Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂

3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!

Käisin just teatris. Esietendusel. Ja ma sain ELAMUSE!

Aga ma ei taha spoilida. No kui siis ainult niipaljukest, et “Grupikat” või selle originaali näinud vaatajad saavad omajagu äratundmisrõõmu.

Ütlen veel vaid seda, et eelmises tükis — ja ma käisin seda vaatamas ca 5 korda — ei tundnud ma kordagi lavalt nii head energiat. Päriselt. Minge vaatama, see on seda väärt!

Järgmised etendused on homme, järgmisel nädalal, ülejärgmisel … ja siis ei tea, mis edasi saab. Kultuurikatla aias. Pileteid saab Piletimaailmast ja kohapealt.

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.

Kevadkontsert 2012: minu esimene lavastajatöö

Peaaegu kaks nädalat on juba möödas, aga ikka veel pole kokkuvõtet teinud. Varsti kirjutan ka põhjustest, kui need enne pisut veel seedivad, aga nüüd siis: projekt koodnimega KK2012. Alltoodu ei ole täielik kronoloogia, vaid sisaldab noppeid siit-sealt. Kohati on natuke kuiv ka, aga alguses oligi kuiv.

Minu jaoks sai asi alguse 4. jaanuaril, kui lugupeetud härra koorivanem (tšau, Pets!) kogu endisele after6 pundile vastavasisulise e-kirja saatis. Paigas olid kuupäevad, kava (1/2 ulatuses), solistid (Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillidel) ja helimees (Tanel Klesment). Tõenäoliselt ka tantsuseadja (Kati Aid). Koht oli veel lahtine, kuna TTÜ aula ei ole kontsertetenduse jaoks just kõige paindlikum koht, küll aga oli see igaks juhuks broneeritud. Postskriptumis lubas Peeter, et (Alan) Hoop ja (Margo) Siimon on abiks ning (Peep) Pihlak jätkab samuti oma ristiretke. Piletimüüja on meil meeskooris nagunii terveks hooajaks kinnitatud, tänavu siis Marek Sõrmus. Minu väga lahe lauluisa (Meelis Lehtla) lubas finantspoolega tegeleda.

Läbirääkimistel selgus, et minule pakutakse “kunstilise juhi” kohta, ehk siis ilmselt lavastamist. Sest noh, kunstiline juht on ikkagi igas olukorras ju peadirigent (vastavalt põhikirjale, punkt 7). Projektijuht pidi keegi teine olema, kes veel kindlat jah-sõna polevat öelnud. Nii ka jäi. Mõni aeg hiljem tundsin mõningast ühiskondlikku survet selles suunas, et võttagi kogu projekt enda juhtida. Seoses pooliku lõputöö ja pulmakorraldusega, aga ka eelseisva kolimise ja tööalaste pingeliste projektidega tegin midagi põhjamaa inimestele loomuvastast: ütlesin ahvatlevast pakkumisest ära. Või noh, tegelikult võtsin korraks isegi vastu ja siis veeretasin kogu koorma (välja arvatud lavastamine) Peebu õlgadele. Nagu presidendiamet niisama piisavalt raske poleks.

Niisiis, korraldama! Veebruari alguses saime ka mulluse kontserdi materjalid, sh lavapaigutuse, kava, eelarve, pisut bürokraatianäidiseid alma materiga suhtlemiseks ja Peebu kirjutatud juhendi aastast 2009, mis algas lausega: “Paras aeg kontserti ette valmistama hakata on üks aasta varem.” Muuhulgas soovitas ta siis paika panna kontserdi üldise idee ja pealkirja, korraldusmeeskonna (ja ülesanded), solistid jms. Tundus mõistlik, aga aasta asemel oli aega pisut alla 5 kuu. Olgu, mõned asjad olid paigas, aga …

Üheks suurimaks pähkliks osutus kogu korraldusmeeskonna, aga ka kitsamalt kunstilise toimkonna, ühel ajal ühte kohta koondamine. Enne proovi algust ei jõudnud, pärast lõppu ei jaksanud, kellel oli töö hommikul/päeval, kellel õhtul. Sada häda. Esimene koosolek õnnestus lõpuks korraldada 21. märtsil. Järgnevalt mõned märkmed, põhiliselt dirigentide jutu konspekt.

Meeskoor tuleb kokku, lauldakse, sitt värk. Teeme parem puhkpilliorkestri!

Ärkamisaegne, natuke kopitanud repertuaar.

Ja ka mõned esialgsed nimekavandid:

Eesti muusika kurikas 2012
Torud sirgeks!
Kurvad noodid
Mees(koor) kui orkester
Maksksksima
Säästukontsert
Selvekontsert
Soolased hinnad
12 tooli
Meeskoor ja Margarita
Aastad lennul läevad
Aga meil ei ole juubel!
Kuldne pilet
Oo, et sädemeid pilluks mu hing
Vanasti oli kaevurite töövahendiks kirka

Teadustaja osas pakuti välja, et võiks olla mõni tuntud telenägu, keda laulmisega seostada ei oskaks. Mina pakkusin omaltpoolt välja koostöö T-Teatriga, millest oldi küll huvitatud, kuid mis paraku ei realiseerunud: neil oli plaan kontserdinädala reedel Kärdlas olla. Selleks ajaks oli minu peas tekkinud ka siduva joone idee, sest kuigi lugudest  minu silmis tervikut ei tekkinud (kopitanud isamaalisele repertuaarile lisandus ka pisut emadepäevakontserdi kava ja nipet-näpet muudki), vaatas kalendrist ometi vastu 2012 — maailmalõpuaasta. Tulistasin selle mõtte lauluisa poole, kes pakkus välja pealkirja “Täitsa lõpp kontsert,” millest omakorda arenes dirigentide abiga “Täitsa lõppkontsert.” Lõplik nimeversioon sündis ideest tellida ühe tööna reklaamid nii kevadkontserdile kui ka sügisesele kontsertreisile (mille repertuaaris on aukohal, nagu kevadkontserdilgi, “Tasase maa laul”). “Täitsa lõpp kui tasane maa!”

Maailmalõputemaatika sissetoomine jäi minu nägemuses konferansjee ülesandeks. Tegu oleks pealtnäha viisaka mehega, kelle sileda pealispinna all pulbitseks mustmiljon maailmalõputeooriat. Kuna T-Teater oli Kärdla tõttu mängust väljas, pakkusin ideed oma naabrimehele (Tanel Saar). Kirjutasin kirja valmis, saatsin enne lõunapausile minekut ära ja … lauda istudes leidsin oma telefonist juba vastamata kõne. Tagantjärele mõeldes vedas jubedalt, et see mõte siis pähe lõi: Tanel mängis rolli enam-vähem täpselt selliseks, nagu ma seda ette kujutasin, lisades omalt poolt veidi maagiatki. Mustkunsti, noh. 🙂

Teine väga hea asi oli see, et koor peast laulis. Olgu, laulud ei olnud ehk lõpuni päris 100% peas, seega oleks võinud ehk naaaatukene varem peast laulmise harjutamist alustada ja rohkem individuaalselt sõnadega tööd teha, aga sellegipoolest: parem grammike ebakindlust laulusõnades kui see, et enamik lauljaid terve kontserdi ajal ninapidi noodimappi sukelduvad.

Ühel hetkel, kui kontserdinädal juba väga ähvardavalt lähenema hakkas, tundsin vajadust ajurünnaku järele. Kutsusin kokku sel hetkel parimatest parimad, keda õnneks liiga palju kokku ei tulnud. Tiimitöö töötab ainult piisavalt väikestes tiimides, eksju. Vahur, Margo, Alan ja mina. Võtsime selle hetke kavakavandi ette ja ründasime ajusid. Mõtlesime välja nii mõnegi olulise komponendi:

  • koori poodiumid paiknevad laval kahes osas, kogu peale/maha liikumine toimub keskelt;
  • keskel portaal, nt laudauks või munamägi kui pilvepiir;
  • lõputiitrite taustaks mängib Big Yellow Taxi;
  • ekraanidel taustaklipid, loovad atmosfääri;
  • mõlemasse poolde (kontsert oli vaheajaga) on vaja vähemalt 10 minutit juttu ja/või videolõike lugude vahele täidiseks;
  • lõpus võiks olla mõni back-to-the-roots kodumaine pophitt, näiteks “Mina pean sambat tantsida saama.”
Nagu tavaks saanud, lugesin sisse ka raadio- ja telereklaami teksti. Seda veel enne Taneli värbamist, muidu oleks hoopis teda selleks otstarbeks ära kasutanud: ikkagi proff. Aga võib-olla ongi parem, et ei kasutanud. Muidu oleks liiga Eesti Kontsert olnud. 🙂

Esmaspäev, peaproov. Kavast on valminud paberkandjal koondversioon, Tanel näeb esimest korda koori ja koor Tanelit. Torupillid on ka esimest korda üle mitme aasta kooriga koos. Selgub, et lava on JUBE kitsas, ikkagi 80+ meest korraga. Dirigendid paluvad astmete sammu vähendada, aga meie ei allu: nii jääb meestele natukenegi hingamisruumi. Tantsuseaded tehakse ümber.

Neljapäev, kontrolletendus. Publik väga tuim, kooril pole ka energiat. Tundub, et esimene pool ei toimi üldse, jube kuiv ja igav. Pealetulekud ja mahaminekud venivad. Õhtu lõpus on tunne, et midagi tuleb igal juhul ümber teha. “Alati on viimasel hetkel midagi ümber tehtud ja alati on see toiminud.” Ma ei jää uskuma. Kava jääb nii nagu on. Küll aga täieneb pisut ekraanigraafika, ühtlasi tuleb Margolt geniaalne idee panna kogu kontsert raamide vahele: kui lõpus on tiitrid, võiks ka alguses intro olla. Küll ilma tekstita, ainult ilusad agraarvaated. Puhkpilliorkestri liikumiste taustaks tuleb trummipõrin.

Reede, esimene “päris” kontsert. Veame heinapallid lavale (aitäh Peebule ja ta naabrimehele, need andsid lisaks visuaalsele ka mõnusalt maalähedase lõhnaefekti), katsetame suitsumasinaid. Jälgin kontserti rõdult, kava käes. Kõik toimib nii nagu peab. Jah, natuke on vahepeal ka pisipaanikat ja koordineerimist, aga kolmnurkne raadioside (mina liikuvana rõdul/lava taga/saali uksel, Mart puldis ja Kaupo lava taga mehi koordineerimas) aitab olukorda ilusti kontrolli all hoida.

Laupäev, päevane kontsert. “Täitsa lõpp kui tasane maa! Kontserdi alguseni on jäänud viis minutit,” teatab Taneli hääl üle terve TTÜ fuajee. Kus on valgustaja? Telefon välja lülitatud. Kolm minutit enne algust võtab siiski vastu ja hakkab kesklinnast tulema. Torman kontrollruumi, et viimane kõll edasi lükata, aga sinna jõudes kuulen juba kõlaritest: “… on jäänud loetud sekundid!” Nojah, seekord ei jõudnud. Palun Tanelil publikut lõbustada, lükkame alguse esialgu 15 minutit edasi: enne valgustaja saabumist ei saa kaameraid balanssi ja ilma kaamerateta (DVD salvestamiseks) me seda kontserti ei alusta. Kontsert algab siiski juba 7 minutit pärast väljakuulutatud aega ja edasi sujub kõik ilusti. Kaupo peab enne lõppu lahkuma, seega võtan lava taga tema rolli üle ja suunan ise meeste liikumist. Pakun välja, et sääskede peletamiseks (neid on tänavu ikka meeletult) võiks kogu koor trepist üles minnes hinge kinni hoida — sääsed pidavat CO2 lõhna peale kohale lendama. 😛

Laupäev, õhtune kontsert. Viimane pingutus. Kuna meestel on liikumised juba enam-vähem pähe kulunud, on lavamanageri töö ka minule jõukohaseks saanud. Natuke on küll pingeid sündmuste erineva tõlgenduse tõttu (nt kas Margo “hilineb” või tuleb seda võtta hoopis signaalina, et “veel ei tohi lavale minna, sest kaamerad ei ole valmis”), aga needki saab pärast maandatud. Ja siis … paanika! “Valgusmees jooksis puldi juurest minema,” kuulen läbi raadiosaatja. Mingi jama. Näen mainitud valgustehnikut lava taga nõutu näoga ringi jooksmas. “Vasaku poole prožektoritest on signaal kadunud!” Ja siis olen ma eriti lollis situatsioonis: õigel ajal õiges kohas õige ideega, aga midagi teha ei saa. Kuna signaali kadumine tähendab seda, et mõned prožektorid ei võta enam uusi käsklusi vastu, vaid on lukustunud ühte kindlasse positsiooni, on saabuv “voolukatkestus” ohus. Tõmbaks neilt sõnakuulmatutelt lihtsalt toite tagant ära, aga … kustmaalt signaal ära kaob? Milline toitejuhe on õige? Ei tea. Jääb tegemata. Voolukatkestus tuleb seekord poolik, aga publiku jaoks ometi piisavalt efektne. Suitsumasin päästab ka pisut. Publik on kõigist kõige viisakam ja vaatab peaaegu täies koosseisus lõputiitrid peaaegu täiesti lõpuni.

Ahjaa, kontserdil oli üks ülihea seik veel. Kati pakkus välja, et tants võiks tänavu tulla alles pärast lisapalasid. Tuligi. Ja tõmbas tulles käima ka kõige tuimema publiku. 🙂

Aitäh kõigile abilistele. Nimekirja ei hakka siia lõppu lisama, sest esiteks ununeks nagunii keegi väga oluline sealt välja ja teiseks teeks see niigi pika postituse vähemalt kahekordseks. Kontserdi lõputiitrites oli 160+ rida.

Küll aga tänan Imbit, kes mind pärast seda kõike ikka veel välja kannatab. 🙂

Sisalik

Teisipäeva õhtul käisin teatris. Maiu kutsus, sain ma siis ära öelda? Üldse on mulle õpetatud, et “ei” vajab väga head põhjust. Aga see selleks.

Hea oli. Soovitan kõigile. Pilti klikkides näed suuremat reklaami ka.

sisalik

Ja nüüd võib kogemata spoilereid ette tulla.

Ma ei tea, kas Hanna mängis oma osa nii hästi välja või olen ma ise lihtsalt parandamatuks küünikuks muutunud, aga minule isiklikult tundus, et tüki lõpp varjas eelolevaid tapatalguid. Ehk siis Piisonid arvasid küll rahumeelselt koju minevat, kuid tegelikult leidsid Skorpionide vibunoolte läbi oma otsa. Seda kõike tänu ühe noore naise sõjakale (no pun intended) verele ja kahe hõimu vahelisele keelebarjäärile.

Optimistid muidugi arvavad, et kui kumbki pool tegelikult verd valada ei taha, võibki rahulikult elada, aga… ärge unustage harjumuse jõudu! 😉