2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Lasersilmad läänerannikul (4/6): Rahvuspargi-eri

Teeme rännaku tavalises kronoloogias väikese augu sisse ja anname parkidele* täiesti omaette postituse.

Et südametunnistus puhas oleks, pean ma kohe midagi pihtima. Rahvuspark on pisut meelevaldne tõlge. Antud postituses olen ma selle alla kokku koondanud nii osariigi (state park) kui ka riikliku tähtsusega pargid (national park).

Hearst Castle (06.03.2019)

Esimene park ei olegi nagu päriselt park. See on rohkem selline muinasjutuloss, kuhu William Hearst omal ajal meeletutes kogustes kunsti kokku ostis. Ostame giidiga tuuri, mis algab bussisõiduga alt külastuskeskusest mäe otsa. Bussijuht kirjeldab, kui vinge vaade siit ilusal päeval on, sest praegu paistavad ainult vihmapilved. Üles jõudes saame muuhulgas ka korralikust padukast läbi navigeerida. Selle käigus küsib giid, kust me pärit oleme. “Aa, Eesti! Ma mäletan, et sealkandis on Riia ja Vilnius, aga Eesti pealinn ei tule hetkel meelde.” Muljetavaldav. Pole midagi, et siin keegi geograafiat ei tunne.

Kaminasaal

Muuhulgas räägib giid ka seda, mis mängureeglite järgi siin omal ajal külalisi vastu võeti. Näiteks õhtusöögilauas alustas uus külaline üldjuhul võõrustaja lähedalt, aga õhtu õhtult liigutati kaminale lähemale. Otse kamina ees oli nn. “hot seat” (kuum iste), mis pidi külalisele vihjama, et oleks aeg vaikselt kodu poole sättima hakata. Ja kui keegi esimesel õhtul liiga tüütuks muutus, võis ta end kamina eest leida juba järgmisel päeval.

Söögisaal, vaatega kamina poolt — seega kõige tulisemad kohad on esiplaanil
Piljardisaal, giid ja mõned turistid
Milline mõnus merevaade! Ei, need on hoopis tenniseväljakud.
Siseujula. Täpselt nagu vanasti Kalevis, eks?

Oleme veendunud, et raha eest saab enam-vähem kõike. Kui maitsekas see kogu kompott siin muidugi on, jäägu igaühe enda otsustada. Teisalt on antud loss andnud inspiratsiooni mitme filmi visuaalsele poolele. Nii et võta sa kinni, milleks see kõik hea võib olla.

Big Sur (06.03.2019)

Teine park, kuhu me kohe samal päeval satume, kannab nime Big Sur. Otse ei saa minna, sest mõningatel teelõikudel varitseb üleujutuse oht. Seega, pärast Hearst Castle’i külastamist sõidame natuke sisemaale ja pöörame rannamaanteele tagasi jõudes mitte paremale (San Francisco poole), vaid vasakule. Ehk siis näoga tagasi LA suunas. Aga need vaated väärivad tulemist, isegi pilvise ilmaga. Ja ega siin väga midagi muud kirjutada polegi, pildid räägivad enda eest.

Märt ja hiline hommikukohv
Lasersilmad oskavad poseerida küll, aga jälle on kellelgi päikseprillid puudu. Ja kelle käes on kaamera?!?
Imbi silmanurgast ookeanivaadet nautimas
Lapsed, vaadake, need on telefoniputkad. Miskipärast väga inglaslikud teised.
Märt uurib, kas väravast läbi saab. Ei saa.
See kosk ehib ka Kaliforniat tutvustava Lonely Planeti raamatu kaant! Aaaa!

Muir Woods (8.03.2019)

Mõni päev hiljem jõuame San Francisco külje all asuvasse Muir Woodsi. Seal on selline diil, et ilma broneeringuta sisse ei saa ja kuna kohapeal ükski sidevahend ei levi, tuleb piletid enne ära osta. Tee ääres on isegi sildid, mis selle eest hoiatavad, nii et lahtiste silmadega sõitjale ei tohiks see üllatusena tulla. Meie oma lasersilmadega teame seda juba enne märkide nägemist, sest Märt on tubli eeltöö ära teinud.

Kuna me üheski teises suurte puudega pargis (nt Sequoia National Park) ei jõua käia, on siin ilmselt kõige suuremad puud, mida me oma rännakutel näha saame. Ähvardatakse illlllgelt pika jalgsimatkaga, aga kuna me mägistele matkaradadele ei roni, saame oma tiiru mõistliku aja jooksul tehtud. Kohati oleks nagu tavaline männimets, aga tegelikult ei ole ikka üldse selle moodi.

Tähistatud matkaradade plaan. Seda saab ka väiksemas formaadis kaasa osta.
Niimoodi võib end pisikesena tundma hakata
Imbi vaatab üles, kas taevas veel paistab. Tegemist on, muide, pisut panoraamfotoga või nii.
Krissu kontrollib, kas puuõõnes kannataks elada
Märt püüab kujuteldava õngega kala
Ohtlik metsaline!

Neile, kes inglise keeles end väga kindlalt ei tunne, pisike selgitus viimase pildi juurde. Lühidalt — ära toida metsloomi, kuna nad võivad sellest sõltuvusse sattuda ja toitu mitte pakkuvate inimeste suhtes agressiivseks muutuda. See tekst on aga väänatud mängulisse võtmesse, mis süüdistab inimesi chipmunkiosise nime kandva haiguse levitamisest. Selle tõvega kaasnevat vastupandamatu tung metsloomi toita. Milles maaoravad (chipmunk) süüdi on, sildilt ei selgu.

Yosemite Valley (10.03.2019)

Mida kaugemale me Los Angelesest sõidame, seda võimsamaks lähevad pargid. Yosemite Valley pakub palju tuttavaid vaateid, eriti õunasõpradele. Mac OS versioonid 10.10 (Yosemite) ja 10.11 (El Capitan) on oma koodnimed saanud just siit. Ja muidugi ka vaikimisi kaasa tulevad taustapildid.

Lähenedes otsime paaniliselt lumekette, sest nende olemasolu autos on kohalikud korrakaitseorganid praegustes ilmaoludes kohustuslikuks teinud. Lumesaju korral võib juhtuda, et orust väljapoole suunduval teel on ketid kohustuslikud ja siis oleksime ilma kettideta lõksus. Kõigepealt vaatame Walmartist, aga seal ei ole. Järgmises Walmartis on sildid, aga riiulites ulub vaid tuul — või no üks komplekt isegi on, aga see tundub jube kallis. Küsime müüja käest, kas me oleme Yosemitest veel liiga kaugel. Vastupidi, liiga lähedal oleme. Ketid lähevad nagu soojad saiad.

Anname alla ja otsustame vajaliku varustuse teeservas olevast poekesest rentida. Hõkk. Kui ca 70-80 dollarit kettide eest tundus ennist palju, siis laenutusse pead jätma sada taala tagatiseks ja rent ise on 60. Noh, igatahes, nüüd on meil kast kettidega pakiruumis ja sõit võib jätkuda.

Tundub, et me pole siin ainukesed lumenautijad
See näeb välja nagu vesi, aga tegelikult on pigem lumekosk
Kui silt hoiatab, et tee võib olla libe, itsitame me eht-eestlaslikult. Lähemal vaatlusel selgub, et ongi libe. Väga libe.
Kosk pritsib korralikult — objektiiv on üleni märg
Kui selle vaatega sobib Apple’it turundada, kõlbab ka mulle
Like!
Kõik lasersilmad on soojalt riides ja päikseprillides!
Või oota, hoopis see on see lumekosk. Unustage ära, mis ma eelmise kohta ütlesin, see siin on õige.
Kamin selle kandi enam-vähem ainukeses avatud söögikohas
Seal all on päriselt ka lumi. Inimesed käivad lumes. Ja meie arvasime, et siinmaal on see rohkem nagu filmitrikk või nii.
Kui käed ümber puu ulatuvad, tuleb seda ju kallistada, eks?
Fantastilised kiirendatud maanteekaadrid

Enne lahkumist näeme parklasse saabumas ka autosid, mille rataste ümber ongi juba ketid tõmmatud. Meie marsruut õnneks ketistamist ei vaja. Natuke on nagu tunne, et kuuskümmend dollarit sai ilmaaegu välja käidud, aga neljaga jagades ja vaateid meenutades taanduvad pisarad õige pea.

Grand Canyon South Rim (13.03.2019)

Kui Yosemite Valley ainult ähvardas lumega, siis Grand Canyoni poole sõites on teeservad täitsa valged.

No ikka täitsa lumised kohe
Tulin linnast, lumesadu…

Pargime auto lumehange ära ja läheme uurime, mis värk on. Kui meil on seljas kaasasolevatest riietest enam-vähem kõige soojemad, millega ka talvise Helsingi tänavatel napilt ellu jääks, siis mõned siseturistid oleks justkui paha-aimamatult autost välja astunud lausa lühikestes pükstes ja t-särgis. Hammaste plagin kostab kaugele.

Lumi ei austa kedagi: isegi siinse parginduse ühe eestvedaja — Stephen Matheri — mälestustahvlil pole pääsu
Rahvast jätkub ilmaoludest hoolimata
Kui kanjonist korraks eemale vaatad, tekib täitsa kodune tunne
Võime kõõluda maailma serval…

Sõidame Mather Pointist pisut edasi, tee peal lumesadu trotsides. Jah, isegi kerge lumekiht tekib asfaldile. Pole päris kindel, kas need siinsed M+S rehvid ikka päris talvekatena kvalifitseeruksid, aga ühtegi ärevat momenti me igatahes ei taju. Natukese aja pärast jõuame vaatluspunkti, kus udu enam väga palju vaadet ei mata. Küll aga on tuul selline, et tahab kindad käest rebida. Paljakäsi tuult trotsides taban Märdi siluetist ilmselt reisi kõige eepilisema kaadri. Keegi teine servale nii lähedale minna ei julge.

Üle lõpmata lumise välja… sõidavad lasersilmad rivis

Ainult kaks peatükki ongi seda Ameerika värki veel jäänud. Järgmises tähistan Vegases oma sünnipäeva ja lõpuks vaatame, kuidas me kõik turvaliselt koju saame. Äkki suudan tubli olla ja selle nädala jooksul kõik ära teha? No sest Tallinn-Dubrovnik-Pärnu road trip ootab ka juba ammu oma korda. Kes usub, et see on tehtav, annab mulle palun mingilgi kujul märku. Aitäh!

Lasersilmad läänerannikul (2/6): San Diego, Pacific Coastal Highway

04.03.2019

Sõit San Diegosse kulgeb vahejuhtumiteta ja juba õige pea olemegi kohal. Läheme hotelli, proovime, kas nii vara check-ini saab teha. Ennäe, saabki — toad on meie jaoks valmis. Isegi parkimine õnnestub mingi nipiga tasuta kätte saada. Viime kohvrid hotelli ja seame sihi mere äärde.

Giant Dipper, Belmont Park

Ranna serval on lõbustuspark. Vaatame Märdiga unistavalt ameerika mägesid ja mõtleme. Ja mõtleme veel natuke. Ja siis rohkem ei mõtle, ostame piletid ära. Alguses istume kõrvuti, aga see toru, mis meid kinni hoiab, ei taha mu reie täit ümbermõõtu ära mahutada. Üllatav, et just reis ette jääb, mitte kõht. Igatahes tundub, et see koht, kus ta klõpsu peaks ära tegema, on vääääga lähedal, aga klõpsu ei tule. Ohutusreeglid näevad arusaadavalt ette, et klõps PEAB tulema, muidu rongi käima ei panda. Proovime kohti vahetada — tagaistmel ei mahu mu põlved ära. Lõpuks istub Märt taga, mina lükkan esimesel pingil jalad diagonaali, surun toru allapoole ja… klõps. Huh. Peaaegu oleks 7 dollarit raisku läinud. Järgnevad 2 minutit on mu elu ühed ägedamad: umbes poole peal märkan, et suunurgad tahavad kuklas kokku saada.

See ei ole minu filmitud, aga umbes-täpselt sihuke see sõit oli

Mission Beach Boardwalk. Kui Venice Beachil polnud vihmase ilmaga kedagi, siis siin ei ole sedagi. Proovime müüri ääres grupiendli teha, aga märkame, et Märt ei sobi komplekti. Päikseprille pole. Ostame rannaäärsest suveniiripoest Märdile ja mulle San Diego kirjaga prillid, sest kahele paarile on hea diil või midagi. Märt saab neist kasu reisi lõpuni, minu omadel kaovad varsti ühte sanga hoidvad kruvid ära ja lähengi tagasi oma AliExpressi originaalide peale.

Pilt 1: Märdi lasersilmad on ju täitsa kaitseta 🙁
Pilt 2: Märt on kaitstud ja kõigil tuju parem 🙂

Järgmine peatus: Cabrillo National Monument. Siit on hea vaade kogu San Diego kesklinnale. Ühtlasi on siin majakas. Need vaated… las nad räägivad enda eest ise.

Vaade San Diego lahele, kesklinnale ja mereväelennujaamale
Vaade monumendile
Vaade majaka ees poseerivale Krissule
Vaade majaka ees poseerivale majaka maketile
Vaade majaka köögiviljaaiale
Vaade vaala skulptuurile ja selgroole (päris vaalasid ei õnnestunud näha, kuigi aastaaeg oli enam-vähem õige)
Vaade mijonivaatega tualettruumidele
Vaade San Diego piirkonna maketile — meie oleme parasjagu vasakpoolse poolsaare tipus

Lõunaks otsustame minna San Diego sadamakülla (Seaport Village). Korralik turistikas, ka hinnad on vastavad. Ja portsud on endiselt suured.

Killuke sadamakülast, linnu ja pangaautomaadiga

Pärast lõunat jalutame natuke pargis ringi. Balboa Park on suur ja muuseume täis, siin oleks avastamist mitmeks nädalaks. Paraku on meie seekordne reis pigem sihuke kiire ülevaade üsna suurest alast. Niisiis, muuseumid jäävad seekord ära, aga kunagi tahaks tagasi tulla ja rohkem uurida.

Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park

Muuhulgas on siin ka The Old Globe — koopia Londonis asunud Shakespeare’i teatrist, ehitatud 1935. Võrdluseks, Londoni rekonstruktsioon avati alles 1997.

The Old Globe

On aeg järjekordseks shopiteraapiaks. Sedapuhku otsime üles lähima suure Walmarti. Kodumaiste pakkujatega võrreldes meenutab ta meie meelest nagu hästi suurt Prismat, kus pigem Maxima kaubavalikut pakutakse. Samas leiab siit ka täitsa tuntud kaubamärkidele väga häid diile. Ainult elektroonikasektsioon on lootusetult halb — või siis ootused liiga kõrgel. Märt sealt endale igatahes uut telefoni ega tahvlit ei leia.

Gaslamp Quarter
Kuidas sildistada pilti, millel pildistatakse silti?

Õhtustamiseks otsustame minna San Diego ajaloolisse gaasilampide kvartalisse (Gaslamp Quarter). Leiame parkimiskoha, jalutame natuke ringi ja maandume kohas nimega Union Kitchen & Tap. Kui siin võib nimest välja lugeda ehk mingil määral ainult õhustiku, siis üle tänava vaatab vastu väga konkreetselt sildistatud “Cold Beers & Cheeseburgers” (külmad õlled ja juustuburgerid). Aga sinna me ei lähe.

Cold Beers & Cheeseburgers

Suundume hotelli, et natuke järgmisi päevi planeerida. Õues on küll jahe, aga laua keskel põlev kunstlik lõke soojendab veel piisavalt. Järgmised päevad tõotavad tulla üsna maanteemaigulised.

Hiltoni “lõke”

05.03.2019

Hommikusöök on seekord omaette elamus. Otsustasime seekord natuke raha kulutada ja hotelli buffeepakkumise vastu võtta. Maksma läheb see 20 dollarit, ehk siis Imbiga kokku 40. Uurime teenindajalt, kas omletti ka saab. Ikka saab, aga teistmoodi kui Euroopas või Aasias. Kui ma seni olen harjunud, et omleti võib tellida ka “with everything”, aga valikuid lisanditeks on 4-6, siis siin tuleb 20+ lisandist välja valida maksimaalselt neli. Uuf. Teen läbi häda oma valikud ära, mispeale vaatab teenindaja mind altkulmu ja ütleb: “Sa tuled Mehhiko piiri äärde ja ei võta mitte ühtegi mehhikopärast koostisosa? Mis sul viga on?” No mis seal ikka, vahetame siis paprika avokaado vastu. Aga peekonist ei loobu!

Omlett avokaadoga

Kuna täna on teisipäev, mis ühtlasi rahvakalendris vastlapäeva nime kannab, uurin ka kuklite saamise võimalusi. Seletan ära, et meil on mardi gras või fat tuesday, siiamaani on kõik selge. Nüüd kirjeldan, et meie kandis on sel puhul kombeks süüa saiakesi, millel üks tükk pealt ära lõigatakse ja sinna vahele vahukoort pannakse. Noh, tundub ka see enam-vähem okei. Lubab uurida, mida köök teha suudab. Me väga ei loodagi, aga ühel hetkel tuuakse meie lauda kandikul kaks… vahukoorega kaneelirulli! 😀

Vastlakuklid San Diego moodi

Siis tuleb naaberlauast mees ja küsib, kas meil on hommikusöök juba makstud. Nende perel on siin viimane hommik, aga kaks sooduskupongi on veel alles. Niisiis, tänu lahkele naabrile saame hommikusöögi poole hinnaga. Teinekord tulles tasub neid kuponge juba ennetavalt otsida. 😉

Hotelli bassein, kuhu me kordagi ei jõudnud — see pole selline puhkus!

Alustame teekonda mööda rannamaanteed San Francisco poole. Kuna tavaliselt metsatulekahjude käes vaevlevas piirkonnas on üle pika aja pikalt vihma sadanud — ja muudkui aga sajab — on maanteed kohati mudalaviinide ohu tõttu suletud. Niisiis peame marsruudiga kohati loomingulised olema.

Lasersilmad trepiga rannas

Esimene trennipeatus: 1000 Steps Beach, kus häääästi pikk trepp viib maantee äärest rannaribale. Üles ronides loeme üle, kui palju astmeid tegelikult on. Päris täpset arvu ei saa, sest igaühe tulemus on pisut erinev, aga laias laastus on neid nõks üle kahesaja. Tüüpiline USA turundus — igas söögikohas on mõni maailmakuulus eine või magustoit, trepiastmete arv korrutatakse lihtsalt viiega.

Paarisaja astmega tuhandeastmeline trepp

Kaid meile meeldivad, rannarahvas ju ikkagi. Seega võtame ka Malibu Pieri ette. Lähenedes tõstab autos pead diskussioon, mis selle kandi nii eksklusiivseks ja hinnaliseks teeb, kuna majade maanteepoolsed fassaadid on üsna tagasihoidlikud. Kai pealt tagasi vaadates on kõik selge. Luksus on ookeanivaatega harmoonias ja majade, villade, kohati lausa losside vaiadel terrassid paistavad oma mainet täiesti väärivat.

Malibu

Järgmine peatus: Santa Barbara. Ilus linn, mis ilmselt sellesama ilu säilitamiseks on oma tänavatel ära keelanud rulad ja rulluisud. Autojuhte siin see-eest armastatakse, nii paistab enamikes kohtades 60-75min tasuta parkimist olevat.

Santa Barbara, vaade kohtumaja katuselt

Ühel hetkel hakkavad meie telefonid korraga piiksuma — ka need, mis on vaikses seades. Meid hoiatatakse üleujutuste eest lähiümbruses. Veendume, et kõnealused piirkonnad meie planeeritud marsruudile ei jää ja läheme oma eludega edasi. Küll aga on see põnev esmakokkupuude siinse hoiatussüsteemiga. Ja ennäe, isegi meie Euroopast ostetud telefonides täitsa töötab. Kui huvitab, loe Vikipeediast lähemalt.

Santa Barbara kohtumaja

Santa Barbara põhilise vaatamisväärsusena otsime üles kohaliku kohtumaja, mille tornist pidi hea linnavaade olema. Nii ongi. Aga ka majas sees leidub põnevat vaatamist.

Santa Barbara kohtusaal
Vikerkaar Santa Barbaras

On aeg jälle kohalikku kaubandusvõrku toetada, sedapuhku võtame ette Best Buy. Märt otsib endiselt head diili uuele telefonile või tahvlile, aga jääb ka siin pika ninaga. Ma natuke kaalun, kas ehk oleks vaja igaks juhuks mõne muu operaatori SIM-kaarti, aga ei võta. Valik on parem kui Walmarti elektroonikasektsioonis, aga mitte märkimisväärselt.

Aijah. Kaubanduskeskus tähendab siin sageli midagi muud kui Eestis. Okei, Tartu Lõunakeskus on ehk pisut võrreldav. Nimelt on ümber massiivsete parkimisalade erinevad poed eraldi hoonetes. Jah, leidub ka neid teistsuguseid, aga mitte nii mugavalt maanteede ääres. Ühtegi surnud või viimaseid hingetõmbeid tegevat keskust meil reisi jooksul külastada ei õnnestu. Küll aga võib neid vaadata YouTube’ist.

TJ Maxx. Hea soodne riideid ja aksessuaare müüv kett, mille nime kirjapildist ma autos esialgu aru ei saa. DJ Max? Kes see on ja miks ma tema muusikat kuulnud pole? Või kes paneks riidepoele sellise nime?

Roadhouse Grill

Õhtusöök. Original Roadhouse Grill. Super teenindus, nagu siinkandis ikka. Küsin, kui terav nende chili on, selle peale tuuakse igaühele oma topsis näidis maitsta. No sihuke tubli neli suurt lusikatäit vähemalt, per nägu. Valitud jookidel saad topsi tasuta täita. Selleks peab küll üsna täitmatu janu olema, sest topsid on ameerikalikult suured. Erinevalt vähemalt ühest Tallinna T1-s olevast söögikohast pakuvad nad meeleldi ka Arnold Palmerit (jäätee ja limonaadi segu), kuigi seda menüüs pole. Suupisteks võtame sibularõngaid, mida harjumuspärase taldrikutäie asemel tuuakse umbes Suure Munamäe jagu. Nagu meie Tallinna lemmikkohas Texases, on ka siin maapähklid tasuta. Ja koored käivad põrandale. Huvitav, kes kellelt šnitti on võtnud? 😉

Sibularõngad

Waze tuletab meelde, et peame 10 minuti jooksul sõitma hakkama, muidu pannakse motelli check in kinni. Maksame kiirelt arve ja kaome. Arve toomises on nad siin ka märksa kiiremad ja automaatsemad kui Eestis.

Romantiline motellivaade

Cambria Palms Motel — parim luksus sel reisil, sest auto saab parkida otse toa ukse ette. Nii, et pakiruumi luuk avaneb varikatuse alla. Nii ei saa ka padukaga kohvrid märjaks. Ilgelt hea hinnaga veel pealekauba, kusjuures isegi sipelgaid pole toas! 😀

Pakiruumi luuk avaneb motelli varikatuse alla

06.03.2019

Kui siiani on Märt roolis olnud, siis nüüd on lõpuks minu kord sõita. Naljakas — iga päevaga tundus see üleminek järjest hirmutavam, sest auto on suur ja teed võõrad, liikluskultuurist rääkimata. Tegelikult pole häda midagi: Ford on Ford, automaatkast käitub täpselt nagu Focuse oma. Meie õhtune sihtpunkt on Monterey, aga rannamaanteed pidi sinna hetkel ei saa — kahest kohast on tee võimalike üleujutuste tõttu suletud. Niisiis tuleb sõita mööda igavamaid teid.

Aga kõigepealt väike kultuuriprogramm. Hearst Castle. Kuna seda haldab California State Parks Department (osariigi parkide osakond?), tuleme teema juurde tagasi rahvusparkidest rääkivas postituses.

Jõuame jälle mere äärde, seekord teeme natuke hülgevaatlust. Lonthüljes (elephant seal) on huvitav loom. Häääääästi suur, kusjuures isased on ka üsna koleda näoga. Kutsikad ja emased on seevastu täitsa sümpaatsed.

Hülged rannas niisama chillimas

Lõunaks jõuame … Cambriasse. Kuna Hearst Castle jäi siit mööda rannamaanteed pisut teesulgude suunas, tuli edasiminekuks tulla tagasi.

Üks täiesti suvaline motell Cambrias, mis meisse mitte kuidagi ei puutu, aga mis lihtsalt nunnu välja näeb

Natuke veel sõitu ja olemegi kohal. Monterey. Öömaja saame järjekordselt motellis, sedapuhku Pacific Inn. Hinna poolest odavam kui eelmine, aga parkimiskohtade valik ei ole nii luksuslik. Teen enne õhtusööki pisikese uinaku — tundub, et väsimus on suur, sest tavaliselt ma ju päeval ei maga. Ülejäänud kamp käib samal ajal linna avastamas ja õhtusöögiks kohta skautimas.

Mis vahet on motellil, hotellil ja võõrastemajal? Tubade järgi ei pruugigi vahet olla

07.03.2019

Teekond mööda rannamaanteed San Francisco poole jätkub, kuigi kõigepealt pöörame korraks LA poole tagasi. Teesulgude tõttu on Big Sur kättesaadav ainult põhja poolt lähenedes. Seegi vaatamisväärsus saab kajastatud rahvusparkide eripostituses.

Meie ratastel sõber rannamaanteel
Eelmiseks pildiks õiget nurka otsimas

Järgmine peatus: Santa Cruz. Järjekordne rannalinn, järjekordne lõbustuspark, mis on küll suletud, aga mitte üleni. Ehk siis kõik kioskid ja kassad jms on kinni, aga pargis endas saab vabalt ringi jalutada. Ja oh üllatust, ka siin on Giant Dipper. Hiljem uurides tuleb välja, et päris täpselt sama disainiga tegu ei ole, kusjuures Santa Cruzi oma on vanem — avatud 1924, kui San Diego oma valmis aasta hiljem — ja ka pisut suurema tippkiirusega. Ühtlasi on need vist ka ainsad kaks rollercoasterit kogu USAs, mis selliste atraktsioonide kuldsest ajastust (1920ndatest) säilinud on.

Giant Dipper, Santa Cruz
Suletud lõbustuspark

Pärast suletud lõbustuspargist läbi jalutamist avastame end piraaditeemaliselt kahekorruseliselt sise-minigolfiväljakult, mida me proovima ei jää. Aga kui siinkandis elaks, võiks paar korda külastada küll.

Lõik vana rannamaanteed, mis kannab tänapäeval kergliiklustee rolli

Jalutame natuke looduses ka. Kui juttudest võiks mulje jääda, et USAs saab absoluutselt igale poole autoga ligi ja kogu maa on asfalteeritud, siis päris nii see ikkagi ei ole. Seda maad on lihtsalt liiga palju.

Kruusane jalgrada USAs — kes oskas sellist asja oodata?

Ja ongi aeg San Francisco poole sõita. Sellest aga lähemalt juba uues postituses. Mine tea, võib-olla jõuan sellega valmis juba enne juuli lõppu.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 3: Hong Kong ja Macau

See ja järgnev postitus on nagu põrandaliistud remondi lõpus. Kõik on tehtud, aga need liistud, no need jäävad küll aastateks ootele. Antud juhul küll ainult kuudeks, aga siiski jube kauaks. Järgnev kirjatükk algab 19. veebruarist 2018. 

Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe.

Please keep clear
Idee sügavamõtteliseks aasiapäraseks tätoveeringuks

Hotellile lähenedes mainib Imbi, et sealt peaks hea vaade olema. Viskan optimistlikult vahele: “Kui meil just tuba kolmandal korrusel ei ole.” Selgub, et isegi vastuvõtt on viiendal. Meie tuba kannab peaaegu sama numbrit, mis eelmises hotellis: 3190 vs 3109, ehk asub tervelt kolmekümne teisel korrusel (selgitus: G on esimene korrus). Kõige suurem number liftis on 32, nii et meid on paigutatud päris tipu lähedale.

Tuba on eelmisega võrreldes pisike, aga see-eest leidlikult sisustatud. Ja siis see vaade, mis aknast avaneb… Vastaskaldalt tervitab meid Sky 100 — valgusmänguga, mis võistleb vaat’ et viimati nähtud Symphony of Lightsiga.

Sky 100 Hong Kong Islandilt vaadates

Jalutame natuke ringi, otsime hiinapärast söögikohta, leiame paar poodi ja lääneliku baari. Sööme quessadillasid (peaaegu sama head kui Texases) ja Caesari salatit. Arve on üüratu. Ilmselgelt pole me enam Malaisias, Taist rääkimata. Peame natuke nõu, otsustame Macau ülehomseks jätta ja homme kahel vaateplatvormil käia.

Vaade hotelli koridorist

20.02.2018

Võtame hotelli hommikusöögi — mõttetult kallis ja täiesti võrreldamatu Berjaya luksusega — ja navigeerime Sky 100 poole. Kõigepealt tuleb sõita viis peatust kahekorruselise trammiga, siis metrooga üks peatus Kowlooni. Kohale jõudes eksime ICC jalamil olevasse kaubanduskeskusesse pisut ära. Uudistame ühes poes/demokeskuses värkvõrgu seadmeid, mida on üsna erinevaid, alates Google Glassi kloonist (paraku ei ole sisse lülitatud), lõpetades elu- ja töötoa demodega. Kõige lahedamate asjadena jäävad silma Lenovo Touch(?) — arvuti, mis kuvab töölaua projektoriga tasasele pinnale, muutes selle justkui puutetundlikuks ekraaniks — ja … midagi oli veel, aga seal ma muidugi ju ei pildistanud.

Kahekorruseline tramm

Lõpuks suudame siiski õige koha üles leida, ostame piletid — järjekorda polegi! — ja sõidame üles. Eskalaatoriga. Ühe korruse. Seal on esimene rohelise ekraaniga pildistamisvõimalus, mida vahele jätta ei saa. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid särgi küljest ja teen rõõmsa näo pähe. Seda pilti me kunagi ei näegi, ju siis ebaõnnestus. Samuti ei näe ma enam neid päikseprille. Õnneks olid neljaeurosed AliExpressist, aga natuke kahju on ikka.

Vaade sajandalt korruselt

Kui kaua võtab liftisõit sajandale korrusele? Ametlik vastus: täpselt 60 sekundit. Tegelikult läheb uste sulgumisest avanemiseni mõnevõrra kauem, aga sisuliselt võib ka ametliku versiooni õigeks lugeda. Ja vaade on vahva. Lisaks igasugused toredad atraktsioonid, nagu AR-pildid koos virtuaalse ICC torniga. Vastava markeri saab koju kaasa võtta, nii et pisut tulevikku hüpates on mul pilt, kus Malle torni käes hoiab.

Malle ja pisike virtuaalne Sky 100

Tuleme tagasi maa peale, sõidame metrooga “kodusele” Hong Kong Islandile ja jalutame Hong Kong Parki. Huvitav on see, et tugevalt üle poole distantsist läbime kas teise korruse kõrgusel olevates tänava ületamiseks mõeldud koridorides või nende vahele jäävates kaubanduskeskustes, hotellides ja ärimajades, ilma väljapääse märkamata. Lõunasöögiks leiame pargis koha, mis pakub Tai ja Jaapani kööki. Nojah, tais me seda väga palju nautida ei jõudnud, võtame siis siin. Ühe pipraga (menüüs on neid erinevate roogade juures kuni kolm) toit ajab mul igatahes mitte ainult nina jooksma, vaid ka silmad niiskeks. Kusjuures piprakauna tükid sorteerin juba heaga välja.

Hong Kong Park — lopsakas rohelus tornide vahel

Tulles nüüd tagasi mu kadunud päikseprillide juurde — ega päikest ka enam ei näe. Täiesti pilves ilm ja meie plaanime mäe otsa linnavaadet nautima minna. Noh, aga… lähme ikka, Macausse ikka enam ei jõuaks. Ja midagi uut ei jaksa välja mõelda. Inerts.

Once you reach peak tram, tram can only decrease

Tramm, mis mäe otsa viib, on ilmselt uusaastapidustuste tõttu veel populaarsem kui muidu. Järjekorra lõppu ei õnnestu isegi näha, aga paar tundi ootamist oleks kindlalt soolas. Uurime alternatiive ja leiame, et minibuss number 1 ei ole ilmselgelt nii tuntud. Kolmandasse bussi (max 16 inimest) mahume peale. Järjekorrad on siin hästi korrektsed ja viisakad. Hinna poolest on see minibuss ka oluliselt parem: ca 10HKD/nägu, tramm on sellest 6-7 korda kallim. AGA! Trammist oleks vaade, kuigi ilmselt mitte tänase uduga.

Suurem osa inimestest pildil ootavad trammi. Umbes kolmandik järjekorda jääb vasaku serva taha.

Roheline minibuss number 1

Tipus otsime üles vaatetorni, mille piletiletis hoiatatakse, et täna ilmselt ei näe midagi ja raha tagasi ei maksta. Mis siis, kui me juba siia tulime, käime ka tipus ära. Mida kõrgemale eskalaatorid meid viivad, seda vähem aknast midagi näha on — torni tipp on pilve sees. Ja nii ongi. Jõudes vaateplatvormile tunneme end maailmast täiesti eraldatuna. Lihtsalt suur hall kardin on meie ja kõige muu vahel. Kuskil seal all, üldse mitte kaugel, peaks olema VÄGA SUUR LINN, aga mitte midagi näha ei ole. Loojangul hakkab tulede kuma hästi natuke paistma.

Hong Kongi — õigemini lähemal asuvate majade — kuma läbi udu

Shoppame natuke siinsamuses tornis asuval “turuplatsil” — leiame muuhulgas mulle uue salli (pärast seda, kui ma ühe jõulude paiku kuhugi unustada suutsin). Müüja on väga jutukas kaupmees, kes järjest erinevaid mudeleid demonstreerib ja suurepäraseid soodushindu pakub. Pool usud, saad poolega petta? Aga see selleks, päris lõbus on. Ja siis kõige lõpus hakkab ta järsku oma tõekspidamistest rääkima. Küsib, kas ma olen kristlane. Kehitan õlgu, aga pigem vist olen jah. Seepeale soovitab ta hoolega mõelda, kas kristlaste jumalakäsitlus ikka on loogiline, et Jeesus on omaenda isa ja nii… Noh, heakene küll. Koraan olevat algusest peale sama tekstiga, samas kui kristlased pidavat oma tekste alatasa redigeerima.

Mis värk nende kassidega on?

Tagasisõiduks on meil valida nelja ülipika järjekorra vahel. Trammisaba on umbes poolteist tundi pikk. Natuke teises kohas on bussid ja taksod, kusjuures olukord tekitab paraja dilemma (trilemma? tetralemma?). Taksodest on järjekord pikk, aga inimesi taksojärjekorras on veel rohkem. Ühte taksosse mahub olenevalt autost 4-5 inimest. Siis on suured bussid, mille järjekord tundub pea sama pikk kui trammi oma. Nende sõidugraafikut me ei tea ega oska arvatagi, kui palju seal aega võiks minna. Minibuss, millega me üles tulime, on küll endiselt kõige ebapopulaarsem, aga siiski päris pika järjekorraga. Sinna sappa võtamegi. Samal ajal proovin igaks juhuks ka Uberit, mis taksost nähtavasti antud marsruudil natuke soodsamgi tuleks (kuigi mõned reisifoorumid vastupidist väitsid). No cars available. No cars available. No cars available. Haa! Näkkas! Igaks juhuks püsime veel kutsikasabas, aga mitte kauaks. Valge bemm viib meid hotelli ukse ette, võtame Starbucksis istet ja taastume pisut.

Järjekorrad mäest alla, vasakult paremale: roheline minibuss #1, takso, buss

Kõrvallauas on kaks ujedapoolset noort (tundub nagu paar) ja nendega koos üks stiilses hallis ülikonnas meesterahvas. Arutame omavahel, kas tegu on pulmaisaga või müüakse noortele püramiidskeemi maha. Maja ees tänaval jäi juba enne sisenemist silma erkkollane AMG-mersu, mille poole ülikonnas tegelane aeg-ajalt paranoiliselt üle õla piilub. Tundub, et see on väga strateegiliselt pargitud, sest noortel on sellele pidev vaade. Iga minutiga meenutab asi järjest rohkem müügikampaaniat ja kui nad lõpuks lahkuvad, ronibki hallis ülikonnas härra kollase auto rooli ja paarutab käigukasti paukudes minema. No selles mõttes, et sportvärk ikkagi.

Mäe otsas oli ka üks ärevam olukord, aga kõik lõppes õnneks hästi ja fotograafid lasid meid minema

Meie aga jõuame seda kõike silmanurgast jälgides ära osta laevapiletid, et homme Macausse ja tagasi sõita. Printimine maksab hotelli vastuvõtus 3HKD/leht. Saame hakkama.

21.02.2018: Macau: Grand Prix Museum, vanalinn ja kasiinod

Ärkame vara, et jala hotellist sadamasse kulgeda. Kuna me oma praamist omajagu varem kohal oleme, otsustame pulli pärast check-inis õnne proovida. Ennäe, saamegi varasemale paadile. Letis küsitakse, kas tahame akna alla istuda — no miks ka mitte, kui juba pakutakse.

Sky 100 Macau laevast — hea, et eile ära käisime

Jalaruumi on hulgi. Rohkem, kui kusagil mujal. Nii võikski reisida — üldse ei kurdaks. Ekraanidelt ajju voolav meelelahutus on … noh, pigem Macau kasiinode reklaammaterjal. Sealhulgas ka järgmine tore lauluke.

Imbi on täna leebes tujus ja lubab meil esimese asjana Grand Prix’ Museumi üles otsida. Taksojuht ei tea sellest midagi, küsib “kiisu” käest, lõpuks saab õige aadressi teada. Asi lõhnab kahtlaselt: kuidas saab Macaus olev GP muuseum nii tundmatu olla? Google näitas küll, et peaks lahti olema ja isegi mingeid arvustusi oli. Ühe foori taga seistes saab telefon korraks neti kätte ja loen esimest korda värskemaid arvustusi. Closed until further notice?!? Ängistav tunne — ma nii lootsin, kas nüüd siis ei saagi? Uksel saame kinnituse, et ongi juba juulikuust kinni. Turvamehed teevad näo, et neid (ega meid) ei ole, aga kui pärast meid üks julgem seltskond uksest sisse püüab tungida, edastavad neile ka kurva tõe.

Museu do grande pp-mio?

Mis jutt see Eestis on, et meil on igal pool tasuta wifi? Siin igatahes on, isegi linnaliinibussides. Mitte et ma seda kasutada saaks: sisselogimiseks tuleb oma mobiilile SMSiga kood tellida, aga minu numbrit ei peeta korrektseks. Võimalik, et tasuta bussi-internet pole lihtsalt eestlastele ette nähtud — kuigi ma pigem kahtlustan, et mu number on liiga lühike. Ja kuna Hong Kongi mobiilsest netist siin ka kasu pole, peame end bussipeatustes olevate paberkaartide ja parkides leviva wifi toel õigesse kohta vedama. Saame hakkama.

Head uut aastat!

Senati väljak on igal juhul õige koht — miks siin muidu nii tihe liiklus on? Teeme paar endlit ja sihime jalad St Pauli varemete poole. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemaks jääb tempo, sest … siin … on … nii … palju … rahvast! Huvitav, meie püha Brigitta varemete juures küll igapäevaselt säherdusi masse pole.

St Pauli varemed

Üks tänava ääres müüdav maiuspala muudab selle kõik nauditavaks: Natad!!!

Imbi vs nata

Mingit lihaollust pakutakse siin ka ruutmeetri kaupa. Igatahes. Teeme oma turistivärgid ära, väisame Starbucksi tema hügieenilise tualettruumi pärast, jalutame massidest eemale — kui see siin üldse võimalik on — ja leiame takso, mis meid kasiinode juurde viiks.

Venetian Macau. Suurim ja parim. Meeletu pind kauplusi ja kasiinot. Teen üheainsa mängu mingisuguse automaadi peal: 2 eurot on kadunud ilma, et arugi saaks. Selles mõttes, et ma ei saanud lõpuni aru, mis selle mängu point oli. Äkki oleks pidanud hoopis lauda istuma ja endale mõned kaardid laduda laskma?

Turistid “Veneetsias”

Venetiani tänavad on hästi välja kukkunud, täitsa Veneetsia moodi. Mina pole küll käinud, aga Imbi tunneb küll omajagu kohti ära. Jääb silma üks  vormeli-fänninänni müüv pood. Ostan endale Ferrari nokamütsi ja Martinile võtmehoidja. Noh, sümboolselt või nii.

Ühel hetkel satume Veneetsiast Pariisi. Natuke teistsugune õhkkond, aga mitte vähem suursugune. Ja no kui me juba siin oleme, külastame ka Eiffeli torni. Tõsi, see on originaalist poole väiksem, aga seda lärmakam: ma ei kujuta ette, et prantslased kunagi millelgi sellisel juhtuda lubaksid. Samas… Guetta?

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Kõhud on tühjad, otsime söögikohta ja leiame hiina restorani (oh imet!) Vaatame ringi, et näha, kuidas teised söövad, aga … me oleme esimesed, kes toidu kätte saavad. Õnneks me ilmselt siiski väga etiketti ei riku, kui riisi suurest kausist väiksemasse tõstame ja sealt pulkadega suhu kühveldame, kuigi teps mitte kõik ei söö nii.

Ülejäägid pakitakse väga ilusti kaasa, koos kõigi vajalike töövahenditega (pulgad, lusikas). Õhtusöögiga seega täna muret ei ole.

Kraanikauss

Kõik on siin üle-võlli-luksuslik, ka tualettruumid. Mahe muusika, marmor, palju ruumi. Ja siis ühel hetkel leiame end otsimast transporti meile sobivasse sadamasse. Silte ja infotahvlit lugedes tekib tunne, et oleme viimase tasuta bussi maha maganud, aga igaks juhuks küsime letist üle. Siiski, on veel lootust. Pärast mõningast ekslemist leiame ka maa-aluse bussiterminali, mis samuti teistest omasugustest mõnevõrra luksuslikum tundub.

Bussiterminal

Viimases osas jätame Hong Kongiga hüvasti, lendame üle Saaremaa ja ööbime enne kojujõudmist Amsterdamis.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.