Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Mõnusaid pühi!

Siis, kui taevast sajab lund,
kenal päeval, jõulukuul,
mingi sisemine sund
viib sind lendama kui tuul.

Ei ole tarvis kuusepuud
ega kingikotti suurt
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe

Lendad maale, kus on jõulud käes,
lapsed laulvad käsikäes,
Korraga kaob hingest piin,
sest üksildust ei tunta siin.

Jah, see imeline reis,
mis toob rõõmu raskel rajal,
algab meis, me südameis,
igal aastal, jõuluajal.

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Imbile naistepäevaks

Et ei jääks muljet, nagu ma omaenda kullakallist abikaasat polekski naistepäeval meeles pidanud, avaldan siin ka selle väheke intiimsema luuletuse.

Imbi, sa ei ole N,
aga mingis mõttes oled
mulle nagu Väikevend
kuid ma Karlsson pole.

Imbi, sa ei ole A,
kuna A on surnud.
Sina aga ikka elad,
pole üldse surnud.

Imbi, sa ei ole I.
Oota, see ei lähe.
Imbi alguses on I …
Aga … mängime, et läheb?

Imbi, sa ei ole N,
mhh, see juba oli.
Samas, ega Väikevend
ka ju sull’ ei sobi.

Imbi, sa ei ole E,
sest sa oled Imbi.
Kas on vaja tõestust veel?
Sa ju oled Imbi.

Aga kõike kokku võttes
oled kõik need tähed.
Lisaks paljus muuski mõttes
hinge mulle lähed!

Kas keegi peale Imbi aru ka sai?

Luuletus töötavatele naistele naistepäevaks 2013

Oh naised, naised, kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Miks ei võta aega maha,
miks ei vaikselt unista?

Laske meestel rabeleda!
Las me teeme, puhake!
Täna võite vedeleda,
küll me teid nüüd toidame!

Mis oleks elu naisteta?
Ei virinat, ei näägutust,
ei silmailu, lillelõhna,
ei keskil’ hoida lahti ust.

Kuid, jah, ilma naisteta on kurb maailm.
Ka roosil päikeseta tundub külm.

Reede, reede, käes on jälle reede

Seega võtke aeg nüüd maha
võtke kooki, jookigi.
Mehed teenivad nüüd raha,
sest nitro on ikka s…ks kallis ja me tahtsime teid Haapsalu lennukale kiirendama viia ja elu on ikka seiklus, noh!

Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂

Parimaid jõule!

Tänavu on natuke pahasti läinud. Selles mõttes, noh, et… pole mahti olnud ühtki jõulukaarti teha ega midagi. Aga ometi ei ühine ma nendega, kes jõulude ärajätmise nimel lärmi teevad. Ära ei jää nad nii või teisiti. 🙂

Hästi mõnusaid pühi ja hingesoojust (ja niisama soojust ka, sest väljas on täitsa talviselt külm) ja kõikide soovide täitumist!

Minu poolt tervituseks üks poolkogemata sündinud jõululiku alatooniga salm ja juba mõned aastad vana laulujupike.

päevinäinud päkapikk
vanust umbes igavik
mõtles minna rändama

reisis aasta, seikles kaks
ikkagi jäi vanemaks
mõtles: “miks küll jändan ma?”

puhkehetkel aasias
mõtiskledes taipas ta:
tore oli rännata
lõpuks koju tahaks ka

garf – jõulukuul

Ei ole tarvis kuusepuud (nulg võib ka olla)
ega kingikotti suurt (kinkekaardid ei võta palju ruumi)
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe (peaasi, et lumine oleks)

Juhe koos? Pane poeesiat!

Imbi says:
hurra
mis on sinu hüüdmini

garf says:
hurra?
Imbi says:
hurra-murra
Jeeme

garf says:
ära mine, Närvi!

Poeesia, raisk. Diibim sellest filmistki, mis… aga las ta jääb.

Aastakokkuvõte 2009: Sooloprojektid

Olgu. Kui päris aus olla, võivad mõned neist ühel hetkel ka ühisprojektideks saada, miks mitte ka näiteks mõne bändi repertuaari jõuda. Mõni on juba jõudnud ka. Ja et liiga tühi ei tunduks, panin siia kirja ka lõpetamata (või ka vaevu-vaevu alustatud) projektid.

Igatahes, siin nad on, ajalises järjestuses. Mina ka ei tea, miks oktoober niimoodi tühjaks jäi. Proovin sel aastal paremini! 😉

Jaanuar:

  • Poolik laulutekst BSG teemadel

Veebruar:

  • Poolik järg C-cupile: D-licious

Märts:

  • Poolik laulutekst anonüümsetest autojuhtidest
  • Poolik laulutekst kurameerivaist kaelkirjakuist
  • Salvestus: “Niilus” (sõnad)

Aprill:

  • Poolik laulutekst: “Come on!”
  • Poolik laulutekst: “Sister”
  • Peaaegu valmis, aga mitte kuigi veenev laulutekst: “Hüpoteesid läksid kaklema”

Mai:

Juuni:

Juuli:

August:

September:

  • Väga poolik laulutekst flaierist, mis kellelegi väga oluline tundub
  • Väga poolik laulutekst “63”
  • Poolik laulutekst “2 to the power of 2”

Oktoober:

  • Mitte midagi

November:

Detsember:

Riimid riimist — riimiriimid?

merlen says (18:16):
*Tekkis tahtmine ise ka osata riime seada.
garf says (18:16):
*riimide seadmiseks pead sa riime tunnetama
*hinga riimi!
*triivi riimiga kaasa!
*kujutle end suvisel aasal
garf says (18:17):
*kus riimid su ümber mängeldes seavad end ringi
*ja sinul on seljas vaid kleit, pole sokke, ei kingi
*jalataldadest sisse kuis tungivad riimid
*ekstaasi sind viies, kui sa vaid triivid
*ei elu, ei surma, bürokraatiagihurma
*vaid riimid, need riimid, oh, riimid…
*ah! ekstaas!
*võta riimi üks klaas!