2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂

Grupikas null: elu enne (ehk 2 nädalaga nullist lavale vol. 2)

Nagu iga kahe aasta tagant kombeks, korraldas meeskoor jälle maskiballi. See ei olnud mingi suvaline maskides ringiaelemine, vaid võimas 700+ osalejaga pidu läbi Kultuurikatla 6 korruse. Ja nagu kaks aastat varemgi, korraldasime meie (eksperimentaal-piibuteater) sinna ühe korraliku eksperimentaal-minimuusikali. Kiidusõnu kuulsime siit- ja sealtpoolt (mis ei tähenda, et me neid veel ja veel ja veel ei tahaks kuulda), aga nüüd, umbes-täpselt aasta hiljem, on aeg oma räpane pesu avalikkuse ette tuua ja köögipool teie takseerivate säravvalgete kinnaste kontrollida anda. Ei, ärge päriselt katsuge. See lima ei hooli kinnastest, vaid söövitab luuüdini välja.

TL;DR? Keri postituse lõppu, seal on üks link ei ole mitte midagi põnevat.

Udune vaade kõrgelt.

Oleme ausad, ega me päriselt 2 nädalat enne pidu oma uue muusikali peale mõtlemist ei alustanud. Korra käisime ikka varem ka Margoga saunas ja põrgatasime ideid. Kui eelmine number sündis põhiliselt T-Teatri originaalteose fragmendist, siis nüüd oli Margole reisi ajal silma jäänud üks Jaapani erootiline romaan. Ja … lõpuks kasutasime me sealt umbes-täpselt ühtainsamat peatükki, mis samuti omajagu mugandus, et meie konteksti sobituda.

Kontekst? Kogu peo teema oli seekord “Vee maailm,” seega ujus kuskilt välja kruiisilaev. Ja see, et tegu võiks olla tunamulluse tüki eel-looga (prequel, et kõigile selgem oleks). Järg on nagunii T-Teatri esituses juba lavale jõudnud. No ja milliseid tegelasi me sealt jälgida võiks? Eks ikka Heli ja Tarvo, kelle paarisuhe (eriti meie versioonis) vägagi ebatõenäoline tundus.

Läheme jälle kronoloogiliseks ära.

Prelüüd

26. jaanuar 2015

On selgunud, et seekordne Maskiball toimub ilmselt Kultuurikatlas. Vaja ruume üle vaatama minna, aga keegi peale Vahuri ei saa.

7. veebruar 2015

Vahur saadab pilte ja juttu ruumide võimalikust jaotusest. Kellelegi meist ei tundu kuigi teostatav see, et me mõne teise pundiga ruumi jagaksime. Niikuinii on meil multifunktsionaalne kava: teatrietenduste vahepeal mängib DJ, baar on avatud kogu aeg.

13. veebruar 2015

Margo annab teada, et Eventechist saab tasuta vaibajääke. Need jõuavad minu juurde kuuri, kus nad ligi 2 kuud lihtsalt ootavad. Aga vägevad  vaibad olid — nii lillat ruumi polnud kellelgi teisel!

18. veebruar 2015

Käime Kultuurikatla avaüritusel ruumidega tutvumas. Kuigi pole veel selge, mis ruum meile jääb, valime endale meeldiva välja ja mõõdame ära. Silma järgi paneme ka poodiumid mõttes paika, millest Vahur hiljem täpse joonise teeb. Kommentaar ehituspäeval: “Teie ruum oli ainus, mille tellimus kardinaalselt ei muutunud.”

20. veebruar 2015

Saame infot Kultuurikatlas kasutada oleva mööbli ja poodiuminduse kohta. Mida me sellega peale hakkame? No eks Vahur saab täpse joonise teha, mis muud. Kuigi see on endiselt lahtine, kas me ikka saame selle ruumi.

23. veebruar 2015

Toimub järjekordne “Bassid baaris,” kus Margoga põgusalt ka etenduse võimalikku sisu arutame. Detailidesse ei lähe.

Vahepeal on kuu aega lünka. No eks selle jooksul idee kuidagipidi küpses ka, aga konkreetsemaid samme ei olnud. Või kui olid, ei fikseerunud nad kuupäevaliselt.

Asi läheb konkreetseks

20. märts 2015 — 15 päeva esietenduseni

Koosolek Margo juures, eesmärgiga etenduse sisu valmis visandada. Hilinen, sest mul on impro ja ei saa ju enne tagasisideringi ebaviisakalt ära joosta. Kui lõpuks kohale jõuan, on algus juba selge — Heli (Randar) tuleb alguses kabareenumbriga lavale, tekib mingi täiesti ebatõenäoline flirt/märkamine Tarvoga (mina). Muuhulgas käib läbi idee laevahuku hetkeks “My Heart Will Go On” sisse tuua. Ja ka see, et kui eelmine kord tegime Bondi, võiks seekord ka teha.

22. märts 2015 — 13 päeva esietenduseni

Margo pakub välja esialgse laulude nimekirja:

  • Lana Del Rey – “Young and Beautiful” või “Video Games” (kabaree)
  • Karl-Erik Taukar – “Vastupandamatu” (fragment)
  • Celine Dion – “My Heart Will Go On” (algus)
  • Curly Strings – “Kauges külas” (jäämäe otsas)
  • Tujurikkuja – “Olla eestlane on halb” (kodustseen)
  • Paul McCartney & Wings – “Live and Let Die” (kuigi pigem GnR versioon)

24. märts 2015 — 11 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. 5 laulust 4 saavad esimesed tekstialged, aga tervikust on asi kaugel. Heli kabareenumbrile, mille sõnadega kõige kaugemale jõuame, on plaanis ka tantsuseade. Aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Proovin Heli rolli Mirjamit ära rääkida, aga ei õnnestu — liiga palju tööd.

Vahur tegeleb samal ajal lavakujundusega, arutame ka ruumi paigutust.

26. märts 2015 — 9 päeva esietenduseni

Kolin tekstid Google Docsi, sest nii saavad kõik asjaosalised (okei, mina ja Margo) neid jooksvalt muuta ilma e-kirjadega edasi-tagasi kolistamata. Margo täiendab faili, paneb kõrvuti tulpadesse uue ja originaalteksti.

27. märts 2015 — 8 päeva esietenduseni

Hommikuse inspiratsioonipuhanguga kirjutan valmis mõnusalt üle võlli sissejuhatava teksti ja umbes pool esimest laulu (Heli osa). Õhtul tekib alge ka Tarvo poole jaoks. Margo juhib tähelepanu asjaolule, et keegi meie pundist peaks ka pangateemaga tegelema (et peolised ikka meie baarist ka midagi osta saaks).

28. märts 2015 — 7 päeva esietenduseni

Imbi sünnipäev. Margo kirjutab Jareku šedöövrile (“Olla eestlane on halb”) esimese portsu uusi sõnu. Ei ole üldse lihtne materjal, millega tööd teha. Võtan tuld, teen rütmis mõned korrektuurid ja kirjutan valmis praktiliselt kogu kapteni laulu. Mitte küll lõpliku versiooni, aga siiski.

29. märts 2015 — 6 päeva esietenduseni

Vahur käib pundijuhtide koosolekul (Margo ei saa Superstaari ülekande pärast osaleda) ja annab märku, et meie jookide nimekirja oleks juba hädasti vaja. Ühtlasi palub kõigil reede vabaks teha, et lava ehitama saaks hakata. Muidu ei ole ju kuskil lavaproovi teha, eks. Mina korrigeerin pisut esimest laulu ja jätkan Tarvo rolli väljakirjutamist. Meil ei ole siiani Heli uut häält, sest kokkulepped ei pea ja üldse on ilge jama.

30. märts 2015 — 5 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. Heli kabareenumbrile on plaanis ka tantsuseade, aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Vaikselt hakkab sündima mõte, et viimase laulu (“Live And Let Die”) võiks teha hoopis “lisapalaks,” mis seob eellugu järgmise (st 2 aastat varem lavale toodud) tükiga. Sünnivad ka vastavad laulusõnad.

31. märts 2015 — 4 päeva esietenduseni

Margo annab mõtte, et kapteni laulu refrään võiks märksa morbiidsem olla. Mõeldud-tehtud: “Koos nüüd põhja lähme, te pilke enam iial ei näe me, saabub külm ja jäine surm.” Mõnus. 🙂 Tekst hakkab juba lõplikku vormi võtma, aga räpp on veel puudu. Siiani lootsime Genkaga kontakti saada, plaaniga tal see täis improviseerida lasta, aga nüüd vist enam ei jõua. Plaan B-d on vaja.

1. aprill 2015 — 3 päeva esietenduseni

Hommikul näen räpi esialgset teksti, mille Margo ja Annely valmis on treinud. Samas tekib mul vallatu mõte kutsuda räppima hoopis Airi Allvee. Kiire kõne: ta on nõus! Olgu, tal on küll kella kümneni õhtul proovid ja etendused ja mis kõik veel, aga pärast kümmet saaks räppima tulla küll. Huhhuh.

2. aprill 2015 — 2 päeva esietenduseni

Räpp vormub öösel peaaegu lõplikuks, nagu ka kõik muud tekstid. Ja üsna napilt, sest õhtul juba salvestamegi. Päeval käib Siim Tarvo osa sisse laulmas ja õhtul tulebki Airi seda va vanatädi osa sisse räppima. Ongi kõik juba peaaegu valmis? Või noh, peaaegu. Koori on ka vaja. Ja naispeaosa. Pluss see, et Taukar on vahepeal küll kapteni teksti sisse laulnud (see valmis ühena esimestest), kuid fono meil selle taustaks pole.

eluonilus

3. aprill 2015 — päev enne esietendust

Kuusk saadab pilte meie ülivingetest roosadest V-kaelusega piibuteatri-särkidest. Ühekordseks kasutamiseks, sest trüki asemel on särgi peal kleepsud [, mis juba peo jooksul maha hakkasid kooruma].

Lõpuks jõuame ka Kee Abeli seatud avanumbri koreograafia harjutamiseni. Õigemini treeninguni, sest tegu pole üldse lihtsa pähkliga. Õnneks on meil poisid tugevad ja kannavad välja (kuigi eks natuke kostab alguses ka vingumist, et Randar (Heli) on raske). 😉

Rääkides Helist, teeb tema häält meil nüüd siis hoopiski Rosanna Lints, kes tabab märki suurepäraselt — pärast sõnadega tutvumist ja esimest läbilaulmist anname üheainsa suunise (“võiks olla rohkem kabaree”) ja tulemus on puhas kuld. Pärast laulame kuuekesi — Imbi, mina, sünnipäevalaps Annely, Margo, Karolin ja Ilja — sisse grande finale kooripartii. Olgu, Margo hoiab pigem küll mikrist eemale, sest keegi peab ka nuppe vajutama, aga hinges on ta meiega. Vahepeal suhtlen Taukariga, kes sõidab koos bändiga kuskile linnast välja esinema, aga lubab siiski “Vastupandamatu” esialgse demo fono meile saata. Saangi Ericult e-kirjaga wav-faili, aga see on TEISES TEMPOS! Mis seal ikka, proovin kätt endale suhteliselt tundmatu tarkvaraga, pusin natuke ja … ah, petab ära küll.

piibus2rk

4. aprill 2015 — esietendus + 4 kordusetendust

Olemas. Ma tõesti ei mäleta, millal me selle kõige käigus veel proove teha ja oma tükki lavastada jõudsime, aga kuidagi see kõik laabus. Tulemus? Taaskord maskiballi üks populaarsemaid atraktsioone. Kõik linnukesed on olemas — mehed mängivad naisi, muusika, seks, kruiisilaev, jäämägi. Ja seda kõike jälle napilt enne tähtaega. Aijah, maskiballi avapauk jääb mõningatel meist nägemata, sest piibuteatri heli-, valgus- ja videosüsteemid on ka ju vaja töökorda saada.

Aitäh kõigile kaasteelistele (aga eriti Margole)! Ma jälle ei ütle, et lõpptulemust siit näha saab. St ametlikult sai seda näha ainult maskiballil, ausalt ka.

Ja kui sind huvitab, siis järgmine maskiball toimub juba 2017 — tõenäoliselt 2. aprillil. Küsi minult pileteid näiteks veebruaris. Märtsis võivad teised juba otsa saada.

Neljapäev 9 ehk kuidas üks vähetuntud seltskond üle hulga aja jälle kokku sai

Järgnev postitus on üle aasta “mustandites” oodanud, et keegi ta valmis kirjutaks. Õigupoolest ligemale 2 ja pool aastat. Igatahes, siin ta lõpuks on. Vahepeal on Neljapäev veel 2 korda kokku tulnud, esinenud ja väikestviisi sünnipäeva pidanud. Aga need on juba hoopis teised jutud.

 

19. august 2013, Mustjõe proovikas, XL ruum. Mina, Janno, Mart ja Lauri Istume diivanil, sööme Neljapäeva sünnipäeva puhul roosa sefiiriga korvikesi, joome printsessiga pudelist lastešampust ja arutleme, mis 9 aastaga juhtunud on. Vanasti joodi proovis ikka õlut ja tehti suitsu. Ja söödi kartulikrõpsu. Nüüd ei ole bändis isegi ühtegi suitsetajat! See selleks. Meil on esinemine tulemas. Aga hüppame kõigepealt ajamasinasse ja sõidame paar nädalat tagasi.

970512_10151785830514730_1541707213_n

31. juuli. Kirjutan Katrinile, kes Facebookis Telliskivi Kirbufestivali lavale bände otsib. Miks? Sest fännid tahavad meid näha! Uskumatu, eks? Facebookis tehakse lausa petitsioon ja puha. Igatahes, kirjutan. Kirjutan, et tahaksime esineda, saadan viite helinäidistele ja kurdan, et meil pole hetkel isegi täielikku koosseisu. Laulja on, bassimees on, aga ülejäänutega tuleb veel jutule saada. Katrin vastab kõigest 6 minutit hiljem, et me oleme lahedad ja et 12. augustil oleks vaja kava hiljemalt lukku lüüa, et plakatid trükki saata. Edastan rõõmusõnumi Allanile ja hakkame tegutsema.

1. august. Kirjutan Katrinile, et oleme 90% tõenäosusega Kirbufestivalil esinemisvõimelised. Uurin, kas peame tehnikat ka kaasa vedama või piisab pillidest. Mina ja mu paranoia — “festival” peaks juba iseenesest eelduse looma, et tehnika on korraldajate poolt. Aga eks elus ole igasugust ette tulnud ja eeldamine on teatavasti kõikide fakappide ema. Vastuses saan teada, et kõik on hästi ja loomulikult on nende poolt kõik olemas. Lisaks ka heliproovide ajad. Ja küsimuse, kas me raha ei tahagi ja teeme kogu asja puhtast fanatismist. Vastan, nagu ikka, et võtame muidugi kogu raha vastu, mida pakutakse. Aga oleme valmis ka fanatismist tegema, et bändi järjepidevust hoida (vähemalt 1 esinemine aastas hoiab bändi elus, eksju?)

2. august. Kinnitan Katrinile, et oleme igal juhul tulemas. Küsin, kas võime seda juba fännidele välja reklaamima hakata. Ja palun meie soundcheck võimalikult hilisele ajale planeerida (et kogu bänd kindlasti kohale jõuaks).

8. august. Saadan koosseisule (Allan, Mart, Lauri, Janno) lugude nimekirja koos helinäidistega, et oleks millega proovi teha. Ühtlasi kirjutab Katrin, et peab meie esinemise kella 15-ks tõstma. Üks esineja (Jarek Kasar, no less!) ei saavat muul ajal kui 14 esineda. Tasuks pakutakse summa, mis meie esinemisega seotud kulud (prooviruumi rent + transport) enam-vähem ära katab, pluss õlut bändimeestele pärast esinemist. Ehk siis fanatism päästab maailma! 🙂 Saadan lõpuks ka vabas vormis raideri.

13. august. Küsin Katrinilt, kas nüüd lõpuks võib avalikult kuulutama hakata, et me Telliskivi Kirbufestivalil esineme. Tohib küll, kusjuures varsti saab plakat ka valmis.

19. august. Katrin saadab kogu kava ja helimehe kontaktid. Saame teada, et ilmselt tuleb soundcheck teha vahetult enne lavaaega. Lepin kokku ka selle, et meie esinemise ajal on puldis Marko.

Ja ongi ajamasina-tripp läbi. Jõudsime samasse õhtusse välja, kust postitus algas. Millalgi esimese ja viimase proovi vahel selgus ka, et keegi (vaataks peeglisse, aga hetkel pole ühtegi käepärast) on kavasse planeerinud kahehäälsust nõudvaid laule. Algas paaniline otsing teise vokalisti osas, sest keegi ei tahtnud ju multitaskida. Lõpuks oli mul/meil au endale appi saada Mirjam Dede maagilised häälepaelad.

24. august. Mis päev täna on? Ei, ei ole laupäev. Neljapäev on. Ansambel Neljapäev tähistas esmaspäeval oma üheksandat sünnipäeva ja astub teie ette pärast pikemat pausi enneolematus koosseisus. Kõik nende riided, pillid ja muusika on tänasel puhul second-hand!

Neljapäev @ Telliskivi Kirbufestival 2013

Olgu ajaloolise tõe huvides veel ära märgitud, et meiega ühel laval esinesid 2013. aasta Telliskivi Kirbufestivalil Eesti Pops, Jarek Kasar (kavas Chalice), Misteerium, Luna Vulgaris, Zebra Island, Fuxx, State of Zoe ning kooslus Mari Pokinen, Sten-Olle Moldau ja Aivar Surva.

Kuidas ma sügisel ajamasinasse sattusin

Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.

Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.

Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.

Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”

Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …

“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”

Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.

“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”

TIK/7kk vilistlaskoor lavaproovis

Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.

 

Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.

Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?

Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!

Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.

Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.

Õhuloss: vilistlaskoori kingitus dirigendile

Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.

Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?

Vilistlaskoor pärast esinemist

PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.

Aastakokkuvõte 2015

2015. Loksutas? Tõepoolest. Jätan globaalsed sündmused taaskord kommenteerimata ja jätkan mõnusalt egotsentristlikku joont. Same procedure as every year.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Uue aasta õnn 2016

Vidinad / tehnika

  • Telefonid ja tahvlid ei tundu viimasel ajal enam midagi uut ja põnevat pakkuvat, seega katsetan-arvustan neid ka vähem. Sekka pakutakse ka muud huvitavat tehnoloogilist, näiteks nõgusa ekraaniga UHD-teler.
  • Mullu Imbilt saadud jõulukink (vinüülimängija) pakub endiselt palju rõõmu — muuhulgas võimaluse mulle igal hetkel huvitavaid plaate kinkida.
  • Oma iPadi suutsin Soomes ära lõhkuda. Kindlustusest oli kasu!
  • Androidi ja Windows Phone’i ebastabiilsusest sai kõrini, nüüd tiksub taskus iPhone 6. Siiani ei kurda.
  • Oli ka perekondlik autovahetuse aasta. Jäime Imbiga mõlemad margile-mudelile truuks (temal Civic, minul Focus), aga läksime üle automaatkastile. Mõlemad. Õnneks pole lumi veel korralikult maha tulnud, et manuaali teisest käigust puudust võiks tundma hakata. 😉
  • Aastat defineerivaks vidinaks võiks ilmselt ikkagi LEGO lugeda. Isegi jõuluvana kotti oli üks komplekt poetatud, mille ma loomulikult kohe kokku pidin panema. 😀

Sõbrad

  • Aastasse mahtus vaatamata tihedale kalendrile siiski mõningaid meeleolukaid mänguõhtuid, seenelkäike ja muidu toredaid koosviibimisi. Aitäh, sõbrad!
  • Sofiaga käisin pärast mõningast hoovõtmist lõpuks juuksuris. Ta küll alguses ei tahtnud uksest sissegi minna, aga muidu oli tubli ja pärast rõõmus ka, et pusadest lahti sai.

sofia_20150102

Meeskoor

  • Tegime jälle grupikat, seekord jõudis lavale eelmise eellugu. Vastavasisuline blogipostitus on veel pooleli.
  • Veel aasta alguses lõin kaasa uue kodulehe projektis, aga … see ei jõudnud kuskile. Nüüdseks on üks teine seltskond härjal sarvist haaranud ja meeskoori välisilme kaasajastanud.
  • Suurema osa aastast veetsin avaldusel/akadeemilisel. Endiselt leidsin aega mõningatel seltsielulistel üritustel kaasa lüüa (nt valisin üle üsna mitme aasta suusalaagris jälle tantsumuusikat) ja reklaame sisse lugeda.
  • Juubelipeol (2015-1945=70) oli hea tunne kuulda enda nime TAM Fondi stipendiumikandidaatide seas. Veel parem tunne on, et Margo vastava au lõpuks ometi endale sai.

Kultuur

  • Olin DJ mitmel peol. Tegelikult päris DJ, sest DJ on minu ettekujutuses ikkagi pigem kunstnik, kes midagi teeb ka. Ma lihtsalt valisin lihtsalt muusikat, mille järgi inimestel tore tantsida oleks.
  • Jätkasin bändide kaaperdamist. Dreamers Kristi ja Toomase pulmas; (Jana Kütt &) The Ultimate Swing Band TSDS Summer Swingil; New Murphy Band TSDS Apple Jazzil. Viimasel svingipeol jäi Horre Zeiger Bigband siiski kaaperdamata. Keeruline on ka — kui bänd parasjagu laval polnud, olen mina puldis.
  • Improgrupp Jaa! kutsus mind jälle mitu korda oma ladina-ameerika seebile “Kirglik elu” muusikalist tausta improviseerima. El Raúl (minu alter ego) oli platsis ja sai kohati ka etenduse osaks.
  • Kui ka eelmistel aastatel on T-Teater siin figureerinud, siis tänavu tegin ma lausa nii hullumeelse lükke, et astusin liikmeks. Katsed olid kohutavad: see harjutus, mida nad lõdvestuseks kasutavad, ajas mind pigem natuke lukku. Ja no üldse pole füüsiline värk üldse minu teema. Küll aga meeldib mulle tekstiga mängida.
  • Ja nii ma ka sattusin taaskord ühte ühekordsesse (teatraalsesse) kõrvalprojekti, kus saab tekstiga mängida. Ja kus peab kõvasti teksti endale pähe ajama (mis on omakorda jälle nõrk koht). Eks siis lähikuudel on näha, mis sellest saab.

Pere / kodu

  • Aasta algas kurvalt: Nänni matustega.
  • Muus osas oli üsna stabiilne aasta. Kui see välja arvata, et me Imbiga mõlemad töökohti vahetasime. Muutused kipuvad ju ikka ebakindlaks tegema. Seega on lausa väga hea, et me koos katseajal oleme: vastastikku teineteist julgustades saame ka ise enesekindlust juurde.
  • Pulma-aastapäeva pidasime jälle stiilselt, aiapeoga. Ja bigbändiga. Ja Airiga. Ja Neljapäevaga. Justkui traditsioon hakkaks tekkima. 😉
  • Meie kultuuriruum sai valgustatud! Ehk siis muusikatuba. Leidsime lõpuks sobiva põrandalambi, mille paistel raamatuid lugeda, lisaks leidsin suvel aega osta Oomipoest LED-riba koos sinna juurde kuuluvaga ja see riiuli alla kinnitada.

WP_20150723_15_49_42_Pro

Kool

  • Laulsin kevadel IT Kolledži sünnipäeval bändiga, mis sedapuhku kandis nime Still.Can’t.C# [still can’t see sharp]. Tekkis pisut lõhestunud olukord, kus ma ühelt poolt justkui olin peol vilistlasena, teisalt aga juba ka õppejõuna. Osavusmängus liitusin siiski vilistlaste tiimiga.
  • Magistriõpingute lõpp paistab: kui aasta tagasi oli 1. semestri lõpust 2 ainet puudu, siis hetkel on vaja positiivne tulemus kirja saada veel 3 aines (millest ühes on õigupoolest D jagu punkte juba koos). Pärast seda võtan aastaks akadeemilise, mille jooksul rahulikult magistritöö ettevalmistused ära teha. 2017 kevadel oleks siis veel praktika, magistriseminar ja kaitsmine.
  • Kevadel otsis Margus endale IT Kolledžis asendajat mõningate ainete lugemiseks. Valisin kaks meelepärast välja: erialatutvustus kaugõppele ja skriptimiskeeled. Edasi leiab IT Kolledži teemasid juba “Töö” rubriigist.

Bändid

  • Neljapäev jätkas pärast aasta alguse ehmatust (28.01. tegime proovi, äge oli, aga järgmiseks prooviajaks ei tekkinudki võimalust) viimasel ajal traditsiooniliseks saanud 1-kontsert-aastas tsükliga. Taaskord aiapeol, bigbändi settide vahel. Seekord üritasime korralikud olla ja proovi teha, aga JÄLLE ei saanud kampa kokku. Koosseis oli meil ka heitlik: koos minu ja Mardiga (kes eelmisel aastal puudus) mängis Allani asemel bassi üle hulga aja Lauri, teise kitarri võttis Pennar ja Jannot asendas Elvis. No et oli nagu eelmise korra eest võlgu või nii.
  • Still.Can’t.C# andis võimaluse jälle vanadele lauludele uusi sõnu kirjutada. Neid saab lugeda siit.
  • Bigbändiga lauldud esinemiste arv ületas tänavu Neljapäeva etteastete arvu. Oleks aeg härjal sarvist haarata ja Neljapäev jälle käima tõmmata? 😉
  • Bigbänd viis mind ka üle hulga aja Soome, seoses jaanipäeva paiku toimunud Imatra bigbändilaagriga.
  • Bigbänd lasi välja ka oma esimese muusikavideo. Minu mikristatiiv on pärast Türisalu rannas toimunud võtteid endiselt liiva täis.

Boonusena tuli korraks uuesti kokku ka after6:

after6

ASA Töö

  • 1. jaanuarist 2015 alustasin Outride Group OÜ müügi- ja turundusjuhina. Vormiliselt oli tegemist töölepingu üleviimisega ühest ettevõttest teise, sisuliselt oli minu vastutada nii ASA (ASA Quality Services) kui ka AKA (ASA Quality Academy) teenuste ihaldusväärsuse tõstmine ja muidugi ka otsene müügitegevus. Paraku avastasin juba üsna ruttu, et see ei ole suund, mida ma pikas perspektiivis jätkata tahaksin. Alustasin sisemiste otsingutega, mis mind läbi erinevate seikluste lõpuks CGI-sse (tagasi) tõid.
  • Leidsin, et natuke aega tahaks nüüd jälle “lihtne palgatööline” olla ja omaette sihte seada. Vähemalt niikaua, et magistrikraadiga ühelepoole saaks — muidu jääb jälle mingi poolik kõrgharidus aastateks kummitama.
  • 13. märtsil sain kokku IT Kolledži rektoriga, et edasise koostöö tingimusi arutada. Lõpuks otsustasime, et ma ikkagi päriselt kooli palgale ei lähe, vaid annan ainult kokkulepitud aineid.
  • Aasta lõpus pakkus Kolledž mulle veel ühe austava lisaülesande välja, aga lepingu allkirjastamiseni ma sellest lähemalt ei kirjuta.

Tegelikult toimus veel jube palju asju. Mida rohkem ma aasta jooksul tehtud pilte vaatan, seda rohkem meelde tuleb — nii mõnigi neist vääriks kindlasti kasvõi omaette postitust, aga kuskil on piir.

HEAD UUT AASTAT! 🙂

Mõnusaid pühi!

Siis, kui taevast sajab lund,
kenal päeval, jõulukuul,
mingi sisemine sund
viib sind lendama kui tuul.

Ei ole tarvis kuusepuud
ega kingikotti suurt
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe

Lendad maale, kus on jõulud käes,
lapsed laulvad käsikäes,
Korraga kaob hingest piin,
sest üksildust ei tunta siin.

Jah, see imeline reis,
mis toob rõõmu raskel rajal,
algab meis, me südameis,
igal aastal, jõuluajal.