Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Grupikas null: elu enne (ehk 2 nädalaga nullist lavale vol. 2)

Nagu iga kahe aasta tagant kombeks, korraldas meeskoor jälle maskiballi. See ei olnud mingi suvaline maskides ringiaelemine, vaid võimas 700+ osalejaga pidu läbi Kultuurikatla 6 korruse. Ja nagu kaks aastat varemgi, korraldasime meie (eksperimentaal-piibuteater) sinna ühe korraliku eksperimentaal-minimuusikali. Kiidusõnu kuulsime siit- ja sealtpoolt (mis ei tähenda, et me neid veel ja veel ja veel ei tahaks kuulda), aga nüüd, umbes-täpselt aasta hiljem, on aeg oma räpane pesu avalikkuse ette tuua ja köögipool teie takseerivate säravvalgete kinnaste kontrollida anda. Ei, ärge päriselt katsuge. See lima ei hooli kinnastest, vaid söövitab luuüdini välja.

TL;DR? Keri postituse lõppu, seal on üks link ei ole mitte midagi põnevat.

Udune vaade kõrgelt.

Oleme ausad, ega me päriselt 2 nädalat enne pidu oma uue muusikali peale mõtlemist ei alustanud. Korra käisime ikka varem ka Margoga saunas ja põrgatasime ideid. Kui eelmine number sündis põhiliselt T-Teatri originaalteose fragmendist, siis nüüd oli Margole reisi ajal silma jäänud üks Jaapani erootiline romaan. Ja … lõpuks kasutasime me sealt umbes-täpselt ühtainsamat peatükki, mis samuti omajagu mugandus, et meie konteksti sobituda.

Kontekst? Kogu peo teema oli seekord “Vee maailm,” seega ujus kuskilt välja kruiisilaev. Ja see, et tegu võiks olla tunamulluse tüki eel-looga (prequel, et kõigile selgem oleks). Järg on nagunii T-Teatri esituses juba lavale jõudnud. No ja milliseid tegelasi me sealt jälgida võiks? Eks ikka Heli ja Tarvo, kelle paarisuhe (eriti meie versioonis) vägagi ebatõenäoline tundus.

Läheme jälle kronoloogiliseks ära.

Prelüüd

26. jaanuar 2015

On selgunud, et seekordne Maskiball toimub ilmselt Kultuurikatlas. Vaja ruume üle vaatama minna, aga keegi peale Vahuri ei saa.

7. veebruar 2015

Vahur saadab pilte ja juttu ruumide võimalikust jaotusest. Kellelegi meist ei tundu kuigi teostatav see, et me mõne teise pundiga ruumi jagaksime. Niikuinii on meil multifunktsionaalne kava: teatrietenduste vahepeal mängib DJ, baar on avatud kogu aeg.

13. veebruar 2015

Margo annab teada, et Eventechist saab tasuta vaibajääke. Need jõuavad minu juurde kuuri, kus nad ligi 2 kuud lihtsalt ootavad. Aga vägevad  vaibad olid — nii lillat ruumi polnud kellelgi teisel!

18. veebruar 2015

Käime Kultuurikatla avaüritusel ruumidega tutvumas. Kuigi pole veel selge, mis ruum meile jääb, valime endale meeldiva välja ja mõõdame ära. Silma järgi paneme ka poodiumid mõttes paika, millest Vahur hiljem täpse joonise teeb. Kommentaar ehituspäeval: “Teie ruum oli ainus, mille tellimus kardinaalselt ei muutunud.”

20. veebruar 2015

Saame infot Kultuurikatlas kasutada oleva mööbli ja poodiuminduse kohta. Mida me sellega peale hakkame? No eks Vahur saab täpse joonise teha, mis muud. Kuigi see on endiselt lahtine, kas me ikka saame selle ruumi.

23. veebruar 2015

Toimub järjekordne “Bassid baaris,” kus Margoga põgusalt ka etenduse võimalikku sisu arutame. Detailidesse ei lähe.

Vahepeal on kuu aega lünka. No eks selle jooksul idee kuidagipidi küpses ka, aga konkreetsemaid samme ei olnud. Või kui olid, ei fikseerunud nad kuupäevaliselt.

Asi läheb konkreetseks

20. märts 2015 — 15 päeva esietenduseni

Koosolek Margo juures, eesmärgiga etenduse sisu valmis visandada. Hilinen, sest mul on impro ja ei saa ju enne tagasisideringi ebaviisakalt ära joosta. Kui lõpuks kohale jõuan, on algus juba selge — Heli (Randar) tuleb alguses kabareenumbriga lavale, tekib mingi täiesti ebatõenäoline flirt/märkamine Tarvoga (mina). Muuhulgas käib läbi idee laevahuku hetkeks “My Heart Will Go On” sisse tuua. Ja ka see, et kui eelmine kord tegime Bondi, võiks seekord ka teha.

22. märts 2015 — 13 päeva esietenduseni

Margo pakub välja esialgse laulude nimekirja:

  • Lana Del Rey – “Young and Beautiful” või “Video Games” (kabaree)
  • Karl-Erik Taukar – “Vastupandamatu” (fragment)
  • Celine Dion – “My Heart Will Go On” (algus)
  • Curly Strings – “Kauges külas” (jäämäe otsas)
  • Tujurikkuja – “Olla eestlane on halb” (kodustseen)
  • Paul McCartney & Wings – “Live and Let Die” (kuigi pigem GnR versioon)

24. märts 2015 — 11 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. 5 laulust 4 saavad esimesed tekstialged, aga tervikust on asi kaugel. Heli kabareenumbrile, mille sõnadega kõige kaugemale jõuame, on plaanis ka tantsuseade. Aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Proovin Heli rolli Mirjamit ära rääkida, aga ei õnnestu — liiga palju tööd.

Vahur tegeleb samal ajal lavakujundusega, arutame ka ruumi paigutust.

26. märts 2015 — 9 päeva esietenduseni

Kolin tekstid Google Docsi, sest nii saavad kõik asjaosalised (okei, mina ja Margo) neid jooksvalt muuta ilma e-kirjadega edasi-tagasi kolistamata. Margo täiendab faili, paneb kõrvuti tulpadesse uue ja originaalteksti.

27. märts 2015 — 8 päeva esietenduseni

Hommikuse inspiratsioonipuhanguga kirjutan valmis mõnusalt üle võlli sissejuhatava teksti ja umbes pool esimest laulu (Heli osa). Õhtul tekib alge ka Tarvo poole jaoks. Margo juhib tähelepanu asjaolule, et keegi meie pundist peaks ka pangateemaga tegelema (et peolised ikka meie baarist ka midagi osta saaks).

28. märts 2015 — 7 päeva esietenduseni

Imbi sünnipäev. Margo kirjutab Jareku šedöövrile (“Olla eestlane on halb”) esimese portsu uusi sõnu. Ei ole üldse lihtne materjal, millega tööd teha. Võtan tuld, teen rütmis mõned korrektuurid ja kirjutan valmis praktiliselt kogu kapteni laulu. Mitte küll lõpliku versiooni, aga siiski.

29. märts 2015 — 6 päeva esietenduseni

Vahur käib pundijuhtide koosolekul (Margo ei saa Superstaari ülekande pärast osaleda) ja annab märku, et meie jookide nimekirja oleks juba hädasti vaja. Ühtlasi palub kõigil reede vabaks teha, et lava ehitama saaks hakata. Muidu ei ole ju kuskil lavaproovi teha, eks. Mina korrigeerin pisut esimest laulu ja jätkan Tarvo rolli väljakirjutamist. Meil ei ole siiani Heli uut häält, sest kokkulepped ei pea ja üldse on ilge jama.

30. märts 2015 — 5 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. Heli kabareenumbrile on plaanis ka tantsuseade, aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Vaikselt hakkab sündima mõte, et viimase laulu (“Live And Let Die”) võiks teha hoopis “lisapalaks,” mis seob eellugu järgmise (st 2 aastat varem lavale toodud) tükiga. Sünnivad ka vastavad laulusõnad.

31. märts 2015 — 4 päeva esietenduseni

Margo annab mõtte, et kapteni laulu refrään võiks märksa morbiidsem olla. Mõeldud-tehtud: “Koos nüüd põhja lähme, te pilke enam iial ei näe me, saabub külm ja jäine surm.” Mõnus. 🙂 Tekst hakkab juba lõplikku vormi võtma, aga räpp on veel puudu. Siiani lootsime Genkaga kontakti saada, plaaniga tal see täis improviseerida lasta, aga nüüd vist enam ei jõua. Plaan B-d on vaja.

1. aprill 2015 — 3 päeva esietenduseni

Hommikul näen räpi esialgset teksti, mille Margo ja Annely valmis on treinud. Samas tekib mul vallatu mõte kutsuda räppima hoopis Airi Allvee. Kiire kõne: ta on nõus! Olgu, tal on küll kella kümneni õhtul proovid ja etendused ja mis kõik veel, aga pärast kümmet saaks räppima tulla küll. Huhhuh.

2. aprill 2015 — 2 päeva esietenduseni

Räpp vormub öösel peaaegu lõplikuks, nagu ka kõik muud tekstid. Ja üsna napilt, sest õhtul juba salvestamegi. Päeval käib Siim Tarvo osa sisse laulmas ja õhtul tulebki Airi seda va vanatädi osa sisse räppima. Ongi kõik juba peaaegu valmis? Või noh, peaaegu. Koori on ka vaja. Ja naispeaosa. Pluss see, et Taukar on vahepeal küll kapteni teksti sisse laulnud (see valmis ühena esimestest), kuid fono meil selle taustaks pole.

eluonilus

3. aprill 2015 — päev enne esietendust

Kuusk saadab pilte meie ülivingetest roosadest V-kaelusega piibuteatri-särkidest. Ühekordseks kasutamiseks, sest trüki asemel on särgi peal kleepsud [, mis juba peo jooksul maha hakkasid kooruma].

Lõpuks jõuame ka Kee Abeli seatud avanumbri koreograafia harjutamiseni. Õigemini treeninguni, sest tegu pole üldse lihtsa pähkliga. Õnneks on meil poisid tugevad ja kannavad välja (kuigi eks natuke kostab alguses ka vingumist, et Randar (Heli) on raske). 😉

Rääkides Helist, teeb tema häält meil nüüd siis hoopiski Rosanna Lints, kes tabab märki suurepäraselt — pärast sõnadega tutvumist ja esimest läbilaulmist anname üheainsa suunise (“võiks olla rohkem kabaree”) ja tulemus on puhas kuld. Pärast laulame kuuekesi — Imbi, mina, sünnipäevalaps Annely, Margo, Karolin ja Ilja — sisse grande finale kooripartii. Olgu, Margo hoiab pigem küll mikrist eemale, sest keegi peab ka nuppe vajutama, aga hinges on ta meiega. Vahepeal suhtlen Taukariga, kes sõidab koos bändiga kuskile linnast välja esinema, aga lubab siiski “Vastupandamatu” esialgse demo fono meile saata. Saangi Ericult e-kirjaga wav-faili, aga see on TEISES TEMPOS! Mis seal ikka, proovin kätt endale suhteliselt tundmatu tarkvaraga, pusin natuke ja … ah, petab ära küll.

piibus2rk

4. aprill 2015 — esietendus + 4 kordusetendust

Olemas. Ma tõesti ei mäleta, millal me selle kõige käigus veel proove teha ja oma tükki lavastada jõudsime, aga kuidagi see kõik laabus. Tulemus? Taaskord maskiballi üks populaarsemaid atraktsioone. Kõik linnukesed on olemas — mehed mängivad naisi, muusika, seks, kruiisilaev, jäämägi. Ja seda kõike jälle napilt enne tähtaega. Aijah, maskiballi avapauk jääb mõningatel meist nägemata, sest piibuteatri heli-, valgus- ja videosüsteemid on ka ju vaja töökorda saada.

Aitäh kõigile kaasteelistele (aga eriti Margole)! Ma jälle ei ütle, et lõpptulemust siit näha saab. St ametlikult sai seda näha ainult maskiballil, ausalt ka.

Ja kui sind huvitab, siis järgmine maskiball toimub juba 2017 — tõenäoliselt 2. aprillil. Küsi minult pileteid näiteks veebruaris. Märtsis võivad teised juba otsa saada.

“Anna hoogu!” ehk 4 kirja, millega ma meeskoori Hooandjasse meelitasin

Lubasin, et jagan oma motiveerivaid kirjutisi? Lubasin. Teen ära ka.

Kõigile, kes meile hoogu andsid — olgu siis meeskoorist või mujalt — aitäh! Varsti saavad teie eksklusiivmeened ka valmis ja siis on pidu. 🙂

Kuna lõppenud hooajal oli minu amet meeskoori juhatuses “Kroonik 2 (turundus)”, tegelesin, noh, turundusega. Antud projekti juures tundus, et turundada tuleb eelkõige sissepoole.

22. mai, esimene kiri: “Tänavuse kevadkontserdi DVD/BR ainult Hooandjast!”

Hei!

Seoses seekordse uuendusliku lähenemisega ei toimu kevadkontserdi DVD koorisisest müüki. Poes ka ei müüda. Ainult Hooandjas ja ainult piiratud ajal. Aga see-eest tuleb seekord ka BluRay neile, kes eriti head kvaliteeti tahavad.

Ehk siis:

  • Kui sa tahad endale koju kustumatut mälestust tänavusest kontserdist, anna hoogu!
  • Kui sa tahad, et Kvartett64 sinu poolt valitud ajal ja kohas laulu lahti lööks, anna hoogu! (NB! Selle eksklusiivse pakkumise saab ainult kõige kiirem reageerija, nii et anna aga krediitkaardile valu!)
  • Kui sa fännad oma koori ja tahad seda teistelegi näidata, anna hoogu!

Lisaks on saadaval igasugu muud toredad auhinnad ja ka eelmiste kontsertide salvestised.

Hoogu saab anda 18. juunini siin: http://www.hooandja.ee/projekt/tehnikaulikooli-akadeemilise-meeskoori-kevadkontserdi-uni-salvestus

Loomulikult kutsu ka oma sõpru üles hoogu andma. Saadaval on sellist kraami, millele kooriväline isik muidu naljalt ligi ei saa! 🙂

garf
bs
PS: Kui mõni su sõber kontserdile tulemata jättis, sest kumbki aeg ei sobi, suuna temagi hooandjasse.

Nonii, avalöök tehtud. Saan ka mõned täpsustavad küsimused, millele ma alguses üldse vastatagi ei tahaks, aga siis muudan taktikat ja lähen konkreetseks.

Umbes-täpselt samal ajal postitab Alan ka Facebookis meeskoori lehele vastava info: https://www.facebook.com/meeskoor/posts/816444151716360

Hooandjas läheb aga … aeglaselt. Näiteks hetkel on 1600€ eesmärgist on koos juba tervelt 6 eurot!

26. mai, teine kiri: “Veel hooandjast: loe kindlasti lõpuni!”

Hei!

Tuletan veelkord meelde, et tänavuse kevadkontserdi DVD on saadaval AINULT hooandja kaudu. Küll aga saab seekord valida DVD ja BluRay vahel, sest tegu on ikkagi HD-salvestusega.

Miks hooandja projekt tehti?
Põhjuseid on mitu:
1) Kevadkontserdi eelarve ei kanna kogu seda ilu välja. Ja üldse on meil juba pikemat aega salvestus kontserdi eelarvest lahus hoitud. Jah, ERR toeas meid bussi, kaamerate ja 4 operaatoriga, aga meil endal tuleb kinni maksta ülejäänud 4 operaatorit, steadicam (see äge traksidega kaamera, mis mööda lava ringi tuiskas) ja kraana. Viimasest kahest salvestusid ilmselt kõige ilusamad kaadrid üldse.

2) Et DVD/BluRay oleks kättesaadav ka väljaspool koori. Ehk siis pakkuge seda võimalust kindlasti kõigile, keda te ise kontserdile kutsusite. Eriti neile, kes oleks muidu tahtnud tulla, aga kuupäevad ei sobinud.

3) Võimalus teha midagi enneolematut. Okei, NSSS küsis ka Hooandjast raha ja helikandjate toetuseks on varemgi koorid kogunud, aga sellist kontserdisalvestust pole veel varem Hooandja kaudu rahastatud.

4) Laiem kõlapind Kevadkontserdile ja koorile üldse. Cherry kaudu jõuame juba päris paljudesse postkastidesse. Hooandja projekti on lubanud promoda ka TTÜ turundus.

Okei, aga mida ma siis nüüd tegema pean?
Näita, et sa oled mees! Jaga ja toeta! 🙂

Lisaks on kõige vingema paketina võimalik 1000€ eest endale Kvartett64 esinema saada. Kas sa riskid oodata, kuni keegi teine selle su nina eest ära napsab?

garf
bs

“Näita, et sa oled mees!” on hädisevõitu katse korrata kontserdi aftekal üsna hästi toiminud üleskutset: “Kes on MEES, tuleb praegu minuga kaasa Margole appi!” Aga natuke vist siiski mõjub. 🙂

Aeg läheb ja toetusi tilgub vaikselt juurde. Eesmärk ei ole veel täis, seega on aeg viimaseks jõupingutuseks.

10. juuni, kolmas kiri: “Telli {UNI}, toetad koori! (9 päeva jäänud)”

Hei!

Lühidalt: kliki linki (http://bit.ly/unehoog) ja vali endale sobiv toetuspakett välja. Jaga linki ka oma sõpradega, kellele ka kõigile kindlasti hea {UNI} meeldib.

Ja nüüd kõigest lähemalt. Audiovisuaalset konservi (omal valikul kas DVD või Blu-ray) tänavusest kevadkontserdist (edaspidi {UNI}) on võimalik tellida veel ainult 9 päeva. Ja siis ei saa seda enam mitte kuskilt. Finito. Kõik. Läbi. Ja keegi ei tohi öelda, et pole hoiatatud.

Ägedatest pakettidest, mis vahepeal lisandunud on:

  • 50€ pakett muutus. Kui algselt kuulus siia {UNI} ja 2 varasema kontserdi DVD-d, siis nüüd on mineviku asemel võimalik hoopis tulevikku investeerida — alternatiivina on valikus {UNI} ja 2 VIP-pääset jõulukontserdile! (pluss autogrammidega foto, tänamine koori FB lehel ja “Kolm piiska”)
  • Lisandunud on 350€ pakett, mida on kokku 3 tükki ja mis sisaldab õhtusööki restoranis Neikid (www.neikid.ee) meie presidendi, koorivanema ja dirigendiga. Kindlasti väga põnev seltskond ja kahtlemata väga head toidud. Loomulikult ei puudu sellest paketist ka {UNI}, 2 varasemat DVD-d või 2 VIP-pääset jõulukontserdile, koori hooajasärk, autogrammidega foto, nimeline tänu FB lehel ja salvestisel ning “Kolm piiska”
  • Publiku tungival soovil pakume nüüd võimalust tellida endale AINULT {UNI} — ja seda kõigest 15€ eest! Olgem ausad, me lausa kõhkleme, ega see pakkumine Blu-ray puhul alla omahinna ei jää. Aga no mis teha, lubadus on lubadus ja surve on surve. Õnneks ei ole keegi seda siiani soovinud ja loodame, et see nii ka jääb. 😉

Kui sa juba nii kaugele lugenud oled, tahad sa ilmselt teada, kuidas see hooandmine siis ikkagi koori toetab. Ega ma päris täpselt ei tea, aga spekuleerin nüüd metsikult. No näiteks, kui peaks juhtuma, et Hooandja projekt oma lävendit ei ületa, jääb kogu salvestamise projekt rängalt miinusesse. Ja nii võib jällegi tekkida olukord, kus värskelt kinnitatud juhatus peab eelarve tasakaalustamiseks drastilisi meetmeid kasutusele võtma, näiteks õlle hinda tõstma! Et seda ei juhtuks, anna hoogu! 🙂

garf
bs

Kirja lõpus lähen juba ähvardavakski, aga üritan seda siiski veel huumori taha peita. Tagasisidena saan paar kiitust korraldustiimi seest ja ühe küsimuse, mismoodi see Hooandjast tellimine siis ikkagi käib. Tõsi, ühtegi kasutusjuhendit pole keegi teinud ega postitanud.

Projekt saab oma rahalise eesmärgi täis, aga minus on juba üsna tugevalt juurdunud kahtlus, et koor pisut magab ja ei näita kaugeltki täit potentsiaali. Ei piletimüügis ega ka Hooandja kampaaniat reklaamides. Nagu see kõik olekski ainult paari mehe vedada. Ja just sellepärast võtan ma lõpuks riski õrnahingelisemate lauluvendadega tülli minna ja saadan välja viimase kirja.

18. juuni, viimane kiri: “Mis su vabandus on?”

Hei!

Täna on viimane võimalus hoogu anda: http://bit.ly/unehoog

Kui sa pole veel hoogu andnud (või veennud oma sõpru-sugulasi seda tegema), siis miks? Mis su vabandus on?

Kas sa oled panustanud meeletult (une)aega lõpp-produkti valmimisse? Õpetanud teistele laule, kirjutanud sütitavad tekste, pidanud pingelisi läbirääkimisi, müünud meeletult pileteid vms? Kui jah, siis on kõik okei. Sina ei pea end süüdi tundma.

Või on probleem selles, et raha pole? Juta (nimi muutmata) kurtis sama, aga andis ikka hoogu. Ja jagas sõpradele ka. Vaatamata sellele, et remont käib. Ja et tema kontakt Meeskooriga on üsna põgus — ta on ainult kahel kevadkontserdil publikus olnud. Sinu kontakt on ju märksa sügavam ja isiklikum, ei? Kui muidu ei saa, küsi lauluisalt. Kui lauluisalt ka ei saa, noh, siis on see ka okei. Ära sina ka end süüdi tunne, sa vähemalt üritasid.

Kui sa end eelkirjeldatud stsenaariumides ära ei tundnud, küsin veelkord: Mis on SINU vabandus? Minule kirjutama ei pea, lihtsalt mõtle see enda sees välja.

Aa, tegime viimaseks päevaks spetsiaalse video ka. Eriti võimsa ja ilusa. Vaata siit: http://youtu.be/Rm8uCUd_fC8

garf
bs

Vaikus eetris. Mitte keegi ei vasta. Küll aga näitab Hooandja päeva lõpuks sellist pilti:
80 hooandjat; 2453€ kogutud 1600€ eesmärgist

80 hooandjat on igatahes rohkem, kui mehi laval. Ehk siis iga mehe kohta vähemalt üks hooandja (või ta ise) ja siis veel mõned. Ma olen endiselt seda meelt, et potentsiaali olnuks enamaks, aga positiivne tulemus on positiivne.

Aitäh veelkord kõigile hooandjatele! 🙂

Kuidas tuli {UNI} ehk järjekordne viimase hetke ime

Kolme nädalaga nullist muusikalini, kahega (loe:ühega) nullist vaheklippideni. Müstilised tehnilised probleemid. Ettenägematud olukorrad, kus kõik mehed lavale ära ei mahu. Kõike on justkui olnud, aga tänavuse närvipingega ei anna meie varasemaid juhtumisi võrreldagi.

Alustame aegsasti

Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, ei ole ma viimastel aastatel oma rollist kevadkontserdi sünnitamise juures päris täpselt aru saanud. No ütleme “konsultant” ja loodame, et on piisavalt selge. Seekord olin ma kindlasti kaasatud ka koori turundusinimesena, ehk siis minu ülesannete hulka kuulus suhtlemine reklaamiagentuuriga ja erinevatesse kanalitesse info ettevalmistamine.

Plakati tellin varakult, veebruari lõpus. Ehk siis 3 kuud enne kontserti. Selleks ajaks on meil ka kinnitus, et külalisesinejad on koostööst huvitatud ja varsti saame kokku. Esimesed kavandid saabuvad meieni 10. märtsil. Aga kinnitada neid ei saa, sest plaanid pole veel lõplikult paigas. Ja siis tabab meid šokk — esimest korda meeskoori ajaloos on külalisesinejatega läbirääkimised . Ametlik põhjus: “Olemasolev materjal ei haaku piisavalt kontserdi kavaga ja uue kirjutamiseks/õppimiseks pole aega.” Tegelikku põhjust ei tea siiani. Teooriaid on, aga las need praegu jäävad.

Otsingud ja paanika

Kuna esialgsed staarid oleksid tulnud koos oma materjaliga, mis kuidagi lõtvade traagelniitidega muusikalise kava vahele sobitub (viimastest aastatest ei meenugi vastupidist näidet), on meil korraks ideed otsas. Soov on selge — kaks naisnäitlejat, sest kontrast on tore ja millest need mehed ikka unistavad. Aga tundub, et ükski näitleja ei taha nii viimasel hetkel (~kuu enne sündmust) improviseerima tulla. Harrastus-improteatri poole ei julge me aga veel pöörduda. T-teater on ka huvi üles näidanud, aga me oleme ikka sellised aravõitu mehed ja tahame ainult kindla peale välja minna.

Niisiis otsime paaniliselt stsenaristi. Sest vastutus on suur — ETV abiga on plaanis teha ülesvõte, millest parimad palad ka eetrisse jõuavad. Kirjutada oskavate inimestega on aga järgmine probleem: kes on välismaal, kes tööga hõivatud, kes 2 nädalat magamata (eks ikka kuklasse jõllitavate tähtaegade pärast).

Lõpuks Margol siiski näkkab. Saame kätte esimese stsenaariumimustandi, mis enam-vähem sellisena lõplikuks jääbki. Kuna ka näitlejatega on selleks hetkeks põhimõtteline kokkulepe olemas, kujutame esimesel lugemisel vaimusilmas ette, kui hästi antud tekst just nende suhu passib. Paraku ei saa nad ise sellest lugemisest osa võtta ja nii me oma fantaasia peale toetudes tunnemegi, et kõik on lõpuks hästi.

Siis aga saabub kontserdinädala esmaspäev, näitlejad võtavad teksti esimest korda kätte ja … kriis. Teksti on liiga palju, osa sellest ei tundu enam eriti naljakas (stress võib oi-kui-hästi huumorit tappa), helirežissöör kuuleb mingitest ideedest esimest korda (ja on õigustatult pahane), … Aga vähemalt on elektriga seekord kõik hästi! Nojah, ekraane ka ei ole. Välja arvatud need mustmiljon, mis pühapäevase kontserdi ajal ERRi ülekandebussis helendavad.

Kõik laabub

Igatahes, tiimitööna õnnestub näitlejaid siiski veenda, et kõik läheb hästi ja natuke on vaja lihtsalt veel viimase hetke eeltööd teha. Koorist (!) tuleb initsiatiiv korraldada üks lisaproov, et tantsud-laulud ikka korralikult selged oleksid. Ja neljapäeval toimubki kontsert. Vaatan saalist, on naljakas küll. Ja ilus. Grete, kes mu kõrval istub, saab endale peaaegu permanentse tibutagi.

Pühapäevaks valmib ka improviseeritud kavaleht, et leevendada ekraanide puudumist. Mitmel varasemal kontserdil, noh, kuvati ekraanidele laulude ja autorite nimesid, eksole. Ja ometi küsis reklaamibüroo minult juba reklaami kujundust tellides (s.o. 3 kuud varem), kas tahame kavasid ka.

Pühapäevasest kontserdist ma väga palju ei mäleta — olen hommikust peale rakkes, aitan Margol operaatoritele töölehti ette valmistada ja režissööri assistendil režiiplaanis järge pidada, et õige kaamera õigel hetkel õiget asja õigesti filmiks. Aga noh, esimene kord ja ega see tulemus just suurepärane ei ole. Järgmine kord on vähemalt ühe korra kogemus ees.

Ahjaa, miks mind laval ei olnud? Sest semestri kohalkäimisprotsent jäi paar nädalat enne kontserte õige napilt alla kuuekümne.

Järgmises postituses avan natuke meie Hooandja kampaania tagamaid. Eriti seda, milliste alatute võtetega ma meeskoori iseendale hoogu andma meelitasin.

Ära maga und maha!

Ammu pole midagi kirjutanud siia. Ideid on küll, aga nende küpsetamiseks napib aega. Ja nüüd siis avastasin, et üks idee on märkamatult juba täitsa küpseks saanud. Vaat’ et lavaküpsekski. Järgneb peatselt saabuva kultuurisündmuse reklaam.

TAM_UNI_2014_636x900_pix_veebi

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kevadine kontsertetendus “Uni”

Unistamine on ainus töö, mis toidab. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor toob oma kevadise töö viljad juba õige pea kõikide oma sõprade ette.

Kontsertetendus “Uni” jõuab Estonia kontserdisaali lavale neljapäeval, 22. mail ja pühapäeval, 25. mail. Kuulamisnaudingut pakuvad vanemad ja uuemad kodumaised kooriteosed Gustav ErnesaksaVeljo TormiseCyrillus KreegiMart Saare ja teiste autorite loomingust. Lisaks sisaldab kontsert spetsiaalselt meie koorile valminud Mari Vihmandi verivärsket laulu “Tule, uni, uksesta” ja põnevat valikut välismaisest muusikast.

Unenäolise atmosfääriga humoorikaid vahepalasid esitavad Eva Klemets (Teater NO99) ja Merle Palmiste (Eesti Draamateater).

Kandlel Laura Lindpere
Orelil Toomas Trass
Timpanil Vambola Krigul

Dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis
Tantsuseadja Kristin Pukka
Helirežissöör Tanel Klesment
Valgusmeister Ringo Muhhin (Eventech)

Piletid leiad Piletilevist: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/koorimuusika/uni-kevadine-kontsertetendus-2014-tehnikaulikooli-akadeemiline-meeskoor-33221/

Ära maga und maha!

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

Aastakokkuvõte 2012

Mis siin pikalt keerutada, hakkame kohe kuude kaupa minema.

1. kvartal (jaanuar … märts)

  • ASA: Alustan tööd Eesti Energia tiimis testijana, plaaniga kasvada välja tiimijuhiks. Arenguvestlus. Talvepäevad Kiidil, öösel mõõdetakse naabertalus -36 kraadi. Auto saan pika piinamise peale käima, aga ise jään nädalaks ajaks koju põdema. Sõidame EE tiimiga karti. Jätkame eelmisel aastal alustatud meeskonnakoolitust. Tõstan koosolekul käe, et esineda ASA nimel konverentsil Nordic Testing Days. Vaja ainult lugu, mida rääkida — ka see sünnib õigeaegselt. Käime Soomes, pärast mida kaardistan kontori Tyrkisk Peberiga: 16 kohalviibijast 3 ei taha (või soovivad, et ei oleks proovinud). Ülejäänud tahavad veel. Veider (ent täitsa minu moodi) seltskond. 🙂
  • Arvutimaailm: Suures testis IP-turvakaamerad, Ultrabookid, pilvepõhised kontoritarkvarad. Lõbus ja hariv. Saan Kalevilt hunniku pilte. Käin Garage48 Tallinn Musicul ja raporteerin. Leian, et reportaažioskus vajab veel lihvimist.
  • Koor: Toimub Kuusepuu, Metsiku Lääne stiilis. Organiseerin paljudele abivajajatele tongipüstolid, mis kohalikust kaubandusvõrgust müstiliselt haihtunud on. Vastlalaupäeval anname kampsunikontserdi Glehni Lossis. Instant hit! Algab Kevadkontserdi orgunn. Saan dirigentidelt nende visiooni, üritan paaniliselt mingit ühendavat joont sisse tuua ja ühtäkki vaatan kalendrisse: 2012! Maailmalõpp! Vahepeal esineme ka Kaubamajas.
  • Pere: Püsisuhe tiksub rekordpikkuseks, pulmade planeerimine käib. Üritame fotograafi kokku leppida, aga Sandra on paraku juba kinni. Saame Arno sessiooni pulmakingiks. Kohtume pulmaisaga. Arutame Mikuga pulmade üldist disaini, kutset ja veebilehte. Kutse tähtaeg läheneb hirmuäratava kiirusega.
  • Sõbrad: Mõned sünnipäevad (kaasa arvatud Imbi ja minu oma), veel rohkem niisama koosistumisi. Ja siis see, et Imbi auto on õhupalle täis.
  • Kool: Teen avalduse akadeemilise puhkuse lõpetamiseks ja vehin muudkui diplomitööd kirjutada.
  • Neljapäev: Proovika üür lajatab kirve selga. Kaalume edasisi variante. Anname oma seni viimase kontserdi Guitar Huntis. Akustiliselt. Ilma trummarita.
  • Muu: Mind kutsutakse ühe filmi esilinastuse algusesse meeleolumuusikat mängima. No et istun vaikselt nurgas ja plännin 5-10 minutit kitarri. Tegelikult istun ekraani ees, prožektori valgusvihus ja mängin pool tundi. Lõpuks on sõrmed valusad. Kunst. Käin ja vaatan T-Teatri etendust “Meie elu köögis.” Kolm korda. Kunst!

Aijahah. Vahetult enne sünnipäeva osalen juuksurieksamil ja loobun lokkidest. Täiesti tasuta.

2. kvartal (aprill … juuni)

  • ASA: Käin kahel koolitusel, et NTD esinemine võimalikult hästi läheks. Lähebki. Hangin kontorisse poksikoti, et testijad katkisest koodist tingitud frustratsiooni vales kohas välja ei elaks. Töötame välja esimese tarkvaratestimisest inspireeritud lauamängu.
  • Pere: Saan kätte hilinenud sünnipäevakingi ja loen edaspidi raamatuid põhiliselt e-paberilt. Otsime pulmajärgseks puhkusenädalaks (sest pulmareis toimub järgmisel aastal) kohta: sõbrad Facebookis annavad mitu head soovitust. Võtame neist ühe.
  • Koor: Leian kevadkontserdile õhtujuhi: Tanel Saar. Ja noh, kevadkontsert toimub. Edukalt, võiks öelda. Ise kahjuks lavale ei jõua, vaatan rõdult ja hoian raadiosidet, et kõik ikka õigel ajal õiges kohas oleksid ja õiget asja teeksid. Kvartali lõpuks valime ka uut presidenti, aga lõpuks peab vana juhatus ikka teise aasta otsa tegema. Vaatamata vingumisele. Ja järjekordse metsa istutame ka.
  • Arvutimaailm: Testime suurelt mobiilsideoperaatoreid ja pilvekettaid. Ja siis tuleb suvepuhkus.
  • Kool: Saan praktika kaitstud ja diplomitöö eelkaitstud. Ja siis kaitstud ka. Jess, lõpuks ometi kõrgharitud! 🙂
  • BigBänd: Mart liitub BigBändiga. Mahume kõik koos napilt Rock Cafe lavale ära ja esindame TTÜ-d firmabändide võistlusel. Tudengid on vist infosulus, vähesed tulevad kohale. Esineme ka Mardi isa sünnipäeval.
  • Muu: Hangin sügisele mõeldes uue passi ja ID-kaardi, kaotan kohe koodidega ümbriku ära ja pean pangast uue ostma. Buble laulab Suurhallis. Väga vinge. Võtan jalgratta kuurist välja ja jõuan enne talve isegi paar korda sõitmas käia! Laulan eelmisel aastal kirjutatud sõnadele tausta, aga loo reliis lükkub viimasesse kvartalisse, et Eesti Laulule kvalifitseeruda. Uuendan oma 2006 soetatud MacBooki, kahekordistades mälu ja asendades kõvaketta SSD-ga. Nüüd on sihuke püss, et vähe pole! Alustan Rammumehe uut hooaega, seekord saan ka ekraanile.

Üsna vinge kvartal, mille jooksul esinesin esimest korda erialakonverentsil, lavastasin esimest korda midagi suurt ja tõsist (okei, natuke oli huumorit ka) ja lõpetasin esimest korda ülikooli. Aa, esimest korda osalesin (laua)mängu disainimisel ka. Rääkimata siis tele-saatejuhi rollist.

3. kvartal (juuli … september)

  • ASA: Käime kollektiivselt loomaaias, Turovski räägib väga põnevaid lugusid. Mõned jäävad meelde ka. Tähistame suve Viikingite moodi. Minust saab üle pikkade aastate jälle müügimees, samas käin korra paariks päevaks kliendi juures testimas ja saavutan meeletu kiiruse. Pikalt sellist tempot üleval ei hoiaks. Pisut on ka paanikat, et minu kolmenädalase eemaloleku ajal mingit jama ei tuleks. Pühin oma sulgpallireketilt tolmu ja hakkan Anneliga mängimas käima, hiljem liitub ka Kert.
  • Pere: 1-2-3-4! Saame sõrmused sõrme ja kolime kesklinnast Nõmmele. Ja Imbi alustab uues töökohas.
  • Koor: Eelseisev reis tekitab pingeid, kuna kõik ei lähe päris plaanipäraselt. Ladina-Ameerika värk.
  • Kool: Oot, aga … kool sai ju läbi? Jah, aga mind kutsutakse tagasi. Kõigepealt räägin avaaktusel värske vilistlasena ja mõned nädalad hiljem ka “Erialatutvustuse” loengus. Tagasiside on positiivne: nii mõnigi värske tudeng on testimise osas kohe märksa valgustatum. 🙂
  • Arvutimaailm: Testime 3 aastat vanu rüperaale. Lõbus, nagu ikka.
  • BigBänd: Esineme paljudes kohtades, muuhulgas ka mu enda koduaias. Naabrid on sillas ja tahavad järgmisel aastal uuesti.
  • Muu: MSP ja RHCP käivad Lauluväljakul, meie ka. Rammumehe hooaeg saab läbi. Järgmise hooaja teleülekannete toimumine on suure küsimärgi all. Ühtlasi käin Superstaari eelvoorus ja saan (napilt) edasi. Teatrivoorust enam ei saa. Singer-Vingeri näen ka elusast peast ära.

4. kvartal (oktoober … detsember)

  • ASA: Kirjutame vanasõnu. Teeme suurepärase jõulutervitus-video. Ja no tööd teeme muidugi ka.
  • Koor: Käime Argentiinas, Tšiilis ja Uruguays. Kirjutan sellest oma seni pikima blogipostituste seeria. Kirjanikke ei kadesta üldse, sihukse järjejutu toimetamine on päris paras töö, kuid ometi lahe.
  • Pere: Imbi peab reisi ilusti vastu. Jõulud on rahulikud, armsad, mõnusad. Jane ja Kyle külastavad meid verivorstide tegemisel ja kingituste jagamisel, vaikselt aitame neid ka pulmade korraldamisega.
  • Kool: Jah, kooli lõpust on pea pool aastat möödas, aga ikka käib edasi. Nüüd saan diplomitööd retsenseerida. 🙂
  • BigBänd: Esineme TTÜ sügisballil, kuna rektor meid toetab. Tõeline staaride paraad: Helin-Mari Arder, Hanna-Liina Võsa, Mikk Saar ja meie oma Mirjam Dede. Minu jaoks on kõrghetk paratamatult duett Heidy Tammega. Seda juba iga päev ei juhtu. Uuel aastal lubab Mart jälle rivis olla.
  • Arvutimaailm: Aasta äritelefoni valimised võidab Samsung Galaxy SIII. Selle käigus saan HTC uusi üllitisi proovida: kui hind välja arvata, on tulemus väga hea. Ja siis tuleb pomm: paberajakirjast ilmub viimane number.

Veerand kvartalit möödub Lõuna-Ameerikas. Pärast seda toibun. Nüüd olen juba enam-vähem vormis jälle. Ainult aastakokkuvõtet ei jaksa kirjutada. 🙂

Üldiselt oli väga vinge aasta. Pulmad, põnev töö, vinged muusikaprojektid, kübeke teletööd, Superstaar ja Lõuna-Ameerika. Ja isegi kui seda kõike poleks olnud, oleks aasta IKKA väga põnev olnud. Näiteks F1, mille viimane etapp väsitas juba poole peal oma sündmusterohkusega ära. Uuh.

2013, bring it! Latt on kõrgel!

Päev 21: Tagasi koju!

Hommikul veel kiire postkaartide saatmine ja kingišoping, hotellist vaja check out teha kell 10:30. Kohvrid saab õnneks hotelli jätta, kuni buss meid sealt 14:30 peale korjab. Ehk siis 4 tundi tühja aega, mis kulub imekiiresti. Raha saab ka niimoodi ära kulutatud, et 50 senti jääb veel kätte. Õigemini siis 50 centavot. Ja viimase lõunasöögi teeb Priit välja. Selgub, et poodides on tõesti võimalik dollareid normaalse kursiga vahetada: meie saime 6-ga. Ja kui postkaarte kirjutades korraks oma anturaaži silmist kaotan, on jube kõhe tunne. Selle eest tänud Uruguay tänavapättidele.

La tienda de recuerdos

Väga väsinud olek, lisaks parema jala säärekondil paistetav Uruguay rannast saadud parmuhammustus. Kohvrid pakitud, paar viimast suveniiri vaja veel sisse suruda ja kõik on reisiks valmis. Peab tunnistama, et õige pisut on isegi kahju siinsest kliimast lahkuda, aga tegelikult on koduigatsus ikka suur, pole midagi öelda. Buss lennujaama läheb 14:30, pool tundi varem jätame jätkureisi meeste-naistega hüvasti. Minu suur kohver, pungil täis, kaalub ca 15 kilo. Käsipagasisse võetav on napilt alla 8, aga tulles polnud ka pisikesest ülekaalust hullu. Check-in tehtud elektrooniliselt, sain pikema lennu koha vahekäigu äärde vahetada. Üsna viimasel hetkel ka, sest hiljem olid kõik aisle seatid juba kinni. Ja kohvrid on pagassis vedamisest korralikult räsitud.

Tagasitee

Kahekorruseline buss, istun ülemise korruse teises reas, minu kõrval Marek Sõrmus. Pudelid käivad ringi, kodutee-pidu on täies hoos. Istume bussiga ummikus, loobitakse teooriaid avariidest jms. Mulle tundub, et asi võib kuidagi siestaga seotud olla. Kellaaeg umbes sihuke.

Viva la siesta!

Check-in, toll ja passikontroll läksid ludinal. Salongi kaasavõetava kohvri kaalu kontrolliti … käsitsi. Üks meesterahvas lihtsalt katsus korra, kui raske mu pisike kohver on ja oligi korras. Homme 13:00 algab FRA-TLL lennu boarding. Kohale jõuame Saksa aja järgi kell 10, seega nii umbes 3 tundi ümberistumiseks. Pole kõige hullem ooteaeg. Ja siis 16:45 Eesti aja järgi juba Tallinnas.

In Flight Entertainment sisaldab seekord MacGyverit! Vau. Tõsiselt halb näitlemine ju. Hullem kui Stargate. Aga muidu on kõik super: istun vahekäigu ääres, minust paremal on 2 vaba kohta. Nüüd hakkab kõrval mingi jama, kaks reisijat tahavad vist kohti vahetada, kuna nende toolidel ei käi seljatoed alla. Õnneks küll mitte minu kõrvale, ma loodan.

18:25 Meelelahutus lülitatakse 5-10 minutiks välja. Sh lugemislambid. Mingi jama lennuki elektrisüsteemiga? Ahaa, restart tehti! Windows CE näitab suurelt ja punaselt oma bootloaderit nüüd kõigile. Üritan pildistada ka. Samal ajal läheneb joogikäru, võtan vist koka sidruniga ja tomatimahla. Mul on ju kaks topsihoidjat kasutada. Purseri nimi on G. Install.

18:46 Esimene ohvitser ütles just, et jõuame Frankfurti “well ahead of schedule”

18:57 Tänane esimene lennufilm: Total Recall (2012). Araabiakeelsed subtiitrid häirivad pisut ja dialoogi liiga hästi ei kuule, aga pole hullu. Vaikselt hakkavad toidulõhnad sõõrmeisse tungima. Kell on Eesti aja järgi kesköö, nii et pärast seda võikski ühe pikema une teha. Ruumi ju seekord on, jalgu ei pea vahekäiku sirutama.

20:58 Magasin veerand filmi maha, aga üks röögatus vahetult enne lõppu ajas jälle üles. Viimased 3 nädalat ümberringi kuuldud hispaania keel on nüüd asendunud saksa keelega. Ilmselgelt Lufthansa. Ehk peaks korra lennukis ringi vaatama enne lõplikku uinumist?

21:43 Vaatasin ära Big Bang Theory (mingi igivana seeria) ja panin muusikavideod mind uinutama, kui meelelahutussüsteem jälle välja lülitati. Ei tea, mis värk sellega on. Eks ma’s proovin ilma hakkama saada.

23:15 Tundub, et läheb nagu eelmisel pikal lennul, st unetult. Kui midagi taustaks mängima panna, tuleb korraks uni, aga see väga kaua ei kesta. Järgmine kord peaks pikemale lennule oma klapid kaasa võtma, need siin on ebamugavad ja helikvaliteet ei kannata ka kriitikat. Muusikavalikul pole häda, aga nautida seda nende klappidega ei saa. Isegi mitte une taustaks.

1:20 Jee, ma sain natuke magada! Proovime veel. Lennata jäänud 5 tundi, kell Frankfurdis 5:20.

2:26 Vaatan hoopiski järjekordset filmi, seekord Bollywoodi produktsiooni. Teri Meri Kahaani. Lennuk on kohe Kanaari saarte kohal.

3:28 Ma ei oska ikka lennukis üle tunni korraga magada ja nüüd juba enam väga ei saaks ka. Saabumiseni jäänud alla 3 tunni, sinna sisse jääb ka hommikusöök.

4:49 Glee. Kokpitist tuli just sõnum, et äriklassis vajatakse arsti. Hommikusöök tuleb kohe.

5:13/9:13 Lendame Prantsusmaa kohal. Frankfurt pole enam mägede taga! Ja isegi kui mõni mägi sinna vahele jääb, on lennuk ikkagi kõrgemal.

5:36/9:36 Desperate Housewives. 47 minutit maandumiseni. Klapid korjati ära ja ei saanudki sarja lõpuni vaadata. 🙁

11:15 Passikontroll ja toll sooritatud, ootame lennukit. Pooleks tunniks sai tasuta wifi ka, sellest umbes pool juba läinud. Oleme Lufthansa epitsentris. Lend peaks esialgsetel andmetel alustama reisijate pealevõttu kell 13:00 ja väljuma 13:30. Ehk Eesti aja järgi 14:30. Siiani on kõik graafikus. Juhatus peab koosolekut.

13:00 Lennukisse veel ei lasta, kuna tankimine on pooleli. Mõned saavad juba väravast läbi, aga mina jään esimeseks, kes ei saa. Vahepeal jõudsin endale mobiilse pardakaardi tellida, mida Argentiina seadused miskipärast ei lubanud. Aga siin on juba Euroopa.

13:25 Jõuan lennukis oma kohale. Minu kõrval on Kesner ja Rohelsaar. Kitsas — nagu ikka — aga enam pole palju jäänud.

14:48/15:48 Nonii, tund veel? Uni tikub peale ja mootori/ventilatsiooni mürin meenutab pigem bussi kui lennukit. Loen Steven Tyleri elulugu. Vahepeal tuleb uni peale, näen unes kaardilugemist ja valiutavahetust.

14:58/15:58 Kapten teatab, et oleme Palanga kandis ja saabume Tallinna umbes 45 minuti pärast. Uni on sihuke, et niidab juba keset trükkimist ka.

Aitäh kõigile, kes viitsisid lugeda! Ma ise poleks viitsinud. Ja head peatset maailmalõppu! 😉

Päev 20: Viimane kontsert, viimane pidu

Hommikul magan ühise surnuaiakülastuse maha (sõna otseses mõttes) ja leian endale shoppamiskaaslaseks Randari. Meil on ühist lisaks kõigele muule ka valutav vasak põlv. Plaadipoodides on kohaliku muusika riiulist suurem osa muidugi tango all, aga leidub ka rokki ja poppi ja jätsu ja fusiooni ja mida kõike veel. Lasen endale parimaid (selle müüja arvates) soovitada, aga põrsast kotis ei pea ostma: kõiki plaate tutvustatakse kesksest helisüsteemist mängides. Hiljem leiame suurest ja kallist kaubanduskeskusest samad plaadid paar peesot odavamalt, aga seal pole nii personaalset teenindust. Vaatame ka mate-varustust ja muud kila-kola. Ma sain vahepeal, muide, aru metallist bombilla kasulikkusest. Sellega saad kohe aru, kui kuum vesi on ja ei kõrveta üllatusega keelt ära, nagu puidust kõrrega juhtuda võib.

Shoppamiskeskus

Hotelli tagasi jõudes üritan lennule check-ini ära teha, aga mobiilset boarding passi ei saa ja FRA-TLL lend ei mahu ka veel check-ini aja sisse. Proovin hiljem uuesti. Peaasi, et ma vahekäigu ääres istuda saaks. Muu polegi üldse oluline. Ja mis see 13,5 tundi lennukis siis ikka ära ei ole? Lennukis saab vabalt jalgu sirutada ja WC-s käia ja filme vaadata, kusjuures saabumisaeg sellest ei muutu. Ja nafta pärast ei pea ka üldse muretsema. Täitsa selline tunne on praegu, nagu oleks mõne Top Geari reisi läbi teinud. Selle vahega, et meie võtte- ja produktsioonimeeskond koosnes põhiliselt Margost.

Õhtul on veel kontsert ja homme hommikul saab ka postkaardid Eesti poole teele panna. Jube tore on selleks ajaks ise ammu kodus olla, kui sooja Buenos Airest meenutavad kaardid saabuvad. Ja no paar kingitust võiks ka veel kaasa osta. Aga selleks tuleb enne üks cambio teha, kuna peesod on otsas. Naljakas on see, kuidas “sinised” rahavahetajad tänaval alati “Cambio-cambio-cambio!” ütlevad. Täpselt kolm korda komplektis. Ühed Star Warsi robotid tulevad meelde, kes iga käsu peale “Roger-Roger!“-häälitsuse kuuldavale lasid. Võib-olla õnnestub Peebult kuuese kursiga dollarit peesoks vahetada.

Kontserdikoht on väga tugeva kajaga, meenutab kirikut. Tegelikult on kohaliku tehnikaülikooli aula, mis võib vabalt ka mõningast religioosset funktsiooni kanda. Kajab nagu katedraal. Hästi kõrge laega, rõduga, aga väike põrandapind.

Hola!

Lisaks meile esineb kaks kollektiivi, üks kohalik, üks Kolumbiast. Pärast kontserti nendega ka pidu. Tegu on koorifestivaliga. Kohalikul kooril ka bänd, milles mängib 10 viiulit, 2 tšellot, kontrabass, kitarr, flööt ja perkussionist. Minu jaoks väga mõnus kuulata, aga Priit, va snoob, kirtsutab nina. Kolumbia koor on veel parem (ja ilusam ka). Osavusest rääkimata: tantsivad palavas ruumis ja laulavad samal ajal ja puha. Peol kingin ära kõik järelejäänud Neljapäeva plaadid, et kohvris kallist ruumi ja massi vabastada. Nii kohalikud kui ka kolumblased on kingituse üle väga õnnelikud.

Viva la fiesta!