3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

“Anna hoogu!” ehk 4 kirja, millega ma meeskoori Hooandjasse meelitasin

Lubasin, et jagan oma motiveerivaid kirjutisi? Lubasin. Teen ära ka.

Kõigile, kes meile hoogu andsid — olgu siis meeskoorist või mujalt — aitäh! Varsti saavad teie eksklusiivmeened ka valmis ja siis on pidu. 🙂

Kuna lõppenud hooajal oli minu amet meeskoori juhatuses “Kroonik 2 (turundus)”, tegelesin, noh, turundusega. Antud projekti juures tundus, et turundada tuleb eelkõige sissepoole.

22. mai, esimene kiri: “Tänavuse kevadkontserdi DVD/BR ainult Hooandjast!”

Hei!

Seoses seekordse uuendusliku lähenemisega ei toimu kevadkontserdi DVD koorisisest müüki. Poes ka ei müüda. Ainult Hooandjas ja ainult piiratud ajal. Aga see-eest tuleb seekord ka BluRay neile, kes eriti head kvaliteeti tahavad.

Ehk siis:

  • Kui sa tahad endale koju kustumatut mälestust tänavusest kontserdist, anna hoogu!
  • Kui sa tahad, et Kvartett64 sinu poolt valitud ajal ja kohas laulu lahti lööks, anna hoogu! (NB! Selle eksklusiivse pakkumise saab ainult kõige kiirem reageerija, nii et anna aga krediitkaardile valu!)
  • Kui sa fännad oma koori ja tahad seda teistelegi näidata, anna hoogu!

Lisaks on saadaval igasugu muud toredad auhinnad ja ka eelmiste kontsertide salvestised.

Hoogu saab anda 18. juunini siin: http://www.hooandja.ee/projekt/tehnikaulikooli-akadeemilise-meeskoori-kevadkontserdi-uni-salvestus

Loomulikult kutsu ka oma sõpru üles hoogu andma. Saadaval on sellist kraami, millele kooriväline isik muidu naljalt ligi ei saa! 🙂

garf
bs
PS: Kui mõni su sõber kontserdile tulemata jättis, sest kumbki aeg ei sobi, suuna temagi hooandjasse.

Nonii, avalöök tehtud. Saan ka mõned täpsustavad küsimused, millele ma alguses üldse vastatagi ei tahaks, aga siis muudan taktikat ja lähen konkreetseks.

Umbes-täpselt samal ajal postitab Alan ka Facebookis meeskoori lehele vastava info: https://www.facebook.com/meeskoor/posts/816444151716360

Hooandjas läheb aga … aeglaselt. Näiteks hetkel on 1600€ eesmärgist on koos juba tervelt 6 eurot!

26. mai, teine kiri: “Veel hooandjast: loe kindlasti lõpuni!”

Hei!

Tuletan veelkord meelde, et tänavuse kevadkontserdi DVD on saadaval AINULT hooandja kaudu. Küll aga saab seekord valida DVD ja BluRay vahel, sest tegu on ikkagi HD-salvestusega.

Miks hooandja projekt tehti?
Põhjuseid on mitu:
1) Kevadkontserdi eelarve ei kanna kogu seda ilu välja. Ja üldse on meil juba pikemat aega salvestus kontserdi eelarvest lahus hoitud. Jah, ERR toeas meid bussi, kaamerate ja 4 operaatoriga, aga meil endal tuleb kinni maksta ülejäänud 4 operaatorit, steadicam (see äge traksidega kaamera, mis mööda lava ringi tuiskas) ja kraana. Viimasest kahest salvestusid ilmselt kõige ilusamad kaadrid üldse.

2) Et DVD/BluRay oleks kättesaadav ka väljaspool koori. Ehk siis pakkuge seda võimalust kindlasti kõigile, keda te ise kontserdile kutsusite. Eriti neile, kes oleks muidu tahtnud tulla, aga kuupäevad ei sobinud.

3) Võimalus teha midagi enneolematut. Okei, NSSS küsis ka Hooandjast raha ja helikandjate toetuseks on varemgi koorid kogunud, aga sellist kontserdisalvestust pole veel varem Hooandja kaudu rahastatud.

4) Laiem kõlapind Kevadkontserdile ja koorile üldse. Cherry kaudu jõuame juba päris paljudesse postkastidesse. Hooandja projekti on lubanud promoda ka TTÜ turundus.

Okei, aga mida ma siis nüüd tegema pean?
Näita, et sa oled mees! Jaga ja toeta! 🙂

Lisaks on kõige vingema paketina võimalik 1000€ eest endale Kvartett64 esinema saada. Kas sa riskid oodata, kuni keegi teine selle su nina eest ära napsab?

garf
bs

“Näita, et sa oled mees!” on hädisevõitu katse korrata kontserdi aftekal üsna hästi toiminud üleskutset: “Kes on MEES, tuleb praegu minuga kaasa Margole appi!” Aga natuke vist siiski mõjub. 🙂

Aeg läheb ja toetusi tilgub vaikselt juurde. Eesmärk ei ole veel täis, seega on aeg viimaseks jõupingutuseks.

10. juuni, kolmas kiri: “Telli {UNI}, toetad koori! (9 päeva jäänud)”

Hei!

Lühidalt: kliki linki (http://bit.ly/unehoog) ja vali endale sobiv toetuspakett välja. Jaga linki ka oma sõpradega, kellele ka kõigile kindlasti hea {UNI} meeldib.

Ja nüüd kõigest lähemalt. Audiovisuaalset konservi (omal valikul kas DVD või Blu-ray) tänavusest kevadkontserdist (edaspidi {UNI}) on võimalik tellida veel ainult 9 päeva. Ja siis ei saa seda enam mitte kuskilt. Finito. Kõik. Läbi. Ja keegi ei tohi öelda, et pole hoiatatud.

Ägedatest pakettidest, mis vahepeal lisandunud on:

  • 50€ pakett muutus. Kui algselt kuulus siia {UNI} ja 2 varasema kontserdi DVD-d, siis nüüd on mineviku asemel võimalik hoopis tulevikku investeerida — alternatiivina on valikus {UNI} ja 2 VIP-pääset jõulukontserdile! (pluss autogrammidega foto, tänamine koori FB lehel ja “Kolm piiska”)
  • Lisandunud on 350€ pakett, mida on kokku 3 tükki ja mis sisaldab õhtusööki restoranis Neikid (www.neikid.ee) meie presidendi, koorivanema ja dirigendiga. Kindlasti väga põnev seltskond ja kahtlemata väga head toidud. Loomulikult ei puudu sellest paketist ka {UNI}, 2 varasemat DVD-d või 2 VIP-pääset jõulukontserdile, koori hooajasärk, autogrammidega foto, nimeline tänu FB lehel ja salvestisel ning “Kolm piiska”
  • Publiku tungival soovil pakume nüüd võimalust tellida endale AINULT {UNI} — ja seda kõigest 15€ eest! Olgem ausad, me lausa kõhkleme, ega see pakkumine Blu-ray puhul alla omahinna ei jää. Aga no mis teha, lubadus on lubadus ja surve on surve. Õnneks ei ole keegi seda siiani soovinud ja loodame, et see nii ka jääb. 😉

Kui sa juba nii kaugele lugenud oled, tahad sa ilmselt teada, kuidas see hooandmine siis ikkagi koori toetab. Ega ma päris täpselt ei tea, aga spekuleerin nüüd metsikult. No näiteks, kui peaks juhtuma, et Hooandja projekt oma lävendit ei ületa, jääb kogu salvestamise projekt rängalt miinusesse. Ja nii võib jällegi tekkida olukord, kus värskelt kinnitatud juhatus peab eelarve tasakaalustamiseks drastilisi meetmeid kasutusele võtma, näiteks õlle hinda tõstma! Et seda ei juhtuks, anna hoogu! 🙂

garf
bs

Kirja lõpus lähen juba ähvardavakski, aga üritan seda siiski veel huumori taha peita. Tagasisidena saan paar kiitust korraldustiimi seest ja ühe küsimuse, mismoodi see Hooandjast tellimine siis ikkagi käib. Tõsi, ühtegi kasutusjuhendit pole keegi teinud ega postitanud.

Projekt saab oma rahalise eesmärgi täis, aga minus on juba üsna tugevalt juurdunud kahtlus, et koor pisut magab ja ei näita kaugeltki täit potentsiaali. Ei piletimüügis ega ka Hooandja kampaaniat reklaamides. Nagu see kõik olekski ainult paari mehe vedada. Ja just sellepärast võtan ma lõpuks riski õrnahingelisemate lauluvendadega tülli minna ja saadan välja viimase kirja.

18. juuni, viimane kiri: “Mis su vabandus on?”

Hei!

Täna on viimane võimalus hoogu anda: http://bit.ly/unehoog

Kui sa pole veel hoogu andnud (või veennud oma sõpru-sugulasi seda tegema), siis miks? Mis su vabandus on?

Kas sa oled panustanud meeletult (une)aega lõpp-produkti valmimisse? Õpetanud teistele laule, kirjutanud sütitavad tekste, pidanud pingelisi läbirääkimisi, müünud meeletult pileteid vms? Kui jah, siis on kõik okei. Sina ei pea end süüdi tundma.

Või on probleem selles, et raha pole? Juta (nimi muutmata) kurtis sama, aga andis ikka hoogu. Ja jagas sõpradele ka. Vaatamata sellele, et remont käib. Ja et tema kontakt Meeskooriga on üsna põgus — ta on ainult kahel kevadkontserdil publikus olnud. Sinu kontakt on ju märksa sügavam ja isiklikum, ei? Kui muidu ei saa, küsi lauluisalt. Kui lauluisalt ka ei saa, noh, siis on see ka okei. Ära sina ka end süüdi tunne, sa vähemalt üritasid.

Kui sa end eelkirjeldatud stsenaariumides ära ei tundnud, küsin veelkord: Mis on SINU vabandus? Minule kirjutama ei pea, lihtsalt mõtle see enda sees välja.

Aa, tegime viimaseks päevaks spetsiaalse video ka. Eriti võimsa ja ilusa. Vaata siit: http://youtu.be/Rm8uCUd_fC8

garf
bs

Vaikus eetris. Mitte keegi ei vasta. Küll aga näitab Hooandja päeva lõpuks sellist pilti:
80 hooandjat; 2453€ kogutud 1600€ eesmärgist

80 hooandjat on igatahes rohkem, kui mehi laval. Ehk siis iga mehe kohta vähemalt üks hooandja (või ta ise) ja siis veel mõned. Ma olen endiselt seda meelt, et potentsiaali olnuks enamaks, aga positiivne tulemus on positiivne.

Aitäh veelkord kõigile hooandjatele! 🙂

Väike vahepala sellest, kuidas ma ilgelt kaval olin

badorange

 

Transkriptsioon:

[1:56:20] ma kaaperdasin täna pulmas bad orange’i 😛
[1:56:34] kõigepealt leppisime kokku, et teeme kuldaega
[1:56:49] siis ma mõtlesin ümber ja küsisin, kas saaks äkki johnny b goode’i teha hoopis
[1:57:02] nad ütlesid, et nad johnnyt ei tee, aga äkki teeks roadrunnerit
[1:57:09] no okei, teeme siis roadrunnerit, C-st
[1:57:24] paar salmi, paar soolot, salm, soolo, soolo ….
[1:57:48] siis ma näitan kätega bändile, et võtame vaiksemalt ja tulen sisse “byyyyyye, byyyyye, bye-bye”
[1:57:59] sealt juba sujuvalt viimaseks refiks johnny b goode
[1:58:10] hah, või nemad ei tee johnnyt 😛

Kuidas tuli {UNI} ehk järjekordne viimase hetke ime

Kolme nädalaga nullist muusikalini, kahega (loe:ühega) nullist vaheklippideni. Müstilised tehnilised probleemid. Ettenägematud olukorrad, kus kõik mehed lavale ära ei mahu. Kõike on justkui olnud, aga tänavuse närvipingega ei anna meie varasemaid juhtumisi võrreldagi.

Alustame aegsasti

Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, ei ole ma viimastel aastatel oma rollist kevadkontserdi sünnitamise juures päris täpselt aru saanud. No ütleme “konsultant” ja loodame, et on piisavalt selge. Seekord olin ma kindlasti kaasatud ka koori turundusinimesena, ehk siis minu ülesannete hulka kuulus suhtlemine reklaamiagentuuriga ja erinevatesse kanalitesse info ettevalmistamine.

Plakati tellin varakult, veebruari lõpus. Ehk siis 3 kuud enne kontserti. Selleks ajaks on meil ka kinnitus, et külalisesinejad on koostööst huvitatud ja varsti saame kokku. Esimesed kavandid saabuvad meieni 10. märtsil. Aga kinnitada neid ei saa, sest plaanid pole veel lõplikult paigas. Ja siis tabab meid šokk — esimest korda meeskoori ajaloos on külalisesinejatega läbirääkimised . Ametlik põhjus: “Olemasolev materjal ei haaku piisavalt kontserdi kavaga ja uue kirjutamiseks/õppimiseks pole aega.” Tegelikku põhjust ei tea siiani. Teooriaid on, aga las need praegu jäävad.

Otsingud ja paanika

Kuna esialgsed staarid oleksid tulnud koos oma materjaliga, mis kuidagi lõtvade traagelniitidega muusikalise kava vahele sobitub (viimastest aastatest ei meenugi vastupidist näidet), on meil korraks ideed otsas. Soov on selge — kaks naisnäitlejat, sest kontrast on tore ja millest need mehed ikka unistavad. Aga tundub, et ükski näitleja ei taha nii viimasel hetkel (~kuu enne sündmust) improviseerima tulla. Harrastus-improteatri poole ei julge me aga veel pöörduda. T-teater on ka huvi üles näidanud, aga me oleme ikka sellised aravõitu mehed ja tahame ainult kindla peale välja minna.

Niisiis otsime paaniliselt stsenaristi. Sest vastutus on suur — ETV abiga on plaanis teha ülesvõte, millest parimad palad ka eetrisse jõuavad. Kirjutada oskavate inimestega on aga järgmine probleem: kes on välismaal, kes tööga hõivatud, kes 2 nädalat magamata (eks ikka kuklasse jõllitavate tähtaegade pärast).

Lõpuks Margol siiski näkkab. Saame kätte esimese stsenaariumimustandi, mis enam-vähem sellisena lõplikuks jääbki. Kuna ka näitlejatega on selleks hetkeks põhimõtteline kokkulepe olemas, kujutame esimesel lugemisel vaimusilmas ette, kui hästi antud tekst just nende suhu passib. Paraku ei saa nad ise sellest lugemisest osa võtta ja nii me oma fantaasia peale toetudes tunnemegi, et kõik on lõpuks hästi.

Siis aga saabub kontserdinädala esmaspäev, näitlejad võtavad teksti esimest korda kätte ja … kriis. Teksti on liiga palju, osa sellest ei tundu enam eriti naljakas (stress võib oi-kui-hästi huumorit tappa), helirežissöör kuuleb mingitest ideedest esimest korda (ja on õigustatult pahane), … Aga vähemalt on elektriga seekord kõik hästi! Nojah, ekraane ka ei ole. Välja arvatud need mustmiljon, mis pühapäevase kontserdi ajal ERRi ülekandebussis helendavad.

Kõik laabub

Igatahes, tiimitööna õnnestub näitlejaid siiski veenda, et kõik läheb hästi ja natuke on vaja lihtsalt veel viimase hetke eeltööd teha. Koorist (!) tuleb initsiatiiv korraldada üks lisaproov, et tantsud-laulud ikka korralikult selged oleksid. Ja neljapäeval toimubki kontsert. Vaatan saalist, on naljakas küll. Ja ilus. Grete, kes mu kõrval istub, saab endale peaaegu permanentse tibutagi.

Pühapäevaks valmib ka improviseeritud kavaleht, et leevendada ekraanide puudumist. Mitmel varasemal kontserdil, noh, kuvati ekraanidele laulude ja autorite nimesid, eksole. Ja ometi küsis reklaamibüroo minult juba reklaami kujundust tellides (s.o. 3 kuud varem), kas tahame kavasid ka.

Pühapäevasest kontserdist ma väga palju ei mäleta — olen hommikust peale rakkes, aitan Margol operaatoritele töölehti ette valmistada ja režissööri assistendil režiiplaanis järge pidada, et õige kaamera õigel hetkel õiget asja õigesti filmiks. Aga noh, esimene kord ja ega see tulemus just suurepärane ei ole. Järgmine kord on vähemalt ühe korra kogemus ees.

Ahjaa, miks mind laval ei olnud? Sest semestri kohalkäimisprotsent jäi paar nädalat enne kontserte õige napilt alla kuuekümne.

Järgmises postituses avan natuke meie Hooandja kampaania tagamaid. Eriti seda, milliste alatute võtetega ma meeskoori iseendale hoogu andma meelitasin.

Mis juhtub, kui muusika mugavustsoonist välja tuleb?

Kui ma noorem olin, ei kannatanud ma üldse, kui keegi mõnes mu lemmiklaulus kasvõi ühe silbi või noodi valesti laulis. St mitte kogemata mustalt, vaid meelega valesti. Ehk siis improviseeris, noh. Miskipärast olin sisseharjunud raamides väga kinni ja igasugune kõrvalekalle häiris kohutavalt.

Möödusid aastad ja olukord pöördus sootuks pea peale. Nüüd ei suuda ma kannatada, kui üritatakse midagi/kedagi üks-ühele imiteerida. Eriti, kui see karaokena välja kukub või lihtsalt ebaloomulik tundub. Ja eriti jubedaks läheb asi siis, kui bänd mängib võimalikult täpselt originaalilähedast asja ja mina sinna peale laulma pean. Ausõna, ma ei ole David Bowie, Axl Rose ega Brian Johnson. Ja et kõik päris mustvalge ei paistaks, toon kohe ka ühe erandi sisse — BigBandi seade võib täiesti üks-ühele olla, see pole miskipärast kunagi mu laulunaudingut vähendanud. Aga ärme selle üle praegu pikemalt juurdle.

Igatahes, nagu inimestega, nii on ka lauludega: neid tuleb aeg-ajalt mugavustsoonist välja sikutada, et nad (vähemalt minu silmis) oma täit potentsiaali saavutada võiksid. Olgu selleks siis …

… remix,

… mashup,

… live’is teostatud mashup,

… või remix/mashup sama laulu erinevatest versioonidest.

Aga miks mitte ka näiteks tuttav laul täiesti uues/ootamatus žanris esitatuna, nagu seda on rokk-hitt väänatuna …

… koorilauluks,

… svingiks,

… või vanakooli-bluusiks.

Mitte et ma nüüd ütleks, et igaüks peaks kohe kõike jubedasti väänama hakkama, kuid kindlasti avardab see silmaringi ja laseb ka muusikateostel uues valguses paista.

Mis on sinu lemmik-töötlused? Ma pidin enda omi siit meeletult palju välja jätma (muidu oleks postitus liiga pikaks veninud), aga sina võid kommentaaridesse alati juurde tulistada! 🙂

Ära maga und maha!

Ammu pole midagi kirjutanud siia. Ideid on küll, aga nende küpsetamiseks napib aega. Ja nüüd siis avastasin, et üks idee on märkamatult juba täitsa küpseks saanud. Vaat’ et lavaküpsekski. Järgneb peatselt saabuva kultuurisündmuse reklaam.

TAM_UNI_2014_636x900_pix_veebi

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kevadine kontsertetendus “Uni”

Unistamine on ainus töö, mis toidab. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor toob oma kevadise töö viljad juba õige pea kõikide oma sõprade ette.

Kontsertetendus “Uni” jõuab Estonia kontserdisaali lavale neljapäeval, 22. mail ja pühapäeval, 25. mail. Kuulamisnaudingut pakuvad vanemad ja uuemad kodumaised kooriteosed Gustav ErnesaksaVeljo TormiseCyrillus KreegiMart Saare ja teiste autorite loomingust. Lisaks sisaldab kontsert spetsiaalselt meie koorile valminud Mari Vihmandi verivärsket laulu “Tule, uni, uksesta” ja põnevat valikut välismaisest muusikast.

Unenäolise atmosfääriga humoorikaid vahepalasid esitavad Eva Klemets (Teater NO99) ja Merle Palmiste (Eesti Draamateater).

Kandlel Laura Lindpere
Orelil Toomas Trass
Timpanil Vambola Krigul

Dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis
Tantsuseadja Kristin Pukka
Helirežissöör Tanel Klesment
Valgusmeister Ringo Muhhin (Eventech)

Piletid leiad Piletilevist: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/koorimuusika/uni-kevadine-kontsertetendus-2014-tehnikaulikooli-akadeemiline-meeskoor-33221/

Ära maga und maha!

Kontserdielamus: Jenny & Jagger @ Pööning, 20.12.2013

Jõulude paiku käisime Imbi ja Margoga Pööningul, Jennyt ja Jaggerit kuulamas. Miks Jenny ja miks Jagger? Ausõna, ei mäleta. Ta lubas küll öelda, aga ju ma tegin sel ajal midagi muud. Või siis ta unustas. Aga see polegi oluline.

Jenny, pärisnimega Lenna — ei, mitte see Lenna; ja see ka mitte — on noor laulja-pianist-laulukirjutaja. Mis on see väljend, mis  singer-songwriterile Eesti keeles kõige paremini vastab? No igatahes. Lenna kirjutab laule, laulab ja tagatipuks saadab end ise klaveril ka.

See Pööningu-kontsert, mida me vaatamas-kuulamas käisime, oli tal alles teine kord laval olla. Koos Jaggeriga esimene. Jagger, muide, ei paista väga palju tantsusamme oskavat, vaid lebab ilusti vaikselt paigal ja laseb Lenna / Jenny näppudel end hellitada.

1495365_631750800216373_184261824_o

Mõni inimene, paistab, on lavale sündinud. Teist korda klaveriga publiku ees ja muudkui aga naudib kontakti publikuga. Ja seda energiat on tunda, see töötab, see toidab iseennast ja kõiki osapooli. Mõnus positiivne energia, segatud mingisuguse armsa hullumeelsusega. Võrdlusena tuli korduvalt meelde Tori Amos — eriti see koht, kus ta omaenda laulusõnad ära unustab.

Kui miski häiris, siis ehk lähenemine süngemas teismeeas kirjutatud laulu(de)le. Häbi, mis ei luba praegu seda sõnumit enam tõsiselt võtta ja serveerib kõike läbi ironiseerivalt itsitava maski. Ehk, noh, sellisel juhul võiks rolli (ehk iseenda varasemasse versiooni) sisse elada ja sõnu ikkagi koos kogu nendega kaasneva maailmavaluga publikule edastada. Isegi, kui praegu ei usu. Väike näitemäng ei tee ju kellelegi halba. Näiteks ma ise hakkan ilmselt varsti jälle joomalaule laulma. 😉

Olgu. Aitab filosofeerimisest. Kuulake Lenna kõige-kõige esimest avalikku ülesastumist sooloartistina. Ma arvan, et kui ta samas vaimus jätkab, kuuleme me Jennyst ja Jaggerist kindlasti veel ja veel. Raudselt saame varsti Hooandjas tema debüütplaati toetama hakata.

1501325_631751103549676_1733950610_o

Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂

12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.