…võitlusest viimasest kerkib päev…

Estonia ooperilava — tehtud!

Ehk siis eile õhtul TTÜ 90 galakontserdil meeskoori ridades. Võimas! Peen! Hulljulge…

Kes teab, saab aru. 😉

…tõe ja õiguse kuulutaja…

Tähelepanu! Tulemas on kevadkontsert!

…get your motor running…

Oh, kui vaid kõik hommikud oleksid sellised nagu täna. Lõpetasin hommikusöögi 8:21 ja juba 8:30 ootasin kontori juures värava avanemist. Mis ummikud? 🙂

Kuidagi… mingi kevadväsimus on vist peale tulemas. Koor ja 2 bändi tunduvad jube suure koormusena, kuigi viimasel ajal pole peale proovide isegi midagi eriti toimunud. Selles ilmselt ka probleem – kui toimuks, oleks põnevam! Uusi lugusid pole ka kirjutanud, kuigi ideid tundus vahepeal lausa hulgi tulevat. Ohjah. Vaja mingi hetk leida mahaistumiseks ja ideedest lugude valmiskirjutamiseks, võib-olla siis tundub elu jälle ilusam. 🙂

Aga üldiselt: Neljapäev leidis uue proovika (aga vaikselt otsime ikka edasi, sest ruum võiks rohkem “oma” olla) ja Üheksas elu otsib uut nime. Andke tuld, ideegeneraatorid!

…with a rebel yell…

Phuh. Tööl on nii töine, et pole jõudnud siia ammu midagi kirjutada. Elagu klišeed.

Igatahes, mõned märksõnad:

  • Sünnipäev. Jah, olen hilinenud. Ligi 4 kuud juba möödas õigest päevast, aga pidu on ikka pidamata. Niisiis – keda ma kogemata isiklikult kutsunud pole, aga kes ikka tulla tahaks, siis 07.07.07 alates 16:00 toimub Värava 11 hoovis ilma alkoholi ja tubakata grillchill.
  • Laulupidu. Väga lahe oli jälle rongkäigus marssida ja pulli teha ja ühendkooris laulda. Ja siis väidab Õllesummer end suurimaks festivaliks? Kahtlen sügavalt selle väite tõesuses.
  • Before Sex. Esineme 15.07. Tartus Hansapäevadel. Kes veel kuulnud pole, tulgu sinna! 🙂

…olen narkomaani sua hengittäen…

Polegi siia jälle ammu midagi kirjutanud, seega on aeg järjekordseks kokkuvõtteks üsna küps.

  • Kevadkontserdid läksid tõusvas joones, vähemalt minu lavafiilingu järgi. Samas oli Tartu ja Tallinna vahel meeletu kontrast nii toimumiskohas kui üldises lavapaigutuses, seega ei saaks esimest viimase kahega üldse võrreldagi. Viimane, 5. mai kontsert, jäädvustati ka DVD peale, mis lähinädalatel ehk isegi hankida õnnestub.
  • Möödunud kolmapäeval sain teada, et mu katseaeg WM-datas lõppeb varem. Põhjus selles, et ma jõudsin ennast analüüsides arusaamani, et programmeerimine ei ole minu tulevik. No ja siis see, et ma nimetatud tulemust ka Jaagole mainisin. Igatahes olen ma reedest alates vaba ja käesolev nädal möödub töövestluste tähe all.
  • Neljapäeva koosseis ja stiil on pidevas muutumises. Pärast seda, kui Lauri (fretless) bassi haaras, tundus mõningates lugudes harmooniast puudu jäävat. Appi tuli Jaakobus (akustiline kitarr ja süntesaator). Loodetavasti esineme jaanilaupäeval.
  • Eile tõmbas Doris mu teise tarkusehamba välja. Kui eelmisega läks 45 minutit, siis nüüd piisas umbes viiest. Valuvaigisteid polegi enam väga vaja. Soovitan Dorist kõigile, kel vähegi hammastega probleeme! 🙂
  • Ja nüüd kõige tähtsam: Kadiga sai vahepeal 4 kuud täis! 🙂

Ja homme, kui veab, panen siia paar uut lugu ka üles. Selle aasta esimesed, noh.

…it’s a long way to the top…

Väike meenutus Before Sexi esimesest lavakogemusest (minu vaatenurgast):

Natuke enne lavaleminekut küsis Jaan, kas me oleme valmis kohe pärast viimase punditutvustuse (kes teab, see teab) lõppu peale minema. Mina ja Pent vaatasime teineteisele otsa ja ei näinud eriti põhjust ära öelda, kuigi ülejäänud bändi kuskil näha polnud. Et noh, küll nad siis kuulevad ja tulevad ka. Kuulutati meid siis Tehnikaülikooli Akadeemilise Rokkbändina välja ja ronisime lavale. Siinkohal suur tänu Kaupole õlle eest — seda oli vaja.

Lavale jõudes oli puudu… Boga. Lootsin, et jõuan tekkinud segaduses kiiresti tualettruumi väisata, kuid paanika ja ajanappuse sunnil suri see idee eos.

-Kas te olete valmis?!?
-Jaa!
-Meie veel ei ole!

Minut-paar veel, Boga ilmus välja ja saimegi alustada. Let me entertain you. Publik tantsis ja sõnad ei läinudki sassi! 🙂 It’s a long way to the top… ja rahvast tundus saalis juba kõvasti vähem olevat. Pole ime, neid oli seal üle tunni kinni hoitud, suure osa ajast täitis lavaesist ka päris tugev väävlisuits. Aga noh, mis seal ikka, pühendusime andunud fännidele, kes lava ees kargasid ja näppu viskasid. Eye of the tiger lubas mul end oma kostüümis eriti koduselt tunda ja Pent-Boga poksikinnastega sihikule võtta. Õnneks olin antud loos taustalaulja rollis, muidu oleks ehk keskendumine natuke paigast ära läinud.

Autiotalo esimeses refräänis oli vahepeal veel hõredamaks jäänud publikut siiski lavale kuulda ja loo lõpuks tundus, et baarid saavad oma tööga hakkama — saal hakkas tasapisi jälle täituma. Jumpis olin üsna eksinud — Boga laulis ja mina üritasin vahepeal Butt-headilikult “höhö” teha. Pluss siis muidugi see, et sain refräänis “Jump!” karjuda.

Siis jõudis kätte see koht, kus ma mitu lugu järjest soolotada sain. Sunshine of your love oli küll ühest küljest natuke piiratud hääleulatuse ja teisalt hajameelsuse tõttu pisut… segane. Ja noh, siis lõpetati lugu pärast soolot, enne salmide kordamist, ootamatult ära ka. Aga publik sellest ju ometi aru ei saanud ja rõkkas rõõmust, kui järgmiseks veel üks tuttav tantsulugu (Light my fire) kõlama hakkas.

…and then I saw her face! Publik oli tõepoolest täies elujõus lava ette tagasi jõudnud. Lava oli koduseks muutunud. Kõik laabus. Küsisime retooriliselt, Should I stay or should I go? Loomulikult taheti, et me jääksime. Isegi Johnny B. Goode ei hirmutanud meie vaprat publikut! 8)

Lisalugu, Rebel Yell, nõuti meilt ka välja. Selle alguses sain pisut poolikult ka staaritseda — tegin õlletopsile põhja peale ja virutasin ta täpselt ajastatud jalalöögiga publikusse. Täielik staaritsemine oleks olnud sama trikk täis või pooltäis topsiga.

Kõik. Või noh, mitte päris. Bänd sai igalt poolt kõva kiituse osaliseks. Vägagi õnnestunud debüüt! Aitäh teile, Jüri, Pent, Mihkel, Siim ja Paul! 8)