…only when i sleep…

Ööl vastu laupäeva nägin kummalist und. Sõitsin autoga, suverehvid all, kui lörtsi sadama hakkas. Järgmises kurvis osutus kiirus liiga suureks ja libisesin teelt välja — auto läks külili, tee ääres olev aiapost rebis katuse pealt. Sellisel viisil sündinud “kabrioletiga” oli üllataval kombel võimalik sõitu jätkata.

Sihtpunkti jõudnud, läksin tuppa ja rääkisin juhtunust sõpradele. Pinget polnud, kasko ju ometi peal. 🙂

…ja kui ma siis sõitu jätkasin, avastasin, et ema on autole katuse peale tagasi õmmelnud. Punase traadiga. Nothing fancy, aga piisavalt hästi, et midagi sisse ei sajaks.

Go figure. Aga hommik tõi igatahes lörtsi…

…not the end…

Pühapäeva närveerisin täis. Üleni. Läksin küll öösel kell 3 (või natuke hiljem) magama, aga 8:47 oli uni läinud, põhjuseks unenägu, milles ma WAFi katsetel Rebel Yelli laulsin ja hääl üldse õigete nootideni ei küündinud.

Hommikul proovisin viimatimainitud lugu ka natuke mängida-laulda… no ei tulnud. Helistasin Siimule — linnast väljas. Helistasin Laurile — haige. Proovisin netist karaoketaustu leida — sobivaid ei leidnud.

Lõpuks jõudsin otsusele, et jääb ikkagi esimene emotsioon: “Another Way”

Lõputult improviseerimisruumi, emotsionaalselt tunnetatav, enam-vähem adekvaatselt suudan end ka kitarril saata… ja nii ta läks. Emotsiooni sai nii palju sisse valatud, et ma ise ka imestasin. Kohati ajasin end vokaalse improvisatsiooniga nii puntrasse, et kitarrikäsi kaotas õige rütmi ära. No ja paar vale nooti tuli ka sisse.

Aga siis… aplaus! Ja ennäe imet, olengi nimekirjas. Teisigi tuttavaid leidsin, seega tõotab tulla lõbus kooliaasta. Peaasi, et tunnid esmaspäeviti ei oleks. 🙂

…for your love…

Täna oli üle hulga aja nii sürr unenägu, et jäi teine lausa meelde. Mäletan, et olin gorilla — kusjuures ainult teised nägid mind gorillana, ma ise paistsin endale siiski iseendana. Umbes nagu Quantum Leap, noh, aga hoopis teistmoodi. Seejuures olid mõned lähedasemad sõbrad mu probleemist teadlikud ja aitasid mul loomaaiast põgeneda, et koos sööma minna. Põgenesime politsei eest ja jõudsimegi mingisse pisikesse poodi, kus müüdi erinevaid pagaritooteid. Paraku toimus seal nii palju, et mälestused on väga hägused. Igatahes tuli lõpuks politsei koos mingite tuttavatega ja leidis mu sealt, aga peksa ei antudki. Loomakaitsjad olid nagunii lobitööd teinud.

Ahjaa, üks näide sellest, kuidas unes loogika toimida võib — ma ei uskunud loomaaiast lahkudes, et mu jope gorilla-minule selga võiks mahtuda. Tegelikult mahtus, kuigi natuke kitsas oli. Jopet oli vaja maskeeringuks, sest kes siis ikka mööda tänavaid rääkiva gorillaga ringi jalutab.