Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

…nine lives, puss and booty…

Nägin just telekast Whiskasi reklaami, mis lõppes lausega: “Aita tal kasvada ja sinust saab maailma parim ema!” Siis… kassipojale, mitte oma lapsele.

Kellele see suunatud on? Potentsiaalsetele vanatüdrukutele, kelle bioloogiline kell tiksub? Ei no ausõna… 😀

…i see your lips are moving…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉

…another year over…

Miskipärast tekib aastanumbrile 2008 mõeldes kõigepealt negatiivse maiguga emotsioon. Et noh, ei olnud just mu lemmik. Kuigi tegelikult sai ju väga palju uut-huvitavat proovitud ja mõnes mõttes rekordeidki püstitatud, on üldmulje halb ilmselt sellepärast, et loominguliselt tundusin ma kokku kuivavat. Ja ometi oli ka selles mõttes viljakam aasta kui 2007. Müstika.

Jaanuar

  • Esimene ITK semester edukalt lõpetatud.
  • Esimene Retoga koos tehtud “sooloprojekt” salvestatud.
  • Üheksas elu (praegune Penthouse) alustas, kahe päeva sees toimus esimene proov, kus valmisid esimese loo sõnad ja kohe järgmisel päeval salvestasime demo.

Veebruar

  • Üheksas elu sai Noortebänd 2008 demovoorust edasi. Sel hetkel oli meil repertuaaris alles 1 lugu, vaja oli kolme.
  • Pärast avariid korda tehtud Muki sai välja vahetatud. Ehk siis minu esimene päris enda nimele liisitud auto oli saanud reaalsuseks. Hiljem lasin taha toonklaasid panna ja armusin ära.
  • Neljapäev esines!
  • Neljapäev hakkas prooviruumi otsima!

Märts

  • Suveks tekkis plaan.
  • 25 eluaastat sai täis. Pidu oli vinge.
  • Fork käis esimest korda Rock Cafes.
  • Üheksas elu ei saanud eelvoorust edasi. Mõned arvavad, et nime pärast.
  • Hakkasin lõpuks aru saama, mida auto omamine tegelikult tähendab.

Aprill

  • Neljapäev leidis uue prooviruumi.

Mai

Juuni

  • Teine semester, seega esimene õppeaasta, lõpetatud.
  • Neljapäev esines!
  • Jaanid seekord Ida-Virumaal, sain õllese peaga kainet Kammistet kõnetada ja puha.

Juuli

  • Üheksanda elu algkoosseisust alles jäänud liikmed käisid joomas.
  • Laurist sai lisaks klahvpillistile, kitarristile ja bassistile ka trummar. Paraku jäi see terviseprobleemide tõttu ajutiseks.
  • Uued rulluisud! Siiani pole nende laagreid jõudnud ära puhastada pärast viimast (paraku märga) sõitu.
  • Planeeritud roadtrip sai tehtud. Küll hoopis teistsuguse põhimõttega, aga külastasime ka Lätit. Selle tripi raames sõitsin ma ka viimati oma uute uiskudega.

August

  • Neljapäev käis stuudios. Kohe mitu korda. Aga naljaga pooleks välja öeldud ennustus, et juunis plaadi välja laseme, ei pruugi praeguse tempo juures isegi täide minna. Sest noh, oktoobris pidid miksid-masterid juba valmis saama, aga siiani pole midagi. Ja Oliveri võimendi on ka ikka veel paranduses.
  • Käisin WAFis katsetel. Sain sisse ka, aga oluliste ressursside puudumisel jäi seekord minemata.
  • Läksime Kadiga lahku. Siiani saame paremini läbi kui kunagi varem. Meie reliikvia on VABADUS!

September

  • Penthouse (endine Üheksas elu) esines! Publikule tundus meeldivat.
  • Läksin salsat õppima. Meeldis.

Oktoober

  • Avastasin taas, et mulle meeldib disco.
  • Fork käis jälle Rock Cafes. Nagu alati, vaatasin suu ammuli ja lihtsalt… nautisin.

November

  • Sain puhuda. Vabatahtlikult.
  • Lumi tormas ja tekitas põnevust. 🙂
  • Penthouse tegi järjekordse koosseisuga esimese esinemise. Me ei olegi seni ühegi koosseisuga ju üle ühe korra üles astunud, kui järele mõelda. 😉 Üks klipp jõudis YouTube’i ka.
  • Sattusin televiisorisse. Äge oli. 😛

Detsember

  • Meeskooril oli jõulukontsert. Õigemini 3 tükki. Sain esimest korda ka rütmipille mängida — ühes loos tamburiini, teises shakerit.
  • Saavutasin meeskooris teenelise liikme staatuse. Selle 7 aastaga on koorilaul juba natuke meeldima ka hakanud. 😉
  • Jõululaupäeval mängisin kolmes kodus jõuluvana. Järgmiseks aastaks tuleb kuskilt oma mõõtude järgi kuub tellida ja natuke parem habe. Pluss veel väikeste lastega suhtlemist harjutada. Ae, noored emad! Teie kord abistav käsi ulatada! 😀
  • Aasta viimasel õhtul moodustasime Pent ja mina poolakustilise kollektiivi “Pentagarf” või siis “Pent ja Garf” või… kuidas soovite. Üks peaproovi salvestus on siin.

Nii et üldiselt polnud aastal häda midagi. Võiks öelda, et paremgi kui 2007, aga miski ikkagi närib…

Vahet pole, 2009 tuleb ikkagi oi-kui-palju-vingem! 😀

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

…i’m addicted to the pain…

Nüüd ma nägin ise ka ära, kui kontrollimatult mu hääl “kahes taktis” värises. Hehe. Aga…

Täna õhtul Patarei vanglas! NELJAPÄEV!!!

  • Üritus: TLÜ rebaste pidu
  • Hind: 35kr
  • Vanusepiir: 18 (alumine piir, ülemist ei ole kuulda olnud)
  • Esinevad:
    • 21:00 Neljapäev
    • 22:00 KukeProtest
    • 23:00 Börte
    • 00:00 Off Season
    • 01:00 Witches Brew
  • Uksed avatakse 16.10.2007 kell 20:30.

Loodetavasti on meie soundcheck selleks ajaks läbi. 🙂

…kaks korda kenam…

Järgneb pikk, lohisev ja igav kirjeldus sellest, kuidas ma “Kaks takti ette” eelvoorus käisin. 🙂

Lahkun kontorist igaks juhuks 15:00, sest reedeõhtused ummikud on ettearvamatud. Õigemini küll ettearvatavad, sellest ka varajane start. Selgub, et liiklus on eeldatust hõredam ja nii jõuangi juba 15 minutiga raadiomaja ette. Parklas on tuttav vaba koht, kuhu nüüd taaskord punane auto mõneks ajaks seisma jääb. Jalutan telemajja, süübides uksel korraks kaaskannatajate nimekirja. Ei ühtki tuttavat nime. 🙁

Loen reeglid läbi, teen nimesildi, kleebin selle rinda ja vaatan kella: aega on veel üle poole tunni ja siin ootamisega koguks ainult mõttetult pingeid. Sean sammud trepist alla ja teatan uksel valvuritädile, et käin korra autos rahakoti järel. Teen ka kiire kõne Laurile, juhuks kui ma siiski edasi peaksin saama. Teises voorus on vaja kedagi saatepilli mängima ja Lauri klaverimäng on klass omaette. Lauri on nõus ja paneb kalendrisse aja ennetavalt kirja. 🙂

Reto teeb raadiomaja ukse ees suitsu, valgustan ka tedagi oma plaanist. “Ja kui sa ei võidagi, ära siis sellepärast veel muusikat maha jäta,” ütleb ta lohutuseks. Teadagi. Seda on vaja. 🙂

R-Kioskist 2 pudelit vett ja tagasi telemajja, kus konkurente juba pisut rohkem koguneda on jõudnud. Poisid paistavad enamuses pungi või emo poole kalduvad, aga mitte päris Rivod — nii mõnelgi on habe lõua otsas. Üks neiu paistab koos ema või laulmisõpetajaga olevat. Mõned registreeruvad kella neljasele sessioonile, kuigi tegelikult on kutsutud mõneks hilisemaks ajaks — kõik laabub, sest piisavalt on ka neid, kes üldse kohale ei tule.

Kell saab neli. Kõik osalejad juhatatakse stuudiosse, kus žürii juba oma kohal istub. Seljatagant tunnen ära Saatpalu, kes antud konkursil “kurja kohtuniku” rollis on. Elmar Liitmaa paistab ka tuttav, aga nime ja nägu kohe kokku ei vii. Sama lugu Hanna-Liina Võsaga. Teist naissoo esindajat ei tundnud üldse ära — hiljem selgus, et Lenna oli. Nojah. 🙂

Veel enne laulmise algust loeb Eve Viilup kõigile sõnad peale, et kohtunikele tohib ja lausa peab vastu vaidlema. Ei tohi kohe alla anda, muidu on jama. Saame teada ka protseduurireeglid:

  1. Kohtunikud kutsuvad osavõtja lavale.
  2. Mikrofoni võib jätta statiivile või kätte võtta, aga sellisel juhul tuleb statiiv tõsta endast vasakule, et ta kaamera vaatevälja ei blokeeriks.
  3. Lauldes tuleks vaadata kohtunikke, mitte lage või lava enda jalge ees.
  4. Pärast laulmist kohtunikega vesteldes peab rääkima mikrofoni, vastasel juhul kuulevad televaatajad pärast ainult kohtunikke.
  5. Lavalt lahkudes tuleb minna stuudio ukse taha intervjuule, pärast mida võib kas lahkuda või stuudiosse järgmisi laule kuulama tulla.

Paljudele jäävad need reeglid arvatavasti närvipingest tingituna segaseks. Kes tõstab statiivi vasaku asemel paremale otse kaamera ette, kes räägib kohtunike küsimustele vastates mikrofonist mööda, kes unustab intervjuule minna…

Mõni etteaste ajab vägisi muigama. Õnneks lõpetavad kohtunikud liiga piinlikud hetked üsna kiiresti: “Siin on palju paremaid lauljaid — 40 hulka sul küll asja pole.” Või siis: “Sa ei oska üldse laulda.”

Üks noormees on nii närvis, et väriseb üle kere. “Isegi reied,” kommenteeritakse žüriist. Pärast teda tehakse väike paus, mida mina traditsiooniliseks lavaeelseks tualetiskäiguks kasutan. Väike ümin kraanikausi juures häälepaelte kontrolliks ja stuudiosse tagasi jõudes jõuan napilt maha istuda, kui laval olev neiu oma laulu lõpetab ja mind järgmisena peale kutsutakse. Ai. Närvid.

Astun prožektorivalgusesse ja võtan mikrofoni. “Tere, mina olen Kristjan. Laulu valik oli raske, aga ilmselgelt õige: Raimond Valgre “Õige valik” nimelt.” Monitorist kostuv hääl ei kuulu absoluutselt minule — kähiseb teine kuidagi imelikult. Kõrgeid (ja ilmselt ka kõrgeid keskmisi) sagedusi on harjumatult palju. Aga mis seal nüüd enam — käsi väriseb, hääl ka pisut, lugu kiiresti käima ja edasi. Elmar ja Lenna, vahepeal ka ülejäänud, teevad nipsu kaasa. Nende ja enda nipsude võrdlusest saan aru, et tempo ei taha üldse püsida — see peegeldub ka Kuurmaa ja Liitmaa nägudes.

“…et ma võiksin armastada teda.” Žürii märgib ära, et Vaiko Eplik laulis esimeses voorus sama lugu.

Saatpalu: “Kui sa lauljaks hakkaksid, mis stiili sa siis laulaksid?”
Mina: “Tahaks midagi svingivamat…”
Võsa (kinnitavalt ülejäänud žüriiliikmete poole): “See oli ju täitsa sving!”
Mina: “…või rokki.”
Saatpalu (kaotab lootuse): “No see on ju nagu sült ja mannavaht!”
Mina: “Maitse asi.”

Järgneb pingelangus ja väga lõbus intervjuu Eve Viilupiga. Mainin laulmist kahes bändis ja seda, et telemaja pole tänu meeskoorile üldse võõras koht. Viilup loodab intervjuu lõpus peatset taaskohtumist kui mitte selles saates, siis vähemalt mõne kollektiiviga.

Ja ongi kõik. Nädalalõpp võib alata. Nagu siit näha, ei saanud ma edasi. Nüüd on muusikaga lõpp. Minust lauljat ei saa. 😛