Fun-loving Creature, vol. 2

Haigena kodus võib ikka igasugu imelikke asju juhtuda. Näiteks eile viisistasin need sõnad lõpuks ära:

Zarvik, näed — nüüd ma laulan, aga bändi pole kuskil näha. Jälle häda, mis?

Ühtlasi… ülaltoodud videos laulsin ma need esimest korda algusest lõpuni läbi. Pärast seda oli hääl kähe, seega rohkem “läbi harjutatud” versiooni kuulete ilmselt alles Penthouse 9 esituses laval.

Neljapäev (4 aastat tagasi)

Haigena kodus võib igasugu kummalisi asju juhtuda. Mina võtsin eile ette oma CD-tornide läbivaatamise, et sealt üleliigne sodi välja visata ja… leidsin selle:

TsorTi tahan endiselt tervitada. Tere, TsorT! 🙂

…talk to me…

Piinlik küll, aga aastavahetuspeo akustilise kava eelmise õhtu proovisalvestused on nüüd üleval. Kava järjekorras:

Set 1

  1. Last Christmas
  2. Sõidu ajal pileteid ei müüda
  3. Ta lahkus üksinda
  4. Kes hommikul köhib (see õhtul ei kobise)
  5. Get Out
  6. Breakfast at Tiffany’s

Set 2

  1. Üks võimalus
  2. Another Way
  3. Wonderwall
  4. Afterlife
  5. Knockin’ on Heaven’s Door

Ja boonuseks midagi hääääästi vana:

…sadu viib endaga…

See jäi siin enne postitamata miskipärast. Aga… nüüd on tehtud. Varsti ka lühikokkuvõte 2008. aastast ja Neljapäeva comeback. 😉

…and may all your Christmases be…

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

…one flash of light…

Geniaalsed inimesed on lahedad.

…tõe ja õiguse kuulutaja…

Tähelepanu! Tulemas on kevadkontsert!

…dead or alive…

Miskipärast on alljärgnev postitus juba ilgelt ammu mustandina oodanud. Ja noh, miskipärast ei suuda mu WP korralikult Youtube’i videoid embedida. Aga mis seal ikka. Midagi muud huvitavat nagunii öelda pole. Peale selle, et Neljapäev lõpuks siiski uude proovikasse sisse suutis kolida; ja et Üheksas elu endale uut nime otsib; ja et elu on ilus; ja et meeskooril on järjekordne kevadkontsert tulemas.

Sünnipäev on tore päev, ka öösel ja pärast meeletute õllekoguste tarbimist. Töökaaslased käisid külas, Raul jäi kauemaks… lõpuks läks nii: