Interdisciplinary Cyber Research (ICR) Workshop 2015

“Teie ülesanne on tänase päeva jooksul saada tuttavaks vähemalt ühe inimesega, keda te varem ei tundnud.”

Laupäeva hommikul käisin konverentsil, mille ametlik nimi oli töötuba. Esmapilgul tundus tulevat täiesti tavaline akadeemiline üritus: mingi osa minust kartis, et võib igav hakata. Vaatamata sellele, et teema ise — küberturvalisus — on põnev. Ma ei taha seejuures üldse öelda, et akadeemikud oleksid alati igavad, lihtsalt … üks kogemus kunagi, kus põnev teema uinutavalt igavaks räägiti ja ongi eelarvamus istutatud.

Igatahes lükkas juba esimene esineja mu hirmu ümber. Christopher Millard rääkis pilveseadustest ja -trendidest nii kiiresti ja entusiastlikult, et publikul polnud aega isegi naabriga lobiseda, rääkimata siis näiteks meililugemisest. Kiirus oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et algselt 45-minutine ettekanne oli surutud poole tunni sisse. Sama autori samal teemal kirjutatud artiklit võib lugeda siit.

Teine hommikune keynote viis meid “asjade interneti” maailma. Õigemini mitmesse maailma, mis ongi probleem. Igal tootjal on oma pilv, nagu ka igal seadmete kategoorial. Kui sul on majas tark termostaat, valgustid ja külmik, kõik erinevatelt tootjatelt, suhtlevad need tõenäoliselt kolme erineva kesksüsteemiga. Võrdluseks: kas tunduks normaalne, kui su auto iga pedaalivajutuse tõlgendamiseks “koju” helistaks ja sõltuks täielikult netiühendusest? Pigem mitte. Niisiis ongi Jon Crowcroft koos oma kolleegide ja tudengitega Cambridge’is päris palju tööd teinud, et internet jälle detsentraliseerida: HAT lubab tavainimesele võimalust oma andmete üle kontroll tagasi võtta. Väga lahe oli temaga kohvipausil ka vanadest valgetest MacBookidest rääkida. 🙂

Järgmisel sessioonil, mis minu jaoks paraku ka viimaseks jäi, räägiti peamiselt küberuuringutest hariduse kontekstis. Kõigepealt tutvustas Tiia Somer eeltööd küberturvalisuse-teemalise arvutimängu loomiseks. Hetkel ei ole mäng paraku analüüsist kaugemale jõudnud, aga teema ja ekraanipildid olid igatahes paljulubavad. Sihtgrupp on kooliõpilased vanuses 15-19 (st eelkõige keskkool) ja eesmärk muuta noorte käitumine küberruumis mõistlikumaks ja tõsta teadlikkust võimalikest ohtudest.

Birgy Lorenz tutvustas sarnasel teemal tehtud analüüsi, mis lõppes probleemide kaardistamise mudeliga. Hiljem on plaanis mudel ka mingil määral automatiseerida — probleemi tekkides vastad paarile-kolmele küsimusele, süsteem pakub välja võimaliku(d) probleemi(d) ja viisid, kuidas teised sama olukorra lahendanud on. Mudelit, muide, oleks ma väga tahtnud 2009 oma esimest netiohtude loengut koostades vaadata. Aga seda polnud siis veel koostatud.

Haridus-sessioonil räägiti ka Eesti-Austraalia koostööst (Ben Cosh, University of Adelaide) ja Snowdeni skandaali kajastamisest eestikeelses meedias (Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool). Aga neid ma avama ei hakka. Aitab küll.

Muide, Maria (üks kahest korraldajast) rääkis ka saladuse välja, kuidas igavate ettekannete riski maandati: anna igale esinejale 15 minutit, mitte rohkem. Isegi kui tapvalt igav on, jaksab igaüks lõpu ära oodata. No mina igatahes ennelõunal haigutama ei jõudnud hakata.

Aitäh korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! 🙂

Kuidas Maanteeameti e-teenindus mul hästi operatiivne aitas olla

Vahetasin hiljuti oma sõiduki uue vastu välja. Muuhulgas avastasin, et enamike automüüjatega pead kliendina väga aktiivne olema. Või no esimese pakkumuse vast ikka saad, aga sealt edasi pead härjal kõvasti sarvist haarama. See selleks.

Pärast pikka kaalumist ja lugematuid proovisõite tegin oma otsuse lõpuks ära, sain pangast positiivse otsuse, otsisin kõige soodsama kindlustuse ja … jäin ootama seda päeva, mil auto kätte pidin saama. Neljapäeval leppisime müügimehega kokku, et ta saadab mulle kindlustuse tegemiseks reede lõuna paiku e-postiga digitaalse koopia registreerimistunnistusest ja et kella kaheks võiksin oma uuele Focusele järele minna.

Focus 1

Eks ma olin muidugi natuke põnevil ka, ikkagi uus asi ja nii. Küsisin kolleegidelt ASAs, kes Maanteeameti rakendusi testivad, kui hästi nad tööprotsessi teavad. No et kui pikalt enne automüüjale üle andmist andmed baasi sisestatakse ja nii. Aga nad kas ei teadnud (arusaadav, sest testitavat funktsionaalsust on ilma ümbritsevate protsessidetagi meeletult palju) või ei tahtnud mulle lihtsalt öelda (ka arusaadav, sest teadmistes peitub ju ometigi võim ja kes ikka võimu tahaks käest anda). Igatahes logisin kohe hommikul e-teenindusse sisse ja kukkusin refreshima. Ikka näitas ainult neid autosid, mille passis ma seni kasutajana märgitud olin.

Lõunalauas burgerit oodates olin korraks antisotsiaalne ja logisin mobiilist ka sisse. Ohoo! Uus number! Teavitasin kiiresti kindlustust, pidasin söögi kõrvalt veel viimased hinnaläbirääkimised ja jäin (kindlustuse) arvet ootama. Nüüd tundus kogu maailm e-posti kiiruse (õigemini aegluse) taha seisma jäävat: isegi BabyBacki arve jõudis kiiremini kohale. Kontorisse tagasi sõites (ei, ma ei olnud roolis) sain lõpuks kõik makstud ja poliisi kätte.

Kui ma kehtiva liikluskindlustusegaInfo-Autosse jõudsin, oli automüüja parasjagu tehnilise passiga skanneri juures. Ütlesin, et pole vaja saata, kõik on juba vormistatud. Ausalt, sihukest asja polnud mul veel varem juhtunud, et uuele autole järele minnes pole sellel veel numbreidki küljes.

Numbrid laual

Küber-identiteedivargus – süütu nali või tõsine kuritegu?

Minu esimesed kokkupuuted Internetiga olid vanuses 11-12, ehk varajases puberteedieas. Nägin jututubade-buumi, mis hiljem asendus foorumitega. Kümmekond aastat hiljem alustas praegu „tipus“ trooniv sotsiaalmeedia oma võidukäiku. Kui paarkümmend aastat tagasi peitus enamik neti-inimesi varjunime taha, siis viimaste aastate trend on pigem iseenda näo ja nime näitamine – Google pidas seda lausa nii iseenesestmõistetavaks, et nõudis rangelt iseendana esinemist. Kogu vaadeldava perioodi jooksul on üht probleemi aga üsna tõsisemaks hakatud pidama: identiteedivargused.

Interneti massidesse jõudmise algusaegadel, 90ndate aastate keskpaigas, olid reeglid üsna kaootilised. Kirjapandud reegleid otseselt ei olnudki, riiklikul tasandil seadustest rääkimata. Et kasutajaid oli vähe, toimisid keskkondade sisemised reeglid, ühest-kahest moderaatorist piisas. Kuna kasutajanime valimisel piiranguid polnud, valisid paljud end küberruumis esindama mõne iidoli nime. Ma ise kasutasin nimesid KarmoK (kooli arvutiklassi kasutajanimi), ChrisMan (vrd Batman või Spider-Man) ja 1998. aastast Garfield, millest pärast loomulikku lühenemisprotsessi sai „garf“. Ometi ei garanteerinud miski, et selle nime taga just mind leida võiks – ja ega keegi tõenäoliselt ei eeldanud ka. Internet oli huvitav mänguasi, mitte midagi tõsist. Huvitava võrdlusena võib siia kõrvale tuua Fidoneti, kus EW.* gruppidesse pidi igaüks rangelt oma kodanikunime alt kirjutama. Internetis valitses sellega võrreldes anarhia.

Keskkooli lõpu paiku (aastatel 2001-2003) sattusin tihedamalt ühte Inglise Vormel 1-teemalisse foorumisse. Kui suurem osa sealsest seltskonnast oli heatahtlik, leidus siiski ka juba paar „trolli“, kes ühe konkureeriva vormelifoorumi moderaatoriga tülli olid läinud ja arvete klaarimiseks tema nime ja pildiga „varikontosid“ vorpisid teha. Mustamiskampaania põhiline sisu oli noormehe väidetavalt massist erinev seksuaalne orientatsioon – nimelt fantaseeriti kokku kõiksugu orgiaid erinevate muude sihtmärkidega, kes kõik ühel või teisel põhjusel „trollidega“ pahuksisse olid sattunud. Üritasin „trollide“ mõtteviisist aru saamiseks nendega suhelda – sain vastuseks, et Internet on ju ainult mäng ja ega nad siis paha pärast. Julgesin väita, et tegelikult on iga ekraani taga siiski päris inimene ja sellisel laimul võivad nende jaoks ka reaalsed tagajärjed olla ning juba olidki lugudes uued tegelased – mina ja mu tolleaegne tüdruksõber.

Kui eelmises loos oli tegu „ainult“ emotsionaalse traumaga, siis 2009. aasta veebruaris avaldas Eesti Ekspress loo naisest, kes Soome kohtus oma eksmehe vastu võidu saavutas, kuna kohalikud võimud ei leidnud seadusandlusest ühtki asjassepuutuvat pügalat (Kärmas, 2009). Artikli ilmumise ajaks oli – küll napilt nädal varem – juba kooskõlastusringile jõudnud Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega seadusesse lisandus § 1572 „Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine“ (Riigikantselei, 2009). Probleemi hakati tunnetama seadusandja tasemel.

Ometi ei olnud sellest seadusemuudatusest kasu, kui välismaised kurjategijad möödunud aasta alguses mu ema Google’i konto enda valdusesse said ja kõigile kontaktidele petukirja laiali saatsid – justkui oleks konto omanik Bradfordis varguse ohvriks langenud ja vajaks nüüd kiiret rahalist abi (Karmo, 2014). Kuna tegu oli rahvusvahelise juhtumiga – ohver Eestis, teenusepakkuja Ameerikas, kurjategija ei-tea-kus – tunnistas politsei taaskord võimetust aidata. Umbes samal ajal oli sarnaseid juhtumeid Eestis teisigi. Seejuures olid identiteedivargad jälgede kustutamisel üsna põhjalikud: Google’i konto pandi üsna kiiresti pärast ülevõtmist kinni ning loodi sama kasutajanimega uus. Nii ei toiminud ka standardsed viisid konto taastamiseks.

Mis selles viimases juhtumis siis nii hullu oli? Mäletan omast kogemusest, kui palju aega ja energiat kulus uue Google’i konto tegemisele, kogu info vanalt kontolt uuele migreerimisele, arvete ja muu olulise info uuele aadressile tellimisele jms tegevustele. Seejuures oli minu vana konto minu käsutuses. Antud juhul tuligi emal eelkõige kõigi oluliste teenusepakkujatega lepingud ümber teha – arved uuele e-posti aadressile suunata. Lisaks – kuidas teavitada kõiki kontakte uuest aadressist, kui kontaktibaas „hävis“ koos kontoga? Paari päeva jooksul tuli murelikele petukirja saanud tuttavatele selgitada, et tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud ja raha ei pea saatma – või siis lihtsalt noogutada järjekordse teavituse peale, et keegi saadab tema e-posti aadressilt kahtlaseid petukirju. Nutitelefon ja tahvelarvuti tuli uuele Google’i kontole ümber seadistada. Oleks vana konto krediitkaardiga seotud olnud, tulnuks ka krediitkaart sulgeda. Seda nimekirja võiks veel üsna pikalt jätkata. Niisiis – üheainsa konto kaotamisest tekkis omajagu ebamugavusi ja planeerimata lisatööd. Oleks võinud tekkida muidki sekeldusi, näiteks mõne vanale aadressile saadetud arve maksmata jätmise tõttu. Seejuures oli kurjategijate esmane eesmärk justnimelt identiteedivargus – saata usaldusväärse nime tagant sõpradele-tuttavatele rahasooviga kiri. Mõni nõrgema eesti keele oskusega ohver oleks vabalt võinudki õnge minna.

Igal juhul on identiteedivarguse näol tegu kuriteoga, mis väärib ennetamist ja karistamist. Ennetamise osas saavad palju ära teha kasutajad ise – kasutades mitmeastmelist kasutajatuvastust või vähemalt turvalisi paroole – aga eelkõige siiski teenusepakkujad ja tarkvaraarendajad, tehes turvalise isikutuvastuse võimalikult mugavaks. Sest kui kasutaja saab valida, eelistab ta esimese hooga alati mugavust turvalisusele. Suureks abiks on kindlasti ka muutuv suhtumine Internetti ja identiteedivargustesse – tundub, et enam ei peeta seda massiliselt süütuks mänguks. Õnneks.

Kaitse oma kontosid ehk kuidas mu “ema” Bradfordis paljaks varastati

Kui sind pikad ja lohisevad eellood ei huvita, keri natuke maad edasi, alapealkirjani “Soovitused”

Esmaspäeva hommikul avastasin oma suureks üllatuseks e-postkastist kirja emalt. Mitte et see üllatav oleks, et ema mulle aeg-ajalt kirju saadab. Pigem jahmatas mind kirja sisu, et mitte öelda vorm. Lauseehitusega oli midagi kapitaalselt korrast ära.

väga kiireloomuline

Loodan, et see jõuab sulle aega. Ma tegin reisi Bradford,Inglismaa, ja ajal minu jääda siia minu dokumendid varastati koos mu telefon,rahvusvaheline pass ja minu krediitkaardi sees minu kott. Saatkond on valmis aitama lastes mind lendama ilma minu pass ,Kõik mis ma pean tegema, on pileti eest maksta ja õiendada arved hotelli,Et minu suureks pettumuseks , ma ei pääse oma kontole raha ma vajasin ilma minu krediitkaart. Võtsin minu pank, kuid nad vajavad rohkem aega. kuni töötleb kõiki andmeid, et mul on vaja reset kõike ja saada mulle uus. See kahetsusväärne olukord mõtlesin küsida abi nii saan vähemalt tule koju. Ma palun teil tagasihoidlik laenu, et ma ei saa anda tagasi niipea, kui ma tagasi  pean olema edasi järgmise lennuga. MoneyGram on parim viis raha saata mulle. Võin saata teile minu informatsiooni, kuidas raha saata mulle.

Loodan saada teie vastust kohe.

parimate soovide

 

Eve Karmo

Esimesed mõtted, mis mu peast läbi käisid:

  • “Kas tõesti on emaga midagi juhtunud?”
  • “Kas ema arvutis on viirus?”
  • “Loodetavasti on see hoopis selline viirus, mis ema aadressi kellegi teise aadressiraamatust leidis ja seda nüüd saatja aadressina kasutas.”

Ei olnud kolmas variant. Ei olnud ka teine variant. Selgus, et emaga tõepoolest oli midagi juhtunud — üks osa tema võrgu-identiteedist oli röövitud. Eeltoodud kiri läks laiali kõigile ta kontaktidele, kusjuures reply-to aadress oli hoopis …@yahoo.ee. Ilmselt kindluse mõttes, kui Google kiiremas korras konto omanikule tagasi annaks.

Ja ausõna. See, et ma BCC-real olin, jäi mulle alles palju hiljem silma.

Skeem

Üks võimalik  versioon asjade käigust:

  1. Ema kasutas mõnes teises veebikeskkonnas (nt veeb.com) sama salasõna, mis Google’i kontol.
  2. Kuritahtlik element murdis veeb.com lehele sisse ja sai kätte kogu nende kasutajanimesid, meiliaadresse ja parooliräsisid (password hash) sisaldava faili/tabeli sisu. Või vähemalt selle osa, kus minu ema vastavad andmed sees olid.
  3. Paroolid “kräkiti lahti
  4. Ema kontole logiti sisse ja saadeti kõigile kontaktidele ülaltoodud kiri.
  5. Konto kustutati, seejärel loodi sama nimega uus konto.

Võimalik, et punktis 4 hoopis salvestati kontaktid ja kiri saadeti välja pärast punkti 5.

Võimalik on ka see, et punktis 1 sattus ema hoopis mõne teise petuskeemi ohvriks, kus Google’it mängiv (ja esmapilgul väga sarnane) veebileht ta parooli küsis.

Igatahes, katsed Google’iga asju ajada on siiani edutud olnud. Inimesteni pole me nimelt suutnud jõuda ja masinad ei taha uskuda, et ema tõepoolest kunagi oma konto omanik on olnud. Kui just sina siinkohal aidata oskad, jäta sellekohane vihje kommentaaridesse või minu postkasti. Meiliaadress on lihtne: asenda käesoleva blogi lingis esimene punkt @-märgiga. 😉

Mäng petisega

Kuna tegemist on organiseeritud kuritegevusega, peaksin ma edasise tegevuse kirjeldamisel ilmselt ettevaatlik olema. Aga nagu Nietzsche (või oli see Descartes?) juba kord ütles: YOLO!

Igatahes, otsustasin kurjamiga natuke edasi suhelda ja vaadata, kui kaugele nad on nõus minema.

 
From: Eve Karmo <…@gmail.com>
Date: 2014/1/20
To:
väga kiireloomuline

Loodan, et see jõuab sulle aega. Ma tegin reisi Bradford,Inglismaa, ja ajal minu jääda siia minu dokumendid varastati koos mu telefon,rahvusvaheline pass ja minu krediitkaardi sees minu kott. Saatkond on valmis aitama lastes mind lendama ilma minu pass ,Kõik mis ma pean tegema, on pileti eest maksta ja õiendada arved hotelli,Et minu suureks pettumuseks , ma ei pääse oma kontole raha ma vajasin ilma minu krediitkaart. Võtsin minu pank, kuid nad vajavad rohkem aega. kuni töötleb kõiki andmeid, et mul on vaja reset kõike ja saada mulle uus. See kahetsusväärne olukord mõtlesin küsida abi nii saan vähemalt tule koju. Ma palun teil tagasihoidlik laenu, et ma ei saa anda tagasi niipea, kui ma tagasi pean olema edasi järgmise lennuga. MoneyGram on parim viis raha saata mulle. Võin saata teile minu informatsiooni, kuidas raha saata mulle.

Loodan saada teie vastust kohe.

parimate soovide

Eve Karmo

Nojah. Loomulikult on imelik, kui ema Inglismaal emakeele ära unustab, aga … mitte kõige veidram asi maailmas. Mängime kaasa.

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: “…@yahoo.ee” <…@yahoo.ee>
Ohoh, ma ei teadnudki, et sa Inglismaal oled!

Parimat,
Kristjan

———-
From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
Jah, ma olen saate mind aidata?

Saatja: Kristjan Karmo
Adressaat: “…@yahoo.ee” <…@yahoo.ee>
Saadetud: esmasp., 20. jaanuar 2014 9:55
Teema: Re: Tere!

Ohoh, “ema” kasutab lausa Yahoo eestikeelset kasutajaliidest! Igatahes, jätkame.

———-
From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Mida ma täpsemalt tegema pean?

Parimat,
Kristjan

———-
From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
Täname vastuse. Vajan summa £ 1750, katmiseks
minu kulud. Palun leidke lähim MoneyGram kontor igal panga-või postkontoris lähedal ja mind aidatasaata raha järgmised andmed.
Reciver: Eve Karmo
Saaja aadress: 109 Godwin Street Bradford, Inglismaa

Ootan teie vastust.

Lugupidamiseg

Või nii. 1750 naelsterlingit, et maksta ära hotelliarve ja lennata tagasi Tallinna. Igatahes teen ettepaneku hotelliarve ise oma krediitkaardiga ära maksta. Nii oleks mulle mugavam.

———-
From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Mul oleks kasulikum hotellile otse oma krediitkaardiga maksta. Palun saada mulle hotelli andmed.

Järgmistest sammudest räägime pärast edasi.

Parimat,
Kristjan

———-
From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
Kas teil õnnestus saatma raha?
———-

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Ei ole õnnestunud, ma ootan veel hotelli andmeid.

———-
From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
helistada hotelli juhataja +447031931326

Ohoh, hotelli juhataja number on, aga muid andmeid mitte? Igaks juhuks ei helista, aga guugeldan küll. Ja ennäe imet, sama number on ühes töökuulutuste portaalis investeeringuvõimalusena üleval!

From Engr Philip Harrt
harrt & phill Construction company
Pennyfield Road,=0D
Docklands E14 8hp
Phone +447031931326.
philip_harrt@yahoo.com

Dear Sir/madam,
My name is Eng Philip Harrt I am about to retire from my work
before
the the end of next year.
write to inform you of my intention to invest in a Hotel business
or
anyother business in your country .
and to request to you to assists me in carrying out the
feasibility
studies on location, type and estimation on how much it will cost
to
establish a three star hotel, either by outright purchase, or
already
existing but dilapidated one and renovate or setting up a new one
entirely.

If you sincerely carry out this survey, and give me a feedback as
early as possible, I will give you the power of attorney to build
&
manage the hotel on my behalf, Pending my retirement next year.
I have (US$20,million dollas that I deposited in a Finance
company
outside the country for this project.

I am presently down with sickness as a result of my old age but I
have been assured by my doctor that I will be fine and back to
work
soon. Please do let me know if you are capable of handling all
these.
I will be expecting your reply as soon as possible..
Thanks
Eng Philip harrt.

Nüüd tuleb mul omaarust geniaalne mõte, sest kõige suurem väärtus pole ju mitte raha, vaid võrgustik, eks?

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Ema, sa oled päästetud! Mul on Bradfordis üks sõber, kes sulle hea meelega appi tuleb. Ütle mulle, kus sa täpselt oled, ja ta tuleb sinna. Aitab hotelliga ära klaarida ja lennupiletite saamiseni saad tema juures ööbida.

Peter, mäletad ju küll, suvel grillisime koos tagaaias.

Parimat,
Kristjan

“Ema” ei pea miskipärast mu mõtet millekski. 🙁

From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
ma ütlesin saatke mulle raha viimane lend on umbes 30 minutit palun aidake mind

Oot-oot. Viimane lend Bradfordist Tallinna? Uurin natuke, mõttetult kallis oleks samal päeval lennata. Ja üldse võtaks see üle 15 tunni aega. Pakun paremat lahendust.

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Ema, sa saad Peteri juures rahulikult toibuda, kiiret pole. Helistasin su ülemusele ka, ta ei oota sind enne järgmist nädalat tööle.

Kus sa oled?

Täitsa mõistlik mõttekäik, kas pole? Aga teisest otsast tuleb väga kummaline vastus:

From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
Saatkonna tapab mind palun aidake mind

Ömm, ootan’d. Eesti saatkond Inglismaal tapab Eesti kodanikku? Või on seal tapvalt igav? Või … oot-oot, kus seal Bradfordis see saatkond üldse on?

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Rahune palun maha, ema. Kõik on hästi. Peter on mu hea sõber ja saatkonnas on ka mõistvad inimesed. Mitte midagi hullu ei juhtu, kui sa homse lennuga tuled.

Muide, kui lend 30 minuti pärast läheb, peaksid sa juba ammu lennujaamas olema ju? Pealegi, vaatasin tänast lennuplaani — sul on palju mõistlikum homme tulla.

Palun ära ole paanikas, see ei aita.

———-
From: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Date: 2014/1/20
To: Kristjan Karmo
kui palju sa tahad saata mulle homme

Nii armas. Ema küsib minult, kui palju ma tahan saata. Aga ta vist ei saanud Peteri rollist ikka päris täpselt aru. Ma siis seletan veelkord, hästi rahulikult ja lihtsate sõnadega.

From: Kristjan Karmo
Date: 2014/1/20
To: Eve Karmo <…@yahoo.ee>
Ära saa valesti aru, Peter aitab sind kõigega. Ütle, kus sa oled ja ta tuleb oma autoga sulle järele.

Aga sa ütlesid, et sa käisid saatkonnas? Eesti saatkond on ainult Londonis, kuidas sa Bradfordi said? Või sa ainult helistasid neile?
Kristjan

Sellele “ema” enam ei vasta. Ilmselt sai tööpäev läbi. Või sai ta end kuidagi selle lennuki peale kaubeldud. Või siis tappis saatkond ta ikkagi ära. 🙁

Soovitused

Kui ma oleks taibanud emale varem soovitada kasvõi mõnda Google’i turvanõuannetest järgida, oleks kogu saaga tõenäoliselt olemata olnud. Ja mõelda vaid, et mulle endale tundus veel eelmisel nädalal 2-astmeline autentimine (kus Google saadab uuest seadmest/programmist sisse logides SMSiga kinnituskoodi) kohati natuke tüütu. Nii tüütu, et kaalusin selle väljalülitamist. Enam mitte!

Niisiis, et sinuga ei juhtuks see, mis minu emaga paraku juhtus:

  1. Lülita sisse 2-astmeline autentimine
    Alusta sellest, sest tavalist parooli ei peeta tänapäeval enam piisavalt turvaliseks. Eriti oluline on see nende kontode puhul (nt Google, Facebook), millega sa tõenäoliselt ka paljudesse teistesse teenustesse sisse logid.
  2. Ära kasuta sama parooli mitmes kohas
    Kuna paroolide varastamine on pigem tõusev trend, võib ühe lohakalt programmeeritud veebikeskkonna tõttu kogu sinu virtuaalne identiteet ohtu sattuda.
  3. Avalikus või võõras arvutis ole eriti tähelepanelik
    Kasuta näiteks privaatset veebilehitsemist (private browsing). Või siis veendu enne arvuti juurest lahkumist absoluutselt kindlalt, et sa kõigist teenustest välja logisid.
  4. Kaitse ka oma mobiilseadmeid koodiga
    Eriti kui tegu on nutiseadmega.
  5. Loe läbi kõik Google’i soovitused
    Kindlasti on sarnaseid lehti veel, aga see on täitsa hea ja ülevaatlik nimekiri. Ja veel eestikeelne ka.
  6. Ära salvesta paroole veebilehitsejasse
    Need võidakse sealt ära varastada.
  7. Hoia silmad lahti!
    Rakenda pigem elutervet paranoiat kui sinisilmset ignorantsi. Ausalt.

Ma ei väida, et see kõik kaitseb alati kõige vastu, aga vähemalt ei tee see küberkurjamite tööd lihtsamaks.

Kuidas Elisa Mobiil-ID HTC One’is tööle panna

Kui sind pikad eellood ei huvita, loe postituse lõpus olevat kolmesammulist õpetust.

Olin korraks kõige õnnelikum inimene maailmas, kui tutikas HTC One mu kätte jõudis. Paigaldasin uusi äppe, seadistasin, uhkustasin. Tegin kõike seda, mis ühe uue telefoni kättesaamisel kõige rohkem aega raiskab.

Ühel hetkel proovin panka sisse logida. Mobiil-ID päring läheb serveri poolt teele, aga telefon vaikib. Mitte midagi. No ei küsi PIN-koodi.

Hakkan paaniliselt guugeldama, sest ikka ju juhtub teinekord, et üks või teine teenus kõigi telefonidega ei tööta. Näiteks seesama mID ja Samsungi nutiseadmed kellegi teise toodet’ tarkvaraga (custom ROM, nt Cyanogenmod). Leian, et Elisa on ebasobivatena välja toonud järgmised seadmed: Nokia 3110, Nokia 5110, Nokia 6110, Nokia 6150, Nokia N900, Motorola F3 ja LG Nexus 4.

Huh? 3110 ja 5110? Ma juba jõudsin korraks mõelda, et otsiks vana 5110 üles ja kasutaks seda ainult identimiseks-allkirjastamiseks, aga ju siis mitte. Igatahes, HTC One ei ole mustas nimekirjas. Vaatan ka soovitusi, aga ükski neist ei aita. Telefon ei teadvusta endale üldse, et kuskil mingi Mobiil ID äpp olla võiks.

Helistan viimases hädas Elisa kliendiinfosse, mis on omaette katsumus. Igal sammul mängitakse kolmes keeles ette info sellest, kuidas tasumata arve tõttu kinni pandud number avatakse automaatselt siis, kui su kolm tilka verd keskööl üle seitsme tee risti on tiirelnud. Või midagi sellist.

Lõpuks saan liinile. Kurdan muret, see pannakse kirja ja lubatakse, et spetsialist võtab ühendust. Praeguseks hetkeks olen juba väga skeptiliseks muutunud ja ei looda midagi.

Aga ennäe imet, ei lähe päevagi, kui spetsialist helistab:
Elisa: “Tehke telefonile restart.”
Mina: “Ma juba tegin!”
E: “Oodake, ma räägin edasi.”
M: “Vabandust.”
E: “Tehke telefonile restart ja oodake 2 minutit enne PIN-koodi sisestamist.”

Luban proovida, lõpetan kõne, taaskäivitan telefoni ja … jään mõttesse.

“Kas ta mõtles seda PIN-koodi, mis mu flash-mälu dekrüptib?
Või seda, mis klahviluku maha võtab?
Või hoopis … seda, mida telefon minult veel kordagi küsinud ei ole?”

Viimane (SIM PIN) tundub kõige tõenäolisem. Igaks juhuks proovin kõigiga. Lo and behold, õnnestubki ilusti e-valida! 🙂

Õpetus

  1. Lülita seadetest SIM PIN küsimine sisse. (Security -> SIM Lock / Turvalisus -> Seadista PIN-kood)
  2. Taaskäivita telefon.
  3. Oota 2 minutit enne SIM PIN sisestamist.

Kui see ei aita, vaata siit muid võimalikke lahendusi: https://www.elisa.ee/et/Eraklient/tugiinfo/artikkel/160

12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

10. päev: hotellituba, rongisõit ja Barcelona

Reis algab siin.

Meie voodi on nii lai, et teineteise leidmiseks peab kolm korda üle helistama. Nii suur, et teise serva jõudmiseks tuleb GPSi kasutada. Nii tohutult massiivne, et … no kui tavaliselt piisab voodi teise servani jõudmiseks ühest rullumisliigutusest, siis siin jõuab sama liigutusega umbes kuhugi voodi keskele. Ehk siis siia mahuks veel vabalt vähemalt kaks inimest. Mitte et me kedagi kutsuks, meile meeldibki vahelduseks laiutada. 😛

Esimesed paar päeva arvasin ma, et teleka all on minibaar ja ei puudutanud seda. Kui meil aga ükspäev tekkis mõte oma odavpoest ostetud joogid külma panna, avasin ukse ja nägin kaht veepudelit muidu tühjas külmikus. Jess, meil on külmkapp!

Seif on ka, töötab nagu hotellitubade seifid ikka. Londonis oli sarnane. Telekast ei tule enamasti midagi vaatamisväärset, vannituba on … ongi vannituba, noh. Ehk siis vanniga.

Pistikupesi on täpselt kaks: üks vannitoas, üks voodi kõrval. Õnneks olime ettenägelikud ja võtsime pikendusjuhtme kaasa. Konditsioneer ja riidekapp on ka. Ja vastuvõtus ollakse meie vastu alati nii-nii sõbralikud, et lausa piinlik on. 🙂

Hommikul arutame asja ja plaanime täna vabalt võtta. Mitte midagi teha. Eile läks pikalt ja puhata on ka vaja. Eks siis hiljem saab Barcelona ja ringraja ja muud toredad asjad ette võtta. Aga pärast hommikusöögijärgset dušši on energiat rohkem ja suuname end siiski Barcelona poole. Rongiga.

Ühe otsa pilet maksab €3,80 ja automaat ajab segadusse. On küll ingliskeelne kasutajaliides võimalik valida, aga siinne tõlkekvaliteet jätab kohati soovida. Ja jube kiiret reaktsiooni ootab see masin ka: kui 5 sekundit jaamanimede rägastikus orienteeruda üritan, jõuab sessioon aeguda ja reklaam ekraanile tulla. Oeh, proovime veel. Misasi on T-10? Jääb seekord võtmata, aga hiljem selgub, et tegu on kohaliku linnalähiühistranspordi 10-korra kaardiga. Ehk siis metroo, tramm, buss, rong. Paneme kõrva taha. Valime endale seekord edasi-tagasi piletid eelviimase jaamani. Mitte et sel tegelikult vahet oleks: loeb siiski tsoon.

Olgu lood Hispaania majandusega millised tahes, taristu on vähemalt Kataloonias vinge. Maanteed kvaliteetsed ja rongid mugavad. Natuke üle poole tunni konditsioneeritud vagunis ja olemegi kesklinnas. Rongis on infotabloo, mis kuvab meile marsruuti, kellaaega, järgmist jaama, välistemperatuuri — kokkuvõttes kõike, mida ühel rongireisijal vaja võib minna.

Esimese punktina ründame La Sagrada Familiat. Sisse ei lähe, aga väljast on ka vinge, tellingutele vaatamata. Kas Gaudí plaanides oligi kohe sees, et ta kunagi valmis ei saa? Järjekord ulatub pool tiiru ümber kiriku. Vaatame jonotajaid ja imestame, kuidas keegi sellise katsumuse ette võtab. Aga ju siis on vaja.

Üsna palju kuuleb siin vene ja inglise keelt, kohati märkame ka soomlasi, ainult kodumaalt pole siiani veel kedagi meie teele jäänud. Ju siis pole sadamale ikkagi piisavalt lähedal.

Jalutame läbi Eixample’i vanalinna, piilume siin-seal paiknevaid vaatamisväärsusi ja tõdeme üheskoos, et Barcelona on kõige ilusam suurlinn, mida me külastanud oleme. Ehk siis alistatud on praeguse seisuga London, Pariis, New York, Miami, Buenos Aires, Johannesburg, Santiago, Berliin, Moskva ja paljud teised. Ainult päike loojub vales suunas, st mitte merele.

La Rambla, Palau Güell. Šokolaadimuuseum, mille pilet on — ausalt ka — šokolaaditahvel! Plaça Reial, mis Imbile Veneetsiat meenutab. Lõunat saab siin, muide, märksa soodsamalt kui London või Sitges meile seni pakkunud on — kui vaid õige koha valid. Mõnikord piisab ümber nurga astumisest, et hinnad kahega korrutataks (või siis jagataks).

Lõpuks naudime Parc de la Ciutadellat, kus on vist küll kõike. Geoloogiamuuseumist Kataloonia parlamendini; tsirkusetrennidest (žonglöörid, akrobaadid, seltskond üherattalistel) tiigil aerutavate paarikesteni; suurtest seebimullidest purskkaevudeni. Lisaks veel laste mänguväljak, mammuti kuju ja loomaaed.

Loomaaia nurgalt jõuame raudteejaama, kust ka meie kodusesse Sitgesesse sõita saab. Piletit ei kontrolli keegi, tualett on tasuta, rong taaskord mugav — ainult infotabloo näitab alguses vale suunda, vahepeal saab korraks korda ja siis kustub lõplikult. Kuidagimoodi tundub Sitges meile siiski tuttav ja jõuamegi turvaliselt oma hotellituppa tagasi. Või no viimasel hetkel muidugi selgub, et ma olen uksekaardi kuhugi kaotanud. Aga retseptsioonist antakse naeratades uus ja saamegi oma nurgataguse odavpoe soodusarbuusi nautida. 🙂

Homme vaatame, kas vallutame ühe kahest Barcelona mäest või õnnestub ringrajale minna. Praegu igatahes ei õnnestunud ringrajale pileteid osta, kuna piletiostusüsteem on katki. Kas keegi seda tarkvara siin testib ka? 😉

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.