Netipetistega kauplemise jätk: you need to calm down

Eelmises postituses kulutasin natuke petturite aega, mis loodetavasti päästis kellegi teise nende küüsist. Järgmisel päeval oli mul sellest konkreetsest mängust juba kõrini (jah, ma olen sihuke püsimatu), kuni ühel hetkel tuli jälle hasart sisse.

Neljapäeva õhtu. Olen parasjagu postitust kirjutamas, kui saabub uus sõnum IFC Grantilt.

Ohoh! Nad paneks juba raha FedExiga minu poole teele, öelgu ma ainult aadress. Mis seal ikka, kordan sama (olematut) aadressi, mille ma neile juba ankeedis andsin. Selles suhtes ju viisakas teenindus, et ma ei pruugi raha tahta oma elukohta. 😀

Aga tunnike hiljem ei paista pilt enam üldse nii roosilisena. Mingi jama on, minu raha pole nendeni jõudnud. See raha, mille saatmise kohta ma neile halvasti töödeldud pildi saatsin.

IFC: Tundub, et raha pole meile ikka veel kohale jõudnud. Kas saaksite kinnituseks oma viimaste tehingute väljavõttest meile kuvatõmmise saata?

Hmm. Ma ei viitsi järjekordset halba võltsingut tegema hakata, aga midagi tuleks ju öelda. Kieren andis ennist vihje, et kui nad raha kätte ei saa, võib rääkida midagi pettuste osakonnast jne. Nii teengi.

Mina: PayPali pettuste osakond on mul just toru otsas ja ütlevad, et teie antud kontoga tundub midagi korrast ära olevat. Mis ma tegema peaksin?
IFC: Rahunege maha ja meil on vaja teada kas nad tagastasid raha teile.

Okei, huvitav. No väidame, et raha tuleb homme tagasi ja vaatame, kuhu see vestlus meid viib.

IFC: Peate meile raha teise kontoga saatma. Kas teil Cashapp või Zelle on?
Mina: Ei, mul on ainult PayPal ja kogu mu raha on seal.
IFC: Saame aru aga peame teile teise makseinfo andma PayPalis et te sinna teise makse teeksite sest teie info on meie andmebaasis ja me peame teie raha teile toimetama nii kiiresti kui võimalik.

Aga õhtu on. Ma ei viitsi uuesti arvuti juurde minna, et kuvatõmmisel meiliaadressi ära vahetada. Seega — mängin, et ma saan neile alles hommikul uuesti raha saata.

IFC: Camilla38fall@gmail.com See on PayPali konto, peate pärast tegema kuvatõmmise ja jääme ootama.
Mina: Ma saan seda teha umbes 10 tunni pärast.
IFC: 10 tundi?
Mina: Teisisõnu homme hommikul. Ma ei saa oma telefonist kontole ligi ja hommikul olen haiglas tööarvuti juures tagasi.

Üritan sulide südametunnistusele rõhuda, no et töötan haiglas ja nii. Nad ei tee teist nägugi.

IFC: Me juba töötame teie infoga praegu ja me ei taha jälle mingeid viivitusi et te saaksite oma raha nii ruttu kui võimalik.

Lõpuks nad siiski lepivad olukorraga, et ma enne hommikut neile raha saata ei saa.

Uus hommik. Millalgi pärast hommikusööki tuleb meelde, et jäin pättidele uue kuvatõmmise võlgu. Muudan ära kuupäeva viimase numbri ja saaja aadressi. Kõik muu jääb samaks, sh ka tehingu number.

Mõne tunni möödudes tahavad nad jälle mu väljavõtet näha, sest raha pole ikka veel nendeni jõudnud. Mul viskab üle, sest lõunasöök vajab tegemist.

IFC: Ootame teie vastust. Kas te olete seal?
Mina: Vabandust, ma kaotasin huvi ja teavitan sellest kontost võimusid. Palun ärge tüssake inimesi sellisel keerulisel ajal.
IFC: Te peate maha rahunema, me üritame oma andmebaasiga tööd teha ja meil on probleeme teie makse kontrollimisega. Te peaksite kannatlik olema ja teil ei ole mingit põhjust alla anda.

Nojaa, aga mul ei ole enam lõbus ja ma tahan pelmeene praadida. Laske mul olla.

IFC: Proovige kannatlik olla ja teie võit on valmis teile kättesaamiseks, meil on vaja et te prooviksite veel ühe tehingu teha uuesti sest kõik teie maksed kantakse teile tagasi ja me kompenseerime teile raha veelkord kui FedExi tiim teie raha teile toob.
Mina: Miks te seda võiduks kutsute, kui see pidi stipendium olema?
IFC: Ma saadan uue PayPali makse info, tehke makse Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite maksma 1500 kõigepealt sellele kontole ja kui see on tehtud saatma meile ekraanipildi ja me anname teada mida edasi teha.

Ühtäkki küpseb mu peas uus plaan. Kui nad mind juba tüütavad, üritan neilt võimalikult palju PayPali kontosid välja pressida, mis kõik saab pärast kuhugi raporteerida.

Mina: Palun saatke mulle veel 10 paypali aadressi. Ma jaotan 1500 nende vahel ära.
IFC: Te peate esimese makse tegema sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com
Mina: Palun saatke mulle 10 veel, ma ei hakka nii suurt summat kandma. Teeme lihtsalt 10 makset, 150 dollarit/tükk.

Samal ajal aktiveerub uuesti ka “Paul”, kelle eelmine libakonto on kinni pandud. Üritab minuga uuesti suhtlema hakata. Raporteerin ka selle Facebooki usinatele robotitele. Kuigi nad praeguses olukorras ei jõua kõigele inimesi peale saata, siis kellegi teise nime ja näoga konto pannakse ikka üsna ruttu kinni.

IFC ei ole minu plaaniga nõus.

IFC: Te peate saatma selle ja alustama 1500 dollariga siis on meil lihtne teie makset oma andmebaasis kontrollida. Te peaksite kindlaks tegema et saadate 1500 dollarit sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite meile jälle oma maksest pildi saatma ja me saadame teile veel PayPali kontosid ülejäänud makse tegemiseks.
Mina: Tahate raha või ei? Ma ütlesin 10 aadressi!

Kas on aru saada, et mul on neist juba täitsa kopp ees? Või noh — ütleme, et võtan lihtsalt karmima tingimistaktika. 🙂

IFC: Te peate selle stipendiumi reeglite järgi käituma ja meil on vaja et te maksaksite 1500 dollarit sellele kontole. Meredithmartin003@gmail.com
Meil on vaja et te meile makseinfost kuvatõmmise saadaksite.
Teine PayPali konto informatsioon on camilla38fall@gmail.com meil on vaja ka selle makse ekraanipilti.
Mina: Minu arvutuste järgi on see ikka veel alla 10. 8 veel ja räägime edasi.

Nonii, vaikselt hakkab tulema. IFC täiendab PayPali kontode nimekirja:
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
Tinman5100@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491

Neist kaks on juba korra läbi käinud, ehk siis endiselt on 7 puudu minu nõutud kümnest.

Nonii, vastaspool tõmbab ka karmiks. Aga ma ei anna alla.

IFC: Nüüd te peate reeglite järgi käituma sest meil ei ole varem selliseid probleeme olnud, meil on vaja et te igale kontole 1200 dollarit kannaksite mis me teile saadame ja meile neist ekraanipildid saadaksite et me saaksime seda kontrollida oma andmebaasis siin ja teie stipendiumid täna teieni toimetaksime, meil on kahju nende ebamugavuste pärast ja me hüvitame teile rohkem raha kui FedExi tiim teie stipendiumid teieni toimetab.
Mina: Ikka ei ole 10.
IFC: Te peate tegema makse infoga mis teile anti ja meile sellest pildi saatma.

Järgneb selle lahingu viimane verbaalne tulevahetus.

Mina: Ma ei saa seda teha. Mul on vaja 10 kontot, et saaks raha ühtlasemalt jaotada.
IFC: Te peate järgima reegleid ja protokolli.
Mina: 10 PayPali kontot või ma raporteerin teid.
IFC: Te peate maha rahunema Hr Kristjan Karmo, see ei ole meie süü ja te peate laskma selle sõbralikult lahendada.
Olete te veel seal meiega?
Mina: Ma ootan, et te mulle 10 PayPali kontot annaksite.
IFC: OK ma edastan teile PayPali kontod nüüd.

Assa! Kas mul tõesti õnnestus oma tahtmine läbi suruda? 😀

Mõni aeg on eetris vaikus, aga siis…

Mina: Halloo? Olete veel seal?
IFC: Jah, me oleme teiega.
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
Mattj8369@gmail.com
Larry_obrien@comcast.net
alrik29@icloud.com
bensonmutinda800@yahoo.com
tarusgedion@yahoo.com
lloydwilliams22863@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491/

Olgu. Üks on siiski korduv, aga mis ma enam.

Kirjutan vabas vormis kirja, kus kõik selle kokku võtan ja saadan aadressile cert@cert.ee, nagu üks tubli kodanik ikka tegema peaks.

IFC: Me ootame endiselt teie vastust siin et te saaksite meile oma maksete kuvatõmmised.
Mina: Ma olen selle kirjavahetuse ja kõik PayPali kontod CERTi edastanud. Tänan teid koostöö eest ja soovin head päeva.

IFC: Te ei pea niimoodi pirtsutama. Te peate rahunema ja leiame sellele lahenduse.

Siinkohal meie kirjavahetus lõppeb. Blokeerin nende konto ja jään ootama, mida CERT kirjutab. Ja juba mõni päev hiljem on postkastis nende kokkuvõte:

CERT-EE: Täname teavitamast. Kahjuks on sellised pettused väga levinud. Ainuke viis sellist tegevust takistada on mitte reageerida petturi tegevusele. Teavitame enda poolt ka vastavaid osapooli pahaloomulisest tegevusest.

Küll aga on üks lause, mis mind kogu sellest mõtte- ja kirjavahetusest kummitama jääb.

You need to calm down. Te peate rahunema.

Hea mõttetera, mis meile kõigile ikka ja jälle kasuks tuleb. Paanika ei ole hea, kriisiolukorras tuleb rahuneda ja variandid hoolikalt läbi mõelda.

Õhtut jääb lõpetama Taylor Swift samanimelise palaga.

Ära mine õnge: libakontod, IFC ja klassikaline petuskeem pisut uues kuues

Kui ma viimati skämmeritega mängisin, oli aasta 2014 ja petuskeemile eelnes mu ema GMaili-konto kaaperdamine. Ka sedapuhku läheneti minule läbi sugulase, aga hoopis teistmoodi. Kui sind lugu ise ei huvita, leiad postituse lõpust mõned soovitused hea küberhügieeni hoidmiseks.

Proloog. Liba-Paul astub lavale.

On täiesti tavaline neljapäev, kuni ühel hetkel lisab mind Messengeris sõbraks sugulane Atlandi teiselt kaldalt. Ütleme privaatsuse huvides, et ta nimi on näiteks Paul. Huvitav kokkusattumus, kuna ema oli just tema abikaasaga eile Messengeris videokõne teinud. Natuke äratab kahtlust ka asjaolu, et me oleme juba aastaid Facebookis sõbrad. Millest Facebook mind, muide, ka korrektselt teavitab.

Nii hoiatas Facebook mind värske Messengeri-sõbra eest

Pilt ja nimi on täpselt sama, mis originaalil. Kontole on tänase päeva jooksul lisatud mõned päris-Pauli pildid, mis on ka ainus info tema profiilil. Ehk siis lihtlabane identiteedivargus, ilma kontot üle võtmata. Selle vastu suudaks kaitsta vist ainult täielik küber-eraklus, st selline elustiil, et sinust võrgus mitte ühtegi jälge ei ole. Jätame selle teoreetilise võimalusena üles ja vaatame, mis edasi saab.

Esimene vaatus. Heategevus raskel ajal?

Mõni aeg hiljem võtab liba-Paul minuga ühendust. Inglise keeles. Mis on jällegi omajagu üllatav, sest päris-Pauliga oleme kõik need aastad alati eesti keeles suhelnud.

Vabatõlge:

Paul: Hei, kuidas läheb? Mõtlesin siin omaette, kas sa oled kuulnud Rahvusvahelisest Rahakogumise Nõukogust (International Fundraising Consultancy / IFC)?
Mina: Ega vist
Paul: See on mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärk on aidata kõigil toime tulla, haridus, pensionärid, heategevus, töötus, raviarved, üür, elektriarved, väiksemad privileegid ja muu.

Nonii. Mis petuskeem siit nüüd koorumas on? Just äsja käis ühest vestlusest läbi Politsei ja Tele2 ühisavaldus, mis hoiatas telefonipetturite eest, kes kasutavad ära Eesti inimeste heatahtlikkust. Kommenteerin, et minu arvates on enamik pettusi pigem ahnusele suunatud, sest see jätab ka petturile ilmselt puhtama südametunnistuse. Aga praegu hakkab tunduma, et siin õhutatakse mind hoopis annetama mingile kahtlase väärtusega organisatsioonile, kes raskel ajal kõiki aidata lubab. Kas tõesti?

Mina: Kõlab nagu õilis ettevõtmine!
Paul: Jah. Nad aitavad ka ettevõttetel, organisatsioonidel, isikutel kasvada, nad teevad valitsusega koostööd, et inimeste unistusi täide viia.

Siiani klapib. Koputab südametunnistusele. Ja siis tuleb minu jaoks täiesti ootamatu pööre.

Paul: Taotlesin neilt teenust nimega IFC-Direct ja sain neilt $150,000. Kõik taotlejad on neilt raha saanud, sa peaksid ka taotlema.
Mina: Ohoh! Kuidas seda taotlema peaks?
Paul: Kas ma saadan sulle nende kontaktid?
Mina: Vabalt.

Paul: +16014079207 see on nende number mis nad mulle andsid tõmba traati ja ütle et tahad IFC-Direct teenust. Ok.
Mina: Kas see töötab ka väljaspool ühendriike või peab selleks USA kodanik olema?
Paul: Ma ei tea. Sa võid neilt küsida okei?
Mina: Ok, aitäh vihje eest!
Paul: Tõmba neile traati okei. Anna märku, kui kontakteerunud oled.

Eeh. Kas see on nüüd mingi tasuline number? Ei tea, ei kavatse proovida, aga vähemalt on see number nüüd siin leitav ja pettusega seostatav. Google hetkel veel antud numbrit millegi kahtlasega seostada ei oska. Aga ma tahaks ikkagi skeemist natuke sügavamalt aru saada, enne kui ma libakonto raporteerin. Uurime, kas ilma helistamata ka saaks.

Mina: Kas nendega kuidagi teistmoodi ka kontakti saab? Ma olen millenniumilapsest lumehelbeke, helistamine ei ole väga minu teema.
Paul: Sa võid sõnumi saata ja helistada.
Mina: Äkki homme. Mul on täna veits kiire. Aga sellegipoolest, aitäh vihje eest!
Paul: Sa peaks kiiresti tegema. Ma küll ei jokutanud, kui ma sellest kuulsin.

Avaldab survet? No olgu, ma mängin siis natuke rahabossist lillelast ja muidu ka raskesti kättesaadavat. Vaatame, kuhu see rada mind välja viib.

Mina: Jah, aga… kui seda homme enam ei saa, eks siis ole minu kaotus. Natuke taskuraha oleks muidugi tore, aga praegusel raskel ajal ma selle pärast unetuid öid ei veedaks.

Paul ainult irvitab sellise suhtumise peale.

Mina: Muide, mis su plaanid selle 150 tonniga on? Viskad paar minu poole ka, kui ma ilma jään?
Paul: Mul on palju asju eelarves. Lihtsalt proovi nendega kontakti saada okei
Mina: Vabalt, homme esimese asjana!
Paul: See on nende ametlik Facebooki link kui sa helistada ei taha saad siitkaudu kontakteeruda.

Vahemärkusena tahaks ära märkida, et liba-Pauli inglise keel on kohati peaaegu loetamatu. Aga ma saan hakkama. 😀

Viin vahepeal teema mujale ja trollin teda niisama. Taustaks: Pauli abikaasa nimi on Tiina (nimi muudetud ja toimetusele teada).

Mina: Kuidas su naisel Almal läheb, muide? Tal peaks sellise summa üle päris hea meel olema?
Paul: Mitte eriti ok

Möh? Pauli abikaasa nimi ei ole Alma, aga sellele ta ei reageeri. Kogu vestluse lõpus palun tal korra ka Irmat tervitada, mida Paul ka kenasti lubab.

Paul: Ta on väga okei. Said sa selle lingi?
Mina: Jah, miskipärast see ei tööta mul, maitea.

Natuke valetan ka. Tegelikult ma ei julge kohe võõrast linki avada, aga häääästi ettevaatlikult lähenedes õnnestub IFC-ga Messengeris suhtlust alustada.

Paul: Proovi seda klikkida okei

Hah, survestamisest on saanud julgustamine. Vahva. Aga ma natuke veel valetan.

Mina: Ma proovisin, aga see ei avane. Mingi viga.
Mina: Ok, nüüd sain.
Paul: Okei väga hea. Kirjuta neile okei.
Mina: Juba kirjutan! Aitäh veelkord!
Paul: Ok anna teada kui sa nendega kontakti saad
Mina: Saatsin sõnumi, ootan vastust.

Teine vaatus. Raha tahad? Jaga andmeid!

Nüüd käib vestlus petturitega juba kahes paralleelses maailmas. Samal ajal võtan ühendust ka paari tuttava küberturbe-eksperdiga. Kieren näkkab esimesena ja annab järgneva mängu käigus paar väga head mõtet. Thanks, Kieren! It would not have been as much fun without you! 🙂

Vastuse saamine pisut venib, aga kui see lõpuks tuleb, siis pauguga.

Ma ei hakka nende teksti täies mahus ja samas stiilis kordama. Esiteks on see hästi vahva, et nende arvates PEAB AMETLIK TEKST LÄBIVALT SUURTÄHTEDEGA KIRJUTATUD OLEMA. MIKS SA KARJUD?!? Ja ka selles ametlikus tekstis on mõningad hästi täpselt planeeritud vead sees.

Esialgu saan vastuseks ainult tutvustava teksti. Aga ma targu ei küsi seda, mida Paul mul küsida soovitas, vaid mängin niisama lolli.

Mina: OK, kuidas taotlemine käib?
IFC: SA OLED KOHUSTATUD MEILE JAGAMA ALLJÄRGNEVA INFORMATSIOONI JA MEILE VASTAMA TÄPSE INFORMATSIOONIGA ET OMA TAOTLUSEGA JÄTKATA
Täisnimi:
Aadress:
Täielik sünnikuupäev:
Telefoninumber:
Töösuhe (või töötu):
Kuusissetulek:
Miks sa vajad Finantsabi:
VASTAKE MEILE KUI OLETE KOGU INFORMATSIOONIGA VALMIS

Brr. Okei, siin taga võib igasuguseid skeeme olla. Kas kogutakse isikuandmeid, et neid kuidagi kurjalt ära kasutada? Kieren arvab, et taotlevad koroonaohvritele mõeldud abirahasid sellistes riikides, kus isikukoodi ei ole. Pakub, et ma võiks selle koha peal britti mängida. Minugi poolest.

Nüüd on ajurünnaku aeg. Loome tegelase, kelle andmetega see vorm ära täita. Inglane, jah? Kiire otsing annab sellise tööriista: American & English name generator. Ja kohe esimeses nimekirjas paistab väga sobiv nimi — Kieran Riley. Kierenile sobib. Pakub veel, et keskmine nimi võiks Smith olla. Siis on rohkem keskklass. Annab ka aadressi, kus tänav vastab postiindeksile, aga majanumbrit päriselt olemas ei ole. Ja ohverdab oma telefoninumbri, et sellega toimuvat edasi monitoorida. Selgub, et numbrit hakatakse hiljem kiirlaenupakkumistega pommitama, Kieran Riley nimele. Sissetuleku numbri saan ka Kierenilt, pidada selle piirkonna keskmine netopalk olema.

Mina:
Täisnimi: Kieran Smith Riley
Aadress: 132 Charlemont Drive, Manea, March Cambridgeshire, PE15 0GA
Täielik sünnikuupäev: April 22nd, 1986
Telefoninumber: (ärme siin Kiereni telefoninumbrit enam korda)
Töösuhe (või töötu): FIE
Kuusissetulek: 2300 GBP (neto)
Miks sa vajad Finantsabi: vajalike asjade jaoks, nagu tee ja fish&chips

No kui see viimane rida nende rangest SUURTÄHTEDEGA KONTROLLIST läbi läheb, oleme küll õnnega koos. 😀

Nüüd nad paluvad oodata, kuni andmeid töödeldakse. Ja loodavad, et ma ikka oma esitatud andmetes aus olin, sest nad ise on nii ausad. Nüüd nad siis ütlevad. Minu info on igatahes vajalikku osakonda edastataud ja minuga võetakse peatselt ühendust.

Kolmas vaatus. Raha maksab raha!

Ja tuli ära! IFC kiitis mu ankeedi heaks, vaid loetud minutitega! Mul on nüüd auväärne võimalus valida, millist toetust ma soovin.

Ja nüüd oleme jõudnud selle skeemi tõelise tuumani. Üsna klassikaline “Nigeeria kirja” tüüpi skämm. Tahad suurt varandust, pead maksma väiksema. Mida ahnem oled, seda rohkem kaotad.

OmaosalusToetussummaKordajaKasum
1 00010 000109 000
1 50050 00033,33348 500
2 000100 0005098 000
3 000150 00050147 000
4 500200 00044,444195 500

Huvitav skeem, aga ma peaks loll olema, kui see asi päriselt nii töötaks ja ma ei küsiks neilt kõige suuremat võimalikku toetust. Natuke kummaline on ka see, et kordaja niimoodi kõigub. Konsulteerin Imbiga ka — seenior-finantsanalüütik kinnitab, et 4500 dollari eest 200 000 võtta on kõige kasulikum tehing. 😀

Kieren vihjab, et kui maksmiseks läheb, küsiks PayPali. Siis saab nende meiliaadressi spämmirobotitele anda ja veel natuke nende tööd aeglustada.

Korraks tundub, et nõuavad rangelt BitCoini, aga IFC murdub kiiresti. Piisab mul ainult öelda, et ma ainult PayPalis maksta saan, kui kohe murduvadki. Või kas murduvad?

Murduvad. Tinman5100@gmail.com — seda aadressi võite nüüd kõige agressiivsemate rämpspostitustega rünnata. Kuigi, jah, GMaili spämmifiltrid on üsna head. Ja ei ole välistatud ka variant, et ka see konto millalgi mõnelt õnnetult ohvrilt kaaperdatud on.

Kuna liba-Paul nii ilusti palus, annan samal ajal talle teada, et mu taotlus kiideti heaks.

Mina: Ohoh! Tundub, et sain heakskiidu!
Paul: Vedas sul! Täitsid mõne vormi?
Mina: Jah, juba kiideti heaks ka.
Paul: Ohoh! Mis nad sulle nüüd ütlevad?
Mina: Nad põhimõtteliselt küsisid, kui palju ma iga toetussumma eest maksma peaks
Paul: Okei mis sa vastad?

Mina: See 200 000 variant ei vaja pikemalt mõtlemist
Paul: See tõesti töötab!
Mina: Ma lihtsalt mõtlen siin, miks sa ainult 150 000 võtsid 😀
Paul: Ma lihtsalt proovisin ja see töötab. Mis sa teha kavatsed?
Mina: Kui nad lubavad mul PayPaliga maksta, teeme ära! Kerge teenistus!

Nüüd ma teen põhimõtteliselt midagi, mida võiks ebaseaduslikuna tõlgendada. Võltsin PayPali maksekviitungi. Aga võltsin tahtlikult väga halvasti. Ma isegi ei ürita õiget kirjatüüpi ja -suurust leida, vaid kirjutan lihtsalt need kohad üle, mida vaja.

Väike suurendus olulistest kohtadest näitab, et minu muudetud tekst lausa hüppab ekraanilt välja. Aga petturi petmine ei ole ju pettus? Vaatame, kas neile sellest piisab.

Mõni tund hiljem saabubki kinnitus, et raha pannakse minu poole teele. Kulleriga. Müstika. Kordan sama aadressi, mis ma ennist ankeedis andsin. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.

Epiloog. Mida sellest õppida?

Järgnevalt mõned soovitused, kuidas võrgus turvalise(ma)lt toimetada.

  1. Ära mine ahneks. Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, on ilmselt tegu pettusega. Ja petturid tunduvad ikkagi eelkõige inimlikku ahnust sihtivat.
  2. Jälgi hoolikalt, kellega sa e-kanalites suhtled. Kui ise ei tea, millele tähelepanu pöörata, küsi mõne IT-teadlikuma sõbra abi.
  3. Kaitse oma andmeid. Kui ma oleks teises vaatuses oma isiklikud andmed petturitele jaganud, oleks mul praegu oht lisaks mõne kiirlaenu ohvriks langeda.
  4. Kaitse oma kontosid. Seekord oli minu usalduse võitmiseks tehtud võltskonto. Oleks pätid aga Pauli päris-konto kaaperdanud, oleks ta juba märksa usaldusväärsemana paistnud. Järgmised kaks punkti aitavad sul kontosid paremini kaitsta.
  5. Ära kasuta mitmes kohas sama parooli. Sinu salasõna võib igalt poolt lekkida. Mida rohkemates kohtades sa sama võtit kasutad, seda lihtsam on ühe lekkega igale poole sisse murda.
  6. Kus võimalik, lülita sisse mitmeastmeline autentimine (MFA, 2FA, vms). Sellisel juhul on kurikaeltel konto ülevõtmiseks lisaks paroolile vaja ka midagi muud, näiteks ligipääsu su lühisõnumitele.

Lõpetuseks jätan siia ühe vana hea briti räpi. Teksti võiks lühidalt kokku võtta nii: Ausat matsi ei tasu tüssata. Kõige parem pettus on selline, mis petturi südametunnistuse puhtaks jätab, sest ka ohver üritab petist tüssata.

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.

Sõbrad üheskoos

Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.

14 hooaega täitus 18 aastaga

Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.

Dan annab Silverile nõu, kuidas frakis eriti stiilselt jalg üle põlve istuda

Pühapäev

Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.

Mõnusalt lörtsine maapind

Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.

Vabalt saab ühe käega kitarri mängida, kui sõbrad appi tulevad

Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.

Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.

The end.

2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Lasersilmad läänerannikul (6/6): Los Angeles-Amsterdam-Helsingi-Tallinn

15.03.2019

Lennujaama saamiseks võtame kaks Uberit, sest kohvritega koos ühte ei mahuks. Meie juht pole Eestist mitte ainult kuulnud, vaid seal ka käinud. Algselt pärit Kanadast, on ta kunagi ühe bändi abilisena Soomes tuuritanud. Eesti on eriti positiivselt meeles, sest seal sai puhata. Vaatamata sellele, et me lõpuks juba natuke kahtlema hakkame, viib ta meid läbi ummiku täpselt õige ukse juurde.

Kuna tulime lennujaama pisikese varuga, on aega natuke teistest eralduda ja omaette Jõutuubi vaadata. Oi kui vahva, YouTube Music on kohal! Klõpsan rõõmsalt linki, mis mind äpini juhataks, aga…

Nojah. Sel hetkel seda teenust Eesti turule veel ei pakutud, aga kuna mu Apple’i konto just Eesti äpipoega seotud on, saan tulemuseks tühja lehe.

Lennujaama valjuhäälditest kostab ahvatlev pakkumine: kui oled nõus käsipagasis oleva kohvri pakiruumi loovutama, saad eelisjärjekorras pardale. Kõik peale Imbi langevad reklaami ohvriks, seega saabub tema meie ühise pingirea juurde viimasena.

Lasersilmad lennukis — raskest reisist kurnatud, kuid siiski rõõmsad

16.03.2019

Lend on pikk ja raske. Magada ei mõista ma nii kitsastes oludes endiselt, kuigi mürasummutavate klappidega saan vahepeal paari uinakuga isegi hakkama. Laenan klappe korraks ka Imbile. Iga paari tunni tagant tõusen püsti ja sirutan, tõstan jala toolile, teen venitusharjutusi. Kuni lõpuks oleme märkamatult Amsterdamis. Ja siis juba Helsingis. Kohvrite ootamine on sedapuhku veel põnevam, sest igaühel meist (peale Imbi) on tervelt kaks pagasiühikut lindilt tulemas. Seega kaks korda suurem tõenäosus, et midagi kaob ära. Aga oh imet, kõik jõuab ilusti meieni.

Kõik kohvrid on õnnelikult Helsingi lennujaama jõudnud

Kui me Los Angeleses kohe heaga kaks Uberit võtsime, siis Helsingis ei raatsi sellise luksuse peale enam raha kulutada. Läheneme esimesele taksole, mis vaatab meie kohvrite virna ja vangutab pead. Siin oleks Superbi vaja. Järgmine taksojuht on optimistlikum: vabalt mahub. Ja ennäe imet — mahubki!

Häid kohvreid mahub palju ühte pakiruumi — ei pea isegi Expedition olema

Sadamas valitseb tühjus. Mitte kedagi ei ole. Istume baaris, teeme aega parajaks, ootame laeva.

Totaalne tühjus Helsingi sadamabaaris — või no peaaegu

Mida lähemale jõuab laeva väljumisaeg, seda rohkem on ka huvilisi selle pardale astuma.

Tüüpiline mass Tallinna poole trügimas

Oleme ettenägelikult võtnud nelja peale ühe kajuti. Imbi ja Krissu teevad seal väikse uinaku, meie Märdiga tiksume laeva peal niisama ringi. Siin on mänguautomaadid, aga see ei ole Las Vegas. Ekraanid, aga mitte Hollywood. Rahvamassid, aga mitte San Francisco. Palavust ei ole. Ühtegi kaktust ei jää ka silma. Ilmselgelt hakkame jõudma tagasi kodusesse argipäeva.

Aitäh lugemast ja kaasa elamast! Kui mõni koht eriliselt kõnetas või tahaksid rohkem teada, jäta kommentaar või võta minuga otse ühendust.

Kui sattusid alles nüüd selle loo peale, alusta algusest. Või vaata, ega sul mõni osa kogemata vahele ei jäänud.

Lasersilmad läänerannikul (5/6): Las Vegas, Phoenix, Los Angeles

Hakkame jõudma reisi kõige kaugemasse punkti. Mis, paradoksaalselt, on linnulennult kodule isegi natuke lähemal. Ajaliselt muidugi mitte.

10.03.2019

Selle päeva sisse jääb Yosemite Valley, millest oli juttu eelmises postituses. Kogu senise reisi jooksul veedame me täna ilmselt küll kõige rohkem aega autos, aga need vaated on seda väärt! Ah jaa, lumeketid. Neist oli ka juttu. Jäi ainult mainimata, et tõenäoliselt neid rendiautole tegelikult ei tohikski vist paigaldada. Ja see $60 rendihind on nädalaks, kuigi meil on ainult päevaks vaja.

Ford Expeditioni pakiruum, kui kolmas istmerida on kokku pakitud
Expedition: mahutab vabalt neli lasersilma ja nende kohvrid

Ühe Walmarti juures tekib Imbil võimalus kogeda midagi eht-ameerikalikku: Girl Scout Cookies! Kui meile oli mulje jäänud, et tüdrukud ise küpsiseid küpsetavad, on tänane tegelikkus märksa igavam. Taustal tegutseb kaks erinevat tootjat, tüdrukutele on jäetud ainult müügiorganisatsioon. Samas, müügitreeningu mõttes on see kindlasti väga hea ettevõtmine. Ühe hooajaga (jaanuarist aprillini) müüvad nõks üle miljoni tütarlapse ~200 miljonit küpsisekarpi. Ehk siis keskmiselt suhtleb iga tüdruk nelja kuu jooksul kahesaja kliendiga.

Imbi astumas transaktsiooni küpsiseid müüva skaudipreiliga

Pärast Yosemite Valley vaadete nautimist märkavad meie lasersilmad teede ääres meeletuid … puupõlde? Istandus oleks vist õigem sõna. Mõtleme esiti, et ju on kirsid ja sõidame edasi. Vahepeal ähvardavad sildid, et nüüd mõne miili jooksul peatuda ei maksa, kuna möödume vanglast. Anname gaasi. Hakkab juba pisut hämarduma, kui otsustame kauguse ohutu olevat ja teeme siiski väikese peatuse. See magus lõhn, mis ukse avamisel sõõrmetesse kandub… uuh! Ja see täiesti sürreaalne vaade! Piltidelt võib ehk tunduda, et jälle on lumi maas. Tegelikult on need õielehed.

Müstilised puud, mis meile miskipärast kirsse meenutavad

Kui sa pildi järgi ära ei tundnud, avaldan nüüd saladuse: meie “kirss” oli tegelikult mandel. Kaliforniast tuli 2017 seisuga 80% maailma mandlitoodangust.

Järgmisest hotellist kõigest saja kilomeetri kaugusel leiame õhtusöögiks Olive Gardeni. Tabame tipptundi, sest meile lubatakse neljakümne-minutilist ooteaega — mitte toiduga, vaid istekohaga. Õnnelike juhuste kokkulangemisel lubatakse meid aga kohe vabanevasse lauda. Ja teenindus on järjekordselt suurepärane! Nad ikka pingutavad oma jootraha nimel siin korralikult.

Ühe huvitava esmakogemusena on siin laudadel puutetundlikud ekraanid, kus saab näiteks lastele meelelahutuseks mänge tellida (maksab $1,50), aga ka arvet maksta. Kuni selleni välja, et saad arve seltskonna vahel ära jagada ja ka jootraha lisada. Antud juhul arvet tükeldama ei hakka, kuna reisikulude jagamiseks on meil niikuinii Splitwise.

Olive Gardeni maagiline ekraan

Jõuame hotelli. DoubleTree Bakersfield. Maanteemüra kostab sisse, nagu oleks aken lahti. Kontrollin. Kinni on.

11.03.2019

Vahvlid vahukoore, maapähklivõi, banaani ja marjadega

Hommikusöögiks leiame eheda dineri. Sellise, kus teenindaja tuleb lauda ja naeratab. Ja kus saab selliseid vahukoorega vahvleid ja pannkooke. Eriti ehedaks teeb antud koha seik, et ta ei ole kuskil keset suurlinna, vaid väikse linna servas. Okei, Bakersfield on ainult natuke Tallinnast väiksem ja 24th Street Cafe on täitsa kesklinnas, aga tunne on see, mis loeb.

Imbi hommikusöögi õhkkonda nautimas

Keegi meist vihjab ühel hetkel, et me oleme ikka eriti eikusagile tulnud oma rännakutega. See sunnib mind Bakersfieldi tausta uurima. No ei ole ta nii väike ja tundmatu koht midagi. Kalifornia suuruselt üheksas linn, kust on pärit Bakersfield sound — 50ndatel sündinud kantrivool, mida mõned omakorda ka kogu kantriroki žanri aluseks peavad. Ehk teisisõnu: poleks Bakersfieldi, poleks Eaglesit. Või Creedence’it.

Stardime Bakersfieldist Las Vegase poole. Oleme sõitnud ca veerand tundi, kui Märdis ärkab kahtlus: telefon ennustab saabumisaega 12 tunni pärast. Nii pikki sõidupäevi meil plaanis ei olnud. Kuna meie kohalik SIM-kaart jagab mobiilset internetti endiselt ainult väga imelikes kohtades, navigeerime põhiliselt mobiili tõmmatud kaartide peal. Waze seda teha ei luba, küll aga Google Maps. Ja kuna sinna saab kaarte tõmmata ristkülikukujuliste tükkidena, jääb otsetee Bakersfieldist Vegasesse ilmselt minu telefonis pesitsevate kaarditükkide vahelisse pimenurka. Õnneks kaotame ainult pool tundi.

Järgmise tankimispeatuse ajal tuleb jutuks, et siinkandis on ka kummituslinnu. Minule meenub ähmaselt Müüdimurdjate osa, kus nad mahajäetud äärelinna (20. sajandi arenduse) tänavatel erinevaid liiklusega seotud müüte proovile panid. Sihukest kohta tahaks oma silmaga näha küll. Kaart näitab, et üks ghost townCalico — on täitsa kohe siinsamas. Uurime lähemalt.

Kummitab nii hirmsasti, et käsi väriseb ja pilt tuleb udune

Kohale jõudes selgub, et tegu on hoopis kunagise kaevanduslinnaga, mis ajapikku rahvast tühjaks voolas ja kaasajal teemapargina tegutseb. Ei tea kas kõrgest piletihinnast või millestki muust tingituna, igatahes valmistab siinne “vabaõhumuuseum” pettumuse. Tundub, et seda kõike saaks oluliselt paremini teha. Aga võib-olla oleme hoopis meie imelikud.

Calico — nii hirmus, et isegi aialipid nutavad

Kaks ja pool tundi pärast hõbedakaevurite kummitustega tutvumist jõuame kõige säravamate lampide linna. Viva Las Vegas! Meie hotelli katusel on, muide, vähemalt hetkeseisuga kõige võimsam inimese loodud valgusallikas, mis otse taevasse säherduse kiire virutab, et seda ka LA lennujaama kohal tiirutavast lennukist näha pidada olema.

Luxor, Las Vegas

Hotell ise on ka täiesti omaette nähtus. Paari päeva eest otsitud soodsamatest ööbimispakkumistest polnud ta küll kõige odavam, kuid esiviisikus kindlasti. Ja mida selle raha eest siis saab? Püramiidis ööbida!

Leiame parkimiskoha, veeretame kohvrid hotelli valvelaua juurde … ja otsustame enne check-ini järjekorda võtmist õhtusööki otsida. Saba tundub ebanormaalselt pikk, äkki on mõni grupp korraga saabunud ja hiljem saab kiiremini. Naudime kohalikus mehhikopärases restoranis õhtusööki — ülevalt piiludes paistab rahvamass vahepeal tõesti mõnevõrra kahanevat. Selleks ajaks, kui ma sappa jään ja teised ringi vaatama luban, on rahvast jälle juurde tulnud. Kuna aega on palju, uurin alternatiivseid võimalusi. No näiteks online check-in lubaks järjekorda ignoreerides ühe täiesti vaba leti juurde minna. Sellega on ainult üks suur “aga” — kuna broneering on tehtud läbi booking.comi, ei leia Luxori äpp seda kinnituskoodi üles. Mis seal ikka. Umbes tunniga jõuame leti äärde — Imbi on mulle vahepeal seltsiks tulnud — ja alustame sisenemisprotsessi. Minul on selleks ajaks tekkinud kaks küsimust.

“Kas teil on alati siin nii palju rahvast?” “Aga loomulikult, me oleme Vegase üks suurimaid hotelle, üle 4000 toa.” Okei. See number paneb pea veits ringi käima küll. Teine küsimus, kas neil mulle sünnipäevaks ka midagi erilist pakkuda on, saab ka väga ilusa vastuse: “me võime teid sel puhul parema klassi tubadesse paigutada.” Alati tuleb küsida. Kui ei küsi, ei saa kindlasti. 🙂

Paremad toad tähendavad muuhulgas, et need on melust pisut kaugemal, kõrvuti ja natuke suuremad. Kui broneeringus oli ühes toas suur voodi (king size) ja teises kaks natuke väiksemat (queen), siis hetkel neil sellist kombinatsiooni kõrvuti pakkuda ei ole. Niisiis, kaks tuba, mõlemas kaks täiesti arvestatava suurusega voodit. Ööbi või kaheksakesi. 😀 Kaks tuba kaheks ööks neljale inimesele läheb kokku maksma natuke alla kolmesaja euro. Pole paha diil. Ja no ega’s Las Vegase ärimudel ei olegi majutuse pealt raha teenida.

Vaade toaesiselt rõdult alla fuajeesse

Paar huvitavat infokildu Luxori kohta veel. Esiteks avanevad kõigi tubade uksed siserõdude poole, st püramiid on seest üsna tühi. Teiseks: liftid sõidavad diagonaalis, mööda püramiidi külgservi. Igas nurgas on oma liftid, kusjuures korrused jagunevad liftide vahel ühtlaselt. Ehk siis mitte iga lift ei peatu igal korrusel. Esialgu ajab see segadusse, aga mastaapi arvestades on kõik täiesti loogiline.

Viime asjad tuppa ja läheme stripile jalutama.

Bright light city, gonna set my soul, gonna set my soul on fire

12.03.2019

Ma ei tea, kust nad küünlad leidsid, aga igatahes äratab mind sünnipäeva hommikul lasersilmade trio laulu ja põleva muffiniga. Aitäh! 🙂

Sünnipäevatee ja -muffin
Multifunktsionaalne kingitus — põletavam osa jäi sinna, avaja õnnestus siiski koju kaasa tuua

Hommikul sooritame esimese asjana kohustusliku kava ja teeme sildiga pilti. Silt on oluliselt madalam, kui mulle seni tundunud on. Lisaks on seal pidevalt paras järjekord pildisoovijaid. Mulle tundub huvitavam teha pilti järjekorrast ja silt pigem tagaplaanile jätta. Aa, üks rendi-Elvis tiirutab seal ka ringi. Ja teine. Mõlemal oma Cadillac.

Lasersilmad Las Vegase sildi juures

Hommikusöögikoha leidis sedapuhku (jälle?) Märt. Natuke viisakamas piirkonnas (Tivoli Village), kuhu jõudmiseks sõidame mööda lugematutest kiiresti-ja-odavalt abiellumise putkadest ja lahutustele spetsialiseeruvate advokaatide reklaamplakatitest. Online arvustuste hulgast jääb muuhulgas silma selline küsimuse-vastuse paar: “Is it fancy? Yes, but not really.” (“On see uhke koht?” “Jah, aga mitte päris.”) Sünnipäevalapsena — jah, ma ei häbene seda kuskil mainida — saan magustoiduks jube head jäätist.

Tivoli Village

Pärast hommikusööki viime Imbi ja Krissu shoppama, meie Märdiga suundume Shelby muuseumi. Ajaliselt läheb üsna napiks, kuna tahame kaks korda päevas toimuvale tasuta tuurile jõuda. Tundub, et ei jõuagi, aga kohale jõudes selgub, et tuur on just alanud ja võime julgelt grupiga liituda. Pärast taustalugusid erinevatest autodest viiakse meid ka tehase poolele, kus muuhulgas räägib kogu siinse operatsiooni asepresident, kuidas ta viimase 17 aasta jooksul Mustangite modifikatsioone disaininud on. Vot sulle turundust! Isegi kui keegi täna ühtegi autot ei osta, on kõik tuuri lõpuks selle kaubamärgi külge emotsionaalselt nii kõvasti aheldatud, et mõni särk või müts läheb ikka kaubaks. Nii ka meile.

Shelby peadisainer jutustamas
Shelby tegi GT40-st võitja
Säravad torud reedavad, et seda mootorit ei ole kunagi käivitatud
Üks Shelby, kaks Shelbyt, palju Shelbysid
Kõige esimene Shelby, toastal Carroll Shelby

Kuna kokkulepitud kokkusaamisajani on veel natuke puhvrit, külastame enne Imbi ja Krissuga taaskohtumist ühte suuremapoolset elektroonikapoodi. Fry’s Electronics.

Fry’s Electronics

Suur küll, aga mõned riiulid näevad nukralt tühjad välja. Küsime pulli pärast teenindajalt, ega neil kassetipleierit pole. Ema tõi mulle mu esimese aastal 1989 USAst, nii et sellega saaks ring justkui poeetiliselt täis. Ja ennäe imet, täitsa on! Teeb veel nalja, et VHSimängijate kõrval on. Neid nad tegelikult siiski enam ei müü.

Kassetimängija 2019 stiilis — loe: pole ka seda pisikest raha väärt, mida ta eest küsitakse

Sõidame teise kaubanduskeskuse juurde, leiame ülejäänud reisiseltskonna üles ja suundume tagasi Fry kõrval olevasse Whole Foodsi. On küll kallis, aga ostame siit homse hommikusöögi ja reisisnäkid, sest tuleb pikk päev.

Hotellis võtame paar tundi vabalt (kell on juba viis?!?) ja siis seame sammud õhtusöögile. Algne mõte on kuskile kaugemale minna, aga Hard Rock Café jääb enne ette. Tellime Imbiga kahepeale ribid, aga see on ka ikka jube suur ports.

Lasersilmad Liza Minnelli kostüümist üks laud eemal

Hotelli tagasi jõudes lööme mänguautomaatides kamba peale 4 dollarit sirgeks. Minutiga. Hiljem avastame, et ringi keskel oleks väiksema panusega masinatel sama raha eest oleks 100x kauem mängida saanud. Oh, well. Ühtegi coin-op (ehk siis müntidel toimivat) masinat ei paistagi enam olevat. 🙁

13.03.2019

Päeva põhiline eesmärk on Grand Canyon. Eel-luure lubab sealkandis külmemat ilma kui hetkel Eestis. Oma talvesõidu-võimekuses me ei kahtle, auto saaks ka vabalt hakkama. Rehvidest ei tea, aga vaatlusel tunduvad lamellid korras olevat. Jama on selles, et siin pannakse halvema ilma korral tee täiesti kinni ja siis ei saa üldse.

Enne kanjonit jääb teele Hoover Dam. Või no päris teele ei jää: vanasti läks maantee üle tammi, aga siis ehitati laiem sild kõrvale. Pildid ei suuda seda mastaapi õiglaselt edasi anda, see ehitis on lihtsalt MASSIIVNE. Ja ilus ka. Ma poleks kunagi arvanud, et ma betoonkonstruktsiooni kohta nii ütlen, aga igasugune art deco on minu silmis vapustavalt kena.

Justkui Dalekid oleks suplema läinud
Vaade tammilt alla — ilma kalasilmata ei oleks kogu tamm pildile mahtunud (ja kalasilmaga jäi ka natuke puudu)

Grand Canyon South Rim sai eelmises postituses piisavalt kirjeldatud, aga ühe seiga tahaks siiski lisada. Kui meie maal sisaldab klaasipesuvedelik üldjuhul siiski ka mingisugustki puhastusvahendit, siis siin on vähemalt rendiautodel paagis ainult tavaline kraanivesi. Mis tähendab, et tuuleklaasi porisemal teel kojameestega puhtaks ei saa, tuleb tanklas eraldi üle käia.

Seadistatavad maitseaineveskid

Kanjoni servalt naasnuna tahan lõpuks ka kohalikku rämpstoitu süüa, sest see on odav ja raha põleb ikka jube kiiresti ja üldse on kõik kole ja paha, aga teised lasersilmad mässavad ja lohistavad mind Big E Steakhouse’i. Siinsed ribid on märksa paremad kui Vegase Hard Rock Cafes. Sõbrad ei lase sõpradel rämpsu süüa — aitäh selle eest. Ja no see on nii fäänsi koht, et soola- ja pipraveskite jahvatustihedus on seadistatav!

See pilt ei puutuks muidu üldse asjasse, aga antud lind varitses meid steigimaja-taguses parklas

Õhtuks peame jõudma Phoenixisse, kus meid ootab seal ajutiselt pesitsev Liisa. Optimeerime kulusid ja jätame ühe hotelliöö tegemata. Kes veel jutu algust mäletab, siis Liisa on üks kahest, kes oleks muidu meiega osa reisist kaasa teinud, aga töö tuli vahele.

Krissu ja Märt ootavad Walmartis, et keegi nad üles korjaks

Phoenixisse jõudes on pime, aga leiame õige koha üles. Konsumeerime Walmartist toodud külakosti ja Liisa pakutavaid jooke. Ja siis jaguneme külalisvooditesse laiali. Sedapuhku oleme mina ja Märt elutoa lahtikäival diivanil, kui Imbi ja Krissu külalistetoa hõivavad.

14.03.2019

Ärkame aeglaselt, võtame rahulikult. Kiiret pole nüüd enam kuskile. Tõsi, õhtul on vaja Los Angelese hotellis olla ja auto tagastada, aga kummalgi neist ei ole ranget tähtaega. Jalutame koos Liisaga hommikusöögile meeldivasse hipsterikohta.

Hommikune omlett Phoenixi moodi

Vaikselt hakkab koitma, et Liisa korraldab meile ennelõunase jalutuskäik-ekskursiooni oma linnaosas. Et paremini vastu pidada, läheme järgmisse hipster-kohta ja võtame jääkohvi. Minu puhul jääteed.

Kartell küll, aga hea kraam igal juhul

Tuur jätkub ülikoolilinnakus, millega Liisa ühe rahvusvahelise programmi kaudu hetkel lähemalt seotud on. Lisaks muule saame teada, kuidas Frank Lloyd Wright siin omal ajal tudengeid tasuta tööjõuna kasutas. Õigemini — nad vist lausa maksid peale, et sellise kuulsuse tiimis tööd saaks rügada. Ja iseloom polnud tal ka suurem asi, nagu kõvematel tegijatel sageli tavaks.

See auditoorium on ka Wrighti sulest pärit, kuigi valmis postuumselt

Mida on Phoenixis hästi palju? Jah, hipstereid, tudengeid, päikest ja kuuma õhku. Aga mida veel? Siin on igal sammul mõni kaktus. Ja kui linnas sees on need omamoodi staatusesümbolid — mida suurem kaktus su majaesist ehib, seda kõrgemal sa ühiskonna silmis oled — siis meile sellest ei piisa. Me peame äärelinna kõrgendiku otsa sõitma, et neid ikka rohkem näha.

Imbi ja linnakaktus
Kunst ja kaktused ringristmikul
Kunst ja kaktused kellegi maja ees
Kaktused ülikoolilinnakus
Nerds on site — aga kus on kaktused?!?
Mina ja metsik kaktus
Krissu ja seesama metsik kaktus, esiplaanil Märt marsruuti planeerimas
Krissu ja kaktusemets

Pärast kaktustega üle doseerimist kihutame mööda täiesti sirget maanteed tagasi LA poole. Viimase hotellini on sõita veel napilt 390 miili (630 km). Umbes kella kolme paiku hakkame arutama, et varsti võiks lõunat süüa. No nii umbes tunni aja pärast. Kasutada on järjekordselt ainult Google Mapsi offline-kaardid. Pärast paari variandi läbiarutamist leiame, et mehhiko restoran nimega Dos Amigos kõlbab meile küll. Väga palju marsruudilt kõrvale ka ei kaldu. Vaatamata ümbritsevale kõrbele ja lehmaventilaatoritega farmidele on siin üks kohanimi kuidagi peaaegu kodukandi hõnguga — Vicksburg.

Ja siis me jõuame kohale. Ümberringi paistab ainult tühermaa. Või karjamaa, kes teab. Maja ees on rivi tõelisi ameerika masinaid, üks pickup truck suurem kui teine. No stiilis Dodge Ram ja sellised. Hakkab kuidagi kõhe. Aga mis siin ikka, meie auto on ka suur ja äkki võetakse ikka sõbralikult vastu. Astume sisse ja leiame, et kogu seltskond, kliendid ja personal kaasaarvatud, on puha meie mõistes pensioniealised valged inimesed. Tõenäoliselt peavad just nemad ümbritsevaid farme. Ja kõik on nii sõbralikud ka, et tiba piinlik on selle ukse taga kogetud ärevuse pärast.

Kui soovid mehhiko toidust teravamat maitseelamust, ära sinna mine: isegi kõige vürtsikamad valikud on oluliselt pehmemad kui Soome sinep. Kõhud saime siiski üsna hea hinnaga täis ja ega need toidud nüüd halvad ka ei olnud. Lihtsalt ootused mehhiko restoranile olid natuke teistsugused.

Dos Amigos — kurjakuulutav silt ja natuke väiksem kogus Ameerika rauda selle alt mööda sõitmas
Dos Amigos seestpoolt — visuaalselt endiselt natuke kurjakuulutav, aga tegelikult täiesti taltsas

Viimase hotellini jääb läbida veel 270 miili, mille jagame enam-vähem võrdselt pooleks peatusega järjekordses Walmartis. Tee on igav ja sirge, vahepeal katsetame auto võimeid. Kiiruse kolmekohaliseks minnes (miilides muidugi) hakkab suur kast tuule käes pisut ebastabiilseks muutuma, aga muidu on kõik viisakas. Juba LA lähemal sõidan püsikiirushoidjaga kiirteel kehtivast piirangust ca +10 miili tunnis, mis siinkandis tundub pigem tagasihoidlik käitumine olevat. Korraga märkan politseiautot. Nonii, nüüd tulevad raudselt need karmid trahvid mängu, millest igal pool juttu on. Aga ei, tema sooritab minust paremalt möödasõidu ja jätkab oma teed. Ju siis +10 on okei.

Hotell asub peaaegu kurikuulsas piirkonnas — enam-vähem üle tänava algab Compton. Aru küll ei saa, et kuskil midagi kahtlast toimuks. Aga ega me igaks juhuks CPT peale luurama ka ei lähe. Viime asjad tuppa ja asume Märdiga teele. Auto on vaja Avisele tagastada. Vaatan kütusenäidikut. Veerand paaki. Kuidas me küll viimati tankides nii valesti arvestasime? No eks ma muidugi jälle põdesin ja võtsin igaks juhuks puhvriga. Aga nüüd oleks vaja seda siis kuidagi kiiremini vähendada. Väänan käigukangi asemel olevat ümmargust nuppu, kuni ekraanil on D asemel S. Oppaa! Suur masin küll, kohalikus mõistes pisikese 3,5l V6 mootoriga, aga see seadistus äratab ta ellu. Ja kuidas veel. Gaasipedaal on ühtäkki ülitundlik ja tunne on, nagu oleks suure Expeditioni juhiistmelt hoopis mõne sportlikuma Focuse rooli sattunud. Kas just päris ST, kindlasti mitte RS, aga igal juhul midagi hoopis enamat kui minu kunagised 1,6-liitrised.

Lasersilmad raudsel täkul päikeseloojangusse ratsutamas

Tagant tuhiseb mööda üks valge Volkswagen. “Vot SEE on Sport Mode,” kommenteerib Märt kõrvalt. Annan gaasi ja olen hetkega volkaril sabas. Jep, töötab küll. Ühtegi ohtlikku olukorda me ei põhjusta, kiirust liiga palju ei ületa ja kellegi üleliigset tähelepanu endale ka ei tõmba. Aga lõbus on. Ja natuke kurb ka, sest sisuliselt tähistab see ju meie reisi lõppu.

Aga üks epiloog kulub sellele loole küll veel ära. Püsi kanalil!

Lasersilmad läänerannikul (4/6): Rahvuspargi-eri

Teeme rännaku tavalises kronoloogias väikese augu sisse ja anname parkidele* täiesti omaette postituse.

Et südametunnistus puhas oleks, pean ma kohe midagi pihtima. Rahvuspark on pisut meelevaldne tõlge. Antud postituses olen ma selle alla kokku koondanud nii osariigi (state park) kui ka riikliku tähtsusega pargid (national park).

Hearst Castle (06.03.2019)

Esimene park ei olegi nagu päriselt park. See on rohkem selline muinasjutuloss, kuhu William Hearst omal ajal meeletutes kogustes kunsti kokku ostis. Ostame giidiga tuuri, mis algab bussisõiduga alt külastuskeskusest mäe otsa. Bussijuht kirjeldab, kui vinge vaade siit ilusal päeval on, sest praegu paistavad ainult vihmapilved. Üles jõudes saame muuhulgas ka korralikust padukast läbi navigeerida. Selle käigus küsib giid, kust me pärit oleme. “Aa, Eesti! Ma mäletan, et sealkandis on Riia ja Vilnius, aga Eesti pealinn ei tule hetkel meelde.” Muljetavaldav. Pole midagi, et siin keegi geograafiat ei tunne.

Kaminasaal

Muuhulgas räägib giid ka seda, mis mängureeglite järgi siin omal ajal külalisi vastu võeti. Näiteks õhtusöögilauas alustas uus külaline üldjuhul võõrustaja lähedalt, aga õhtu õhtult liigutati kaminale lähemale. Otse kamina ees oli nn. “hot seat” (kuum iste), mis pidi külalisele vihjama, et oleks aeg vaikselt kodu poole sättima hakata. Ja kui keegi esimesel õhtul liiga tüütuks muutus, võis ta end kamina eest leida juba järgmisel päeval.

Söögisaal, vaatega kamina poolt — seega kõige tulisemad kohad on esiplaanil
Piljardisaal, giid ja mõned turistid
Milline mõnus merevaade! Ei, need on hoopis tenniseväljakud.
Siseujula. Täpselt nagu vanasti Kalevis, eks?

Oleme veendunud, et raha eest saab enam-vähem kõike. Kui maitsekas see kogu kompott siin muidugi on, jäägu igaühe enda otsustada. Teisalt on antud loss andnud inspiratsiooni mitme filmi visuaalsele poolele. Nii et võta sa kinni, milleks see kõik hea võib olla.

Big Sur (06.03.2019)

Teine park, kuhu me kohe samal päeval satume, kannab nime Big Sur. Otse ei saa minna, sest mõningatel teelõikudel varitseb üleujutuse oht. Seega, pärast Hearst Castle’i külastamist sõidame natuke sisemaale ja pöörame rannamaanteele tagasi jõudes mitte paremale (San Francisco poole), vaid vasakule. Ehk siis näoga tagasi LA suunas. Aga need vaated väärivad tulemist, isegi pilvise ilmaga. Ja ega siin väga midagi muud kirjutada polegi, pildid räägivad enda eest.

Märt ja hiline hommikukohv
Lasersilmad oskavad poseerida küll, aga jälle on kellelgi päikseprillid puudu. Ja kelle käes on kaamera?!?
Imbi silmanurgast ookeanivaadet nautimas
Lapsed, vaadake, need on telefoniputkad. Miskipärast väga inglaslikud teised.
Märt uurib, kas väravast läbi saab. Ei saa.
See kosk ehib ka Kaliforniat tutvustava Lonely Planeti raamatu kaant! Aaaa!

Muir Woods (8.03.2019)

Mõni päev hiljem jõuame San Francisco külje all asuvasse Muir Woodsi. Seal on selline diil, et ilma broneeringuta sisse ei saa ja kuna kohapeal ükski sidevahend ei levi, tuleb piletid enne ära osta. Tee ääres on isegi sildid, mis selle eest hoiatavad, nii et lahtiste silmadega sõitjale ei tohiks see üllatusena tulla. Meie oma lasersilmadega teame seda juba enne märkide nägemist, sest Märt on tubli eeltöö ära teinud.

Kuna me üheski teises suurte puudega pargis (nt Sequoia National Park) ei jõua käia, on siin ilmselt kõige suuremad puud, mida me oma rännakutel näha saame. Ähvardatakse illlllgelt pika jalgsimatkaga, aga kuna me mägistele matkaradadele ei roni, saame oma tiiru mõistliku aja jooksul tehtud. Kohati oleks nagu tavaline männimets, aga tegelikult ei ole ikka üldse selle moodi.

Tähistatud matkaradade plaan. Seda saab ka väiksemas formaadis kaasa osta.
Niimoodi võib end pisikesena tundma hakata
Imbi vaatab üles, kas taevas veel paistab. Tegemist on, muide, pisut panoraamfotoga või nii.
Krissu kontrollib, kas puuõõnes kannataks elada
Märt püüab kujuteldava õngega kala
Ohtlik metsaline!

Neile, kes inglise keeles end väga kindlalt ei tunne, pisike selgitus viimase pildi juurde. Lühidalt — ära toida metsloomi, kuna nad võivad sellest sõltuvusse sattuda ja toitu mitte pakkuvate inimeste suhtes agressiivseks muutuda. See tekst on aga väänatud mängulisse võtmesse, mis süüdistab inimesi chipmunkiosise nime kandva haiguse levitamisest. Selle tõvega kaasnevat vastupandamatu tung metsloomi toita. Milles maaoravad (chipmunk) süüdi on, sildilt ei selgu.

Yosemite Valley (10.03.2019)

Mida kaugemale me Los Angelesest sõidame, seda võimsamaks lähevad pargid. Yosemite Valley pakub palju tuttavaid vaateid, eriti õunasõpradele. Mac OS versioonid 10.10 (Yosemite) ja 10.11 (El Capitan) on oma koodnimed saanud just siit. Ja muidugi ka vaikimisi kaasa tulevad taustapildid.

Lähenedes otsime paaniliselt lumekette, sest nende olemasolu autos on kohalikud korrakaitseorganid praegustes ilmaoludes kohustuslikuks teinud. Lumesaju korral võib juhtuda, et orust väljapoole suunduval teel on ketid kohustuslikud ja siis oleksime ilma kettideta lõksus. Kõigepealt vaatame Walmartist, aga seal ei ole. Järgmises Walmartis on sildid, aga riiulites ulub vaid tuul — või no üks komplekt isegi on, aga see tundub jube kallis. Küsime müüja käest, kas me oleme Yosemitest veel liiga kaugel. Vastupidi, liiga lähedal oleme. Ketid lähevad nagu soojad saiad.

Anname alla ja otsustame vajaliku varustuse teeservas olevast poekesest rentida. Hõkk. Kui ca 70-80 dollarit kettide eest tundus ennist palju, siis laenutusse pead jätma sada taala tagatiseks ja rent ise on 60. Noh, igatahes, nüüd on meil kast kettidega pakiruumis ja sõit võib jätkuda.

Tundub, et me pole siin ainukesed lumenautijad
See näeb välja nagu vesi, aga tegelikult on pigem lumekosk
Kui silt hoiatab, et tee võib olla libe, itsitame me eht-eestlaslikult. Lähemal vaatlusel selgub, et ongi libe. Väga libe.
Kosk pritsib korralikult — objektiiv on üleni märg
Kui selle vaatega sobib Apple’it turundada, kõlbab ka mulle
Like!
Kõik lasersilmad on soojalt riides ja päikseprillides!
Või oota, hoopis see on see lumekosk. Unustage ära, mis ma eelmise kohta ütlesin, see siin on õige.
Kamin selle kandi enam-vähem ainukeses avatud söögikohas
Seal all on päriselt ka lumi. Inimesed käivad lumes. Ja meie arvasime, et siinmaal on see rohkem nagu filmitrikk või nii.
Kui käed ümber puu ulatuvad, tuleb seda ju kallistada, eks?
Fantastilised kiirendatud maanteekaadrid

Enne lahkumist näeme parklasse saabumas ka autosid, mille rataste ümber ongi juba ketid tõmmatud. Meie marsruut õnneks ketistamist ei vaja. Natuke on nagu tunne, et kuuskümmend dollarit sai ilmaaegu välja käidud, aga neljaga jagades ja vaateid meenutades taanduvad pisarad õige pea.

Grand Canyon South Rim (13.03.2019)

Kui Yosemite Valley ainult ähvardas lumega, siis Grand Canyoni poole sõites on teeservad täitsa valged.

No ikka täitsa lumised kohe
Tulin linnast, lumesadu…

Pargime auto lumehange ära ja läheme uurime, mis värk on. Kui meil on seljas kaasasolevatest riietest enam-vähem kõige soojemad, millega ka talvise Helsingi tänavatel napilt ellu jääks, siis mõned siseturistid oleks justkui paha-aimamatult autost välja astunud lausa lühikestes pükstes ja t-särgis. Hammaste plagin kostab kaugele.

Lumi ei austa kedagi: isegi siinse parginduse ühe eestvedaja — Stephen Matheri — mälestustahvlil pole pääsu
Rahvast jätkub ilmaoludest hoolimata
Kui kanjonist korraks eemale vaatad, tekib täitsa kodune tunne
Võime kõõluda maailma serval…

Sõidame Mather Pointist pisut edasi, tee peal lumesadu trotsides. Jah, isegi kerge lumekiht tekib asfaldile. Pole päris kindel, kas need siinsed M+S rehvid ikka päris talvekatena kvalifitseeruksid, aga ühtegi ärevat momenti me igatahes ei taju. Natukese aja pärast jõuame vaatluspunkti, kus udu enam väga palju vaadet ei mata. Küll aga on tuul selline, et tahab kindad käest rebida. Paljakäsi tuult trotsides taban Märdi siluetist ilmselt reisi kõige eepilisema kaadri. Keegi teine servale nii lähedale minna ei julge.

Üle lõpmata lumise välja… sõidavad lasersilmad rivis

Ainult kaks peatükki ongi seda Ameerika värki veel jäänud. Järgmises tähistan Vegases oma sünnipäeva ja lõpuks vaatame, kuidas me kõik turvaliselt koju saame. Äkki suudan tubli olla ja selle nädala jooksul kõik ära teha? No sest Tallinn-Dubrovnik-Pärnu road trip ootab ka juba ammu oma korda. Kes usub, et see on tehtav, annab mulle palun mingilgi kujul märku. Aitäh!

Lasersilmad läänerannikul (3/6): San Francisco

Ei jõudnud enne juuli lõppu. Aga väga palju hiljaks ka ei jäänud. Igatahes, rändame nüüd jälle ajas märtsi ja vaatame, kuhu neli Ameerikat avastavat lasersilma välja on jõudnud.

07.03.2019

Kuigi LA on rahvaarvult oluliselt suurem, jätab SF rohkem suurlinna mulje. Võib-olla aitab seda illusiooni luua ka asjaolu, et meie hotell on kesklinnas. Seoses sellega on ka mõistliku hinnaga parkimist üsna keeruline leida: hotellis maksab üks ööpäev ligi 80 dollarit. Uurime parkimisletist, mis võimalused on auto selleks ajaks siia jätta, kuni me registreerume ja kohvrid tuppa viime. Vastus: “Kui te lubate, et tunni pärast kindlasti tagasi olete, teen tasuta.” Täpselt nii teemegi. Pärast jääb kripeldama, et sellise vastutulelikkuse eest oleks võinud talle jootraha jätta, aga… polnud sel hetkel käepärast.

San Francisco
Meie hotell San Franciscos: Parc 55
Hotellitoa sisevaade läbi kalasilma

Märdi tubli eeltöö leiab mõistliku hinnaga parkimismaja hotellist ainult mõne kvartali kaugusel. Mõistlik ööpäevane parkimistasu jääb antud juhul samasse suurusjärku, üle mille mõnes Tallinna kesklinna lähiümbruses asuvas Europargis terve kuu eest ei raatsiks välja käia: 35 dollarit. Esimese vaba koha leiame kuuendalt korruselt.

Koht parkimismajas, ainult $35/öö
Vaade hotellitoa aknast

08.03.2019

Naistepäev! Kohalikke teleuudiseid vaadates selgub, et rahvusvaheline naistepäev ei ole midagi ainult nõukavärk, nagu kodus vahel tundub. Tänavapildis küll esmapilgul midagi ei paista, aga õhtupoole ühe sõnumi siiski leiame.

Hommikusöögi võtame kohas, mida TripAdvisor soovitab. Kallis, nagu SF ikka. Lõunasöögi ostame poest kaasa, sest ei tea veel, kuhu me selleks ajaks jõuda võime.

Päeva esimene vaatamisväärsus: Golden Gate. Magan linnapoolses otsas paiknevale vaatealale viiva mahasõidu maha, seega saame planeerimatult vara üle legendaarse silla sõitmise kogemuse kätte. Naudime vaateid tagasi linna poole. Võimas.

Pisut postapokalüptilise maiguga vaade sillale — justkui kogu San Francisco oleks külastajatele suletud
Meie truu veoloom ja Golden Gate

Inimeste vägitegusid oleme nüüd natuke näinud, vaatame vahelduseks looduse pakutavat vaatemängu: John Muir Redwood Forest. Tee sinna on jälle sama äge kui mõned päevad tagasi kogetud roller coaster. Pargist endast räägib lähemalt hilisem rahvusparkide postitus.

Miskipärast hakkas mul seda GIFi tehes Yakety Sax (Benny Hilli teema) peas mängima

Lõunaks sobib piknik pargis väga hästi. Alamo Square Pargi serval ilutsevaid maju vaadates tuleb meil kohe Full House meelde, aga “see õige” maja jääb tegelikult meist umbes miili kaugusele. Kuigi ka need majad on piisavalt kuulsad. San Francisco on igatahes siiani kogu reisi kõige toredam koht.

“Painted Ladies”
Natuke laiem vaade Alamo Square Parkist

Mõtleme korraks mööda Lombard Streeti alla sõita. Sinna jõudes selgub, et tulime natuke vale nurga alt — parempööre on päevasel ajal keelatud, järjekord jääb meist vasakule. Kuna aega on vähe ja näha tahaks veel oi-oi-kui-palju, uudistame seekord jala ja ei hakka Expeditionit kitsalt tänavalt läbi pressima. Lähemal vaatlusel paistab, et tegelikult oli meid ennelõunal Muir Woodsi viinud tee isegi lahedam.

Lombard Street

Kui LA-s oli tähetorni mägi (Griffith Park, Hollywood), siis siin leiame linnapanoraami nautimiseks koha nimega Twin Peaks. Laura Palmerit ei näe, sest see pole üldse seesama Twin Peaks. Vaade on igatahes vinge — nagu ka tuul, mis lisaks mütsile ja prillidele ka juuksed peast tahab viia. Lisaks on siin avalik WC, mis väga hästi ei toimi — üks anonüümseks jääda sooviv lasersilm avab ukse, astub sisse… ja kuna tükk aega midagi ei juhtu, tuleb välja tagasi. Selle peale läheb uks automaatselt kinni ja tualett näitab, nagu ta oleks hõivatud. Aga kedagi sees ei ole. Ohjah. Muide, üsna sarnase konstruktsiooniga välikäimla on praegusel ajal ka Balti jaama tunneli kandis, vanalinna pool.

Vaade Twin Peaksist
Veel üks vaadeTwin Peaksist
Järjekordne Twin Peaksi panoraam
Naistepäev taevas. Lennuk on sinisele taustale trükkinud reklaamteksti, mille lõpp on midagi sellist: “Women’s day every day ?Old Navy”

Õhtusöögile läheme vahelduseks hiinalinna. Assaraisk, kui odav siin on! Tallinnas näiteks ei pruugi hiina toitu nii hea hinnaga saada. No selles mõttes, et me maksame kogu õhtusöögi eest nõks üle 10 dollari per nägu, seejuures tuleb osa toitu kaasa pakkida.

Chinatown, San Francisco
Arve õhtusöögi eest — kõik on selgemast selgem

Ühtäkki kostab tänavalt pauk. Külm judin käib läbi selja. Kas tõesti tulistavad? Siis tuleb järgmine pauk. Ja järgmine. Tohoh, ikka tõsine valang juba. No ei ole püssipaugud, vaid kõigest vanad head paugukad. Aga hästi suured ja hästi palju. Paugutamine kestab vähemalt kümme minutit. Vahepeal käib Märt väljas vaatamas, mis toimub — keegi kerib paugukate rulli järjest rõdult alla, kuni eelmised paugukad kõnnitee kohal plahvatavad. Väävlihais tänaval meenutab uusaastaööd, aga on natuke tugevam.

Paugukate jäljed sillutisel
Märt hiinalinnast lahkumas

Lubame Imbi ja Krissu päevale kohaselt ostlema (äkki on mõni naistepäevasoodukas ka?) ja läheme Märdiga pesumajja. Hotellile lähim müntidel toimiv pesumaja on ainult mõned kvartalid eemal. Siin tasub vahemaid hinnates, muide, arvesse võtta ka tõusumeetrid. Antud juhul paikneb meie valitud pesumaja hotelli suhtes omajagu ülesmäge — päris mõnus jalatrenn. Igatahes, pesumaja on klassikaline. Sinna jõudes on ta täiesti tühi, nii et kelleltki teadjamalt nõu küsida pole võimalik. Guugeldame masinate mudeleid ja soovitusi, leiame nii mõndagi. Muuhulgas ka juhised, kuidas just neid masinaid häkkida. Lõpuks otsustame pesu 30 minutiks pessu panna ja jalutame vahepeal ümbruskonnas ringi.

Tagasi jõudes tõstab kumbki oma pesu kuivatisse. Kui pesu oli nii tõhus ja kiire, peaks ju ka see kiiresti käima, seega panen algatuseks 10 minuti jagu münte sisse ja jään ootama. Nüüd on siia juba rohkem rahvast kogunenud, kes omavahel kogemusi vahetavad ja meiltki nõu küsivad. Ja münte. Veeranddollarised on siin hinnas. Kuivati annab märku töö lõpetamisest. Katsun pesu, no natuke nagu oleks niiske, aga enam-vähem tundub kuiv. Hotelli jõudes selgub, et vähemalt üks riietusese pidi ikkagi liiga märg olema — nüüd vajab kogu kilekoti sisu uut kuivatusringi. Ja nii saab kogu meie hotellitoast omamoodi pesukuivatusrest.

Õhtul on mõte minna kuskile istuma, aga keegi ei viitsi — sest oma hotellis ei ole vastavat kohta ja väljas on jahe.

09.03.2019

Hommikusöök on sedapuhku kohas, mis avati aastal 1938. Seekord oleme lõpuks kavalad: jagame omletid kaheks ja võtame nelja peale ühed pannkoogid. Hea mõte, sest portsud on endiselt suured.

Meie esimene tramm San Franciscos

San Francisco elamus ei oleks täielik ilma trammisõiduta. Ühekordne pilet maksab trammist ostes $7, samas kui äpiga saab $12 eest terve päeva ära katta. See tasub ju juba teise sõiduga ära. Kõigepealt proovime natuke uuema välimusega trammi ja kulgeme sellega sadamasse. Tuleb välja, et ka antud isend on päris vana — toodetud neljakümnendatel, teeninud üheksakümnendateni Seattle’is, siis taastatud ja siia toodud. Just äsja on ta uuelt värskenduskuurilt tulnud, seega praegu käigusolevatest komplektidest kõige värskemalt taastatud.

Pier 39

Sõidame mööda mereäärt 39. kaini, seal vaatame lähemalt. Kogu siinne kaubandus ja meelelahutus on küll turistidele suunatud, ent siiski leiab häid pakkumisi. Näiteks talvine pusa (vt pilti) maksab kõigest 30 dollarit. Ja see on ikka tõsiselt sooja voodriga, korralikult karvane.

Pusavennad — kuigi Märt otsustab lõpuks midagi muud osta
“Põhimõtteliselt” tasuta rattarent USA moodi = alates $24/3h

Jalutame edasi ja võtame teise trammi, mis meid üle mäe hotelli juurde viib. Selle raha eest on see siin ilmselt üks odavamaid meelelahutusvõimalusi — täitsa nagu lõbustuspark. 🙂

Mägitramm
Lasersilmad mägitrammis — kaks sõitjat tohib astmelaual seista, konduktorid lausa julgustavad seda proovima
Trammijuht uurib, mis jubin mul telefoni küljes on — vastutasuks teen temast kalasilma-pildi (https://www.aliexpress.com/item/32738811212.html)

Ülejäänud päev on rahulik. Tutvume kohalike kaubanduskeskustega, aga midagi ei osta.

Hotelli lähedal asuva kaubanduskeskuse kuppel altvaates

Õhtusöök: Cheesecake Factory. Ooteaeg laua saamiseks on 40 minutit kuni tund, otsustame ära oodata. Saame numbri ja käime veel natuke mööda poode ringi — restorani all on nimelt 7 korrust kaubanduskeskust (Macy’s).

Kui lõpuks lauda saame, otsustame nt pasta omavahel järjekordselt pooleks teha. Koogid on väga head, samas kui teenindus on… pisut paanikahõnguline. No pole ime, kui säherdune rahvamass kogu aeg vabanevat lauda ootab.

Pisike killuke Cheesecake Factory (juustu)koogivalikust

Lahkun pisut enne teisi, et jõuaks hotelli suveniiripoest margid ära osta ja kodumaale minevad kaardid posti panna. Marke saab siit ainult kahekaupa.

10.03.2019

Hommikul pakime kohvrid kokku, toome auto parkimismajast ära ja jätame hotelli ette ootama. Omaarust justkui nagu kohta, kuhu võib parkida, sest ei kollast ega punast joont äärekivil ei ole. Hiljem selgub, et ka valge joon äärekivil võib tähendada parkimise keeldu, ähvardades pukseerimisega.

Valge joon

Ja ongi aeg San Franciscoga hüvasti jätta. Oleme kõik ühel nõul, et siia tuleks kindlasti tagasi. Järgmine peatus: Yosemite Valley.

Postituste sarjas jõuabki sobivalt kätte juba korduvalt välja reklaamitud rahvuspargi-eri. Tõenäoliselt mitte varem kui paari nädala pärast.

Lasersilmad läänerannikul (2/6): San Diego, Pacific Coastal Highway

04.03.2019

Sõit San Diegosse kulgeb vahejuhtumiteta ja juba õige pea olemegi kohal. Läheme hotelli, proovime, kas nii vara check-ini saab teha. Ennäe, saabki — toad on meie jaoks valmis. Isegi parkimine õnnestub mingi nipiga tasuta kätte saada. Viime kohvrid hotelli ja seame sihi mere äärde.

Giant Dipper, Belmont Park

Ranna serval on lõbustuspark. Vaatame Märdiga unistavalt ameerika mägesid ja mõtleme. Ja mõtleme veel natuke. Ja siis rohkem ei mõtle, ostame piletid ära. Alguses istume kõrvuti, aga see toru, mis meid kinni hoiab, ei taha mu reie täit ümbermõõtu ära mahutada. Üllatav, et just reis ette jääb, mitte kõht. Igatahes tundub, et see koht, kus ta klõpsu peaks ära tegema, on vääääga lähedal, aga klõpsu ei tule. Ohutusreeglid näevad arusaadavalt ette, et klõps PEAB tulema, muidu rongi käima ei panda. Proovime kohti vahetada — tagaistmel ei mahu mu põlved ära. Lõpuks istub Märt taga, mina lükkan esimesel pingil jalad diagonaali, surun toru allapoole ja… klõps. Huh. Peaaegu oleks 7 dollarit raisku läinud. Järgnevad 2 minutit on mu elu ühed ägedamad: umbes poole peal märkan, et suunurgad tahavad kuklas kokku saada.

See ei ole minu filmitud, aga umbes-täpselt sihuke see sõit oli

Mission Beach Boardwalk. Kui Venice Beachil polnud vihmase ilmaga kedagi, siis siin ei ole sedagi. Proovime müüri ääres grupiendli teha, aga märkame, et Märt ei sobi komplekti. Päikseprille pole. Ostame rannaäärsest suveniiripoest Märdile ja mulle San Diego kirjaga prillid, sest kahele paarile on hea diil või midagi. Märt saab neist kasu reisi lõpuni, minu omadel kaovad varsti ühte sanga hoidvad kruvid ära ja lähengi tagasi oma AliExpressi originaalide peale.

Pilt 1: Märdi lasersilmad on ju täitsa kaitseta 🙁
Pilt 2: Märt on kaitstud ja kõigil tuju parem 🙂

Järgmine peatus: Cabrillo National Monument. Siit on hea vaade kogu San Diego kesklinnale. Ühtlasi on siin majakas. Need vaated… las nad räägivad enda eest ise.

Vaade San Diego lahele, kesklinnale ja mereväelennujaamale
Vaade monumendile
Vaade majaka ees poseerivale Krissule
Vaade majaka ees poseerivale majaka maketile
Vaade majaka köögiviljaaiale
Vaade vaala skulptuurile ja selgroole (päris vaalasid ei õnnestunud näha, kuigi aastaaeg oli enam-vähem õige)
Vaade mijonivaatega tualettruumidele
Vaade San Diego piirkonna maketile — meie oleme parasjagu vasakpoolse poolsaare tipus

Lõunaks otsustame minna San Diego sadamakülla (Seaport Village). Korralik turistikas, ka hinnad on vastavad. Ja portsud on endiselt suured.

Killuke sadamakülast, linnu ja pangaautomaadiga

Pärast lõunat jalutame natuke pargis ringi. Balboa Park on suur ja muuseume täis, siin oleks avastamist mitmeks nädalaks. Paraku on meie seekordne reis pigem sihuke kiire ülevaade üsna suurest alast. Niisiis, muuseumid jäävad seekord ära, aga kunagi tahaks tagasi tulla ja rohkem uurida.

Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park

Muuhulgas on siin ka The Old Globe — koopia Londonis asunud Shakespeare’i teatrist, ehitatud 1935. Võrdluseks, Londoni rekonstruktsioon avati alles 1997.

The Old Globe

On aeg järjekordseks shopiteraapiaks. Sedapuhku otsime üles lähima suure Walmarti. Kodumaiste pakkujatega võrreldes meenutab ta meie meelest nagu hästi suurt Prismat, kus pigem Maxima kaubavalikut pakutakse. Samas leiab siit ka täitsa tuntud kaubamärkidele väga häid diile. Ainult elektroonikasektsioon on lootusetult halb — või siis ootused liiga kõrgel. Märt sealt endale igatahes uut telefoni ega tahvlit ei leia.

Gaslamp Quarter
Kuidas sildistada pilti, millel pildistatakse silti?

Õhtustamiseks otsustame minna San Diego ajaloolisse gaasilampide kvartalisse (Gaslamp Quarter). Leiame parkimiskoha, jalutame natuke ringi ja maandume kohas nimega Union Kitchen & Tap. Kui siin võib nimest välja lugeda ehk mingil määral ainult õhustiku, siis üle tänava vaatab vastu väga konkreetselt sildistatud “Cold Beers & Cheeseburgers” (külmad õlled ja juustuburgerid). Aga sinna me ei lähe.

Cold Beers & Cheeseburgers

Suundume hotelli, et natuke järgmisi päevi planeerida. Õues on küll jahe, aga laua keskel põlev kunstlik lõke soojendab veel piisavalt. Järgmised päevad tõotavad tulla üsna maanteemaigulised.

Hiltoni “lõke”

05.03.2019

Hommikusöök on seekord omaette elamus. Otsustasime seekord natuke raha kulutada ja hotelli buffeepakkumise vastu võtta. Maksma läheb see 20 dollarit, ehk siis Imbiga kokku 40. Uurime teenindajalt, kas omletti ka saab. Ikka saab, aga teistmoodi kui Euroopas või Aasias. Kui ma seni olen harjunud, et omleti võib tellida ka “with everything”, aga valikuid lisanditeks on 4-6, siis siin tuleb 20+ lisandist välja valida maksimaalselt neli. Uuf. Teen läbi häda oma valikud ära, mispeale vaatab teenindaja mind altkulmu ja ütleb: “Sa tuled Mehhiko piiri äärde ja ei võta mitte ühtegi mehhikopärast koostisosa? Mis sul viga on?” No mis seal ikka, vahetame siis paprika avokaado vastu. Aga peekonist ei loobu!

Omlett avokaadoga

Kuna täna on teisipäev, mis ühtlasi rahvakalendris vastlapäeva nime kannab, uurin ka kuklite saamise võimalusi. Seletan ära, et meil on mardi gras või fat tuesday, siiamaani on kõik selge. Nüüd kirjeldan, et meie kandis on sel puhul kombeks süüa saiakesi, millel üks tükk pealt ära lõigatakse ja sinna vahele vahukoort pannakse. Noh, tundub ka see enam-vähem okei. Lubab uurida, mida köök teha suudab. Me väga ei loodagi, aga ühel hetkel tuuakse meie lauda kandikul kaks… vahukoorega kaneelirulli! 😀

Vastlakuklid San Diego moodi

Siis tuleb naaberlauast mees ja küsib, kas meil on hommikusöök juba makstud. Nende perel on siin viimane hommik, aga kaks sooduskupongi on veel alles. Niisiis, tänu lahkele naabrile saame hommikusöögi poole hinnaga. Teinekord tulles tasub neid kuponge juba ennetavalt otsida. 😉

Hotelli bassein, kuhu me kordagi ei jõudnud — see pole selline puhkus!

Alustame teekonda mööda rannamaanteed San Francisco poole. Kuna tavaliselt metsatulekahjude käes vaevlevas piirkonnas on üle pika aja pikalt vihma sadanud — ja muudkui aga sajab — on maanteed kohati mudalaviinide ohu tõttu suletud. Niisiis peame marsruudiga kohati loomingulised olema.

Lasersilmad trepiga rannas

Esimene trennipeatus: 1000 Steps Beach, kus häääästi pikk trepp viib maantee äärest rannaribale. Üles ronides loeme üle, kui palju astmeid tegelikult on. Päris täpset arvu ei saa, sest igaühe tulemus on pisut erinev, aga laias laastus on neid nõks üle kahesaja. Tüüpiline USA turundus — igas söögikohas on mõni maailmakuulus eine või magustoit, trepiastmete arv korrutatakse lihtsalt viiega.

Paarisaja astmega tuhandeastmeline trepp

Kaid meile meeldivad, rannarahvas ju ikkagi. Seega võtame ka Malibu Pieri ette. Lähenedes tõstab autos pead diskussioon, mis selle kandi nii eksklusiivseks ja hinnaliseks teeb, kuna majade maanteepoolsed fassaadid on üsna tagasihoidlikud. Kai pealt tagasi vaadates on kõik selge. Luksus on ookeanivaatega harmoonias ja majade, villade, kohati lausa losside vaiadel terrassid paistavad oma mainet täiesti väärivat.

Malibu

Järgmine peatus: Santa Barbara. Ilus linn, mis ilmselt sellesama ilu säilitamiseks on oma tänavatel ära keelanud rulad ja rulluisud. Autojuhte siin see-eest armastatakse, nii paistab enamikes kohtades 60-75min tasuta parkimist olevat.

Santa Barbara, vaade kohtumaja katuselt

Ühel hetkel hakkavad meie telefonid korraga piiksuma — ka need, mis on vaikses seades. Meid hoiatatakse üleujutuste eest lähiümbruses. Veendume, et kõnealused piirkonnad meie planeeritud marsruudile ei jää ja läheme oma eludega edasi. Küll aga on see põnev esmakokkupuude siinse hoiatussüsteemiga. Ja ennäe, isegi meie Euroopast ostetud telefonides täitsa töötab. Kui huvitab, loe Vikipeediast lähemalt.

Santa Barbara kohtumaja

Santa Barbara põhilise vaatamisväärsusena otsime üles kohaliku kohtumaja, mille tornist pidi hea linnavaade olema. Nii ongi. Aga ka majas sees leidub põnevat vaatamist.

Santa Barbara kohtusaal