7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.

Top 9 momenti minu kõrgharidusteest ehk diplomitöö kui gateway drug

Lõpetasin hiljuti kooli. Nagu lõpus ikka, on aeg tagasi vaadata. Järgnevalt toon välja oma üheksa kõige lemmikumat hetke viimase üheteistkümne aasta tegemistest.

9. TTÜ-sse sissesaamine

Oli küll kõva konkurents, aga ikkagi sain oma esimesena valitud erialale sisse. Varunimekirjas sain sisse ka TÜ-sse, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Võrgutarkvara ja intelligentsed süsteemid. Kaasnes see, et ma kohe esimesel semestril mingil määral Javat õppisin, millest sai mõneks ajaks alus mu karjäärile.

8. VÕTA-süsteemi iseärasustega tutvumine

Kõigepealt tõin ainepunkte TTÜ-st üle. Tõin veel ainepunkte TTÜ-st üle. Lõpuks palusin oma senist töökogemust arvestada praktika läbimiseks lihtmenetlusega. Siis võtsin semestriks akadeemilise puhkuse ja proovisin uuesti, sest mu eelmine taotlus lükati ühe pisikese nüansi tõttu tagasi: esines võlgnevusi õppesooritustes.

Aga muidu on väga hea süsteem. 🙂

7. Praktikaaruande kaitsmine

Ütleme nii, et nii mõnigi töövestlus on sellest üritusest raskem olnud. Ja nii ongi.

6. Esimene sisseastumine IT Kolledžisse

2006 sügis. Töötan kodus, midagi põnevat ei toimu. Või no toimub, aga … võiks nagu kooli minna. Leian sobiva õppekava, võtan ette VÕTA reeglid, toon mõned ained TTÜ-st üle tuua ja olengi ennistamise korras Tehnosuhtluse õppekava tudeng. Ja siis vaatan, kuhu ma sisse astusin. Õhtuõpe!? No way!

Eksmatrikuleerun omal soovil. Seekordne koolipõlv oli lühike nagu mõne kuulsuse abielu: neljateistkümnendast üheksateistkümnenda septembrini.

5. Teine tulemine IT Kolledžisse

Telemasse tööle kandideerides esitas Toomas ultimaatumi: võtame palgale küll, aga sügisest lähed uuesti kooli! Sai’s mul selle vastu midagi olla? Mõnes kohas peab õppimisvõimalusi tööandjalt põlvili paluma, siin lausa sunnitakse. No ja ma läksin. Seekord astusin täiesti tavalises korras riigieelarvevälisele kohale sisse. Kaugõppesse, mis on, muide, parim õppevorm üldse. Vähemalt minu jaoks. Ja jälle võtsin VÕTA-ga TTÜ-st vanu ainepunkte kaasa.

4. Rühmatöö IT sotsiaalsetes, professionaalsetes ja eetilistes aspektides

Kirjutasin sellest siis, kui teema värske oli. Hiljem kandsin sama asja ette Telemas ja Inglise Kolledžis. Kui nüüd veel ASA jaoks ka õige nurga leiaks, oleks kammbäkk omal kohal. Sest inimesed ei ole muutunud. 😉

3. Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika viimane kontrolltöö IT Kolledžis

Ma ei tea, kas asi oli minu fanaatiliselt topeltandmetega tehtud kodutöös või milleski muus, aga õppejõud (Kristiina Hakk, sai värskelt suurepärase õppejõu preemia) veenis mind ümber, kui ma positiivse tulemuse kindlustamisega piirduda tahtsin. Istusin ja pusisin ülesannetega natuke kauem ja sain viimasest tööst maksimumpunktid. Kokku tegi see semestri lõpus 93%. Pärast seda hakkasin kontrolltöid-eksameid naaaatukene tõsisemalt võtma. 🙂

2. Diplomitöö kirjutamine

Kõik sai alguse sellest, kui Hele kahetsusega nentis, et tal mulle Telemas sellist tööd anda pole, mis mu silmad särama võiks lüüa. Siis hakkasin ma end otsima. Vahepeal tundus, et teema on olemas (meeskoori liikmete kartoteegi digitaliseerimine), juhendajagi oli põhimõtteliselt olemas, aga VÕTA komisjon lükkas mu praktikataotluse tagasi ja mott kukkus kolinal.

Ühel hetkel saabus välguna selgest taevast ASA-sisene tellimus: ID-kaardi testitiim oli ostnud arvuti, kuhu peale taheti paigaldada ca kümmet operatsioonisüsteemi. Et tehku ma ära, noh. Ja no ma siis tegin. Tegin lausa diplomitöö vormis. Arenguruumi on palju, aga praeguseks on samade põhimõtete järgi ehitatud juba kaks arvutit: üks “päris” ja teine “mini” versioon.

1. Diplomitöö kaitsmine

Kaitsmispäev oli mõnusalt pikk ootamine. Aga nii ma just tahtsingi: viimase etteastujana natuke teiste kaitsekõnesid jälgida ja selle käigus oma slaidide struktuuriga pisut mängida. Eelkaitsmisel oli mitu WTF-momenti, kui slaidivahetusel kerge déjà vu tekkis. Nendele leidsin lahenduse alles millalgi kaitsmispäeva keskel.

Lõdvestava vahepalana käisin vahepeal Trulsi (Truls Ringkjob, aasta õppejõud) kabinetis juttu ajamas ja aitasin muuhulgas pisut ühe müstilise Linuxi-probleemi olemusse puurida.

Kõige emotsionaalsem hetk saabus alles pärast kaitsmist, kui komisjon oma otsused teatavaks tegi. Kuna kaitsesin viimasena, jäeti ka mu hinne viimaseks. Ja kui see “suurepärane” sealt lõpuks tuli, ei tulnud ta üksi! Päeva parim töö! Tõsiselt kahju oli sel hetkel võidujoovastust niimoodi alla suruda, kui oleks tahtnud üle kogu Mustamäe “JESS!” karjuda. Aga noh, ametlik sündmus ja kaamerad sundisid mind siiski vaikselt naeratama. 🙂

Ja nüüd tahan veel. Kesköötunnil. Veel, veel, veel. Piilun vaikselt salaja magistriprogramme.

PS: Lõputöö ise? Siin ta on! 🙂

ACTA? Ei, mitte sinnapoolegi.

Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.

Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?

Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?

Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.

Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?

Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu?  Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂

Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.

Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.

PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂

Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉

Raamatusõda: digi- vs paber-

Aastakokkuvõttes tõdesin, et e-raamatute lugemine edeneb mul kiiremini. Miks?

E-raamat …

  • … on minuga alati kaasas. Üldjuhul saan sama raamatut lugeda telefoni, iPadi, iPodi, miks mitte ka rüpe- või lauaraali ekraanilt. Ja vähemalt üks neist on mul alati kaasas.
  • … ei lähe kortsu, ei määrdu, ei rebene. Tõsi, vastav seade võib maha kukkuda ja katki minna, aga raamat jääb ometi terveks. 😉
  • … hoiab kindlalt järge, parimal juhul sünkroniseerib ka erinevate seadmete vahel. Tõsi, mul on sellega probleeme olnud.
  • … võib sisaldada viiteid netiavarustesse, multimeediat jms. Ühtlasi on ka sisukorrast võimalik linkida otse vastavasse peatükki. Mu kunagine lemmik, “Choose Your Own Adventure”-sari peaks e-raamatuna eriti hästi töötama.
  • … on sageli paberkandjast odavam.

Aga et ma üdini uutmismeelne ja imelik ei tunduks siin, vaatame natuke ka klassikalise paberraamatu plusse.

Paberraamat …

  • … võimaldab end probleemideta sõpradele laenata. E-raamat on kuidagi väga individuaalne, igasugust kopeerimist loetakse inimsusevastaseks kuriteoks. Teisalt ei pea kartma, et sõbrale laenatud raamat sinuni tagasi jõudes pannipõhja mustrit kannab.
  • … on käes hoides mõnus, lõhnab hästi, tekitab nostalgiat.
  • … on SINU OMA. Tegelikult on see esimese punkti kordus, aga ikkagi. Füüsiline ese, mida võid riiulis hoida, välja laenata, müüa, mida iganes. Kui just litsentsitingimused midagi muud ette ei näe.
  • … näitab kohe välja, kui mahukas ta on. Ehk Peeter Oja elulugu ja Piibel paistavad juba kaugelt eri kaalukategooriate tükid olevat. Kuigi, jah, viimast trükitakse üldjuhul üliõhukesele paberile, muidu tunduks veel paksem.
  • … annab võimaluse sõprade ees oma raamaturiiuliga eputada. Kohe on näha, mis filosoofe ja kelle elulugusid sa loed.

Kohati eksisteerib muidugi ka erandeid. Kasutatuna võib tõenäoliselt paber-raamatuid odavamaltki soetada, aga e-raamatu hankimiseks ei pea poodi minema ega postipakki ootama.

Ja e-raamatuga ei saa näppu lõigata. Kaudselt saab, otseselt mitte.

 

Arvake nüüd ära, kummale poole ma kaldun. 🙂

Aastakokkuvõte 2011

Aeg lendab, kui midagi teha ei ole. Veel kiiremini lendab siis, kui ON midagi teha. Mul on hetkel see viimane variant. Igatahes, eelmine aasta tuleb kokku võtta enne, kui uus liiga segadusse ajab. Niisiis.

Töö

Alustasin aastat Telema tarkvaraarendajana; mõni päev hiljem olin de facto süsteemiadministraator (töölepingu muutmiseni ei jõudnudki); siirdusin ASAsse kvaliteedikonsultandiks, mis algselt tähendas (testi)automatiseerija tööd, hiljem testija, aasta lõpuks testijuht. Kõige selle kõrvalt tuli siiski ka erialast tööd ette. Süsteemiadministreerimist, noh. What a ride!

Ühest väga huvitavast pakkumisest pidin ka ära ütlema: esimestel ASA-nädalatel helistas mulle Heidy Purga, kellega ma ca kuu aega varem Reto soovitusel R2 veebitoimetaja positsioonist vestlemas olin käinud. Värske leping taskus, ei tihanud sel hetkel enam poole kohaga tööd vastu võtta. Jep, argpüks mis argpüks. Vähemalt sain sinna “oma mehe” soovitada.

Aasta alguses juhtisin ka BändCämp Guide’i arendustiimi. BCG jõudis Ajujahil 20 parima hulka.

Eraelu

Pulmakuupäev sai paika: 04.08.2012, ehk 4.8.12 ehk {1;2;3}*4. Koht ja auto ka. Kõik muu, sh külaliste nimekiri, on veel lahtine.

Eksperiment alkoholi mittetarbimisega jätkub, augustis algas kolmas aasta. Puudust ei tunne, kuigi paar korda on mõte (pisike “mis oleks, kui …”) peast läbi käinud. Ühtlasi õppisin kraanivett jooma, kokkuhoid on märkimisväärne. Paberajakirjanduse jätsin ka maha. Ja vaatamata kõigile nendele pisikestele säästudele ei ole kuu lõpus raha ülearu palju järel, seega vist ikka on küll hinnad vaikselt tõusnud. 😛

Kool

Sügissemestri alguses sai ametlikuks: kõik ained on tehtud! Ühtlasi pidin sügiseks akadeemilise võtma, et mitte tühja semestri eest maksta. Ja VÕTA-komisjonile sain ka praktika lihtmenetlusega läbimise avalduse õigeks ajaks tehtud, nii et lõpp on lähedal. Isegi diplomitöö teema koha pealt on üks kinnisidee end mu pähe istutanud, aga sellest mõni teine kord.

Muusika

BigBänd TTÜ kirjutas mu ühel hetkel liikmete nimekirja, ehk siis kõigi teiste suurepäraste külalissolistide kõrval olen mina koosseisuline. Ja meeskoori koosseisus olen ka sügisest tagasi.

Neljapäev sai uue bassimehe ja oli aasta alguses ilusti rekordigraafikus: 2 esinemist kuus oleks 2005. aasta tulemuse viigistanud. Aga siis tuli suvi, aegade sünkroniseerimine muutus keerulisemaks ja nii ta läks. Lõppkokkuvõttes 11 esinemist, uude aastasse läksime uue kitarristiga ja ilma trummarita. 2008 augustis plaati salvestanud koosseisust olen mina üksi alles jäänud, nii et nüüd peab kiiremas korras uuesti stuudiosse tormama. Aga sellegipoolest: meie plaat on iTunesis müügil! 😎

BändCämp oli seekord jälle omamoodi huvitav, kuigi ma üheski bändis ei osalenud. Käisin niisama ringi, kuulasin ettekandeid, osalesin töötubades, mängisin mentorit. Kas maailm sellest paremaks sai, ei tea, aga loodetavasti natuke ikka. 🙂

Ahjaa, kuigi ma kevadel meeskoorist veel eemal olin, sain kevadkontserdil siiski üles astuda. Ansambel Leningrad Cowpoiss tegi kaks kõva lugu, ühe veel koos kooriga. Kunagi saab ehk videomaterjali ka, seniks pilt:

Vidinad

Suhetes Arvutimaailmaga tegin sammu edasi: kui varem osalesin ainult “suurtel testidel” ja hoidsin grafomaaniat tagasi, siis mullu lisandusid sinna mõned algusest lõpuni minu kirjutatud arvustused. Kõigepealt Motorola Xoom, siis iPad 2, lõpuks Sony Ericsson Xperia active (mida pole veel avalikult avaldatud). Aasta jooksul sai näppida ka kõiksugu muid vidinaid, viimati Nokia N9. Ühtlasi läks 2011 ajalukku kui aasta, mil ma pärast 10+ aastat Nokiale selja pöörasin ja Samsungi ostsin.

… ja iPad 2 testimine oli ohtlik. Armusin, soetasin, kasutan igal võimalusel. Kahetsenud pole siiani. Kasutan kodus, tööl, bändiga laval; teen märkmeid, kuulan muusikat, administreerin serverit, loen raamatuid, suhtlen, salvestan, jne. Huh.

Raamatud

Läbi loetud: Ayrton Senna: The Whole Story, Discoveries That Changed The World, Perfect Software and other illusions about testing, Steve Jobs

Alustatud: Does the Noise In My Head Bother You?

Midagi võis veel olla, aga ei mäleta. Ju ma olen imelik, aga kohati tundub, et e-raamatud lähevad kiiremini.

Muu

Ostsin uue auto. Vabandust, liisisin uue Fordi. Kolmas Focus järjest, kõigil 1,6l mootor ja 5 ust. Kui jada sama seaduspäraselt jätkub, on mul uue põlvkonna Focus aastal 2014. Näis. 😛

Imbi ei karda ka enam Tallinnas sõita, sest tal on hästi nunnu valge Civic. Piilub sealt suure musta Focuse tagant:

Hakkasin jälle ise oma mobiiliarveid maksma ja vahetasin teenusepakkujat: nüüd olen Elisa klient. Ühtlasi läksin Starmanilt Viasatile.

Reklaamide sisselugemine jätkus ka, lugesin sisse meeskoori kõigi kontsertide reklaamid, maskiballi reklaami, aga Neljapäeva raadioreklaamid jätsin professionaalidele. Ühele unistusele tegin sammukese lähemale, olin Viasati kanalis väikestviisi spordikommentaator. Lugesin sisse Rammumees 2011 kõik saated, viimases pääsesin ka ekraanile. 😎

Ja ongi laias laastus kõik. Kui ma midagi ära unustasin, siis toimus see ilmselt suhteliselt aasta esimeses pooles või läks kogemata meelest. Ja no päris kõik ei mahu ka siia lühikesse postitusse kokku. Igatahes hea aasta oli, aga 2012 tuleb veel parem. Algus on juba piisavalt peadpööritav! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

SelveEkspress: isiklik kogemus

Praeguseks on Kadaka Selveri sensatsioonilise uuenduse maailmale presenteerimisest juba piisavalt möödas, et seda normaalseks pidada. Mina näiteks peangi. Ükskord ostukontrolli sattudes sain ka teada, mis algoritmi järgi see umbkaudu käib.

SelveEkspress? Ostukontroll? Selver? Mida ma ajan, eks?

Noh, lühidalt. Kadaka Selveris on SelveEkspressi nime kandev iseteenindussüsteem. Toimib nii:
1. Tõmbad Partneri läbi, saad käsiskänneri. Sellise, mis triipkoode loeb.
2. Jalutad mööda poodi, leiad ostmist vajavaid esemeid.
3. Iga eseme piiksutad skännerist läbi, ühtlasi saad ka jooksvalt jälgida oma ostude kogusummat.
4. Registreeritud esemed pistad kohe kotti, korvikandmisfaas jääb vahele. Kotid võib ka kärru koguda: käru küljes on lausa spetsiaalne hoidik skänneri jaoks. Mõistlik on siiski ostude jaoks eraldi kotti kasutada, muidu võib järgmisel sammul probleeme tekkida.
5. Siirdud spetsiaalsesse SelveEkspressi kassasse, asetad skänneri vastavasse pessa, tõmbad Partneri läbi ja kui veab, saad kohe maksma asuda. Kui ei vea, siis…
5a. Loed ekraanilt kurvastavat teadet: “Ostukontroll.” Sellisel juhul läbivad su ostud tavalisena näiva kassa, kus võrreldakse skännerist saadud andmeid reaalse maailmaga. Kurb selles mõttes, et kogu protseduur võtab niisugusena märgatavalt rohkem aega ja loodetud ajasääst võib hoopis negatiivseks osutuda.

Ebaõnnestunud ostukontrolli tagajärgi ei ole mul paraku õnnestunud näha. Tegelikult on see hea, sest mida rohkem sa ostukontrolle edukalt läbid, seda harvemad on juhud, mil süsteem sulle selle “preemia” välja loosib. Kuuldavasti esimese 4 SelveEkspressi külastuse jooksul vähemalt korra, järgmise 8 hulka satub jälle üks, siis juba 16…

Süsteemi taga on Nixor ja IBM. Eks ole neid iseteeninduskassasid igasuguseid, aga antud süsteem mulle täitsa meeldib.

Tänaõhtune poeskäik kestis auto kella järgi 17:50-18:00 ja ei sisaldanud ühtki järjekorda. 🙂

Motorola Xoom: esmamulje

Esimest korda üle 10 aasta võtsin kätte ja kirjutasin midagi, mis avaldati. Pressiteated ei loe. Tegelikult ei loe vist äkki kooliajaleht ka, mida ma ise välja andsin. Seega ütleme, et see oli üleüldse esimene kord. Igatahes, siin ta on:

Märtsis väitis tuttav Facebookis, et Motorola Xoom teeb Apple’ile tuule alla. Sarnast alatooni kandis ka Super Bowli vaheajal näidatud Motorola reklaam, mis pilas mõnevõrra Apple’i omaaegset suurteost (“1984“). Intrigeeriv lugu, niisiis otsustasin seadme esimesel võimalusel järele proovida.

Võimalus tuligi. Mõtlesin Xoomi jaoks välja kiire “sekretäritesti”: palusin oma kihlatul ilma muud lisainfot andmata kalendrist järgmise kolmapäeva lõunaplaane vaadata. Aega läks alla minuti. Tõsi, tal oli Androidiga varasem kogemus (HTC Wildfire).

Kätte võttes tundub seade tugev, kvaliteetne, mugav. Pikalt ja kätt toetamata hoides muutub väsitavaks, aga oma 730 grammiga kaalub Xoom sama palju, kui eelmise põlve iPad 3G. Selles osas on Apple pisut edasi läinud: iPad 2 on 100 grammi kergem.

Iseendaga tõtt vaatamas

Läikekraan töötab väga hästi peeglina, seega sobib nartsissistlikuma loomuga kasutajatele: alatasa sattusin iseendaga tõtt vaatama. Kui aga heleduse tüürimise automaatikat mitte usaldada ja käsijuhtimisele üle minna, kannatab Xoomi kasutada ka päikesepaistel. Nagu kõik läikiva ekraaniga puutetundlikud seadmed, on ka Xoom tõeline näpujäljemagnet.

Kahetuumaline 1 GHz protsessor veab tahvlirakendusi väga jõudsalt edasi, mida näitab ka Linpacki testitulemus: nt Samsung Galaxy S, samuti 1 GHz protsessoriga, jääb Xoomile selle näitaja poolest rohkem kui kolmekordselt alla.

Xoomil on olemas ka SIM-kaardi ja MicroSD-pesa, kuid nende kasutuselevõtt peab paraku tarkvarauuendusi ootama.

Android 3.0 ei vea alt

Kauaoodatud Android 3.0 on lõpuks kohal ning ei valmistanud pettumust. Kui üldjuhul kipub Android pärast paljude app’ide paigaldamist uimaseks muutuma, siis vähemalt minul ei õnnestunud Xoomiga säärast seisu saavutada.

Marketist uut tarkvara otsides peab aga üsna täpselt teadma, mida otsid: igas kategoorias pakutakse esialgu esimesed 8 tasuta toodet. Siiski, üks vajutus “Top Free” peal annab juba märkimisväärselt rohkem tulemusi. Otsingul leitakse ka tasulist tarkvara, niisama mööda kategooriaid lehitsedes jäid miskipärast silma ainult tasuta tooted.

Hea ja kallis

On olemas odavad asjad ja head asjad. Antud juhul on tegu hea asjaga. Kui panna kõrvuti 32 GB iPad 2 ja Xoom (samuti 32 GB välkmälu), on nad selles vallas täiesti identsed. Vaid WiFi toega mudeli puhul küsitakse USA turul mõlema eest 599 dollarit (umbes 412 €).

Kokkuvõtteks on tegu esimese kohe karbist välja võttes kasutuskõlbliku Androidiga tahvelarvutiga, mida ma näinud olen. Kindlasti mängib siin oma rolli ka spetsiaalselt tahvlitele mõeldud Android 3.0 (Honeycomb). Võiks öelda, et Motorola on tõepoolest iPadi ohustava tootega hakkama saanud, kui vaid keskmine tarbija teaks, et ta kui tahvelarvutit tahab, ei pea poest esimese asjana iPadi küsima.

KRISTJAN KARMO

TEHNILISED ANDMED
Tahvelarvuti Motorola XOOM
Hind: u 412 eurot (e-poodides)
Mälu: 32 GB
Protsessor: 1 GHz, kahetuumaline
Operatsioonisüsteem: Android 3.0 (Honeycomb)
Kaamera: 5 Mpx, autofookus
Ühendused: Bluetooth, WIFI a,b,g,n, microUSB (eraldi mudelitel ka 3G), A-GPS, 3,5 mm kõrvaklapipesa
Ekraan: 10,1-tolline WXGA (1280 x 800 pikslit)
Kaal: 730 grammi
Mõõtmed: 249,1 x 167,8 x 12,9 mm
Aku: tööaeg pideva veebilehitsemisega 9–10 tundi
Testid: Quadrant – 1905 punkti, Linpack – 34945 MFLOPSi

Hinne: 4+

[Avaldatud Arvutimaailmas 5/2011]