…crawlin’ from the wreckage…

Eile oli Neljapäevaga Topauto jõulupeol väga huvitav esinemine — sai tõestatud, et oskame küll laivis improviseerida, kui väga vaja. Lauri klaveri taha ja minekut, siis saab hoo sisse.

Lõppes kõik sellega, et Maarjat ja Oliveri koju viies sõideti mu armsal punasel neljarattalisel sõbral juhipoolne külg sisse. Ehk siis ust sai avada ainult seestpoolt ja toorest jõudu kasutades. Kõik on elus, kõik on terved, aga põrutus hakkab vaikselt tunda andma. Moraal: Isegi kui sa avariis süüdi pole, pead pärast pikalt ilma autota olema.

Ma pean ikka rikkaks saama, sest kuidas ma muidu järgmist autot ostes superkasko lepingu teen? Ilgelt palju sebimist ja bürokraatiat on avariiga, tahaks kuidagi lihtsamalt…

Ja mis kurat nende udutuledega on? Öelge ausalt, kas need aitavad teil paremini näha? Kui jah, mõelge uuesti ja öelge veelkord, veel ausamalt. Ma ei usu ikkagi. NB: Antud mõtteavaldusel pole eelpoolmainitud avariiga mitte mingit seost.

…you never give me your money…

Uuringud näitavad, et Mac teeb inimesed PC-kasutajatest heldemaks. Peab tunnistama, et minu puhul mõjus — pärast MacBooki soetamist olen tunduvalt lihtsamalt veebiteenuste ja tarkvara eest raha välja käima hakanud. Muusikat küll siiani ostnud pole, aga seal on natuke teised põhjused. Mulle lihtsalt ei meeldi DRM. 🙂

…but i know i had it coming, i know i can’t be free…

Nonii, nüüd on see siis käes: Western Digitali 1TB MyBook välised kõvakettad sisaldavad DRMi. Kusjuures veel üliagarat — lihtsalt ei luba üle võrgu teatud failitüüpe jagada, sest see võib illegaalne olla. Ma tunnen end pisut puudutatuna, sest pahatihti tekivad minu arvutisse “keelatud” laienditega failid minu enese soovil minu enese loomingust. Ehk siis… keegi kuskil otsustab absoluutselt kõigi autoriõiguste üle korraga, mis jätab autorile endale õiguse… khm… nimetatud kettaid mitte osta?

Jah, on küll võimalused sellest kaitsest kõrvale hiilida, aga miks peaks täiesti seadusliku toimingu teostamiseks pätilikke riukaid kasutama? Süütuse presumptsioon hakkab vist unustuse hõlma vajuma?

…the humans are dead…

Nüüd on see siis käes. Või noh, 3 päeva pärast: Gibson laseb välja robotkitarri!

Nojah — aga kui laval kahe loo vahel ikkagi häälestust peab vahetama, oleks efektsem ikkagi lavamehel endale teine pill tuua lasta. Eks ta sihuke vaese mehe rokipill ole. 😉

…i’m addicted to the pain…

Nüüd ma nägin ise ka ära, kui kontrollimatult mu hääl “kahes taktis” värises. Hehe. Aga…

Täna õhtul Patarei vanglas! NELJAPÄEV!!!

  • Üritus: TLÜ rebaste pidu
  • Hind: 35kr
  • Vanusepiir: 18 (alumine piir, ülemist ei ole kuulda olnud)
  • Esinevad:
    • 21:00 Neljapäev
    • 22:00 KukeProtest
    • 23:00 Börte
    • 00:00 Off Season
    • 01:00 Witches Brew
  • Uksed avatakse 16.10.2007 kell 20:30.

Loodetavasti on meie soundcheck selleks ajaks läbi. 🙂

…such a simple machine…

[06.09.07@15:55:00] <Schumi> 5:54:00 <@Schumi> stop having sex with your ex
[06.09.07@15:55:04] <Schumi> start having sex with my ex
[06.09.07@15:55:32] <smws> stop having garf before sex

Samal teemal: Before Sex esineb täna  TTÜ Rebasterockil. 🙂

…kaks korda kenam…

Järgneb pikk, lohisev ja igav kirjeldus sellest, kuidas ma “Kaks takti ette” eelvoorus käisin. 🙂

Lahkun kontorist igaks juhuks 15:00, sest reedeõhtused ummikud on ettearvamatud. Õigemini küll ettearvatavad, sellest ka varajane start. Selgub, et liiklus on eeldatust hõredam ja nii jõuangi juba 15 minutiga raadiomaja ette. Parklas on tuttav vaba koht, kuhu nüüd taaskord punane auto mõneks ajaks seisma jääb. Jalutan telemajja, süübides uksel korraks kaaskannatajate nimekirja. Ei ühtki tuttavat nime. 🙁

Loen reeglid läbi, teen nimesildi, kleebin selle rinda ja vaatan kella: aega on veel üle poole tunni ja siin ootamisega koguks ainult mõttetult pingeid. Sean sammud trepist alla ja teatan uksel valvuritädile, et käin korra autos rahakoti järel. Teen ka kiire kõne Laurile, juhuks kui ma siiski edasi peaksin saama. Teises voorus on vaja kedagi saatepilli mängima ja Lauri klaverimäng on klass omaette. Lauri on nõus ja paneb kalendrisse aja ennetavalt kirja. 🙂

Reto teeb raadiomaja ukse ees suitsu, valgustan ka tedagi oma plaanist. “Ja kui sa ei võidagi, ära siis sellepärast veel muusikat maha jäta,” ütleb ta lohutuseks. Teadagi. Seda on vaja. 🙂

R-Kioskist 2 pudelit vett ja tagasi telemajja, kus konkurente juba pisut rohkem koguneda on jõudnud. Poisid paistavad enamuses pungi või emo poole kalduvad, aga mitte päris Rivod — nii mõnelgi on habe lõua otsas. Üks neiu paistab koos ema või laulmisõpetajaga olevat. Mõned registreeruvad kella neljasele sessioonile, kuigi tegelikult on kutsutud mõneks hilisemaks ajaks — kõik laabub, sest piisavalt on ka neid, kes üldse kohale ei tule.

Kell saab neli. Kõik osalejad juhatatakse stuudiosse, kus žürii juba oma kohal istub. Seljatagant tunnen ära Saatpalu, kes antud konkursil “kurja kohtuniku” rollis on. Elmar Liitmaa paistab ka tuttav, aga nime ja nägu kohe kokku ei vii. Sama lugu Hanna-Liina Võsaga. Teist naissoo esindajat ei tundnud üldse ära — hiljem selgus, et Lenna oli. Nojah. 🙂

Veel enne laulmise algust loeb Eve Viilup kõigile sõnad peale, et kohtunikele tohib ja lausa peab vastu vaidlema. Ei tohi kohe alla anda, muidu on jama. Saame teada ka protseduurireeglid:

  1. Kohtunikud kutsuvad osavõtja lavale.
  2. Mikrofoni võib jätta statiivile või kätte võtta, aga sellisel juhul tuleb statiiv tõsta endast vasakule, et ta kaamera vaatevälja ei blokeeriks.
  3. Lauldes tuleks vaadata kohtunikke, mitte lage või lava enda jalge ees.
  4. Pärast laulmist kohtunikega vesteldes peab rääkima mikrofoni, vastasel juhul kuulevad televaatajad pärast ainult kohtunikke.
  5. Lavalt lahkudes tuleb minna stuudio ukse taha intervjuule, pärast mida võib kas lahkuda või stuudiosse järgmisi laule kuulama tulla.

Paljudele jäävad need reeglid arvatavasti närvipingest tingituna segaseks. Kes tõstab statiivi vasaku asemel paremale otse kaamera ette, kes räägib kohtunike küsimustele vastates mikrofonist mööda, kes unustab intervjuule minna…

Mõni etteaste ajab vägisi muigama. Õnneks lõpetavad kohtunikud liiga piinlikud hetked üsna kiiresti: “Siin on palju paremaid lauljaid — 40 hulka sul küll asja pole.” Või siis: “Sa ei oska üldse laulda.”

Üks noormees on nii närvis, et väriseb üle kere. “Isegi reied,” kommenteeritakse žüriist. Pärast teda tehakse väike paus, mida mina traditsiooniliseks lavaeelseks tualetiskäiguks kasutan. Väike ümin kraanikausi juures häälepaelte kontrolliks ja stuudiosse tagasi jõudes jõuan napilt maha istuda, kui laval olev neiu oma laulu lõpetab ja mind järgmisena peale kutsutakse. Ai. Närvid.

Astun prožektorivalgusesse ja võtan mikrofoni. “Tere, mina olen Kristjan. Laulu valik oli raske, aga ilmselgelt õige: Raimond Valgre “Õige valik” nimelt.” Monitorist kostuv hääl ei kuulu absoluutselt minule — kähiseb teine kuidagi imelikult. Kõrgeid (ja ilmselt ka kõrgeid keskmisi) sagedusi on harjumatult palju. Aga mis seal nüüd enam — käsi väriseb, hääl ka pisut, lugu kiiresti käima ja edasi. Elmar ja Lenna, vahepeal ka ülejäänud, teevad nipsu kaasa. Nende ja enda nipsude võrdlusest saan aru, et tempo ei taha üldse püsida — see peegeldub ka Kuurmaa ja Liitmaa nägudes.

“…et ma võiksin armastada teda.” Žürii märgib ära, et Vaiko Eplik laulis esimeses voorus sama lugu.

Saatpalu: “Kui sa lauljaks hakkaksid, mis stiili sa siis laulaksid?”
Mina: “Tahaks midagi svingivamat…”
Võsa (kinnitavalt ülejäänud žüriiliikmete poole): “See oli ju täitsa sving!”
Mina: “…või rokki.”
Saatpalu (kaotab lootuse): “No see on ju nagu sült ja mannavaht!”
Mina: “Maitse asi.”

Järgneb pingelangus ja väga lõbus intervjuu Eve Viilupiga. Mainin laulmist kahes bändis ja seda, et telemaja pole tänu meeskoorile üldse võõras koht. Viilup loodab intervjuu lõpus peatset taaskohtumist kui mitte selles saates, siis vähemalt mõne kollektiiviga.

Ja ongi kõik. Nädalalõpp võib alata. Nagu siit näha, ei saanud ma edasi. Nüüd on muusikaga lõpp. Minust lauljat ei saa. 😛

…you’re my true percussion…

Paar asja, mida olen tahtnud mainida, aga pole veel jõudnud.

  • Before Sex esines Hansapäevadel. Pildid siin ja heli siin.
  • Neljapäev pidas 3. sünnipäeva. Pildid siin.
  • Täna ostsin endale uue kallima. Nimi on Spike. Pilt siin. Kasutama hakkan väga ebatraditsiooniliselt (selle kirvetüübi kohta vähemalt).

Ja nüüd sellest, mis tõeliselt loeb. Teisipäevases proovis suutsin ma esmakordselt Lauri ja Oliveri jämmimise peale sõnad kirjutada. Tulemus:

you’re my tune
==============

s1: (A)
baby, i love you more than i love my rolling stones records
baby, i love you more than i love the blues
i’m 8 miles high with you, i need you so it hurts
babe, i love you more than i love my blue suede shoes

r: (D)
you’re my true percussion
you’re my funky bassline too
you’re my only inspiration
you’re my music, you’re my tune

s2:
i never wanna lose you (i never wanna lose you)
‘cause i’d hate to lose my beat
i never wanna be out of tune with you
‘cause you’re the one who’s kept me on my feet

s3: (poole lühem)
you’re the one that writes my lyrics
you’re the one that makes me groove
and baby, when i’m with you
i feel i’ve got nothing to prove

Stiil: funk. Inspiratsioon ja pühendus: Kadi 🙂

…it’s amazing…

Möödunud nädal oli lihtsalt geniaalne! Teisipäeval õppisin bändiproovis kitarri peal ühe Lauriliku võtte ära, nüüd harjutan seda iga päev natuke. “Let Me Feed You” kõlab juba täitsa paljulubavalt. 🙂

Kolmapäeval käisin esimest korda üle hulga aja Villu juures hääleseades. Villu on ühtlasi see, kes mulle kunagi esimesena üldse hääleseadet tegi. Tundub, et võib isegi asja saada — täna jälle! 🙂 Ühtlasi sai kolmapäeval värskele välikäimlale põrand alla. 8)

Neljapäev oli nii eriline päev, et… no esiteks oli Aerosmith — Tyler suudab 59-aastaselt ikkagi kõvemini rokkida kui keegi teine! Ausalt ka! No kui teised lendsepad välja arvata muidugi. Mul tuli kontserdi esimeses pooles juba mitu korda peaaegu pisar silma. Ja umbes-täpselt siis, kui kõlas “I Don’t Want to Miss a Thing,” sai meil Kadiga pool aastat täis. 🙂

Reedel… hmm, reede kohapeal on auk. Eiei, ei joonud segi, niipalju ikka mäletan. Aga… Aijaa, reedel tegime aiatööd — koristasime prügi, ajasime mulda laiali, rullisime… 😀

Laupäeval oli siis kauaoodatud 07.07.07 ja lubatud alko- ja suitsuvaba sünnipäevapidu. Kohal käisid Tsort, Maria, Schumi, Doris, Liina, Fred (või siis Aldril), Kaisa, Reto, Fubu, Maarja ja Silja. Nõrgemad käisid siiski suitsul — esialgu tänaval, hiljem, kui pidu katuse alla oli nihkunud, käidi kamina juures. Lõpuks, kui pidu ammu läbi oli, helistas aia tagant Maikel. Nohjah. Aga kinki sain ka! 😀

Pühapäeval sõitsime rulluiskudega ja põdesime ebapohmakat. Ei saa üldse aru, millest see pühapäevane enesetunne tuli. Äkki inertsist? Et noh, organism on harjunud pärast pidu põdema ja siis põeb ka põhjuseta. Kummaline.

No ja saabki ring täis — eile tegi Before Sex ilma Paulita proovi, et Hansapäevade repertuaar meelde tuletada. Tuli meelde küll, aga ilma trummarita on ikka kuradi keeruline kokku mängida. Ei ole seda fiilingut, noh. 😉 Pühapäeval kõik Hansapäevadele näppu viskama! 🙂

…with a rebel yell…

Phuh. Tööl on nii töine, et pole jõudnud siia ammu midagi kirjutada. Elagu klišeed.

Igatahes, mõned märksõnad:

  • Sünnipäev. Jah, olen hilinenud. Ligi 4 kuud juba möödas õigest päevast, aga pidu on ikka pidamata. Niisiis – keda ma kogemata isiklikult kutsunud pole, aga kes ikka tulla tahaks, siis 07.07.07 alates 16:00 toimub Värava 11 hoovis ilma alkoholi ja tubakata grillchill.
  • Laulupidu. Väga lahe oli jälle rongkäigus marssida ja pulli teha ja ühendkooris laulda. Ja siis väidab Õllesummer end suurimaks festivaliks? Kahtlen sügavalt selle väite tõesuses.
  • Before Sex. Esineme 15.07. Tartus Hansapäevadel. Kes veel kuulnud pole, tulgu sinna! 🙂