1. päev: Tallinn-Riia-London

Pulmareisile! Ei läinud aastatki.

Tallinna lennujaamas näeme, kuidas narko- või pommikoer ühe mehe “tuvastab”, mispeale politsei ta pikali väänab ja check-in alalt teisaldab. Anname pagasi ära ja suundume turvakontrolli. Isegi püksirihmast ei pea loobuma. Lappame igavledes oma pabereid ja leiame, et Riias on ümberistumiseks 40 minutit (15min check-ini alguseni), aga värava numbrit pole kusagil. Ei leia seda ka veebist, kus soovitatakse seda lennujaamast 2 päeva enne väljumist küsida. Nojah. Lõpuks avastame pardakaardilt väikeses kirjas vihje, et Riias tuleks järgmise lennu värava kohta infotabloolt lugeda. Punkt Air Balticule.

Varsti juba ootamegi palavas trepikojas, et need paarkümmend viimast sammu üle asfaldi oma lennukini jalutada.

Tallinn-Riia

Antud lennul on minu elu pea kõige väiksem lennuk (Dash 8 Q-400). Väiksemaga olen lennanud ainult siis, kui ma 15-aastaselt Tallinn-Ämari otsal ise puldis sain olla. Aga õnneks on lennuaeg lühike ja ruumipuudus polegi kõige hullem. Magada siin muidugi ei saaks. Või noh, Imbi saab. 🙂

Kui ta parasjagu ei maga, kädistab Imbi muudkui sellest, mida kõike Londonis teha võiks. Mina jällegi seletan vastu, mismoodi lennukid töötavad. Ja kuidas nad veel lennukikandjalt stardivad ja mida kõike. Eks me ole paras paar.

Tallinnast jõuab Riiasse kiiremini kui Männikult Kosele. Ja seda isegi väljaspool tipptundi. Maandumisel jõllitan aknast välja nagu poisike — keel keskendunult suunurgast väljas — kui parem tagumine rattapaar otse minu silme all maad puudutades pöörlema hakkab.

Maandudes kuulutatakse (juba lennukis) ka meie järgmine värav välja: D1. Üsna lühike jalutuskäik.

Riia-London

Boeing 737-300, endiselt Air Baltic. Ostame pardalt süüa-juua: 2 lasanjet ja 250ml Läti vett. Arve kokku 18.50€. Minu jaoks on see midagi enneolematut, kuna kuidagi on mul õnnestunud alati nii lennata, et toit on hinna sees. Jalaruumi vähem kui enne, kuigi istun jälle vahekäigus. Imbi kurdab ka, et pisut kitsas on. Aga üleelatav. Ikkagi selline Tallinn-Tartu bussisõidu pikkune lend ainult, mitte nagu need transatlantilised õudused, millega me harjunud oleme. 😉

Isegi in-flight entertainment on olemas: meie kõrval vaatab üks tüüp värsket pohmaka-filmi, tundub olevat R5 TS (kvaliteedi järgi). Lasanje lubatakse tuua ~12 minutiga, tegelikult kulub umbes pool tundi. Aga maitseb hästi ja täidab kõhtu ka. Mingi Briti tootja oma, aga me ju ei taipa õigel hetkel seda üles märkida.

Mängime iPadi peal paar partiid Unot ja ühe Riski, Imbi teeb mulle võimsalt pähe. Ja juba ongi kell Eesti aja järgi 18:05, laekumine ajab kõrvu muudkui aga lukku. 25 minutit maandumiseni. Hakkame otsima kõige soodsamat ja mugavamat transporti Gatwickist Paddingtoni, mis esialgse info põhjal võiks olla easyBus (ca £10/nägu, umbes kolmandik rongisõidu hinnast).

Imbi kontole tiksub täna kaks uut lennujaama: Riia ja Gatwick. Minule ka, kuigi Riia oma olen ma korra autoga väisanud. Ja no Imbi saab Londoni omadest üldse täiskomplekti kokku: Gatwick, Heathrow, Stansted.

London. Või noh, Gatwick. Läheme siiski kergema vastupanu teed ja ostame edasi-tagasi rongipileti. 35 naela/nägu. Rahakott kriiskab mu pihta tuld ja tõrva, kui ma ta rauad avan ja papi välja õngitsen. Aga no mis sa teed ära: Inglismaal mitte rongiga sõita oleks eriti veider.

Victoria Station, Oyster Cardi laadimislett. No sihuke kohalik ühiskaart, aga mitte roheline, vaid sinine. Selgitame, et jääme siia reede õhtuni ja tahame linnas ringi liikuda. Tädi leti taga soovitab 30 naela kummagi kaardi peale laadida. Appiiiiiiii! Aga no sellega on vähemalt kogu meie siinne transport loodetavasti kaetud ka.

Järgmiseks otsime oma kollast metrooliini, mis meid hotelli viib. Leiame, saame ka õigest suunast aru, aga … mingi viivitus, väravad on suletud. Teisel, rohelisel liinil, mis samast platvormilt väljub, on probleemid ja seega hetkel rohkem reisijaid läbi ei lasta. Ootame. Saame lõpuks kuidagi oma suurte kohvritega väravast sisse ja jääme tjuubi ootama. Rongid tulevad ja lähevad, kõik rohelisel liinil. Iga peatuva rongiga kaasneb tugeva jamaika-aktsendiga heade soovide tulv kõlaritest, pooled rongid saavad hüüdnimeks “soul train” Lõbus ja soe.

Lõpuks saame oma kollasele rongile ja sõidame lõppjaama, kust on kõigest 5 minutit hotellini jalutada. Check-in möödub valutult, saame toa esimesel korrusel (st teisel) ja tänu Hotels.com broneeringule on hinna sees ka wifi ja igasugused muud mugavused nagu telekas ja rätikud. Ja seif ja föön. Kokkuhoid £25.50! 😉

Üle tänava on 24h Tesco ja postkontor, paar maja edasi kontoritarvete pood. Homme peaks kõik vajaliku (nt paar kohalikku SIM-kaarti ja postkaardid) vabalt kätte saama. Tesco riiuleid uurides tundub, et Lõuna-Ameerikat on globaliseerumine Inglismaast märksa rohkem puudutanud. Noh, kui seal oli poodides üsna sama jama mis koduski, siis siin on märksa rohkem omapära. Või no nimetame selle globaliseerumise kohe heaga amerikaniseerumiseks ümber ja kõik saab selgeks.

Jalutame Hyde Parki (~1km) ja vaatame natuke ringi. Barclay’s on üsna tugevalt igal pool: alustades rattalaenutusest tänaval (£10/nädal — metroo on tõsine ripoff!), lõpetades pargis püsti pandud tivoliga, kus igal nurgal õhutatakse contactlessiga maksma. NFC, noh. Neil juba on.

Pargis paistab palju erinevaid kultuure läbisegi, kuigi … enamasti on gruppidesse koondunud siiski ühe rassi/kultuuri esindajad. Mõnikord märkame mõnes grupis ka ühte valget. Justnimelt ühtainsat. Miskipärast. Aga teistele keegi viltu ei paista vaatavat, kuigi burkades naised saavad siiski omajagu tagaselja-kommentaare.

Läheb pimedaks ja võtame suuna hotelli tagasi. Tundub rikas kant, palju ilusaid autosid tänaval — ja ka kavalalt valitud reg. numbreid. Peaks mõned homme üles pildistama või kirjutama.

Hotellituba on pisike, aga piisav. Tualetis on jällegi imeõhuke paber (kuigi kahekihiline, mitte ühe-, nagu Argentiinas olema kippus) ja harja pole. Nojah.

Aa, muide! Tänaval jooksusammude kuulmine tekitab mul pärast Montevideo elamusi pehmelt öeldes ärevust.

BändCämp 2010 on siin!

Või noh, tegelikult küll Valtus. Esmaspäevast neljapäevani. Ja siis rebitakse kõik verisulis bändid otse Rock Cafe lavale.

Mis on BändCämp? Vaata videolõiku. Ei aidanud? Noh, see on umbes nagu Garage48 bändidele. Ikka segane? Loe edasi…

BändCämp on laager, kus 10 trummarit, 10 bassisti, 10 kitarristi, 10 lauljat jne loositakse omavahel bändidesse. Pärast loosimist on neil 48 tundi, et valmistada ette 1 täiesti uus lugu ja 1-2 kellegi teise poolt juba varem (kuulsaks) lauldud pala (ehk võõrkeeli coverit). 48 tunni jooksul antakse neile mõned kindlaksmääratud prooviajad kohapealsetes vajaliku tehnikaga varustatud prooviruumides, tehakse workshoppe, pakutakse süüa-juua, ehk lühidalt tagatakse kõik eluks ja bänditegemiseks vajalik. Lõpuks on juba igaühe enda asi, kuidas ta oma uute bändikaaslastega toime tuleb ja koostööd teeb.

Ja siis on lõppkontsert…

BändCämp [koduleht] [facebook] [lõppkontsert] [2009]

PS: Miks ma seda kõike kuulutan? Sest ma käisin eelmise aasta laagris [link]. 🙂

Another Way

Lõppev puhkusenädal möödus üheainsa loo saatust kujundades: “Another Way”

Kõigepealt sai valmis singli 8 esimest eksemplari. Need jagunesid R2 ja Mania vahel. Siis veel 7, mis jõudsid Trio ja Sky kanalite vastuvõtuletti. Lisaks veel MP3 netti tasuta tõmbamiseks üles.

…ja siis video. Minu esimene. Meie esimene. Poisid olid sillas, seega mina olen rahul! 🙂

Nüüd tuleb see veel kuidagi telekanaliteni toimetada ja ehk pressiteadegi üllitada…

Bändcämp 2009

This one time at band camp…

…ja kõik need muud klišeed. Aga tegelikult toimus Bändcämp 2009 eelmisel nädalal ja — ausalt — väga kõva üritus oli.

  • Kohe alguses pandi meid kaanonit laulma. “Sepapoisid” bändcämbiteemaliste sõnadega. Kaisa, mina, Lauri, Indrek. Ehk siis 3 lauljat ja viisipidajast multiinstrumentalist (seal bassistina).
    Päkapikud, päkapikud
    kämbivad, kämbivad
    teevad vihast bängi, teevad vihast bängi

    hängivad, hängivad
  • Mõni aeg hiljem loosisime endid bändidesse. Mul ja mu värsketel bändikaaslastel õnnestus tõmmata sedel number 4:
    Ats – bass
    Erki – klahv
    Jörgen – kitarr
    Siim – trumm
  • Käsk mõelda bändile nimi ja joonistada lipp. Arutasime põgusalt, otsustasime bluusi teha ja nimeks sai BLU. Ehk siis B.L.U. Lipu saime konkurentsitult esimesena valmis ja läksime lugude valikut arutama.
  • Workshoppides õppisin lisaks kõigele muule uue sõna: “lege!” 🙂
  • Kostja ja Mikk (Aides) andsid nõu ja avasid silmi. Täiega lege!
  • Õhkkond oli väga avatud, konkurentsi polnud kuskil tunda, kuigi lõppkontserdil sai ainult üks võitja olla.
  • Vaatamata sellele, et B.L.U. kiiresti favoriidiks tõusis, õnnestus meil võidust ilma jääda — aga konkurents oli ka tugev. Aga mis põhiline — ise tundsime end laval hästi ja publik sai ka kindlasti hea elamuse. 🙂
  • Võit jäi ka “perekonda” — 50% Penthouse#9 lavakoosseisust moodustas ka võitjabändist (My) poole. 🙂
  • Üldse oli 6 bändist tervelt neljas keegi, kellega koos ma mingil ajahetkel bändi olen teinud (sh ma ise):
    B.L.U. — mina 🙂 (after6; Neljapäev; Heroes; Before Sex; Penthouse#9)
    Emerald Breakup — Boga (Before Sex)
    My — Janno (Penthouse#9) ja Pent (Penthouse#9; Before Sex)
    Longest Weekend — Lauri (Neljapäev; Heroes; Penthouse#9)
  • B.L.U. kava:
    Hey Joe (Jimi Hendrix)
    Elupõletaja (HU?)
    Time Machine (B.L.U.)
  • B.L.U. nime mõningad tõlgendusvõimalused:
    Bloody Lucky Unit
    Bänd Läks Untsu
    Bitches Love Us
    Black Label University
    Beer Lovers United
    jne…

Ootan juba väga pilte/videoid. 🙂

Saaremaal

Reedel küsis Antonio (nimi muudetud), kas ma temaga Saaremaale läheks. Noh, et 7-ne bemm ja landiks naisi ja nii. Mis seal ikka, puhkust peab pauguga alustama! 🙂

Detailset kokkuvõtet tegema ei hakka, aga… laupäeva õhtul sündis Saaremaa signatuur. Kuula siit!

Ahjaa, praamijärjekord läks mõlemal korral üllatavalt kiiresti — saba lõppu jõudes oli laadimine just alanud, meie saime järgmise praami peale. MaSu mõjud? 😉

…but then i had a revelation…

Eile jõudis see siis lõpuks jälle kätte. Või noh, Neljapäev jõudis stuudiosse. Esialgse plaani järgi salvestame 13 lugu, mis täiesti kogemata sattusid kõik ingliskeelsed olema. No mis teha, kui raha on, võime ühe eestikeelse ka singlina valmis teha. Segakeelset albumit pole ka mõtet kokku panna.

Hetkeseisuga on meil sees kahe loo trummid, stuudioaega on kulunud ca. 2,5h. Kamaka kannatused jätkuvad.

…let me take you far away…

Huhhuh, puhkuse esimene päev. Tagasivaates tundub sisult pigem tööpäeva moodi, aga vähemalt sai uued prillid ära tellitud ja auto puhtaks pestud. Mitte et seda kõike tööpäeval hea tahtmise juures saanud poleks. Homme tuleb puhkamine paremini ette võtta (kuigi jah, juba kella kahest on vaja tunnikeseks puhkuselt välja ronida ja üks koolitus ära teha).

Samas… ei, puhkus on ikka puhkus. Täna pesujärjekorras istudes ei muutunud üldse närviliseks! 🙂

…ilm et oli tuuletu…

Nädalavahetus oli põnev.

Kõigepealt sõitsime reedel terve kollektiiviga Hiiumaale, kus reied ~68km sõiduga terveks õhtuks ja järgmiseks päevaks valusaks sai vändatud, tagumikust rääkimata. Laupäeval järgnes ekskursioon Ristna militaarrajatistesse ja rattamatk loodusrajal, millest ma küll tervislikel kaalutlustel loobusin. See-eest sain ülemuse autoga neljale väsinud ratturile transpordiabi osutada, mispeale autost ühtlasi käimistempos veerev CD-mängija sai.

Järgnesid edutud katsed surfiparadiisi lähedal lohet lennutada — tuult ei olnud ja lohe pidi oma tähetundi veel järgmise hommikuni ootama. Heltermaa sadamas, pool tundi enne praami väljumist, õnnestus ta umbes minutiks õhku saada ja pehmelt bussipeatuse kõrvale maandada. Oskused on veel alles! 🙂

Pärast pingelist praamisõitu põrutasin punase pereautoga pisut põhja poole, paugutamaks pitlane’ilt paar parimatest parimatega. Ehk siis järjekordne kardisõit #f1 rahvaga, tulemuseks seekord viimane stardikoht A-finaalis ja Schumi järel kuuendana üle finišijoone veeremine. On ka halvemini läinud. 🙂

Ja siis kõige lõppu veel Kanada GP. Ai. Ja siis tuli Kadi ja viis mu ilusti koju magama. 🙂

Jah, nädalavahetus oli põnev.

…way back up in the woods…

Nonii! Aitab jamast!

Ehk teisisõnu — ma ei ole enam töötu. Aitab puhkamisest, aeg on ennast uuesti käima tõmmata. Samas, puhkus oli ka mõnus — viimati sain kodus puhata 2005 juulis. 🙂

Reede õhtust laupäeva õhtuni Võsul Martini-Rauli sünnipäeval oli ka väga mõnus. Koju sõites oli tunne, nagu polekski enam laupäev, vaid juba pühapäev. Elagu suvi! 🙂