2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Mõnusaid pühi!

Siis, kui taevast sajab lund,
kenal päeval, jõulukuul,
mingi sisemine sund
viib sind lendama kui tuul.

Ei ole tarvis kuusepuud
ega kingikotti suurt
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe

Lendad maale, kus on jõulud käes,
lapsed laulvad käsikäes,
Korraga kaob hingest piin,
sest üksildust ei tunta siin.

Jah, see imeline reis,
mis toob rõõmu raskel rajal,
algab meis, me südameis,
igal aastal, jõuluajal.

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Imbile naistepäevaks

Et ei jääks muljet, nagu ma omaenda kullakallist abikaasat polekski naistepäeval meeles pidanud, avaldan siin ka selle väheke intiimsema luuletuse.

Imbi, sa ei ole N,
aga mingis mõttes oled
mulle nagu Väikevend
kuid ma Karlsson pole.

Imbi, sa ei ole A,
kuna A on surnud.
Sina aga ikka elad,
pole üldse surnud.

Imbi, sa ei ole I.
Oota, see ei lähe.
Imbi alguses on I …
Aga … mängime, et läheb?

Imbi, sa ei ole N,
mhh, see juba oli.
Samas, ega Väikevend
ka ju sull’ ei sobi.

Imbi, sa ei ole E,
sest sa oled Imbi.
Kas on vaja tõestust veel?
Sa ju oled Imbi.

Aga kõike kokku võttes
oled kõik need tähed.
Lisaks paljus muuski mõttes
hinge mulle lähed!

Kas keegi peale Imbi aru ka sai?

Luuletus töötavatele naistele naistepäevaks 2013

Oh naised, naised, kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Miks ei võta aega maha,
miks ei vaikselt unista?

Laske meestel rabeleda!
Las me teeme, puhake!
Täna võite vedeleda,
küll me teid nüüd toidame!

Mis oleks elu naisteta?
Ei virinat, ei näägutust,
ei silmailu, lillelõhna,
ei keskil’ hoida lahti ust.

Kuid, jah, ilma naisteta on kurb maailm.
Ka roosil päikeseta tundub külm.

Reede, reede, käes on jälle reede

Seega võtke aeg nüüd maha
võtke kooki, jookigi.
Mehed teenivad nüüd raha,
sest nitro on ikka s…ks kallis ja me tahtsime teid Haapsalu lennukale kiirendama viia ja elu on ikka seiklus, noh!

Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂

Parimaid jõule!

Tänavu on natuke pahasti läinud. Selles mõttes, noh, et… pole mahti olnud ühtki jõulukaarti teha ega midagi. Aga ometi ei ühine ma nendega, kes jõulude ärajätmise nimel lärmi teevad. Ära ei jää nad nii või teisiti. 🙂

Hästi mõnusaid pühi ja hingesoojust (ja niisama soojust ka, sest väljas on täitsa talviselt külm) ja kõikide soovide täitumist!

Minu poolt tervituseks üks poolkogemata sündinud jõululiku alatooniga salm ja juba mõned aastad vana laulujupike.

päevinäinud päkapikk
vanust umbes igavik
mõtles minna rändama

reisis aasta, seikles kaks
ikkagi jäi vanemaks
mõtles: “miks küll jändan ma?”

puhkehetkel aasias
mõtiskledes taipas ta:
tore oli rännata
lõpuks koju tahaks ka

garf – jõulukuul

Ei ole tarvis kuusepuud (nulg võib ka olla)
ega kingikotti suurt (kinkekaardid ei võta palju ruumi)
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe (peaasi, et lumine oleks)

Juhe koos? Pane poeesiat!

Imbi says:
hurra
mis on sinu hüüdmini

garf says:
hurra?
Imbi says:
hurra-murra
Jeeme

garf says:
ära mine, Närvi!

Poeesia, raisk. Diibim sellest filmistki, mis… aga las ta jääb.

Aastakokkuvõte 2009: Sooloprojektid

Olgu. Kui päris aus olla, võivad mõned neist ühel hetkel ka ühisprojektideks saada, miks mitte ka näiteks mõne bändi repertuaari jõuda. Mõni on juba jõudnud ka. Ja et liiga tühi ei tunduks, panin siia kirja ka lõpetamata (või ka vaevu-vaevu alustatud) projektid.

Igatahes, siin nad on, ajalises järjestuses. Mina ka ei tea, miks oktoober niimoodi tühjaks jäi. Proovin sel aastal paremini! 😉

Jaanuar:

  • Poolik laulutekst BSG teemadel

Veebruar:

  • Poolik järg C-cupile: D-licious

Märts:

  • Poolik laulutekst anonüümsetest autojuhtidest
  • Poolik laulutekst kurameerivaist kaelkirjakuist
  • Salvestus: “Niilus” (sõnad)

Aprill:

  • Poolik laulutekst: “Come on!”
  • Poolik laulutekst: “Sister”
  • Peaaegu valmis, aga mitte kuigi veenev laulutekst: “Hüpoteesid läksid kaklema”

Mai:

Juuni:

Juuli:

August:

September:

  • Väga poolik laulutekst flaierist, mis kellelegi väga oluline tundub
  • Väga poolik laulutekst “63”
  • Poolik laulutekst “2 to the power of 2”

Oktoober:

  • Mitte midagi

November:

Detsember: