juhtuda. Õnn, et ei juhtunud.

Mis edasi? Ma ei tea, pereliikmetele võib ju aeg-ajalt alkoholi välja teha ka. Ise ikkagi ei tarbi. No mitte rohkem, kui alkovabas õlles või naturaalses kaljas seda on, keefirist rääkimata. Sest mu probleem ei olnud kunagi alkoholisõltuvus — ma lihtsalt joongi alati palju ja kiiresti. Olgu joogiks siis tekiila, õlu, keefir või vesi. Või tee. Voh, rohelisest teest olen ka pohmaka välja joonud. Ausõna, kolmandat (üsna suurt) kannu tellides oleks võinud juba pidurit tõmmata ometigi. Väga vastik oli ja kestis umbes kolm päeva.

Ah jaa, meie esinduskarsklaste jutt tundub mulle endiselt elukauge ja imelik. Ma ei tea, mis põhjused seal taga on, aga miski on igatahes kuskil viltu. Having said that, ei tekkinud mul kordagi mõtet “vaikselt” kaine olla. Teeselda, nagu jooks. Mitte sellele tähelepanu juhtida. Mkmm. Primadonnatsesin ikka korralikult, kui firmaüritusel alkovaba alternatiivi ei pakutud, pikapeale hakkas olukord muutuma ka. No mis teha, igaüks tahab ju maailma parandada. Vähemalt enda jaoks natukene. 😉

Igatahes, minu ja alkoholi vahelised diplomaatilised suhted jäävad endiselt määramata ajaks katkestatud seisu. Naudin elu ja selle pakutavaid võimalusi ilma abiratasteta. Mitte et need (abirattad) lahedad poleks olnud, aga ilma saab ju natuke parema nurga all kurve võtta. Isegi kui ma seetõttu mõningaid kultuurinorme eiran. Muidugi võib ju alati ka salaja veiniklaasist viinamarjamahla rüübata, aga … milleks?

Et liiga nutt-ja-hala kategooriasse ei läheks, tahan natuke veel rõõmu ka jagada. Nimelt on mu ümber nende nelja aasta jooksul olnud põhiliselt mõistvad inimesed — jah, mõni küll kahtlustab, et kui ÜLDSE ei joo, siis on vist ikka midagi kahtlast teoksil, aga ka seda suhtumist olen vähe täheldanud. Aitäh, sõbrad, et te nii normaalsed olete! 🙂

Kaks aastat vabadust

Ühel hommikul päeva esimest sigaretti läites meenusid kiirabi oodates suitsu igatsenud isa sõnad: “Ma olen ju sõltlane.” Tuhnisin oma tunnetes. Tühjus, ei jälgegi sõltuvusest. Kustutasin koni ja kinkisin paki ära.

Täna möödus 2 aastat mu viimasest vähipulgakesest. Alkoholiga katkesid suhted päev varem (loe siit). Tõsi, ma olen selle aja jooksul mõned korrad ühe lonksuga õlle/veini maitset meenutanud ja vesipiibustki mahve imenud, nimetagu seda siis igaüks, vastavalt oma väärtushinnangutele, kuidas tahab.

Mõned ülestunnistused/tähelepanekud/mõtteterad:
  • Suitsetajad on hakanud närvidele käima, kusjuures miskipärast ainult väljaspool “suitsunurka,” olgu see kus iganes. Ehk siis kui kolleegid õue suitsule lähevad, tiksun ma mõnikord nendega kaasa. Aga kui keegi tänaval mu ees, taga või kõrval haisutab, ei meeldi.
  • Alkoholi tarbimine häirib ainult siis, kui see kuidagi minu heaolu kõigutab. Näiteks kui keegi purjuspäi tüli norib, iga hinna eest õlut pakub, sülle oksendab vms. Või kui mõni bändikaaslane laval alkoholimürgitusest kokku kukub. Noh, sihukesed pisiasjad.
  • Vabadust on rohkem. Iga kell võin julgelt autorooli istuda; hommikul pole pohmakat; aega ja raha jääb üle… või noh, ei jää üle. Sest kõik kulub lõpuks ju ikkagi ära, kuigi millegi muu peale.
  • Tervis on parem.
  • Alkovaba õlu ei olegi nii jube. Eriti Baltika “0” või Rock Zero (mis, teadagi, on ka Baltika toode).
  • Rochester Ginger on super! Prismast saab, võib-olla mujalt ka.
  • Isegi tantsimisega saab hakkama. Imbi leidsin ka ju kainelt tantsides… 😉
  • On selgunud, üllatus-üllatus, et mulle meeldib asju teha mõningase bravuuriga. Selle asemel, et vaikselt vahuveinipokaali käes hoida ja see hiljem märkamatult puutumatuna lauale tagasi sokutada, hakkan jalgu trampima ja nõuan alkovaba alternatiivi.
  • Mõned inimesed ei usalda neid, kes üldse ei joo. See ei tundu normaalne, peab ikka midagi viga olema. Mõnes mõttes saan neist aru, sest ma ise olin varem samasugune. Aga…
  • Õiged sõbrad saavad aru ja austavad mu otsust. Aitäh teile selle eest! 🙂

Aastakokkuvõte 2010: Eraelu!

Üldiselt väldin siin eraelulisi teemasid, aga 2010 oli selles osas piisavalt pöördeline. Üürikorter, kihlumine, alkovabadus…

Aasta alguses oli jube igatsus peal. Lihtsalt ei saanud, noh. Ühendust ei saanud. Eriti. 2 nädalat pole vist kunagi nii pikk tundunud.

Ja noh, kui Imbi NYC tänavatel julgustükke tegi (miks peaks 2 blondi tütarlast Harlemisse ronima?), panin mina oma igatsuse laulu sisse. Mitte küll omaloomingusse, aga laulu sisse ometigi:

Märtsis Proovisin ära, mis tunne on sünnipäeva täiesti avalikul üritusel tähistada. CämpJäm vol 3 Tapperis oli selleks ideaalne võimalus. Tegin vaba arve ka, oma tõekspidamistele vastavalt alkovaba. Ehk siis kõik alkovabad joogid terves baaris terve õhtu minu kulul. Kui palju mul sellele raha kulus? Alla 300 krooni. Kusjuures suurem osa sellest kulus mu enda jookidele. Kas ma ei väljendanud oma külalislahkust piisavalt selgelt või on tõesti inimeste alkoholivajadus nii suur, et ilma etanoolita jook ei lähe siis ka, kui tasuta antakse?

Aprilli lõpus kolisime Imbiga oma korterisse. Tundus teine küll esmapilgul ebanormaalselt pisike, aga siiani on täiesti piisav olnud. Isegi mänguõhtuid saab korraldada. Ainult mõningate Wii mängude jaoks oleks rohkem põrandapinda vaja… 🙂

Mängudest rääkides… on meil aastaga kogunenud omajagu uusi mänge. Uus Alias, Vallatu Alias, Focus ja Targui olid juba enne olemas, 2010 lisas sinna järgmised pealkirjad: Euroopa mälumäng, Maailma mälumäng, Space Munchkin, Eesti mälumäng (reisiversioon), Sõnamäng, Paulig Discovery. Nii et mänguõhtuid võib edaspidigi teha.

Aasta tähtsündmus oli kindlasti 27. novembril, mil meil Imbiga sai tutvumisest aasta täis. Ja noh, siis ma loomulikult palusin teda endale naiseks. Siinkohal avaldan ka tema vastuse, mis kuu aega tagasi saladuseks jäi: “Muidugi tulen!”

Niisiis, 3 aasta perspektiivis on lootust pulma saada. Väga valitutel. Sest me ei ole nii rikkad, eksole.

Ahjaa, ühtlasi oli 2010 esimene aasta since 1996, mil ma alkoholi ei tarbinud. Ikka veel ei tunne puudust. Lonksuke siit-sealt teinekord degusteerimise mõttes ikka, aga… Kihlust vanematega tähistades lasin endale klaasikese kihisevat valada. 20 minutit hoidsin täis klaasi näppude vahel ja valasin ta siis ema klaasi ümber. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik.

Esimene alkovaba kuu (lühikokkuvõte)

Täiesti kogemata suutsin oma otsuse teha palgapäeval. Nüüd püsib see ka paremini meeles. 🙂

Igahates — kuu sai täis. Ausõna, ei igatse ka. Kõige “raskemad” üritused on ka juba seljataga:

1) Bändcämp. Suhteliselt perioodi alguses, mitmepäevane üritus, kus õlu oli peaaegu kohustuslik element. Öine jahedus tegi hommikuse ärkamise ilma pohmellitagi piisavalt ebameeldivaks, lisaks jooksis mõte selgemalt. Ja lolli möla suutsin, üllatus-üllatus, ka kaine peaga ohtralt produtseerida. 😛

2) Esinemine TTÜ bigbandiga. Raske selles mõttes, et prooviaega nappis ja kollektiiv oli suhteliselt võõras — ehk siis mingil ajal oleks tahtnud “julgust” juurde juua. Samas — kvaliteeti arvestades oleks alkoholist tingitud lõtvus võinud niigi pisut ebakindlad lood täiesti ära rikkuda. Vähemalt publiku jaoks, sest mina oleks end ju ometi hästi tundnud… esialgu.

3) Led R @ Rock Cafe. Esimest korda olin Rock Cafe publiku seas ilma õlleta. Tulemus… hea! Bänd jõudis hinge, tõmbas käimagi. Raha kulus vähem.

Viimase ürituse kohta tegin ka väikesed arvutused:

Õlu Coca Cola/mahl
Hind 40kr/0,5l 25kr/0,25l
Tarbitud kogus 5+ 2+1
Summa >200kr 75kr

Õlle puhul oleks kindlasti lisandunud ka taksoraha. Mitte et oma autoga kojusõit tasuta oleks, aga… auto kasutamine ainult kodu ja töökoha vahel liikumiseks oleks ka raiskamine.

Ehk siis — kuu on möödas ja ma ei leia, et ma selle aja jooksul alkoholi mittetarbimise tõttu millestki ilma oleks jäänud.

Vabadus!

Käesolevaga katkestan määramata ajaks igasugused diplomaatilised suhted alkoholiga. Ei hävita ka. Ei teda ega ennast.

Põhjus… väljavõte eilse õhtu messengeri-logist:

garf says (23:31):
*nägin täna oma isa
*nägin, kuidas ta üle kere paistes oli, vasak käsi täiesti tundetu
*nägin, kuidas kiirabi ta haiglasse tõi
*nägin, kuidas alkohol inimesele mõjuda võib

Niisiis — edaspidi joon baaris õlle asemel mullivett ja teed. Ärge siis väga pahaks pange, eks?

…excuse me, mr. officer…

Ööl vastu pühapäeva (02.11.08 umbes kell 2:20) Vene tänaval:

Mina: “Tere! Vabandage, kas teil alkomeetrit on?”
Politseinik: “On ikka!”
Mina: “… Ma tahaks lihtsalt teada, millal ma rooli võiks istuda.”
Politseinik: “Ikka saab. Puhuge, kuni ta vilistamise ära lõpetab.”

Puhusin. Ootasin.

Alkomeeter: “0.00”
Politseinik: “Järelikult pole te midagi joonud.”

Selgitasin, et olen joonud küll, aga juba mõni aeg tagasi. Tema jällegi kiitis mind. Ütles, et alati tasub kontrollida, kui võimalust on. Ja nii ongi.

Mulle täitsa meeldib, et meil selline institutsioon olemas on. 🙂

…lähme raha saama taarapunkti…

Ethel tunneb ajaloolasi ikka läbi ja lõhki:

[10.06.08@20:24:22] <Flake> no ma siin mõtlen
[10.06.08@20:24:25] <Flake> võiks kerge papi teha
[10.06.08@20:24:30] <ethel> et endiselt alkoholi osta 😛
[10.06.08@20:24:35] <Flake> tõsi

Nailed it! 🙂