Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (3/3)

Veel enne Allani lahkumist uuendasime pisut oma identiteeti. Parafraseerides üht hiljutist sotsiaalmeediast kõnelevat menufilmi: “Drop the #.” Mispeale oli Mikk kohe ka nõus meile natuke kujundama.

Penthouse 9 logo

Aga siis sai kõigil kaugsuhtest kõrini ja Allanile tuli asendust otsida. Proovidest käis läbi ca 5-6 bassimeest, kellest Janno ainsana meiega ka lavale jõudis. Meenub ka üks piinlik hetk, kui Villem ja Johan korraga proovikasse sattusid ja tuli kiiresti otsustada. Ja siis ühtäkki oli bänd viieliikmeline: lisandus Erki (no see Eesti Talent, Erki-Andres Nuut) süntesaatoril. Minu mäletamist mööda jõudis ka see koosseis ainult ühe esinemise teha, 2009 jõuluturul.

Eelviimane koosseis: kord laval, kord stuudios

Kord laval, kord stuudios. Aga mitte “Täna siin, homme seal”-stiilis, vaid täpselt üks kord jõudsime lavale ja üks kord stuudiosse. Salvestas Kostja (Aides) ja miksis-masterdas Taavi (Aides). Vaatamata salvestuspäeva aeglasele algusele (Aides korraldas eelmisel õhtul oma plaadi toetuseks kontserdi) ja venivale lõpule (Erki tahtis ilmtingimata kõik sündikäigud ise sisse mängida, kuigi lõpuks läks vist ikka natuke MIDIseks ära) oli lõpptulemus ilmselt meie parim singel. Kuigi lugu iseenesest kunagi mu lemmikute hulka ei kuulunud, kasutan ma ta algust siiani mobiilihelinana.

[audio:http://juhe.ee/p9/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3]

Selles, mis järgmisena juhtus, tunnen ka endal mõnevõrra süüd. Nimelt tekkis võimalus üle hulga aja jälle esineda, seda veel päris auväärses seltskonnas, aga… mina tõmbasin pidurit. Samaks päevaks oli juba varasem kohustus kalendris: meeskoori kevadkontsert. Niisama lauljana oleks veel viilida saanud, aga astusin üles ka kuueliikmelises kandleansamblis. Ainult proovide tegemine, ilma esinemisteta, ei rahuldanud paraku kõiki bändiliikmeid ja pärast üht üsna ootamatut e-kirja Johanilt otsisime jälle uut bassimeest.

Viimane esinemine ja lõpp

Õnneks tõi BändCämp järjest rohkem entusiastlikke noori instrumentaliste kokku, sealt leidsime ka noore ja entusiastliku Martin-Eero. Ja andsime tuld. Energia oli jälle üleval, tegime proove ja vaikselt hakkas jälle ka esinemisvõimalusi terendama. Ainult üks pisike probleem oli: mina. Neljapäeva plaat hakkas vaikselt valmis saama ja tähelepanu koondus sinnapoole. Piinlik tunnistada, aga Penthouse oli minu jaoks alati pigem ajutise kõrvalprojekti staatuses. Nii ma siis ühes proovis ütlesingi, et tahan bändist ära minna. Janno: “Ainult siis, kui sa kellegi enda asemele leiad.” Niipalju siis sellest.

Lisaks sellele, et Pent kogu brändiga nullist tahtis alustada (just brändiga, mitte bändiga: uus nimi, uus kontseptsioon, uus sõnum, sama bänd), hakkasid distsipliiniprobleemid mingil hetkel mõningatele meist närvidele käima: proovid kippusid algama mitte vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud aega. Ehk siis vähemalt poolteist inimtundi, sest mina, Pent ja Janno olime täpsed. Ja nii me lõpuks otsustasime, et juba kokkulepitud esinemine Tammsaare pargis jääb viimaseks.

Afterlife omandas uue tähenduse.

Statistika

Penthouse 9 / Penthouse#9 / Penthouse / Üheksas elu astus üles kokku 22 korda. Koosseisude kaupa jaguneb see enam-vähem nii:

Kristjan, Pent, Allan, Epp 1
Kristjan, Pent, Allan, Heido 1
Kristjan, Pent, Allan, Janno 16
Kristjan, Pent, Janno 1
Kristjan, Pent, Janno, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Johan, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Martin-Eero, Janno 1

Lisaks veel sageli akustiline spin-off koosseis “Pent & Garf”:

Kristjan, Pent 1
Kristjan, Pent, Janno (“Pent & Garf feat. Janno”) 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Janno (“Pent & Garf feat. Janno & Erki”) 1

Stuudiosalvestised:
Üheksas elu – Üks võimalus [mp3]
Penthouse#9 – Afterlife [mp3]
Penthouse#9 – Ettekäänete allee [mp3]
Penthouse 9 – Tuledes valelik linn [mp3]

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (1/3)

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

Nii see lõppes. Minule jäi mälestuseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tänukiri ja publikult saadud positiivne emotsioon. Natuke kurb oli ka. Kurb, sest nii mõndagi jäi tegemata, aga ka lihtsalt sellepärast, et järjekordne eluetapp läbi sai.

Aga kerime nüüd aega sellest punktist veel nii umbes poolteist aastat tagasi.

Üks võimalus

Allan: “Minu poolt sai kõik alguse sellest, kui ma Rada7-sse kuulutuse panin, et otsin bändi. Paar päeva hiljem võttis Pent minuga ühendust. Läks umbes paar nädalat, enne kui ma talle vastasin. Margoga olime juba varem tuttavad.”

Pent küsis minult, kas saaks Neljapäeva prooviruumi kasutada. Kohale tulid Pent (kitarr), Allan (bass) ja Margo (trumm). Kuna erinevate asjaolude kokkulangemisel pidin ka ise terveks prooviks sinna jääma, tegime ka paar üldtuntud lugu läbi ja jämmisime niisama. Kui pärast autos küsisin, kas bändile ka lauljat otsitakse… noh, nii läkski. 🙂

“Praegu on selline loll lugu, et see nädal vist proovi ei saagi teha, kuna ma lähen kolmapäeval Venemaale ja enne seda ei ole sellel bassitüübil aega. Aga siis on põhimõtteliselt nii, et järgmine neljapäev, siis 31. teeks proovi ja juba siis laupäeval tuleb juba stuudiosse minna.”

Seega oli meil olemas instrumentaal, esialgne klaveril mängitud versioon meloodiast, üks proov tehtud, üks tulemas… ja stuudioaeg. Uurisin, kas sõnu ka on. “Ma mõtlesingi, et kas sa saaksid sellise asjaga hakkama, et kuulad seda meloodiat ja proovid seda vokaalile seada ning mingid sõnad juurde teha.” Pakkusin välja mõned sahtlipõhjas teostamist oodanud ideed:
* Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise (hilisem Penthouse 9 laul)
* Üks võimalus
* Valmisolek armumiseks
* Loomulik ilu on tasuta (hilisem Neljapäeva laul)
* Me tulime kokku, sest rock on meil veres
* Kurameerivad kaelkirjakud

Leidsime, et “Üks võimalus” sobiks hästi bändi eesmärkidega. Mõni päev hiljem oli idee arenenud ja “hakkas töövestluse temaatika poole kiskuma.” Ainsas järelejäänud proovis loksutasime loo enam-vähem paika ja jõudsimegi stuudiosse.

[audio:http://garf.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_yks_v6imalus_demo.mp3]

Üheksas elu, sest meile meeldivad kiisud

Kuna stuudiosse läksime viimasel päeval enne NB2008 demode esitamise tähtaega, oli tegu tõepoolest üheainsa võimalusega. Ja “Noortebändil” osalemiseks oli bändile ju nime ka vaja. Viskasime noortebändide kulul pisut nalja: bändi tutvustades peaks ikka ära märkima, kui väga meile kiisud meeldivad. Ja nii see siis tuligi — kassil on 9 elu, meil on viimane võimalus, järelikult üheksas elu. Ega see nimi kellelegi ei meeldinud, aga mõneks ajaks jäi külge.

Üheksas elu, jaanuar 2008

Kui me esimest korda lavale jõudsime, Noortebändi eelvoorus, oli bändis juba esimene liige vahetunud. Nimelt kippusid Margo rütmid pisut lonkama, millest tingituna on “Ühe võimaluse” demo trummipartii süntesaatoriga sisse mängitud. Asemele tuli Epp, kes meid ühtlasi oma Telliskivi loomelinnakus asuvasse prooviruumi vedas. Seal sündis nii mõnigi uus laul, aga kulus ka meeletutes kogustes õlut ja sigarette.

Noortebändi eelvooruks oli meil valmis tervelt 3 laulu:  “Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise,” “Sõidu ajal pileteid ei müüda” ja “Üks võimalus.” Ehk siis täpselt miinimumprogramm. Privé lava oli küll kitsas, aga see-eest hoidsime tempo kenasti üleval. Siit ka väike videosüüdistus (kui videot kohe ei näe, tee refresh, äkki aitab):

Järgmises osas:

  • Trummarid ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Raadio ja televisioon
  • Noortebänd 2009 Pärnu eelvoor ja finaal

Aastakokkuvõte 2010: Penthouse 9 (Eksklusiivne bootleg-video viimasest esinemisest!)

2010 jäi Penthouse 9-le viimaseks. Mis kadunukest ikka torkida, võiks küsida. Aga ei. Peab torkima!

Penthouse 9 saavutas oma viimasel tegutsemisaastal veel nii mõndagi. Täiskoosseisus esinemisi oli küll ainult üks. Minu süü ka — aasta alguse ainsale pakkumisele tõmbasin ma oma meeskoori-jonniga vee peale. Aga no ma olin juba kandlebändis ja ei saanud kevadkontserti kuidagi vahele jätta…

Esimest korda astus Penthouse 9 mingiski koosseisus (ametlikult minu nime all, kuigi kollektiivi nimena andsime üles “Pent & Garf feat. Janno”) niisiis üles Tudengi Eurofusioonil 2010. Saime kolmanda koha, auhinnaks 8 vabapääset BändCämp 2010 lõppkontserdile. 😀

Käisime stuudios ja salvestasime uue singli: “Tuledes valelik linn.” Terve suve seisis ta sahtlipõhjas ootel. Plaanis oli kogu bändile ja brändile vesi peale tõmmata ja nullist alustada, aga arutelud venisid ja head nimemõtet ei tulnud.

Siis jäime järjekordsest bassimehest ilma. Üsna ootamatult, aga esinemisi polnud olnud, nii et väga midagi ette heita ka ei saanud.

Natuke hängisime ka minu pool, jämmisime nii et vähe pole. Siit mõned helinäited:

Ühel hetkel kolisime koos Neljapäeva ja Kraakeniga uude proovikasse. Aga see selleks.

Pärast pikki otsinguid leidsime ka uue bassimehe, kõik hakkas paremuse poole minema… ja siis me otsustasime laiali minna. Viimane esinemine sai koos singliga vaikselt välja kuulutatud ja oligi kõik. Our conversation hit a wall.

Pent ja Janno õpivad Otsa-koolis, Erki võitis “Eesti talendi” peaauhinna, Martin-Eero tegi BändCämbile kõige muhedama reklaami ever ja mina laulan edasi Neljapäevas.