…soovin sulle ma…

Eile nägin ma ka lõpuks Romeo ja Julia ära. Väga hea oli — tekitas mitmesuguseid mõtteid.

Kõigepealt sain aru, kuidas antud muusikali lood Eesti hititaeva vallutanud on. No tõepoolest, oma 4-5 hitti käis läbi. Päris hea tulemus iseenesest, aga mõnevõrra imelik on see, et pärast lõppu “lisaloona” esitatud “Tee seda veel” minu jaoks täiesti uus avastus oli. Väga hea lugu ju, miks teda siis raadiotes oksendamiseni mängitud pole?

Järgmine avastus — Jaagup on lahe. Ilmselt mängis tema kasuks ka kogu see teatraalsus, aga igal juhul klappis kõik väga hästi. Tema säraski vist kõige rohkem. Kasearu jäi kuidagi… väga varju.

Ja noh, üldse. Mul on nüüd väga kahju, et ma eile plaati ära ei ostnud.

Aitäh, Kadi! Mari ja Alar ka muidugi, jah! 🙂

…sest reit ei ole elu…

Järgnev tekst on mõeldud neile, kes ei tea, mis on elu.

Tervist, neljapäevitajad!

Jaanilaupäeval avaneb teil suurepärane võimalus kuulata suurepärast muusikat suurepärastelt esitajatelt suurepärases kohas.

Koht: Nõmme spordikeskus (nn. Trummi basseinid, Külmallika 15a)
Aeg: 23.06.2007 kell 19:00
Esinevad: Neljapäev, Kolumbus Kris ja Blacky
Hind: 50kr, pensionäridele ja õpilastele 25kr

Peatse kohtumiseni,
Kristjan

…i wanna be rich and famous…

Nagu lubatud, siin on kaks uudisteost:

Ja homme räägin ma sellest, kuidas me Kadiga emadepäeval kooki küpsetasime ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli.

…olen narkomaani sua hengittäen…

Polegi siia jälle ammu midagi kirjutanud, seega on aeg järjekordseks kokkuvõtteks üsna küps.

  • Kevadkontserdid läksid tõusvas joones, vähemalt minu lavafiilingu järgi. Samas oli Tartu ja Tallinna vahel meeletu kontrast nii toimumiskohas kui üldises lavapaigutuses, seega ei saaks esimest viimase kahega üldse võrreldagi. Viimane, 5. mai kontsert, jäädvustati ka DVD peale, mis lähinädalatel ehk isegi hankida õnnestub.
  • Möödunud kolmapäeval sain teada, et mu katseaeg WM-datas lõppeb varem. Põhjus selles, et ma jõudsin ennast analüüsides arusaamani, et programmeerimine ei ole minu tulevik. No ja siis see, et ma nimetatud tulemust ka Jaagole mainisin. Igatahes olen ma reedest alates vaba ja käesolev nädal möödub töövestluste tähe all.
  • Neljapäeva koosseis ja stiil on pidevas muutumises. Pärast seda, kui Lauri (fretless) bassi haaras, tundus mõningates lugudes harmooniast puudu jäävat. Appi tuli Jaakobus (akustiline kitarr ja süntesaator). Loodetavasti esineme jaanilaupäeval.
  • Eile tõmbas Doris mu teise tarkusehamba välja. Kui eelmisega läks 45 minutit, siis nüüd piisas umbes viiest. Valuvaigisteid polegi enam väga vaja. Soovitan Dorist kõigile, kel vähegi hammastega probleeme! 🙂
  • Ja nüüd kõige tähtsam: Kadiga sai vahepeal 4 kuud täis! 🙂

Ja homme, kui veab, panen siia paar uut lugu ka üles. Selle aasta esimesed, noh.

…i wanna look into the future…

Täna õhtul Rock Cafes! Neljapäev ja 400 kaheksandat korda lava jagamas! Uuh!

Teisisõnu… Peda Folk!

Samas ka esimene võimalus Neljapäeva uut rivistust kuulda-näha. Ja Neljapäeva t-särke. Ja üleüldse, kavas on ka 2 Oliveri lugu — see mees oskab! 🙂

…it’s a long way to the top…

Väike meenutus Before Sexi esimesest lavakogemusest (minu vaatenurgast):

Natuke enne lavaleminekut küsis Jaan, kas me oleme valmis kohe pärast viimase punditutvustuse (kes teab, see teab) lõppu peale minema. Mina ja Pent vaatasime teineteisele otsa ja ei näinud eriti põhjust ära öelda, kuigi ülejäänud bändi kuskil näha polnud. Et noh, küll nad siis kuulevad ja tulevad ka. Kuulutati meid siis Tehnikaülikooli Akadeemilise Rokkbändina välja ja ronisime lavale. Siinkohal suur tänu Kaupole õlle eest — seda oli vaja.

Lavale jõudes oli puudu… Boga. Lootsin, et jõuan tekkinud segaduses kiiresti tualettruumi väisata, kuid paanika ja ajanappuse sunnil suri see idee eos.

-Kas te olete valmis?!?
-Jaa!
-Meie veel ei ole!

Minut-paar veel, Boga ilmus välja ja saimegi alustada. Let me entertain you. Publik tantsis ja sõnad ei läinudki sassi! 🙂 It’s a long way to the top… ja rahvast tundus saalis juba kõvasti vähem olevat. Pole ime, neid oli seal üle tunni kinni hoitud, suure osa ajast täitis lavaesist ka päris tugev väävlisuits. Aga noh, mis seal ikka, pühendusime andunud fännidele, kes lava ees kargasid ja näppu viskasid. Eye of the tiger lubas mul end oma kostüümis eriti koduselt tunda ja Pent-Boga poksikinnastega sihikule võtta. Õnneks olin antud loos taustalaulja rollis, muidu oleks ehk keskendumine natuke paigast ära läinud.

Autiotalo esimeses refräänis oli vahepeal veel hõredamaks jäänud publikut siiski lavale kuulda ja loo lõpuks tundus, et baarid saavad oma tööga hakkama — saal hakkas tasapisi jälle täituma. Jumpis olin üsna eksinud — Boga laulis ja mina üritasin vahepeal Butt-headilikult “höhö” teha. Pluss siis muidugi see, et sain refräänis “Jump!” karjuda.

Siis jõudis kätte see koht, kus ma mitu lugu järjest soolotada sain. Sunshine of your love oli küll ühest küljest natuke piiratud hääleulatuse ja teisalt hajameelsuse tõttu pisut… segane. Ja noh, siis lõpetati lugu pärast soolot, enne salmide kordamist, ootamatult ära ka. Aga publik sellest ju ometi aru ei saanud ja rõkkas rõõmust, kui järgmiseks veel üks tuttav tantsulugu (Light my fire) kõlama hakkas.

…and then I saw her face! Publik oli tõepoolest täies elujõus lava ette tagasi jõudnud. Lava oli koduseks muutunud. Kõik laabus. Küsisime retooriliselt, Should I stay or should I go? Loomulikult taheti, et me jääksime. Isegi Johnny B. Goode ei hirmutanud meie vaprat publikut! 8)

Lisalugu, Rebel Yell, nõuti meilt ka välja. Selle alguses sain pisut poolikult ka staaritseda — tegin õlletopsile põhja peale ja virutasin ta täpselt ajastatud jalalöögiga publikusse. Täielik staaritsemine oleks olnud sama trikk täis või pooltäis topsiga.

Kõik. Või noh, mitte päris. Bänd sai igalt poolt kõva kiituse osaliseks. Vägagi õnnestunud debüüt! Aitäh teile, Jüri, Pent, Mihkel, Siim ja Paul! 8)

…i would like you to dance…

Kui ma möödunud aastal arvasin, et paremat sünnipäeva — mulle mängiti ju siiski orelit ja sain oreli sees käia ja vilet puhuda jms — ei ole võimalik soovidagi, siis tänavune trumpas küll üle.

Kõik algas juba reede õhtul, kui me Kadiga itta sõitsime. Kästi kaasa võtta viisakad riided (viigipüksid, kraega särk ja pintsak) ja midagi täpsemalt ei öeldud. Küsimuste peale vastas ta: “Küll siis näed!”

Laupäeva õhtul sai kõik selgeks ja pühapäeval käisime esimest korda teadliku elu jooksul balletti vaatamas. Üllatusime, kuivõrd hästi on võimalik pelgalt muusika ja tantsuga, ilma sõnagi lausumata/laulmata, midagi jutustada. Ja noh, mul kummitab siiani.

Esmaspäeva hommikul toimus traditsiooniline üleslaulmine koos küünaldepuhumise ja kingijagamisega — tulidki soovitud piletid. 🙂

Õhtuks oli kogunenud juba nii palju õnnitlusi, et ma ei suuda seda siiani uskuda. Aitäh, et te kõik olemas olete! 🙂

…it’s all i want…

Nimekiri vajaminevatest asjadest:

Teil on aega 6 päeva. Aika alkaa… nyt! 🙂

PS: Pidu tuleb esialgsete plaanide kohaselt 16. juunil. Mulle hakkas suvine pidamine meeldima.

…but i don’t think it’s a sin…

Hambajäljed kaelal… ja lugu ise on siin.

?!?

Kui öösel und ignoreerida, võib nii juhtuda. Ettevaatust!