…there's another way…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha.

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu!

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis.

1  1

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma.

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka Oti-Märdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

Järgneb pikk, lohisev ja igav kirjeldus sellest, kuidas ma “Kaks takti ette” eelvoorus käisin.

Lahkun kontorist igaks juhuks 15:00, sest reedeõhtused ummikud on ettearvamatud. Õigemini küll ettearvatavad, sellest ka varajane start. Selgub, et liiklus on eeldatust hõredam ja nii jõuangi juba 15 minutiga raadiomaja ette. Parklas on tuttav vaba koht, kuhu nüüd taaskord punane auto mõneks ajaks seisma jääb. Jalutan telemajja, süübides uksel korraks kaaskannatajate nimekirja. Ei ühtki tuttavat nime.

Loen reeglid läbi, teen nimesildi, kleebin selle rinda ja vaatan kella: aega on veel üle poole tunni ja siin ootamisega koguks ainult mõttetult pingeid. Sean sammud trepist alla ja teatan uksel valvuritädile, et käin korra autos rahakoti järel. Teen ka kiire kõne Laurile, juhuks kui ma siiski edasi peaksin saama. Teises voorus on vaja kedagi saatepilli mängima ja Lauri klaverimäng on klass omaette. Lauri on nõus ja paneb kalendrisse aja ennetavalt kirja.

Reto teeb raadiomaja ukse ees suitsu, valgustan ka tedagi oma plaanist. “Ja kui sa ei võidagi, ära siis sellepärast veel muusikat maha jäta,” ütleb ta lohutuseks. Teadagi. Seda on vaja.

R-Kioskist 2 pudelit vett ja tagasi telemajja, kus konkurente juba pisut rohkem koguneda on jõudnud. Poisid paistavad enamuses pungi või emo poole kalduvad, aga mitte päris Rivod — nii mõnelgi on habe lõua otsas. Üks neiu paistab koos ema või laulmisõpetajaga olevat. Mõned registreeruvad kella neljasele sessioonile, kuigi tegelikult on kutsutud mõneks hilisemaks ajaks — kõik laabub, sest piisavalt on ka neid, kes üldse kohale ei tule.

Kell saab neli. Kõik osalejad juhatatakse stuudiosse, kus žürii juba oma kohal istub. Seljatagant tunnen ära Saatpalu, kes antud konkursil “kurja kohtuniku” rollis on. Elmar Liitmaa paistab ka tuttav, aga nime ja nägu kohe kokku ei vii. Sama lugu Hanna-Liina Võsaga. Teist naissoo esindajat ei tundnud üldse ära — hiljem selgus, et Lenna oli. Nojah.

Veel enne laulmise algust loeb Eve Viilup kõigile sõnad peale, et kohtunikele tohib ja lausa peab vastu vaidlema. Ei tohi kohe alla anda, muidu on jama. Saame teada ka protseduurireeglid:

1. Kohtunikud kutsuvad osavõtja lavale.
2. Mikrofoni võib jätta statiivile või kätte võtta, aga sellisel juhul tuleb statiiv tõsta endast vasakule, et ta kaamera vaatevälja ei blokeeriks.
3. Lauldes tuleks vaadata kohtunikke, mitte lage või lava enda jalge ees.
4. Pärast laulmist kohtunikega vesteldes peab rääkima mikrofoni, vastasel juhul kuulevad televaatajad pärast ainult kohtunikke.
5. Lavalt lahkudes tuleb minna stuudio ukse taha intervjuule, pärast mida võib kas lahkuda või stuudiosse järgmisi laule kuulama tulla.

Paljudele jäävad need reeglid arvatavasti närvipingest tingituna segaseks. Kes tõstab statiivi vasaku asemel paremale otse kaamera ette, kes räägib kohtunike küsimustele vastates mikrofonist mööda, kes unustab intervjuule minna…

Mõni etteaste ajab vägisi muigama. Õnneks lõpetavad kohtunikud liiga piinlikud hetked üsna kiiresti: “Siin on palju paremaid lauljaid — 40 hulka sul küll asja pole.” Või siis: “Sa ei oska üldse laulda.”

Üks noormees on nii närvis, et väriseb üle kere. “Isegi reied,” kommenteeritakse žüriist. Pärast teda tehakse väike paus, mida mina traditsiooniliseks lavaeelseks tualetiskäiguks kasutan. Väike ümin kraanikausi juures häälepaelte kontrolliks ja stuudiosse tagasi jõudes jõuan napilt maha istuda, kui laval olev neiu oma laulu lõpetab ja mind järgmisena peale kutsutakse. Ai. Närvid.

Astun prožektorivalgusesse ja võtan mikrofoni. “Tere, mina olen Kristjan. Laulu valik oli raske, aga ilmselgelt õige: Raimond Valgre “Õige valik” nimelt.” Monitorist kostuv hääl ei kuulu absoluutselt minule — kähiseb teine kuidagi imelikult. Kõrgeid (ja ilmselt ka kõrgeid keskmisi) sagedusi on harjumatult palju. Aga mis seal nüüd enam — käsi väriseb, hääl ka pisut, lugu kiiresti käima ja edasi. Elmar ja Lenna, vahepeal ka ülejäänud, teevad nipsu kaasa. Nende ja enda nipsude võrdlusest saan aru, et tempo ei taha üldse püsida — see peegeldub ka Kuurmaa ja Liitmaa nägudes.

“…et ma võiksin armastada teda.” Žürii märgib ära, et Vaiko Eplik laulis esimeses voorus sama lugu.

Saatpalu: “Kui sa lauljaks hakkaksid, mis stiili sa siis laulaksid?”
Mina: “Tahaks midagi svingivamat…”
Võsa (kinnitavalt ülejäänud žüriiliikmete poole): “See oli ju täitsa sving!”
Mina: “…või rokki.”
Saatpalu (kaotab lootuse): “No see on ju nagu sült ja mannavaht!”
Mina: “Maitse asi.”

Järgneb pingelangus ja väga lõbus intervjuu Eve Viilupiga. Mainin laulmist kahes bändis ja seda, et telemaja pole tänu meeskoorile üldse võõras koht. Viilup loodab intervjuu lõpus peatset taaskohtumist kui mitte selles saates, siis vähemalt mõne kollektiiviga.

Ja ongi kõik. Nädalalõpp võib alata. Nagu siit näha, ei saanud ma edasi. Nüüd on muusikaga lõpp. Minust lauljat ei saa.