Sepang: F1-nädalalõpp, Usher ja kodutee

Päev 12: Vormelikarussell algab, festivalisuvi jätkub

Nonii, nüüd on see käes. F1-nädalalõpp algab ja meil on piletid! Ometi leiame, et linnaga tutvumiseks on liiga vähe aega jäänud ja võtame hommiku veel vormelivabaks. Seda enam, et reedel saab nagunii tasuta sisse. Läheme vaatame hoopis, kas Imbi tänaval ka Imbile uue profiilipildi saaks. Tee on peaaegu tuttav ning läheb mööda eile külastatud Low Yat Plazast. Tänavasilte on raske leida, aga monorailijaama silt sobib ka. Jee, siin on Imbil lausa omanimeline jaam!

Imbi leidis end!

Rajale minekust lahutab meid veel plaan kohalikust toidupoest läbi käia ja igaks juhuks natuke joogipoolist varuda. Hotell jätab meile tuppa küll 2 tasuta pudelit vett päevas, aga sellest ju ~30-kraadises palavuses ei piisa. Niisiis võtame ühe suure ja mitu väikest pudelit, hinnaga 1,3RM/pudel (0,6l).

Selgub, et ringraja kodulehel välja reklaamitud “kiireim tee raja äärde”, mille eest me kahepeale kokku ligi 100 eurot välja käisime, kestab meie hotellist startides ikkagi kokku umbes kaks tundi. Kusjuures hotellist raudteejaama (KL Sentral) viib Uber umbes 15 minutiga, sealt edasi viiv rong ei ole aga ekspress, mida me lennujaamast tulekuks kasutasime, vaid teeb kolm vahepeatust. Viimased 14 kilomeetrit läbime “linnaliinibussiga,” mille rajapoolsest peatusest peaväravasse saamiseks tuleb korraks ka raja ümber tiirutava shuttle’i peale hüpata.

Sepang International Circuit!

Jõuame niisiis raja äärde natuke pärast kella kahte, kui teine vabatreening täies hoos on. Kuna reedel pileteid ei nõuta ja ligipääs tribüünidele on vaba (tõsi, turvakontroll tuleb läbida), piilume vaateid kallimatelt toolidelt ja oma kohtadele ei hakka minemagi. Tuleb välja, et Vormel-1 autode mootorimüra küll häirib pisut omavahelist vestlust, kuid valuläve ei ületa. Sama ei saa öelda GP2 puhul. Nii saan ma lõpuks aru viimastel hooaegadel foorumitest ja meediast läbi käinud kiunust, et F1 on nüüdsel turbohübriidajastul liiga vaikne. Tegelikult oleks tulnud koos 2014 jõustunud reeglimuudatustega teisi samadel nädalalõppudel sõitvaid sarju vaiksemaks tuunida — meelelahutusäris on ju ikka see reegel kehtinud, et soojendusbändide helinivoo ei ületa peaesineja oma, vaid vastupidi. 😉

Raja ääres on vaatamata tasuta sissepääsule rahvast üsna vähe. Või ehk just tasuta sissepääsu tõttu? Mitte et me kurdaks — järjekorrad on mõnusalt lühikesed (enamasti lausa olematud) ja hinnadki on festivali kohta päris mõistlikud. Pudel joogivett, mis poes maksab poolteist ringitit, maksab siin kolmeka. Kebabimähis (wrap, noh) koos pisikese Pringlesi ja pudeli veega on 25RM, ehk nõks üle kuue euro. Ainsad hinnad, mis kohalikku taustsüsteemi arvestades täiesti teiselt planeedilt tunduvad pärinevat, on ametliku vormelikraami küljes. Siin on sihtgrupp ikkagi see, kellele kogu vormelikarussell algusest peale suunatud on: rikas lääne-eurooplane (või samaväärne). Võrdluseks: kui Sepangi ringraja nokats maksab 60RM, tuleb oma lemmiktiimi mütsi eest välja käia 150-200RM. Ühe pisikese erandiga — Red Bull müüb Kvyati numbriga mütse allahinnatult.

Meelelahutust on lisaks rajal toimuvale üsna igale maitsele. Võib mängida Sepangi raja kujulisel platsil minigolfi ja (staatilistes) simulaatorites võistelda; külastada automuuseumi; lapsed saavad liiklemist õppida nii elektriautoga kui ka pisikese mootorrattaga (pocket bike); laval on esinejad; Petronase telgis saab võistelda vormelauto ratta vahetamises (3-liikmelised meeskonnad: esimene laseb “mutrivõtmega” poldi lahti, teine võtab vana ratta ära, kolmas paneb uue asemele, esimene kinnitab) jms.

Üks oluline ja just Malaisia GP-le eriti iseloomulik teema on palavus. Päikese käes kaua olla ei jaksa, ent kui siiski tuleb nt järjekorras seista, tasub vihmavari (õigemini siis antud juhul küll päevavari) lahti teha. Müts peaks olema võimalikult hele, aga abiks on ükskõik milline peakate. Paar tundi enne loojangut kuskilt jahutusega alalt väljudes tunneme, et enam nii hull ei olegi — ja ka varjud hakkavad pikemaks venima.

Kell 18:30, kui rajal mõõduvõtmised lõppenud on, pääsevad tribüünipiletite omanikud soovi korral tasuta boksiteele jalutama. Või noh, tegelikult ainult 1500 kiiremat, kes kella kolmest taipavad õiges sabas seista ja vastava randmepaela lunastada. Või noh, TEGELIKULT jääb kohti nähtavasti ülegi, sest ka kella kuue paiku paistab paari vabatahtliku käes olev randmepaelade pakk üsna muljetavaldavalt paks.

Kimi!

Jalutuskäik boksiteel (pitlane walk) lõppeb natuke pärast seitset. Ringraja-süstikuga (internal shuttle), mis meid bussipeatusest üheainsa peatusega peavärava ette tõi, tuleb nüüd lähtekohta tagasi jõudmiseks terve ring ära teha. Nii jõuame bussipeatusesse umbes kella kaheksaks. Selgub, et viimane buss läks ära tund aega tagasi (ja et meid tegelikult hoiatati selle eest). Õnneks on “hilinejaid” palju, vähemalt kaks bussitäit. Kutsutaksegi lennujaama-bussid uuele ringile. Ootamise käigus sõbruneme meie ees olevate austraallastega. Ka nemad ei tea, kus Eesti on. Kui me aga Tallinna ära mainime, tuleb naisele järsku meelde, et ta isa käis seal 36 aastat tagasi — oleks ka olümpiaregatil osalenud, kui mänge boikoteeritud poleks.

Lõpuks saame ka bussi peale, siis rongi peale ja jõuame enne ööd hotelli. Magama minna ometigi veel ei saa, sest pesu vajab pesemist ja pesuruum tutvumist. Ostame paar žetooni (2×2 pesu jaoks, 2 kuivatile) ja läheme uudistama. Selgub, et kõik kolm pesumasinat on hetkel kasutuses. Ühtlasi saame teada, et kohapeal õnneks 45min ootama ei pea; piisab kui tsükli lõpuks kohale ilmud ja masina tühjaks teed. Kuna aga mina olen antud reisijutuga kõvasti maas, lubab Imbi mul kirjutada, kuni ta pesuga tegeleb. Lõpetame kella ühe paiku — kauaoodatud uni tuleb magus.

Päev 13: Kvalifikatsioon

Tundub, et vormelinädalalõpp on tõepoolest alanud — juba hotelli hommikusöögialal näeme ohtralt fännisärke ja -mütse. Raja äärde jõudmine läheb seekord pisut kiiremini, kuna rong sõidab ekspressliinil, st otse KL Sentralist KLIA (Kuala Lumpur International Airport). Saabume natuke enne fännifoorumi algust, kui “õhtujuht” rahvast lõbustab. Foorumil lubatakse küsida ainult F1-teemalisi küsimusi: autogrammisessioon on pühapäeval ja eraelu ei puudutata. Sellegipoolest jagavad mõned ka oma signatuure ja annavad sporti mittepuudutavaid vastuseid. Fännide suureks rõõmuks. 🙂

Pärast seda, kui oleme staarid üsna lähedalt ära näinud, teeme pisikese bussisõidu pool ringi ümber raja ja jõuame oma tribüünile. Peavärava glamuuriga võrreldes on siin omajagu maalähedasem. Hinnad väga ei erine ja toidud-joogid on head, lihtsalt … teistmoodi.

See-eest kohad on meil suurepärased. Üks foorum lubas 60% rajast, mis tundub pisikese liialdusena, ent lisaks meie eest läbikulgevale rajaosale (kurvid 6-7-8) näeme väga hästi ka tagasirget ja stardisirget. Paistavad ka Mercedese ja Ferrari boksid. Eriti binokliga.

F-tribüün

Viimane rajal toimuv asi enne kvalifikatsiooni algust on TCR Internationali teine sõit. Soojendusringi alguses laseb üks paremas reas tagapool startiv masin “mahlad välja” ja katab pool peasirget õliga. Start lükkub edasi. Eile peasirgel kuulsime kõigi sarjade ajal ka kohalikku kommentaatorit, siin paraku kõlaritest midagi ei tule. Oleks mõni FM-raadio kaasas, saaks kuulata. Kavas mainitakse, et kohalikust nännipoest saab osta müra summutavaid raadioga klappe, aga seal olles me neid miskipärast ei märganud. Tagatipuks läheb pimedaks ka tribüüni vastas olev suur ekraan. Vaatasime juba enne, et seal kõrval miskit tossab, kuid mulle tundus see samasuguse veeauruna, nagu paljudes telkides jahutuseks lasti. Tuleb välja, et on siiski suits mis suits.

Kvalifikatsioon ilma ekraani ja kommentaarideta oleks rajaservast üsna raskesti jälgitav. Õnneks on mobiilis netiühendus ja F1 ametlik äpp näitab (peaaegu) reaalajas ajavõttu ning võimaldab ka BBC raadioülekannet kuulata. Kahtlen, et päris kogu tribüün päris nii hästi varustatud on. Q1 lõpus ilmub ekraanile taas ka pilt, mille peale publik rõkkab.

Jenson Button suudab oma 300. sõidu kvalifikatsioonis esikümnesse jõuda. Juubeldame kogu kambaga, kui ta meie eest läbi sõidab. Hakkan vaikselt rajaäärsest atmosfäärist aru saama. 🙂

Tundub, et võiduajamine ei piirdu ainult ringrajaga. Lennujaama sõites on meie buss ratas-rattas võistluses ühe teise liiniga. Positsioonid vahetuvad vähemalt 3 korda enne kui marsruudid lahku lähevad. Lõppjaama jõudes plaksutame bussijuhile, kuigi mõnes kurvis oli päris kõhe.

Seekord ei pea vähemalt enam öösel pesu pesema, niisiis jõuame enne null-null null-nulli magama. Homme oleks nagu hilise algusega tööpäev: säilitamaks mingitki lootust vormelisõitjate autogramme jahtida, peame hotellist startima kell 9.

Päev 14: Petronas Malaysia Grand Prix 2016

Ärkan hommikul enne äratuskella (ja korra öösel ka) säärekrambi peale. Tundub, et see “mineral” mida nad siin järjekindlalt kõigi veepudelite peale kirjutavad, on ikkagi puhas reklaamitrikk. Pigem on enamjaolt tegu lihtsalt filtreeritud veega.

Sepangis näeme kohe, et telk on rahvast täis ja oodatakse ka väljaspool, päikesepaistes. Pärast mõningast uudistamist selgub, et õues seisvad inimesed ei seisagi niisama, vaid ka sinna on ilusti ussina looklev järjekord moodustatud. Mis siis ikka, järjekorras seismine oli vanasti ikkagi rahvussport, võtame kenasti saba lõppu ja ootame. Vihmavarjust on kasu, et ekvatoriaalne päike meid väga ruttu ära ei väsitaks. Vahepeal moodustatakse pisut vähem populaarsete tiimide (Force India, Manor, Renault) sessiooni jaoks teine järjekord, kuhu me ei lähe. Tahaks ju ikkagi just Jensoni signatuuri 300nda GP puhul.

Esimene sessioon peetakse ära ja ka see, märksa lühem saba, ei jõua lõpuni sõitjate eest läbi käia. Tunneme, et siit vist ei tule midagi. Ja siis nad saabuvad. Ja järjekord ei liigu, sest esimestena on hommikul kohad sisse võtnud Ferrari fännid, aga Kimi ja Vettel pole veel siin. Tseremooniameister ärgitab neid küll liigutama ja võtma seda, mida pakutakse, kuid saba ei elavne. Siis saab meie kohalikul sõbral kõrini ja ta keelab vaestel tifosidel üldse lavale tulla, lastes järjekorra liikuma teisest kohast. Jätab lausa näod meelde, nii et kõige kauem oodanud fännid, kuna nad õigel hetkel jonnisid, jäävad autogrammidest sootuks ilma. Mingis mõttes saan mõlemast poolest aru.

Järjekord

Kõige rohkem kiljumist ja rõõmuhõiskeid saab siin Kimi. Konkurentsitult. Aga see selleks. Meil on autogrammide jahtimine (õigemini ootamine) käsil. Ja siis, pärast umbes pooltteist tundi troopilises kuumuses seismist, saab see läbi. Aeg, mitte järjekord. Me ei jõudnud isegi lavaesise telgi jahutavasse varju, rääkimata jagatavast defitsiitkaubast.

Seoses sabatamisega jäävad meil nägemata GP3 ja GP2 sarjade viimased sõidud. TCR oli ka juba eile ära. Niisiis on enne kõige olulisemat võistlust jäänud vaadata veel ainult Porsche Carrera Cup Asia. Ilusad autod on küll, raha lõhna on tunda (kuigi effühed on kordades kallimad), aga sõitu ennast väga jälgida ei oskagi. Ekraanilt küll midagi näeb, aga tekstid on selle resolutsiooni jaoks liiga pisikeses kirjas — isegi binoklit appi võttes ei loe pikslitest suurt midagi välja. Ja kõlaritest ei tule ju ka midagi. Niisiis naudime eelkõige detaile (nt välja- ja möödasõidud), tervikut tajumata.

Ja siis ta tuleb. Suur lippude, trummide ja rahvariietega esinemine stardisirgel, millest KA midagi aru ei saa, sest heli ei ulatu meieni. Taamalt kostab tuttavat turbohübriidide häält. Sõitjad teevad igaüks paar installatsiooniringi ja rivistuvad võistluse alguseks üles. Veel mõned ettevalmistused ja täitsa ootamatult ongi juba rivi abilistest puhas, soojendusring tehtud, viis punast tuld ükshaaval süttinud ja … esimeses kurvis ei mahu sakslased kõrvuti rajale ära. Vetteli jaoks (kes antud olukorra eest hiljem ka karistada saab) on sõit kohe läbi, tiitlivõitluses hetkel esikohta hoidval Nicol jääb üle ainult väga hea sõiduga kahjusid minimeerida. Lewis võtab oma ja hakkab hääääästi vaikselt edumaad kasvatama.

Ühel hetkel näeme ekraanilt, et Max üritab Danielist (keda kohalik MC kõigil fänniüritustel järjekindlalt Riccardioks kutsub) mööda sõita. Järgmisel hetkel on Red Bullid kõrvuti meie tribüüni ees. Rahvas juubeldab. Kui Lewise mootor kuumusele vastu ei pea (õhutemperatuur varjus ca 33 kraadi), kutsub see ühtpidi esile Red Bulli fännide aplausi, teisalt aga lahkuvad mõned Hamiltoni toetajad pettunult. Ja noh, sisuliselt nägime me varem siis ju väga lähedalt võitlust esikoha nimel. F1 puhul on, muide, ka ekraanigraafika rajaäärse publiku jaoks spetsiaalselt kohandatud, mitte ei näidata lihtsalt teleülekannet. Tänu live timingule ja mainitud ekraanile on niisiis tervik täitsa tajutav ja jälgitav, kuigi … ma vist endiselt eelistan enamikke sõite kodus vaadata. On mugavam, aega kulub vähem ja rahakott jääb ka ellu. 😉

Sõit saab läbi ja meid ümbritsevad austraallased hulluvad. Arusaadav, nende mees võttis ju just väga ebatõenäolisena tundunud võidu! Kuigi foorumites väideti, et Sepangis publikut rajale ei lasta (või kui siis ainult peatribüünilt), märkame umbes autasustamistseremoonia alguses, et väravad ON avatud ja mass imbub vaikselt igast suunast üle raja peasirgele kokku. Seame meiegi end sinnapoole ja saame osa väga lahedast peost. Kuuleme poodiumi-intervjuude lõppu, kuigi kaja tõttu ühestki sõnast aru ei saa. Selfikunne on siin kõik kohad täis, nii et ka selles suhtes sulandume ilusti massi. Stardisirgel märkame ujukate väel pidutsevat seltskonda — Imbi mainib ka, et näeb politseid nende suunas liikumas. Nagu hiljem selgub, arreteeritakse Sepangis tol õhtupoolikul 9 austraallast, kellest üks on lausa Austraalia kaitsetööstuse ministri nõunik. Näedsasiis.

Melu stardisirgel

Iseenesest on see, et publik igalt poolt rajale lasti, meile ka logistiliselt hea uudis: sõidujärgsele kontserdile saamiseks oleks muidu pidanud bussiga jälle pool ringi ümber raja sõitma. Ilmselt ka bussipeatuses ootama, kuni kogu rajalt lahkuv mass ära veetakse. Ilmselgelt oleme siia tulnud festivalisuve pikendama: Positivus, Intsikurmu, Sepang. Lava on vinge, kuigi pärast kohalikke soojendusesinejaid paistab, nagu kõige suuremal ekraanil oleks mõned paneelid rivist väljas. Kuumus on järjekordse ohvri võtnud? Ei, siiski saadakse kõik korda. Usher laseb ennast mõnuga oodata ja astub rahva ette tervelt tund ja veerand pärast kavas lubatud aega. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas see publikule hästi peaks mõjuma, aga … keegi ei pahanda. Ja kui eestlased end laulurahvaks peavad, siis … no siinsed Usheri fännid on ikka korralik ühendkoor, laulavad kõik laulud ära ja isegi täitsa puhtalt. Ühe loo lõpus pööran üle õla ja tänan ka meie taga olevat seltskonda väga hea esituse eest. “Sorry,” kostab nende poolt. “No, no, you guys were great!”

https://www.youtube.com/watch?v=GxBSyx85Kp8

Usher lõpetab seti natuke vanema, aga ilmselt kõige suurema hitiga (“Yeah”), täpselt nagu Imbi ennustas. Võtame suuna bussipeatuse poole, aga minu sisemine kompass juhatab meid pisut võssa. Kõnnime vastassuunas mööda maanteed ja jõuame ühe peatuse kaugusele (st peaväravasse), aga väsimus on peal ja teeme shuttle busiga ikkagi tiiru kogu alale peale. Lennujaama suunal pole isegi järjekorda, saame kohe bussi peale ja minema. Aga rong … no seekord meid jälle ei taheta kiiresti linna vedada, sest ekspressi asemel oleme tagasi reedeses seisus, kus rong peatub vahepeal veel kolmes jaamas. Kuhu meil, samas, kiiret on? Ainult hotellituppa magama, sest homme ootab ees pakkimine ja kodutee.

Päev 15: KUL->SIN->…

Viimane hommikusöök, viimane suplus katusebasseinis, viimane Uber KL Sentralisse, viimane KLIA Ekspres — kontrollime netist, kumba terminali me minema peame, sest ükski paber seda ei ütle — viimane passikontroll Malaisias, viimane tempel passi. Oleme Malaisiast lahkunud. Singapuri me ametlikult isegi enam ei saabu, sest kogu lendude vaheline tööpäev (eeldusel, et eksisteerib ka seitsmetunniseid tööpäevi) möödub Changi terminalides.

Kui mõnes muus lennujaamas võiks selle ajaga igav hakata, siis siin kindlasti mitte. Esiteks on siin väga korralik kaubandusvõrk, kust leiame igaks juhuks ka paar raamatut ja ajakirja lennukis (või siis kodus) lugemiseks. Jalutame esimese terminali ühest servast teise, mis kaardi järgi peaks võtma 8 minutit. Meie suudame koos kogu ostlemise ja muu uudistamisega kulutada ära oma esimesed kaks tundi. Uurime infoekraanilt ja äpist, kuhu jäävad siis liblikaaiad ja kalatiigid, millest me kuulnud oleme — selgub, et kolmandasse terminali.

Hoonete vahel on võimalik liikuda kolmel viisil: travellaatoritega koridorid, shuttle bus ja skytrain. Kasutame viimast, sest rongid, eriti automaatsed rongid, on ikka ägedad. Käime läbi kõik kolm terminali ja näeme igasugust ilu. Liblikad olid meie saabumise ajaks küll tuttu läinud (päike loojub kella seitsme paiku), aga nad on magades ka põnevad. Lisaks satume kaktuseaeda ja Cloud Forestit (vt Gardens by the Bay) meenutavasse kohta (ehkki vabas õhus). Isegi paar tualettruumi on teistest peajagu üle — lillelõhnalised! Alles meie värava ootealas läheb natuke igavaks. Siin pole isegi neid masinaid, mis väsinud reisijate jalgu masseerivad. Täiesti tasuta, muide.

Ja juba olemegi lennul tagasi Soome. Kuuleme tuttavaid keeli ja aktsente, mida pole — kui Kimi välja jätta — ammu kuulnud. Saame lennuki-õhtusöögi. Vaatame läbi lennuki-meelelahutusprogrammi: Imbi võtab ette paar esimest osa Last Man On Earthist, mina tahan Angry Birdsi filmi ära näha. Magame, kuigi ikka ilgelt kitsas on. Vihje: kui oled pikk, ära siis vähemalt paks ole!

Virgun Singapuri aja järgi kella seitsme paiku. Täitsa okei, kuus tundi ebamugavat uneaega. Kui lennukis tuled süttivad ja hommikusööki (minu jaoks viimastel nädalatel oi-kui-harjumuspäraseks saanud omlett, uba ja viiner) serveerima hakatakse, kummitab mul miskipärast GGG “Valguse” viimane fraas: “Saabub hommik, ööst on saan’d hall argipäev.”

Aitäh, Imbi (ja kõik lugejad ka)! Ülivõrdeliselt mõnus puhkus oli! 🙂

Kuala Lumpur: kontrastide linn

Päev 10: TGG -> KUL

Viimane hommikusöök paradiisis. Tõesti, siin on hästi mugav ja turvaline olnud. Vähemasti on Taaras meile väga mõnusa turvatunde tekitada — tundub, et inimtsivilisatsioon töötabki ainult vastastikuse usalduse peal ja nemad siin oskavad seda väga hästi pakkuda. Hotellitoast väljudes ei ole vaja raha kaasa võtta (kõik on võimalik toa arvele kirjutada ja arveldada toast välja kirjutades) ning suplema minnes ei tundu mitte keegi sinu rannatoolile jäetud vara himustavat. Toole, muide, jätkub kõigile. Isegi tipphooajal, kui manitsetakse mitte toole rätikuga reserveerima ja ähvardatakse rätikud ära koristada, on armuaega tervelt 2 tundi.

Pärast traditsioonilist hommikusööki (omlett + nipet-näpet muud buffeest) pakime kohvrid kokku, kontrollime toa üle ja tellime endale golfikäru järele. Teel administratsiooni poole näeme ahve teeservas. “Tulid hüvastijätuks lehvitama,” viskab autojuht nalja. Kuigi tulime pisikese varuga, võtab kogu check-out koos ülemakstud deposiidi vabastamisega umbes-täpselt kuus minutit. Ilmselt võiks ka kauem minna, kui me arvetes midagi kahtlast märkaksime või mõnel muul põhjusel detailselt kontrollima hakkaksime, aga summa vastab ootustele. Niisiis võtame kõik vastuvaidlemata vastu ja laseme end koos kohvritega sadamasse viia.

Jube harjumatu on, et ma oma kohvrit ise ühest sõidukist teise ei saa/tohi tõsta. Olgu, mikrobussi pakiruumist välja tõstmine võib ju autojuhi töö olla, aga laeva pardale võiksin ma ju temaga ikka ise minna? Mis siis ikka. Laevasõit ise on leebem kui mul eelmisest korrast meeles oli (ühtlasi mõnusam-sujuvam kui lennuk või ööbuss) ja ootamatult lühike. Õigupoolest on see ootuspärane, kuna tulles tegime peatuse Redang Island Laguna juures.

Tagasi mandril, leiame kiiresti takso. Nagu lubatud, maksab sõit sadamast lennujaama 30 ringitit (või “rõmmi”, nagu me omavahel seda ühikut kutsume — lühendi “RM” järgi). Malaisia taksojuhtide eest hoiatavad kõikvõimalikud turismiportaalid ja -foorumid. Nii lükkabki minu vaene väljapuhatud aju järgmise käigu sisse ja kujutab ette igasugu võimalusi, kuidas käimasolev teekond võiks halvasti lõppeda. Aga kõik läheb hästi, lennujaama jõuame kaks tundi enne väljalendu. Õigemini veel varem, sest pagasi loovutamise lett avatakse täpselt 2h enne. Jõuame kiire lõuna-lasanje teha ja edasi oodata.

Kuala Terengganu lennujaam on pisut väiksem kui Tallinna oma — mullune reisijate arv on võrreldav Tallinna omaga kümmekond aastat tagasi. Pärast turvakontrolli leiame end ootesaalist, mis meenutab pigem bussi- kui lennujaama ja … istume-ootame. Kuidagi õnnestub end vabasse wifisse registreerida. Teil seal Euroopas on mure, et ilma kasutajat identifitseerimata ei tohi tasuta wifit pakkuda? Siinkandis ei olegi väga muud silma jäänud, kui ainult pika ja lohiseva registreerimisvormiga netiühendused. Kusjuures mõnel puhul pead õige meiliaadressi ja/või telefoninumbri andma, muidu ei saa parooli kätte. Tõsi küll, kogu see andmete kogumine käib digitaalselt ja usaldusväärset isikutuvastust tegelikult ei toimu.

Pärast kahetunnist ootamist ja mõningast lisaaega saame lennukisse. Tegu on ilmselgelt populaarse liiniga, kuna tunniajase otsa jaoks on AirAsial siia käima pandud Airbus A320. Märkan, et lisaks jahutamisele on pardal ka niisutus — veeaur immitseb tuulutusavadest nähtavalt välja. Imbi on seda kuskil varem ka näinud, minu jaoks oli kogemus esmakordne.

Jõuamegi pealinna. Oot, ei. Malaisia pealinn on tänapäeval hoopis Putrajaya, mitte Kuala Lumpur. KLIA2 terminalist kesklinna jõudmiseks valime kiireima võimaliku lahenduse: rongi nimega KLIA Ekspres. Tagantjärele selgub, et takso (või Uber, aga sellest hiljem) oleks kahekesi sõites soodsamgi olnud. KL Sentralist — ehk siis Kuala Lumpuri kesksest raudteejaamast, kuhu jõuavad kokku kõik siinsed ühistranspordiliinid — võtame ikkagi takso. Selleks, et kindlustada taksomeetri kasutamine, maksame letis 2RM kupongi eest. Iseenesest on tegu väga kavala äriideega: kuna “kõik teavad ju”, millised röövlid siinsed taksistid on, makstakse hea meelega 2 ühikut igale sõidule peale. Perroonilt taksoletini kõndides on võimatu mitte märgata piraattaksojuhte, kes pea igal sammul sulle teenust pakuvad. Kuigi selline tegevus peaks vähemalt kirjade järgi keelatud olema.

“Golfikäru,” mikrobuss, laev, takso, lennuk, rong, takso. Pärast seitset transpordivahendit ja registreerumist toob lift meid järgmisesse hotellituppa. Või pigem korterisse. PARKROYAL Serviced Suites jäi meile silma üsna viimasel hetkel, kui Expedia kaudu TGG->KUL siselendu ostsime. Tühistasime varasema broneeringu (booking.com) ja saime igatpidi parema diili. Toas on täisvarustuses köök, sh kahe kambriga külmkapp; kaks konditsioneeri; telekas; kodukino; king-size voodi ja meeletult ruumi. Lisaks “hinna sees” võimalus kasutada üht kahest hotelli bassenist (üks all, teine katusel), menüü tuppa toodavate toitudega (valik ja hinnad umbes samad, mis Taarase restoranides), tasuta wifi (kuni neljale seadmele) ja palju muud. Näiteks pisikese lisatasu eest (16RM/pesu, 8RM/kuivatus) saame oma musta pesu selvepesulas masinasse panna. Jess!

Tellime tuppa ühed harjumuspäraseks saanud Mee Mamakid (hääldus pigem “Mii mamaa”) ja koogitükid, aga enne maiustamist lipsame korraks 32. korrusele ja teeme basseinis paar kiiremat ringi. Tundub, et ametlikult on aeg suplusteks küll möödas (kaldad on pimedusse jäetud), aga bassein ise on endiselt valgustatud. Valgust heidavad meie märgadele tegudele ka kohalik teletorn (kuhu meil homseks pilet on) ja Petronase kaksiktornid.

KL: hotelli katusebassein

“Esmapilgul tundub KL isegi ägedam kui Singapur,” leiab Imbi.

Päev 11: Kuala Lumpur

Meie suur (>60m2) ja kõigi mugavustega hotellituba (või pigem teenindusega sviit) asub 11. korrusel. Päriselt tähendab see eestlase jaoks kaheteistkümnendat, kuna veel viiekümnendate teise poole alguses valitsesid siin inglased. Neile aga meeldib teadupärast esimest korrust maakorruseks (ground floor) kutsuda ja numbritega alustada nii, nagu käib massiivide indekseerimine korralikes programmeerimiskeeltes: nullist alates. Kuigi nulli asemel on G. Liftis jääb silma aga veel üks eripära: korruste valikust puudub täielikult number 4, mida paljudes ümbruskaudsetes paikades surmaga seostatakse (number neli kõlab mitmes keeles nagu “surm”). Ehk siis: “1, 2, 3, 3A, 5, … 13, 13A, 15, … 23, 23A, 25, …, 30.” Taban end mõttelt, et piisavalt vigase tõlke puhul võiks ansambel Neljapäev siin death-metalit teha. Meie aga sõidame oma 11. korruselt (mis tegelikult on 12. korrus) alla G korrusele hommikusöögile, läbides vahepeal korrust 3A.

Buffee on järjekordselt hea valikuga, aga Taaras hellitas meid ära. No tõesti. Võimalik on võtta kas ube VÕI vorstikesi, olenevalt hommikust!? See-eest munajaam (egg station) on vaat’ et paremalgi tasemel, vähemalt munakoka filigraanseid liigutusi jälgides. Puuviljavalik pole ka nii suur kui varem, rääkimata magustoitudest. Vähemalt on omlett stabiilselt alati valikus.

Meil on üks päev aega enne vormelitsirkuse algust Kuala Lumpuriga tutvuda, mistõttu veenis Imbi mind jälle hop-on-hop-off bussile pileteid hankima. Seekord ostame need ennetavalt veebist ja laseme hotellis välja trükkida. Midagi keerulisemat polegi vaja, bussis vahetatakse vautšer piletiteks. Teine ette ostetud ja -trükitud pilet (õigemini vautšer) on teletorni vaateplatvormile, kuhu plaanime jõuda loojangu ajaks.

Võtame hotellist Google Mapsi järgi suuna lähimasse peatusesse ja hakkame astuma. Esimene buss peaks liinile minema kell 9 hommikul, meie peatus on kuues. Kohale jõuame nõks enne üheksat, seega saame paarkümmend minutit rahulikult oodata ja ümbrust jälgida. Kuna — ja seda kuulsime ka eelinfot uurides üsna palju — siinsed sohvrid ülekäiguradasid ei austa, on ka jalakäijatel üsna ükskõik, kust teed ületada. Erinevalt Singapurist, kus kõik pigem rangelt reeglite järgi käis, peab siin ilmselt võtma mentaliteedi “lähen valest kohast üle tee ja käitun vastavalt”, ehk siis kiirel sammul, kui järgmine auto ohutus kauguses tundub olevat.

Pea kõik Kuala Lumpurist turistidele pajatavad materjalid hoiatasid taskuvaraste eest. Ja mitte ainult. Ka taksojuhtidega vaidlemine pidi siin ohtlik olema. Ja siis veel võimalus, et tänaval kõndides keegi mootorrattaga mööda sõites su koti ära napsab. See kõik on mind tänaval kõndides väga valvsaks teinud, kuid valvsusega on üks suur probleem. Eelkõige peaks kõrgendatud tähelepanu pöörama kõigele, mis tavapärasest erineb, eks? Aga kui KÕIK ümbritsev on sinu jaoks uus ja eriline? Nii tunnengi end nagu õue sattunud toakass: silmad punnis peas, kramplikult keskendumas igale tuuleiilile, krõpsatusele ja põõsast kostvale linnuhäälele. Vürtsi lisab ka kontrast erinevate tänavate vahel. Kõigepealt on luksuslikumad kohad, nagu hotelliesised parklad. Siis suured kaubanduskeskused. Järgmiseks aktiivsed kaubandustänavad (no sihuksed, mis on justkui turuboksidega täidetud). Ja lõpuks vaiksemad ja räpasemad tagatänavad. Hiinalinn ja kõik muud erandid, mida on tegelikult mustmiljon, jäid sellest üldistavast loetelust välja, aga illustreerimiseks vast piisab. Normaalsusi, millest ebatavalist eristada, on niisiis palju.

KL

Nüüd tulebki buss ja saame järjekordselt kontrollitud keskkonda kõike ümbritsevat uudistama. Singapuris ja Helsingis jagati klappe lindistatud giidi kuulamiseks, siin aga lastakse ingliskeelset juttu kõigile. Tekst on ette kirjutatud ja kõnesüntesaatorist läbi lastud, ehk siis meie giid on robot! Saame teada nii mõndagi huvitavat ja raatsime paaris peatuses isegi bussist maha hüpata. Näiteks kohalikul vabaduse väljakul, mille, koos ümbritsevate majadega, rajasid kunagi inglise kolonistid, aga mis viiekümne seitsmendal inglise ikke alt pääsedes pisut ümber kujundati.

Väisame ka Petronase kaksiktornide ümbrust (üles ei hakka ronima, selleks on õhtul teletorn), naudime pargi ilu. Siis sukeldume palavuse eest vahetus naabruses asuvasse kaubanduskeskusesse (Suria KLCC) lõunale. Loomulikult ei puudu keskuse nullkorruselt ka Petronase vormeliboks, kus toimuvad igasugu publikumängud ja müüakse fänninänni. Keskus ise on jaotatud korruste kaupa, kus G-korruselt leiab luksusbrändid, sealt ülespoole tulles lähevad hinnad alla, allapoole jääb aga “lettide” korrus (C nagu Concessions). Lõunasöögivõimalusi on mitmeid — tundub, et nii mõnedki lähiümbruse töötajad ja ka õpilased käivad siin lõunal — ja hinnad on üsna soodsad. Nelja euroga saame kaks kebabi ja kummalegi pudeli vett.

Petronase tornid

Bussiga linnale tiir peale tehtud, läheme poodlema. Kõigepealt on minu kord, otsime üles Low Yat Plaza. Kaardi järgi oleme juba päris lähedal, aga ette jäävad läbimatud ehitusplatsid. Leiame kahtlase kitsa raja, kust esmapilgul ainult mehi vastu tuleb. Jõuame juba arvata, et äkki asub nurga taga meeste tualettruum (või palveruum, need on siin pea sama tähtsad), kui jõuamegi kohale. Kirjelduse järgi kuuekorruseline kaubamaja osutub tegelikkuses pigem turuplatsiks, kus enamikel korrustel üritatakse mulle miskipärast rüperaale pähe määrida. Või siis telefoniparandust. Arusaadav, miks siin pangakaartide kopeerimise eest hoiatatakse.

Minul on üks peamine eesmärk: leida endale kohalik SIM-kaart, sest Singapuri oma on vaatamata ilusatele lubadustele tühjaks saanud. Küsingi ühelt läpakamüüjalt, kes mind lahkelt ülemisele korrusele juhatab. Seal jäävad silma peamiselt reklaamidest (ja mobiiliekraanilt) tuttavad kaubamärgid Maxis ja Yes. Viimane väitis mulle viimati (Suria KLCC-s) väitis, et neil ettemaksukaarte ei ole, niisiis suundun otsemaid Maxise letti ja küsin. Saab, ikka saab. Kõigepealt pakub 40RM varianti, mis peaks mu surfamisvajadused rahuldama kuuks ajaks. Mul pole nii palju vaja (ja kiirust ma ka ei nõua, peaasi et navigeerida ja endleid postitada saaks), seega saab kahekümnega hakkama, st alla viie euroga.

Kuni minu kaarti ja telefoni seadistatakse, käib leti äärest läbi kolm-neli kohalikku oma muredega, kes kõik lõdva randmega teenindatud saavad. Näiteks üks tädi oli oma MicroSIM pessa pannud NanoSIM kaardi ilma raamita. Meie teenindaja selgitas talle asja küll pisut etteheitval toonil, kuid siiski rahulikult. Kas ka selgelt, ei tea, kuna kohalik keel meile lühikese aja jooksul veel külge pole hakanud. Tädi lahkub igatahes rahulolevalt, töötava telefoniga.

Maailmaga ühendus taastatud, teeme ka Imbile ühe toreda poodlemiselamuse. Pavilion KL: astume korraks sisse Michael Korsi poodi … ja tuleme ruttu ära, sest kõik hinnad ei olegi siin ebanormaalselt madalad. Küll aga leiame väga hea diiliga Guessi käekoti+rahakoti algavaks sügishooajaks. Tänavaäärsetest kaubandusasutustest leiaks, muide, veel paremaid pakkumisi, nt “originaal” Michael Kors paarikümne euroga.

Õhtusöögi võtame siinsamas Pavilioni söögialalt, kus, nagu eelmiseski einelas, on võimalik toit endale erinevatest lettidest kokku osta ja siis suvalise laua äärde sööma istuda. Võtame praetud Mee ja oleme õnnelikud, et vürtsikat ei tellinud. Imbile on isegi see vähevürtsine variant natuke liig, minul tõmbab nina pisut vesiseks. Seletan tellides, et ühele portsule võiks lisa-praemuna peale panna ja teisele mitte. Lõpuks avastame hoopiski, et natuke läks tõlkes kaduma ja teises taldrikus, kus muna esmapilgul ei paista, on see peidetud nuudlite alla.

Nüüd, mil mu telefon kohalikus võrgus mõistliku hinnaga andmeid suudab liigutada, proovime ka Uberi ära. Reisifoorumitest oleme lugenud, et peaks taksoteenusest oluliselt mugavam, turvalisem, soodsam ja parema teenindusega olema. Kinnitame: nii ongi. Paar korda satume küll vanematesse ilma konditsioneerita autodesse ja korra saab juhi telefonil aku nii tühjaks, et laadija ei suuda seda elus hoida — laenan talle navigeerimiseks oma telefoni. Aga meie kulutused on lausa 2-4 korda madalamad, olenevalt Uberi nõudluse-juurdehindluskordajast. Ja ei mingeid 2RM maksvaid taksokuponge.

Teletorni saabume siiski taksoga ja maksame end viimast korda ogaraks. Jõuame täpselt planeeritud ajaks: meid vastu võttev noormees küsib, kas tulime päikeseloojangut nautima. Teenindus on siin suurepärane ja väga-väga personaalne. Mainitud noorhärra tuleb meile takso juurde vastu, avab ukse, saadab eskalaatorist üles ja selgitab võimalusi. Tuleb välja, et oleme endale natuke liiga igavad piletid broneerinud, aga saame need lihtsa vaevaga paremateks apgreidida. Lift viib meid üles (tagasiteel märkan, et soovi korral oleks saanud ka trepist tulla) ja … aaaaaah! See vaade! Ja see loojang! Ja siis see valgustatud vaade! Isegi oma hotelli leiame üsna lihtsasti üles (eelmisel õhtul paistsid katusebasseini nii teletorn kui ka Petronase tornid).

Skybox

Skybox — sihuke klaasist seinte, lae ja põrandaga kast, kus sees poseerida saab — on ka tore, aga mitte kumbki meist ei julge seal alla vaadata. Tagasiteel käime läbi ka sellelt korruselt, kuhu me algselt piletid ostsime. Mnjah. Tasus tõesti juurde maksta, kuna siit oleks linna ainult läbi aknaklaaside näinud. See-eest saab siit suveniire ja postkaarte osta. Ühelt seinalt leiame teiste kõrgete tornide seas, muide, ka Tallinna teletorni! Ja ometi ei tea siin keegi, kus Eesti on.

Pulau Redang: 7 päeva paradiisi

Päev 3

Meie kallis ööbuss, mille juht esimesest peatuspaigast varumehe peale korjas ja ise tagapingile magama kolis, maandub sadama ees kell 6:30. Täpselt nagu lubatud. Laev peaks väljuma 10:30, ehk siis meil on 4 tundi vaba aega. Päike pole veel tõusnud (vaikselt juba hakkab), taamalt kostab hommikupalvus läbi valjuhääldi. Võõras koht, kaks ilmselget turisti (kohvrid ja kaabud reedavad, sest muidu me paistame ju täiesti kohalikud välja) keset moslemiühiskonda. Miskipärast on natuke kõhe olla.

Muretsemiseks pole siiski põhjust, kohalikud paistavad väga abivalmid olevat. Keegi isegi ei ürita meil nahka üle kõrvade tõmmata ega kaklust alustada. Veider. Päiksetõusuni istume ühes tänavaäärses lauas koos tüdrukutega, kes meiega samas bussis sõitsid — sihtkoht on meil peaaegu ühine, kuigi erinev kuurort. Tundub, et istume söögikohas, mille avamiseni on veel aega. Mingi kohalik seltskond istub kõrvallauas, aga lahkub varsti. Siis hakkab vaikselt sebimine pihta, söödetakse kasse (neid on siin ringi liikumas vähemalt kuus). Keegi meie poole ühegi küsimusega ei pöördu, igaüks ajab oma asja.

Kuala Terengganu

Bussis oli küll ruumi oluliselt rohkem kui lennukis (ja noh, me olimegi seal ainult neljakesi — kuidas see liin end niimoodi ära tasub?), aga korralikult magada sellegipoolest ei saanud. Lennuk, nagu selgub, ei raputa sind igas võimalikus suunas. Ja bussijuhid armastavad siin “hullu panna”, nagu meilgi. Nii oleme hommikul Imbiga mõlemad parajad kapsad ja ei suuda kohalikega eriti suhelda, millest on kahju.

Laevapileteid ostes uurib kassapidaja, kuidas me tagasi kavatseme saada. Vihjan võimalusele, et maksame hotellile vastava teenuse eest ja tuleme kiirpaadiga teise sadamasse. Selle peale seletab ta mulle pastaka ja paberi abil, kuidas lennujaamast on mõlemad sadamad ühekaugusel ja et taksoga saab tema sadamast ka mugavalt õigesse kohta, aga laevasõidu eest maksame me selle teise variandi puhul topelt. Pluss veel muidugi see, et nemad on ikkagi ainus litsentseeritud ülevedaja. Lubame asja kaaluda.

Enne järgmisse hotelli jõudmist on niisiis vaja veel laevasõit üle elada. Hullu pole midagi, ainult kohvrid on lõpuks natuke niisked. Laev teeb enne meie kaid ühe vahepeatuse, kus väljutakse … teise laeva peale. Siis juba võtamegi suuna õigesse sadamasse. Kai on küll piisavalt lai, et mahutada autot, ent mitte üle ühe kõrvuti. Tagasipööret kai otsas ka ei tehta. Seega pakime end mikrobussi ja tagurdame sadakond meetrit saarele. Sõit viib mööda lennujaamast (mida viimasel ajal enam ei kasutata), läbi kohaliku linna (või küla, kes teab) ning jõuab Taarase värava taha. Korralik raudvärav, valvuritega ja puha. Ja olemegi kohal.

Redang: rand

Kohvrid tõstetakse pakiruumist hotelli ette (harjumusest üritan alguses ise tõsta, kuid mul palutakse viisakalt edasi astuda), meid aga juhatatakse tugitoolidesse istuma. Tunne on … kuninglik? Tuuakse niiske rätik, millega end värskendada, palutakse valmis panna passid ja krediitkaart ning lihtsalt oodata. Kui formaalsused läbitud (või noh, peaaegu — sellest hiljem), palutakse meil golfikärru istuda ja veetakse koos kohvritega toa juurde. Kuna ööbime siin tervelt 7 ööd, on meid (tasuta) klass paremasse tuppa paigutatud. Võrreldes Singapuri toaga on siinne tõeline sviit, kus on ruumi lausa kaasavõetud garderoobi lahtipakkimiseks. 😉 Suur voodi, konditsioneer, diivan, teler, vann, rõdu, wifi. Viimane küll kogu toas ei levi, aga see on ka okei. Rõdu hoiame enamasti kinni, kuna sealt tuleb ainult sooja õhku. Ja ilmselt tuleks ka putukaid.

Söögipaus

Läheme ühte hotelli söögikohtadest lõunale, mis, kui ühe Singapuri tüdruku ema kaasapandud viineripirukas välja arvata, on ühtlasi ka hommikusöögi eest. Küsime teenindajalt, mida kohalikku ta soovitaks. Tuleb välja, et nad tegelikult omast kogemusest väga ei oskagi midagi soovitada, aga siitkandi külastajad pidavat kõige rohkem tellima midagi nimega MeeGoreng “Mamak Style”. Ehk siis Mamak-stiilis praetud (goreng) nuudlid (mee), köögiviljad ja praemuna, pisut vürtsikas koosluses. Imbi võtab selle, mina proovin ära saare stiilis kanakarri. Maitsvad on mõlemad, aga karri sees olevate kanatükkidega on rohkem soperdamist. Kõrvale joome mangosmuutit, mis sisaldab piima ja aitab niisiis vajadusel salakavalalt ka liigse vürtsikuse vastu. Edaspidi tellin vähemalt kord päevas just seda eelnevalt mainitud nuudlirooga, sest see on kohalik ja NII HEA! 🙂

Mee Goreng Mamak Style

Siis aga jõuab kätte tasumise tund. Restoranis on lihtne — kirjutad tšekile oma toanumbri, nime ja allkirja ja ongi korras. Lõpuks võetakse see kõik deposiidilt maha ja tagastatakse ülejääk (või küsitakse juurde). Küll aga on meil veel kogu siinse luksuse eest tasumata, sest check-ini ajal ei toiminud side mandriga küllalt hästi ja maksed ei läinud läbi. Ei oleks ilmselt läinud ka ideaalse ühenduse puhul, kuna LHV kahesüsteemne Partner-krediitkaart lihtsalt ei tööta siin. Üldjuhul paluvad terminalid antud kaardi kiipi kasutades valida, kas Credit või Debit, ent siinne aparaat teatab, et kasutatagu aga magnetriba. See omakorda saadab üldse kuu peale. Ehk siis kaart, millega ma broneeringu tegin ja kuhu ma igaks juhuks varuga raha kandsin, on mängust väljas. Mis siis ikka, võtame SEB krediitkaardi appi ja jagame summa igaks juhuks kaheks. Seitsme öö eest (ca 4200RM) õnnestub ilusti ära maksta, aga deposiidi jaoks (2800RM) limiiti ei jätku. Proovime Imbi kaardiga. Ei õnnestu. Teen kiire arvutuse, et umbes 2500RM õnnestuks sealt kaardi pealt broneerida küll, mispeale lubataksegi meid väiksema deposiidiga sisse. Seekord vedas, aga Kuala Lumpuri hotell on veel ees.

Pärast pisikest närvikõdi läheme randa lõõgastuma, mõttega kohe ookean ära proovida. Kõnnin vette ja … no igav, noh. Üldse ei pea end kokku võtma ja “märjaks tegema” — lihtsalt supp on. Kõnnid sisse ja mõnuled. Selle mõnulemisega suudame end kohe ka ära põletada, sest vesi ju teatavasti ei mõju SPFile kuigi hästi ja mingit survet kaldale tulla (no et jahe hakkaks või nii) ka ei ole.

Suplus tehtud, suundume hotellituppa. Konditsioneer on seadistatud 20 kraadi peale, mis tundub õues toimuvaga võrreldes lausa jäine. Keeran puldist 4 kraadi juurde, et kodunt kaasa võetud külmetust mitte süvendada ja … uinume ootamatult kell 7 õhtul, ilma õhtusöögita.

Päev 4

Esimest korda ärkame umbes kell kaks öösel. 7 tundi und tundub ju täitsa piisav. Imbi suudab umbes pool tundi hiljem uuesti magama jääda, minul on nohu ja enne kella viit und ei tule. Aga asi seegi.

Hommikusööki pakutakse siin kella poole üheteistkümneni, meie proovime restorani jõuda hiljemalt tund enne lõppu. Oppaa! Sihukest buffeed pole ma veel üheski hotellis näinud. Või noh, buffee nagu buffee ikka, lihtsalt natuke suurem. Valikus on tüüpilised euroopalikud hommikusöögid (kõvakskeedetud muna, oad, võileivad, pannkoogid, vahvlid, müsli jne), aga ka kohalikuma hõnguga nuudlid ja riis. Lisaks piimale, veele, apelsini- ja õunamahlale pakutakse siin jookidest ka värskelt pressitud mahla. Esimesel hommikul saab valida apelsini, arbuusi, meloni (honeydew) ja õuna vahel; järgmistel päevadel käivad läbi ka ananass, mango ja porgand.

Hommikusöök @ Taaras

Paari päevaga Singapuris on mõnedki riided läbi higistatud, seega otsustame neist parimate jaoks ära proovida hotelli pesupesemisteenuse. Hinnad on üsna krõbedad (võrreldavad Tallinnas levinud keemilise puhastuse omadega), nii et aluspesu ja sokkide jaoks kasutame hotellitoa kraanikaussi. Täidame tellimuslehe ära ja hakkame uurima, kuidas ja keda asjast informeerida. No ei leia. Hommikusöögile minnes küsime infoletist: selgub, et toatelefonilt tulnuks valida “0” (null). Elementaarne! Igatahes, kuna enne kella kümmet esitatud tellimused täidetakse samal päeval, ütleme oma toa numbri ja palume pesu puhtaks pesta. Tuppa tagasi jõudes märkame, et pesukotti pole veel ära viidud. Lähemal uurimisel selgub, et koti juurde on teade jäetud: nimi, toa number ja allkiri olid blanketilt puudu. Miskipärast olid need väljad hoopis triikimise, mitte pesu all, aga ju siis kehtivad mõlemale. Täidame ära ja helistame oma uuele sõbrale, nullile. Puhas ja triigitud pesu tuuakse vaatamata paar tundi hilinenud tellimusele samal päeval ära. 🙂

Nüüd aga tunneme tohutut tungi kohaliku fauna poole. Check-inil kaasa antud infolehelt leiame võimaluse klaaspõhjaga paadist kilpkonni vaadelda — vastavasse letti minnes aga soovitatakse meil ujumiseks kergemad riided selga vahetada. Oot-oot? Ujumiseks? Miks me klaaspõhjaga paadis ujuma peaksime? Snorgeldamine tundub meile, kahele lühinägelikule, esialgu liig, ehk siis ahame ikkagi paadiga minna. Leti taga askeldav poiss ütleb, et klaaspõhjaga paat pole valmis. No me ootame siis. Kui kaua läheb? Pool tundi? Tund? Vabalt ootame ära! Saame päästevestid ja istume ootama.

Teisi huvilisi hakkab vaikselt kogunema, aga kõik on pigem ujumisriietes. Kahtlane värk. Äkki me oleme lihtsalt imelikud, et läbi paadipõhja pakutava vaatega rahuldume? Kell jõuab niikaugele, et meid juhatatakse paati. Klaaspõhja pole. Nii olemegi me maksnud täishinna snorgeldamise eest, aga läheme kohale ilma varustuseta. Vähemalt on mul see veekindel kaamera kaasas, mida ma veel täielikult kasutada ei oska (ja mille teleskoop-varrele polnud ju mingil juhul vaja pakendis olnud randmepaela kohe külge panna). Vaatamata sellele, et aku ühel hetkel tühjaks saab (laadimine on nõrkadele!), salvestuvad mälukaardile mõned meeleolukad kaadrid turistidega müdistavatest kilpkonnadest. Ja meie vaatame seda kõike paadist. Oeh.

Tagasi toa poole kõndides tuleb meile vastu juba tuttavaks saanud naisterahvas vastuvõtust, kes küsib, kas kõik on hästi. Kirjeldan äsjakogetud snorgeldamisvaatlust, aga lõpetan positiivsel noodil (“vähemalt saime paar toredat klippi!”). Tundub, et täna kellelgi pead maha ei võeta. Küll aga palub ta meilt ilma pärast vabandust — taevasse on ööga kogunenud pilved, mis kohati paar piiskagi poetavad. Vastame, et meil on nii täitsa mõnus. Temperatuur on ikkagi üle 25 kraadi.

Endel

Küsime, kas hotelli pood vahel avatud ka on. On ikka. Siis, kui keegi palub, et ta lahti tehtaks. Palume ja ostame mulle uued ujukad — speedodega käivad rannas nähtavasti ainult vanamehed. Lisaks on siinses kontekstis ujumis-shortsid igati multifunktsionaalsed — saab supelda, saab restoranis süüa. Teoreetiliselt saaks ka restoranis supelda, sest mõned lauad on vahetult basseini kõrval.

Lõunasöögi lõpetame seekord kella kuue paiku. Nüüd oleme kaks päeva järjest lõunatanud üsna tühjas restoranis. Ilmselgelt sööme valel ajal. Õhtul tagasi tulles uurime, kas bändi ka kuulda saab. Tuleb välja, et bändil on üks päev nädalas puhkust: neljapäev. Imelik.

Päev 5

Lisaks uutele ujukatele ostsime eelmisel päeval ka rohelise lendava taldriku, mis just vees mängimiseks mõeldud on. Lennutame seda (aga ettevaatlikult, et mitte liialt ära põleda). Lõunat sööme seekord rannabaaris — havai pitsa ja maasikasmuutid. Õhtuks on päikesepõletus siiski oma haripunkti jõudnud, uni tuleb seekord ilmselt katkendlik.

Pärast õhtusööki jääme pikemalt lobisema meid teenindanud noormehega. Saame teada, et õhtusöögi (aga mitte jookide) jaoks võib vautšeri osta; et Nepaalis on hästi ilus, aga merd ei ole; et Malaisia on tema jaoks liiga palav, aga baka lõpetamiseks pole millestki kahju (ta on siin praktikal) ja et pärast bakat võiks ta ka näiteks Eestisse tööle tulla. Soovitan sel juhul endale korralik soe pesu ja talveriided hankida, sest kõige külmem temperatuur, mida ta oma elus tundnud on, kuulukse olevat -1 kraadi. Mägedes, muidugi, saab külma tunda küll. Räägime ka sellest, kuidas Eesti kõige kõrgem punkt on napilt 300 meetrit üle merepinna. Siin on tal väga lihtne üle trumbata: nende riigi kõige kõrgem punkt on ühtlasi ju ka kogu maailma kõrgeim. Tundub, et nagu me kõik, armastab ka tema oma kodumaad üle kõige (ja on selle üle uhke), aga valitsus ei kõlba kuhugi ja teeb asju valesti.

Kuuleme lõpuks ära ka kohaliku majabändi (mis, nagu öeldud, esineb kõigil õhtutel peale neljapäeva). Repertuaar on juustuselt romantiline, põhiliselt kahe-kuni-kolmehäälne naisvokaal sündisaatega. Pigem läänelik valik, kui kohalik. Vahepeal kriibivad möödalauldud noodid parajalt kõrva, aga kuidagi peab ju tähelepanu võitma. Publik tundub bändi üsna edukalt ignoreerivat — iga loo lõpus öeldakse küll “Thank you,” aga meile jääb arusaamatuks, mille peale. Keegi (kuigi lava kandis on rahvast küll) ei plaksuta.

Päev 6

Pärast hommikusööki teeme giidi juhendamisel džunglis pisikese jalutuskäigu ja saame teada ka kohaliku jõusaali asukoha. Paarkümmend minutit kestev

Reede õhtul kaotas kohalik wifi netiühenduse ära, mis tähendab ilmselt võimalust nädalalõpp rahulikult puhates veeta. Millalgi pühapäeval libistatakse sellekohane teade ka hotellitoa ukse alt läbi. Kuna presidendivalimisi tahaks siiski jälgida, kasutan oma kohaliku (või noh, Singapuri) SIM-kaardi andmemahtu. Ja mida valijamehed teevad? Annavad meile võimaluse ikkagi kodus neid pöördelisi sündmusi jälgida. 😉

Päev 7

Pühapäeva hommikul peab traditsiooniliselt pannkooki sööma. Proovime siinse hommikubuffee omad ära ja otsustame järgmistel hommikutel magustoiduks ikkagi vahvlit võtta. Pidevalt on uni.

Päev 8

Esmaspäeval tuleb netiühendus tagasi ja mul õnnestub seega neid reisikirju ka kodu poole saatma hakata. Võtame “spordibaasist” laenuks ühe snorklikomplekti ja proovime, kuidas me sellega vee all näeme — mina ilma prillideta, Imbi läätsedega. Pärast ca pool tundi kestvaid katsetusi otsustame teisipäevaks ühe korallisnorgeldamise endale siiski broneerida.

Päeva lõpupoole loobime ookeanis pisut oma lendavat taldrikut, siis istume rannal ja vaatame poole silmaga, kuidas grupp itaallasi jalgpalli mängib. Keegi ei teeskle vigastusi ega kuku meelega. Keegi ei saa ka kollast kaarti. Loojangul hakkab pisut jahedamaks kiskuma: kõigest 30 kraadi. Paremat puhkust annab ette kujutada.

Päev 9: Viimane päev paradiisis

Miskipärast ei suuda ma siin rohkem magada, kui 7-8 tundi korraga. Võib-olla ongi hea, et öö ja päeva rütmi väga käest ära ei lase? Tõmbame õhtuti küll pimendavad uksed rõdule ette, et hommikupäike toast väljas hoida, ent siiski läheb uni ära umbes päikesetõusul, st tund-poolteist enne äratuskella. Veider.

Käime snorgeldamas. Sajaprotsendilist naudingut ei saa, sest lained on suured ja teevad pisut merehaigeks. Kuna päästevest tuleb selga tõmmata, ei saa lainetest ka “läbi” ujuda — mitte et toru pikkus seda üldse lubaks teha. Üritame natuke puhata ja pöörame end selili, aga merehaiguse vältimise vaatest on see kõige halvem asi, mida me üldse teha saame. Lisaks pidi vesti ka jalgevahelt kinnitama, et see üle pea ära ei tuleks … ja need rihmad teevad olemise veel eriti ebamugavaks. Lõppude lõpuks peame siiski ligi tund aega vastu ja saame oma Singapurist ostetud odavkaameraga vägagi emotsionaalseid kaardeid nii endast kui ka vee all toimuvast elust. Vähemalt kalad on ikka ilusad küll. Ja uudishimulikud: käivad muudkui kaamera ees piilumas ja poseerimas. Korallidest ei oska väga midagi arvata, sest ilma prillideta neid liiga hästi ei näe. Imbi seevastu saab tänu läätsedele parema elamuse: veealused pinnavormid ja erineva kujuga korallid olid väga ägedad.

Snorgeldamine: nii lõbus

Lõunaks võtan veel viimast korda oma tavapärase MeeGorengMamaki. Teenindajad naeratavad iga kord väga laialt, kui ma seda tellin. Ei teagi, kas uhkusest oma kohaliku küsiini üle või on see mingi nali, mida turistide kulul tehakse. 🙂

Enne õhtusööki küsime veelkord üle, kuidas me homseks praamisõiduks peaksime valmistuma. Kell 12 check-out, 12:30 viib buss meid kai äärde, sealt saame ka piletid osta. Takso saamine Kuala Terengganu kai äärest lennujaama ei tohiks kindlasti probleem olla.

Õhtusöögi osas teeme viimase õhtu puhul erandi ja broneerime juba päeval laua Beach Brasserie’sse, otse ranna äärde. Toidud on ca 2x kallimad kui tavapäraselt, aga garneeringust paistab ka põhjus. See on kõrgema klassi koht. Meeleolu loob sama bänd, mis teiseski restoranis, kuid siinpool akustiliselt. Ka see mõjub märksa paremini, kuigi kitarr võiks paremini hääles olla. Teisalt — nailonkeeled niiskes palavuses? Ilmselt tuleks iga kahe takti järel häälestada.

Keset õhtusööki hakkab vihma sadama. Kolime oma taldrikutega katuse alla, sest vabu laudu on. Endamisi arutame, mis saaks siis, kui kõik lauad kinni oleks. Tšeki allkirjastamise ajaks on sadu jälle läbi — muide, katuse servast 5m kaugusel istudes ei saa me hetkekski aru, kas ja kui kõvasti sajab — ning jalutame täiesti kuivalt oma tuppa. Välku lööb, aga müristamist ei kuule. Tuppa jõudes hakkab ka mürinat kostma. Hooaja lõpp, eks ta nii nüüd ilmselt lähebki siin.

Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss

Päev 0: Tallinn-Helsingi-Singapur

Ülidetailne pakkimisnimekiri korduvalt läbi käidud, laseme endid lennujaama ära visata. Loomulikult Karmenile ei ütle, et me nii vara läheme. Mitte et see teda heidutaks — ta kutsub mind tagasi turvakontrolli juurde ja nii jõuavad meieni kaks läbivalgustatud Kinderi üllatusmuna.

Tallinn-Helsingi on minu senistest kogemustest kõige lühem lend. Okei, võib-olla 15-aastaselt Cherokeega Tallinnast Ämarisse lendamine oli lühem, aga ilmselt siiski mitte. Praktiliselt ei jõuagi õhkutõusmine lõppeda, kui juba algabki maandumisprotseduur.

Helsingi lennujaamas pakun kõigepealt välja, et otsime oma värava üles ja siis võtame kuskilt süüa, aga siis olemegi juba järjekordsest passikontrollis läbi tulnud (Schengenist välja). Võtame kummalegi pudeli vett, R-kioskist ühe raamatu ja maandume Burger Kingis. Värav 37 jääb sealt kohe ümber nurga. Oleks teadnud, et lennukis praktiliselt kohe õhtusööki saab, poleks ilmselt burgerit võtnud, aga … no olgem ausad, Tupla-Whopper oli lennukieinest siiski parem.

Päev 1: …-Singapur

Lennukis on kitsas. Katsu ise pikk ja paks olles Finnairi Economy-klassi istmel 11 tundi veeta. Kuigi katkendlikult, saame kumbki kokku ehk lausa 5-6 tundi und? Imbi pardameelelahutuskonsool ei tööta (õigemini töötab poolikult: muusika kostab, aga filme ega sarju vaadata ei saa). Küsime teenindavalt personalilt abi — kuskilt kaugelt tehakse restart, mis aitab. Minul ei tööta pult, aga ei hakka sellega kedagi tülitama (sest puutetundlik ekraan on ka okei). Avastan enda jaoks uue sarja (iZombie); Imbi seevastu naerab laginal Modern Family peale.

img_1562

Singapuri jõudes kaalume natuke, kas võtta takso või mitte (st seigelda ühistranspordiga). Lõpuks võtame ikkagi takso, mis toob meid arvestuslikust kulust (ca 35S$) märksa soodsamalt (21S$) otse hotelli ukse ette. Mugav. Osa tänavaid on veel eelmise õhtu vormelisõidust suletud — üle silla sõites näeme ka stardisirget, kus paistavad transportimisel ootavad konteinerid. Ahjaa: lennujaamas, taksos, hotellis ja kaubanduskeskustes on üsna jahe, aga tänavale astudes lajatab 32-kraadine palavus mõnusalt näkku. Ei kurda. Õigesti valitud riided aitavad. 🙂

Hotellis selgub, et Booking.com broneeringuga on küll kõik korras, aga kohapeal tuleb veel 200S$ panti panna millegi sellise eest, mida kutsutakse “handy”. Päris hea diil — hotellitoa hinna sees on piiramatu kõneaja ja 4G-internetiga mobiiltelefon, mis on küll täis reklaame ja muidu ka üsna hädine (esimesel katsel jookseb Play Store kokku, navigeerimisega samal ajal ära muid asju parem üritagi teha), aga mugav on ta sellegipoolest. Veel mugavam oleks, kui sellega netti ka jagada saaks, ent paraku lülitub access point enne välja, kui ma oma telefoniga sinna ühenduda jõuan. Ja kui jõuakski, lülituks kohe pärast seda välja. Muidu on üsna kavalalt tehtud asi: KKK-st selgub muuhulgas, et SIM-kaardi võid ju välja võtta, aga antud seade ühegi teise kaardiga ei tööta ja kaart sinu isiklikus seadmes ka raudselt midagi kasulikku ei tee. Esmasel seadistamisel tuleb, muide, ära määrata ka lahkumise kuupäev. Siis teeb telefon end automaatselt sinu seadistustest (ja privaat-datast) puhtaks.

img_1631

Ostsime juba kodus ära piletid Marina Bay Sandsi Skyparki (vaateplatvorm 56. korrusel, st katusel), seega võtame suuna sinnapoole. Algselt oli mul mõte kas esimesel õhtul või teisel päeval jalutada läbi kogu vormelirada (ca 5km), aga vähemalt praeguses seisus ei oleks see võimalik. Nagu mainitud, on mõned tänavad kinni. Lisaks ei ole õigetes kohtades alati ülekäiguradasid, st legaalselt jalutades tuleks ring oluliselt pikem. Üldiselt tundub, et siin on suurlinna kohta väga turvaline ja puhas. Inimesed paistavad väga seaduskuulekad, keegi ei paista isegi tänavat valel ajal või vales kohas ületavat. Aga mida muud oodatagi paigas, kus tänaval nätsu närimine (rääkimata prügi mahaviskamisest) võib kopsaka trahvi kaela tuua.

Pisikese ringiga (ühel ristmikul võtame natuke vale suuna, seejärel tabab meid seesama probleem suletud tänavate ja puuduvate ülekäiguradadega) jõuame Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuse juurde. Uhke, suur, lõhnab raha järele. Ja igal pool on sildid, mis suunavad muuhulgas Skyparki. Esitame broneeringu kinnituse, seejärel verifitseeritakse mu isik passi ja krediitkaardiga (peab olema sama kaart, mis broneerides). Lift on nii kiire, et alla tulles lähevad kõrvad hullemini lukku kui lennukis. Ja vaade on … võimas. Olgu, see ei ole Infinity pool (kuhu lubatakse ainult Marina Bay Sandsi hotellikülalisi), aga hea pildi kesklinnast ja lahest saab siit sellegipoolest.

img_1609

Olympic Walk pakub väga häid vaateid kesklinnale ja mobiilidesse naelutatud kohalikele. Üle pooltelt ekraanidelt paistab — ära arvasid — Pokemon Go. Imbi kommenteerib, et Singapur on nagu lõbustuspark, kus igal sammul mõni vilkuv atraktsioon paistab.

Otsime poodi, kust pudelivett osta, aga kõik tundub juba kinni olevat. Skyparkis oleks saanud pisikesi pudeleid 4S$/tk, aga see tundus pisut palju. Lisaks meenub, et Singapuris, erinevalt Malaisiast, lausa soovitatakse kraanivett juua.

Päev 2: Chinatown, Orchard Road, Gardens by the Bay

Alustame päeva enne äratuskella ja paneme plaani paika: kõigepealt uurime ümbritsevat hiinalinna (pidada olema üks maailma puhtamaid), siis proovime metroo ära ja käime Orchard Roadil shoppamas, õhtupoolikul (nii kuue paiku, sest poole üheksaks on vaja kohvritega bussijaama jõuda) vaatame korraks ka Gardens by the Bay üle.

Chinatown

Umbes-täpselt nii ka läheb, kuigi paar täiendust siiski on. Esiteks on mul shoppamisele täiesti kindel eesmärk seatud: leida kuskilt binokkel vormelirajale ja ülisoodne action-cam (noh, umbes nagu GoPro, aga odav koopia). Mööda Orchard Roadi kõndides hakkab süvenema tunne, et elektroonikapoode siin vist polegi — tõsi, mõne juhusliku õunapoe ja ühe suure Sony esinduse otsa komistame, aga see on ka kõik. Kuni ühel hetkel, täiesti ootamatult, tabab korraks vasakule pööratud pilk õiget temaatikat. Õnneliku juhusena on minu soovid lausa kõrvuti riiulitel. Kuigi tegemist on muidu üsna korraliku läbi-mitme-korruse-elektroonikapoega, olen pisut pettunud. Miskipärast ootasin, et Singapuris oleks iga nurga peal Verkkokauppa. No ei ole. Tuleb ikka teada, mida otsid ja kuhu lähed. Paraku pole meil veel mobiilset netiühendust ja bussipeatuse tasuta wifit ei märka ka piisavalt vara, et vastav otsing sooritada. Lonely Planetist siin kasu pole — nende soovitatud Funan on paraku mõneks aastaks suletud ja jääks muidu ka trakektoorilt liialt kõrvale.

Teine asi, mida otseselt plaanis pole, meenub tänavapildist täiesti juhuslikult: Imbil oli enne tulekut kindel soov Hop-On-Hop-Off bussile pilet osta. Ja nüüd, nagu paar minutit varem elektroonikapoega, märkame vasakut kätt turismiinfopunkti, kus — oh imet — müüaksegi tuuripakette. Singapuris, nagu selgub, on mitu erinevat liini Duck & Hippo kahekordseid avatud katusega tuuribusse (ja veel mõned konkureerivadki ettevõtted). Sõidame kollasele liinile ringi peale, näeme palju erinevaid maju, aga nende taustast ei saagi aimu, sest me lihtsalt ei märka õigel ajal, kus kõrvaklappe jagatakse.

Tänavarada pärast sõitu

Põnev on sellele vaatamata, kuna osa liinist kulgeb mööda vormelirada. Sõidust on küll juba 2 päeva möödas — õigemini peaks ütlema “ainult kaks päeva”, sest kogu kola kokkukorjamine on kohati alles algfaasis. Tiimid ja FIA/FOM jõudsid oma asjad suuremas osas ilmselt juba esimese päevaga silma alt ära korjata, aga kohalikul korraldusel on tööd küll ja rohkem veel. Lisaks lampidele (Singapuris sõidetakse pimedas, tugevalt valgustatud rajal), piiretele, tribüünidele ja taradele leiab linna pealt ka ametlikke vormelimudru müügipunkte. Ka pealava (sõitude vahepeal esinesid seal Kylie Minogue, Pentatonix, …) polnud veel lõplikult maha võetud, kui me sealt esimesel õhtul mööda jalutasime. Raja püsivaim osa — stardisirge ja boksiala ehk “paddock area” — on üldsusele suletud lausa 4. oktoobrini (2+ nädalat pärast sõitu). Minusugusele fännile on sellisel hetkel saabumine täielik maiuspala — hotellide hinnad on juba alla tulnud, aga glamuurse karusselli köögipoolt näeb igal pool. Ja üldse paistab reklaamidelt, et Singapur on 4 päeva kestvast vormelinädalalõpust teinud 2-nädalase “hooaja”.

Ringraja jäänused

Lõunasöögiks otsime kohta Lonely Planeti raamatu järgi, aga ei jõuagi päris õigesse kohta välja. Võtame täiesti kohaliku toidu — kiirnuudlid ja “luncheon meat” — mis on pooleks lõigatud keedumunaga supiks kokku pandud. Mitte just gurmee, ega ka mitte traditsioonilised hiinapärased saiakesed (neid sõime hommikul kohas nimega Tong Heng), aga nälga vähemalt ei jää. Järgmine peatus: Gardens by the Bay.

Singapuril on kaks botaanikaaeda. Üks, vanem, asub enam-vähem Orchard Roadi otsas. Teine, mitte lihtsalt uus, vaid lausa futuristlik, on Marina Bay Sandsi külje all. Aia põhiosa moodustavad kaks suurt “kuplit”, üks võimsam kui teine. Päriselt ka, “Cloud Forest” on võimsam kui see teine. Sisenedes avaneb vaade kosele, mille ülemisest otsast (sinna saab liftiga) alla tulev teerada viib läbi erinevate teemade lõpuks “mäe südamesse” välja, kus antakse ekraanidelt hoiatavat infot inimtegevuse mõju kohta meid ümbritsevale. Teine kuppel on jällegi klassikalisem botaanikaaed, mis on jagatud erinevate piirkondade taimedega aiakesteks (nt Austraalia, Kalifornia jms). Kui kuplite alla pääsemiseks tuleb osta pilet, siis õues on pea kõik erinevad aiad tasuta. Neid on hektarite viisi, lähemalt uudistada jõuame ainult ülipuude salu (Supertree Grove), kus, tõsi, parema vaate saamiseks tuleb jällegi pisut kukrut kergendada.

Cloud Forest

Taimed vaadatud, leiame lähima metroojaama ja saame jälle pisut targemaks. Nimelt on hommikul ostetud ühekordsena tundunud RFID-kiibistatud pappkaardid tegelikult korduvkasutatavad, st neile saab raha juurde laadida. Paraku käib top-up ainult automaadist, automaat omakorda aktsepteerib ainult peenemat sularaha (max 5S$). Lähiümbruse pangaautomaadid väljastavad jällegi minimaalselt 10S$ rahatähti. Infoletis vahetatakse raha peenemaks ja antakse infot, ent pileteid ei müüda. Miks need funktsioonid nii rangelt lahus on, ei tea, aga ju on mingi hea põhjus.

Paar peatust mugavas metroos ja olemegi tagasi koduseks saanud hiinalinnas. Heidame veel viimased pilgud tänavakaupmeestele. Hommikul, muide, saime siinsamas üsna erilise ostukogemuse. Tänavapoolne lett oli nagu lett ikka, aga kui me sealt paar komplekti algajatele mõeldud riisipulki tahtsime osta, suunati meid uksest sisse väga auväärse, lausa luksusliku hõnguga pulgakauplusesse. Kogu kaubavalik koosnes niisiis riisipulkadest, aga oma väljanägemiselt meenutas kogu asi pigem mõnd eksklusiivset tubakapoodi.

Põikame korraks kaubanduskeskusesse, et öiseks bussisõiduks pisut joogivett kaasa haarata ja McDonald’sis kiire õhtueine teha (ärge pange pahaks, mõnikord lihtsalt on kiiresti vaja asja, mille hinna-kvaliteedi suhtes enam-vähem kindel oskad olla) ja jõuame tagasi hotelli. Check-out on küll hommikul tehtud, aga sõbralikult hoiavad nad meie kohvreid turvalises ruumis ja lubavad ka pärast palavat päeva tasuta duši all käia. Üritame leti taga olevalt neiult uurida, kas siin linnas on Uber sama asjalik kui takso, aga ta vist ei saa küsimusest aru ja tellib meile … takso. Meie järgmine peatuspaik, Golden Mile Tower (GMT), ei tundu vähemalt siinkandis kohalikele midagi ütlevat.

Taksosõit on kiire ja mugav, lisaks saab kaardiga maksta. Ahjaa, üks asi on taksos natuke harjumatu: juht on “valel pool”. Ööbussi lähtejaama jõudes on bussi väljumiseni veel üle tunni, seega kasutame võimalust pisut ringi vaadata. Selgub, et GMT alumisel korrusel on kaubanduskeskuselaadne toode, kust ostame kõigepealt jäätist. Ja siis ma märkan reklaami — osta prepaid SIM, kasuta roamingut üle kogu lähiümbruse (sh ka Malaisias). Hind 15 (+5) dollarit. No miks ka mitte. Lähen uurin kõrvalasuva mobiiliputka müüjalt, kuidas sellega on. Selgub, et variandid on hoopis kas 10S$ või 18S$, viimasega tuleb kaasa 100GiB tasuta netti 5 päevaks, aga kaardil oleva raha eest võib osta 15S$ paketi, mis 30 päevaks 2,4GiB annab. No mis siis ikka, ega me siia raiskama ei tulnud– 2,4 giga peaks reisi lõpuni välja vedama küll. Leian rahakotist veel piisavalt sula ja lasen tal mulle teenuse ära aktiveerida. Kuni ta mu passist koopiat teeb ja SIM-kaarti aktiveerib, mängib noorsand ise kahel ekraanil mingit minule tundmatut mängu. Teine (ilmselt vanem ja kõrgemate pagunitega) teenindaja samas boksis istub ja vaatab oma mobiilist kohalikku seebikat. Mobiilne Internet hakkab tööle ja lahkun rõõmsal meelel.

Hiljem, kui me juba Malaisias oleme ja kelleltki küsida pole, tekivad mingid jamad. Telefon hakkab hoiatama andmesidemahu lõppemisest — tundub, et see 100GiB pakett ei tööta mingil põhjusel teisel pool piiri, lisaks on juurde ostetud 2,4GiB ka samasse potti sattunud. Ostan järelejäänud raha eest 7 päeva kehtiva 1-gigase paketi juurde ja loodan, et hotellides on piisavalt wifit.

Ööbuss

Oma rännakutega oleme nüüd ööbussi jõudnud. Alanud on vast kõige ebakindlam osa meie puhkusest, kuna bussi saabumisaja kohta ei olnud kuskil mingit eelinfot. Vahetult enne väljumist saan bussijuhilt teada, et saabume Kuala Terengganusse 6:30. Noh, asi seegi.

Buss teeb öö jooksul mitu peatust, millest esimesed kaks on piiripunktid. Natuke kardan, et seal võib jama tulla, sest mu pass aegub 1 päev varem kui peaks. Nõutud on, et pass kehtiks vähemalt 6 kuud pärast reisi planeeritavat lõppu. Aga probleeme õnneks ei teki. Muide, enne HEL-SIN lennukisse sisenemist märkasin väravas letil paberit käsitsi kirjutatud kuupäevaga (19 mar 2017), mis viitas just sellele piirangule. Piiripunktid on omajagu erinevad: paistab välja, et Singapuri poolel on rohkem raha. Suhtumine … noh, võib-olla on Singapuris kõik naaaaatukene rangem ja korrektsem. Aga võib-olla on see ka minu eelinfost rikutud fantaasia.

Esimene peatus Malaisia poolel on pood, kust ostame muuhulgas Hallsi pastille, Strepsilsi losenge ja Vicksi eukalüptisalvi nina alla hõõrumiseks. Terve senise reisi olen olnud parajalt tatine ja ega need konditsioneeritud ruumid asja paremaks ei tee. Salv teeb.

Singapur ja Malaisia 2016: sissejuhatus

Aasta alguses hakkasime Imbiga puhkust planeerima. Imbi tahtis ühte suurlinna ja paradiisisaart. Minu ainus tingimus oli mitte liiga palju raha kulutada.

Uurisime kõigepealt läänepoolseid võimalusi, nagu USA ja Kariibi mere saared. Hinnad tundusid … krõbedad. Pöörasime pilgu itta ja ennäe imet, kõik paistis kohe palju mõistlikum. Pärast mõningast guugeldamist jäi sõelale Malaisia. Noh, Kuala Lumpur on täitsa suurlinn ja paradiisisaari leidub sealkandis ka piisavalt. Ajaline plaan oli suve pikendamine, ehk septembri teine pool. Ja siis ma märkasin, et Singapuri ja Malaisia vormelivõistlused jäävad ka just sinna ajaaknasse. Kiire hinnauuring piletite osas näitas, et Kuala Lumpuri külje all Sepangis toimuva Malaisia GP piletid on terve hooaja peale vaat’ et kõige soodsamad: tribüünikohad terveks nädalalõpuks, millega kaasneb tasuta pit lane walk ja sõidujärgne kontsert, maksid varakult ostes ~55 eurot/tükk.

Laisad nagu me oleme, läksime Estravelisse ja lasime endale lennupileteid pähe määrida. Pakuti välja variant Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli (hinna sees tasuta linnaekskursioon) või Finnairiga Singapuri kaudu. Juba märtsis tundus Türgi meile natuke kahtlane sihtkoht, seda enam, et lendudevaheline ooteaeg tundus jäävat pigem öösse. Mis ekskursioone nad öösel ikka niiväga pakuvad? Niisiis, Singapur. Ehk mitte üks, vaid koguni kaks suurlinna. Ja F1-etapp veel pealekauba.

IMG_1607.JPG

Järgneva poole aasta sisse jäi veel hotellide broneerimine (booking.com ja expedia.my), ööbuss Singapurist Kuala Terengganusse (easybook.com) ja Malaisia siselend Kuala Terengganu -> Kuala Lumpur (expedia.my). Ainus “kohustuslik” asi, mida me ette ei ostnud, oli laevapilet Kuala Terengganust Redangi saarele.

Aga siit ta nüüd tuleb. 22 lehekülge kohapeal kirjutatud reisikirja, jagatuna neljaks jupiks, millest igaüks ka vähemalt ühe eredama mälestuse ajju söövitas.

  1. Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss
  2. Pulau Redang: 7 päeva paradiisi
  3. Kuala Lumpur: kontrastide linn
  4. F1-nädalalõpp Sepangis ja kodutee

Aastakokkuvõte 2013

Eelmiste aastatega võrreldes pisut hilinenult, aga siin ta siiski on. Pisike kronoloogia sellest, miks 2013 oli minu jaoks järjekordne enneolematult vinge aasta.

Lähenen talle seekord veel lihtsustatumalt. No et isegi kvartalite kaupa ei too midagi välja. Lihtsalt … eredamad hetked. Kategooriate kaupa, tagurpidi-tähestikulises järjestuses. Seejuures ignoreerin ma täiesti teadlikult seda, et Eesti keeles ka minevikku tähistavad ajavormid olemas on. Välja arvatud ühes punktis. Kes üles leiab, saab auhinna! 🙂

Vidinad

  • HTC One. AM.ee testi käigus hakkab nii kõvasti meeldima, et pean oma Titani sellise vastu välja vahetama. Isegi Android tundub täitsa okei juba tänapäeval. Aa, aga Galaxy S4 ei meeldi mulle. No üldse ei meeldi. Andke mulle andeks, aga Samsungil ei ole stiili.
  • Elioni uus NutiTV. Näen, armun esimesest silmapilgust väheste nuppudega pulti. Vahetan kohe ema digiboksi välja, ka tema pole siiani kurtnud. Ei saa aru, milles masside probleem on. Võib-olla ma lihtsalt ei vaata piisavalt telekat, et seda valu tunda?
  • Chromecast. Poole odavam kui Apple TV või mõni muu sarnane vidin. Alati ei tööta nii, nagu peaks, aga teleka enda YouTube’i rakendusest on kõvasti parem. Ja jõudeolekus näitab ilusaid pilte, mida ei pea isegi valima! Eiei, hea vidin, noh. 🙂

Sõbrad

  • Korraldame sõpradega mänguõhtuid, filmiõhtuid, kinoõhtuid, Texase-õhtuid, kapiõhtuid, saunaõhtuid ja niisama-õhtuid. Lahe sõpruskond on. Või noh, kõik sõbrad on üldse lahedad. Aitäh, et olete!
  • Pärast 13 aastat siirast rõõmsameelsust saab Pedro lugu kahjuks otsa.
  • Meie majja kolib uus sõber: MarestaSophia. Ehk lühidalt Sofi. Ja tema on ka hästi sõbralik ja tore. Ja varsti on ta hästi suur ka. Ja karvane. Ja sõbralik ja tore. 🙂
    MarestaSophia
  • Käime karti sõitmas. No paar korda ikka. Ausõna, ma ei võida alati. Isegi mitte enamasti.
  • Vormelit vaatame muidugi ka. Mõnikord ka suurelt ekraanilt ja Full-HD eraldusvõimega, aga miskipärast kipuvad just need sõidud eriti igavad olema. Ja noh, Rush on tõsiselt hea film, soovitan!

Meeskoor

  • Maskiballi ajaks teeme Margo eestvedamisel muusikali. Sellise lühikese küll, aga siiski. T-Teatrile ei mahu siiani pähe, kuidas ühe õhtu jooksul on võimalik sama tükiga 5 korda laval olla.
  • Aitan kaasa kevadkontserdi õnnestumisele. Paraku ei õnnestu õigeaegselt kõrvaldada müstifitseerivat tehnilist probleemi, kuid lõpuks kõik siiski laabub. No enam-vähem.
  • Uue juhatuse valimise paiku pöördub minu poole kõigepealt Margo, seejärel presidendikandidaat Guido, et ma oleksin uues juhatuses Margo asemel turundusjuht. Nõustun.
  • Elan turundusjuhi ametisse vaikselt sisse: organiseerin jõulukontserdi reklaammaterjalide kujunduse, Alaniga koos majandame Facebookis, teeme igasugu vingeid asju. Tulge kontserdile! 🙂

Kultuur

  • Toetan Hooandjas mitut lahedat projekti: MaiGroupi debüütplaat, Odd Hugo debüütplaat, TEDxTallinn 2013, Improteatrite festival Tilt! ja Riigimeeste lauamäng. Eelviimasena nimetatut kahjuks ise nautida ei saanud, aga kindlasti oli vahva. Kõik teised olid.
  • T-Teater toob lavale Grupika järje. Mitte küll meie samanimelise muusikali, vaid selle aluseks olnud sketši, etendusest “Meie elu köögis”. Kogu see “Puukoristajate” värk on nii vinge, et sunnib mind lausa röögatama: “T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!”
  • Robbie Williams käib Eestis! Noh, ausalt, see mees oskab publikut otse peost sööta.
  • Vaatan lõpuks ometi ära Stanley Kubricku klassiku “The Shining” — teate küll, see on see õudukas, kus Jack Nicholson pea läbi vannitoa ukse pistab. Loen Wikipediast raamatu lühikokkuvõtet ja tunnen, et PEAN seda lugema. Aasta saab küll enne läbi, aga praeguseks on raamat ka lõpetatud. Ja minu arvates on raamat … sügavam. Isiklikum. Nüüd tuleks filmi uuesti vaadata, äkki leiaks raamatut tundes uusi nüansse.
  • Koos paari Stephen Kingi raamatuga saabub mulle Blu-Ray peal kogu “Tagasi tulevikku” triloogia. Filme endid on nähtud küll ja rohkem veel, mind huvitab rohkem kogu see muu materjal seal. Näiteks mis ja miks välja lõigati, kuidas kogu lugu üldse sündis ja siis ka see pisike detail, et esimesed 4 võttenädalat ei olnud peaosas üldsegi mitte Michael J. Fox.

Kodu

  • Imbi käib mulle jube pikalt pinda, aga lõpuks ma murdun ja ostan koju odava wifi-võimelise laserprinteri. Kiire ja mugav, kui ta koostööd suvatseb teha. Aga alati ei suvatse ka — ja siis võib päris pikalt minna, kuni kõigile olulistele seadmetele restart on tehtud ja kõik tüürelid ka taaspaigaldatud. Oeh. Samsung.
  • Teeme aeg-ajalt smuutisid, sest meil on ju blender. Üks kaval nipp on näiteks banaan tükkideks lõikuda, ära külmutada ja siis blenderisse visata. Saab sellise mõnusa banaanijäätise.

Kool

  • “Endal diplom käes, mis koolist sa siin enam räägid? Magistrisse läksid vä?” Ei läinud. Andsin paar loengut testimise teemadel ja ilgelt mõnus oli. Ilmselt annan veel.
  • Imbi lõpetab magistri ja skoorib selle eest elektriklaveri. Miski ei ole enam endine, sest me saame koos musitseerida! 🙂

Bändid

  • Neljapäev skoorib oma esinemiste tabelisse järjekordse rea, esinedes Telliskivi kirbufestivalil. Fännid nõuavad, meie saame koosseisu kokku. Ühtlasi võimaldab see õigel päeval oma 9. sünnipäeva tähistada — prooviruumis.
  • Kui 2012 õnnestus tänu bigbändile Heidy Tammega duetti laulda, siis seekord satun ühel ajal lavale Anne Veskiga. Ühtlasi saan teada, et Anne on TTÜ vilistlane!
  • Kert kutsub ja ma ei suuda “ei” öelda. Nimelt olen ma nüüd IT Kolledži bändi Can’t.C# laulja. Üks kahest, Sille on ka. Esineme Sille sünnipäeval Von Krahlis, Teeviidal ja jõulupeol koos EKAga. See on minu jaoks siis juba vähemalt neljas kord EKA peol laulda. Kõik eelmised korrad olid Neljapäevaga.
  • Aasta lõpupoole satun mingite imelike juhuste käigus ühte firmabändi. Algul värvatakse mind trummariks, kuid suudan nad õnneks ümber veenda. Seejärel olen rütmikitarrist ja taustalaulja. Lõpuks selgub, et bassi mängima pidanud isik ei suutnud oma kalendrisse proovide jagu vaba ruumi teha ja … laenan endale basskitarri. Mingis mõttes on see minu jaoks täiesti loomulik roll, teisalt ei ole mängutehnikat üldse. Õnneks on esinemine alles veebruari lõpus.

ASA

  • Alustan aastat müügimehena. Või noh, ärisuhete juhina. Mis lõpuks töölepingule vormistub hoopis turundus- ja kommunikatsioonijuhiks. Aga see on ka okei.
  • Ekke Lainsalu lõpetab müügikoolituse vihjega, et kui iseennast suudad maha müüa, ei ole muid nippe vajagi. Saan valesti aru ja müün end pooleks aastaks kliendile testijuhiks.
  • Käime Anneli, Arto ja Kerdiga aeg-ajalt hommikuti sulgpalli mängimas. Kui Anneli ASAst lahkub ja mina kliendi juurde lähen, kipuvad mängud järjest hõredamaks jääma. Näost-näkku kommunikatsioon on nähtavasti ikka ülioluline.
  • Kui pool aastat kliendi juures testijuhina läbi hakkab saama, tehakse mulle uus ja vägagi huvitav pakkumine, millest ma lihtsalt ei suuda keelduda. Eriti kuna Kert ja Arto on ka asjasse segatud. Sellest lähemalt hiljem. 😉

Abielu

  • Nagu abielupaarile kohane, tähistame Imbiga koos sünnipäeva. 25+30=55, seega teeme 80ndate stiilis. Kõik lahedad inimesed tulevad kohale, kes just kuskil mujal hõivatud pole. Mõned on lausa nii lahedad, et üritavad eelmisel õhtul peokohta üles leida, aga külmetuvad.
  • Teeme lõpuks teoks oma pikalt edasilükatud pulmareisi, külastades Londonit ja Barcelonat. Tahad pikemalt lugeda? Alusta algusest. Ja lühikokkuvõte on siin.
  • Esimene aasta saab täis, mis inspireerib mind lausa luuletama! Nüüd on uus ajaarvamine ja suhte algusest mööduvaid tähtpäevi pole enam vaja tähistada, eks? 😉

Järelmõtteid reisist

Seesinane postitus tuleb nüüd eelneva kuraditosinaga võrreldes märksa hüplikum, üldse mitte kronoloogiline. Või kui siis natuke.

Niisiis, London. Imbile meeldisid pargid, multikultuursus ja Primark. Minu eriline lemmik oli teadusmuuseum, aga üleüldse on väga lahe võimalus tasuta muuseume külastada. Ja kunstisaale. See oli ka lahe, kuidas halvad sõnamängud siinses kultuuris lausa kohustuslikud on — lausa nii, et linnas erinevate kaupluste nimed jõhkralt sõnadega mängivad. Näiteks prillipood “Spex in the City” ja veinipood “Planet of the Grapes.” Rääkimata siis autonumbritest nagu WE04 PON. Aa, Primark meeldis tegelikult mulle ka. 😉

WE04 PON

Sitges. Lubati palju geisid, nii ka oli. Aga üldse polnud imelik. Mis on omamoodi imelik. Ju olid ootused rohkem stereotüüpidest tingitud (kuigi kohati said ka need kinnitust). Hotelli teenindus oli super, puhvet ka. Meri oli mõnusalt jahutav, aga mitte liiga külm. Isegi rand ei olnud liialt ülerahvastatud. Ainult esimene emotsioon hirmutas, kui me öösel parkimiskohta leida üritasime ja see täiesti lootusetu tundus.

Barcelona. Meie arvates endiselt kõike ilusam suurlinn. Ja seda mitte ainult purskkaevu pärast, kogu linn tundub ilus. Okei, me ei vaadanud väga äärelinnu ja hämaramaid kõrvaltänavaid, aga ikkagi.

Kataloonia, niipaljukest kui me teda nägime, tundus ka üldiselt täitsa tore koht. Taristu on tasemel, ühistransport pole üldse kallis ja inimesed — noh, tagasi Tallinna jõudes pidin päevakese aklimatiseeruma. Sest alguses tundusid kallid kaasmaalased ikka väga mossis ja vastikud. 😛

Tegelikult on tore tagasi olla. Aga seal oli ka tore. Aitäh, Imbi, et sa mind välismaale vedasid! 🙂

PS: Kui keegi tahab, et ma kasulikud nõuanded ka ühte nimekirja kokku võtaksin, andke palun märku. Muidu ma lihtsalt ei viitsi. 😉

13. päev: Sitges-Barcelona-Amsterdam-Tallinn

Reis algab siin.

Alustame hommikut pakkimisega. Minu kohver, mis alati alakaaluline on, saab korralikult ülemõõduliseks. Aga jääb siiski 4 kilo alla kaalulimiidi. Imbi kohver, märksa suurem, manab Ennult laenatud pagasikaalu ekraanile numbrid 18.50. Seega ikkagi turvaliselt piirides.

Viimane hommikusöök “meie” lauas — kus me tegelikult üldse vist 3 korda istusime, aga ikkagi rohkem kui üheski teises — ja tšekimegi end välja. Vastuvõtu-onu on sama, kes meid esimesel ööl telefoni teel juhendas; järgneb pisut smooltooki reisimise teemadel. Et noh, juba vähem kui 12 tunni pärast oleme kodus ja pole see vahemaa nii suur midagi. Ja juba veeretame kohvreid auto suunas.

Väiksem kohver väsitab sellise vahemaa peale parema käe päris ära, sundasend ja nii. Peab rohkem trenni tegema! Kohvrikandmine on ju klassikaline rammumehe-ala ometigi. Igatahes oleme õnnelikud, et meil nii pisike rendiauto on. Ja et laupäevased rannakülastajad omi autosid kallakutänaval meile liiga lähedale pole jätnud. Oma paarkümmend sentimeetrit mõlemast otsast on tõsine luksus.

Sõidame mööda oma lemmik-mägiteed Barcelona poole ja üritame planeerida, kui kiiresti me Amsterdamis ühest väravast teise peame jooksma. Kohvrid lähevad otse, sellega pole muret. Aga lendude vahe on napp 40 minutit ja väravad saame teada alles kohapeal. Noh, eks siis näis.

Mägiteel on iga natukese aja tagant vaateplatvormiga parklad. Või täpsemalt parklaga vaateplatvormid. Naudime vaateid, teeme pilte, kirume parklaid ummistavaid (sise?)turiste ja mägiteed ennast. Mina naudin, Imbi üritab ka mitte väga paanitseda. 😉

Seekord ei satu TomTom kordagi segadusse ja juhatab meid otsejoones Centauro autorenti. Julgen soovitada, eriti hilisema saabumisega lendude puhul — kuigi mitte hiljem kui 23:00. Hinnad on tuntud nimedest märksa soodsamad ning kui keskpäeval on järjekord pikk ja piinarikas, siis hilisõhtul peab ainult nende tasuta mikrobussi võib-olla natuke ootama. Auto äraandmine (mitte ärandamine, seda me ei proovinud) on ka lihtne: ootad järjekorras; tuleb tädi, küsib, kes tagastama tulid; loovutad võtme ja … ongi kõik. Näis, kas saadavad ka mõne ootamatu arve.

Niisiis veab Centauro mikrobuss meid mugavalt vajalikku terminali. Erinevalt Gatwickist saame siin kohe check-ini ära teha ja kohvrid loovutada, turvakontrolli läbida ning suurde lennuühendusega maksuvabasse ostukeskusesse siseneda. Sööme ülehinnatud pitsat ja maitsetut pastat, sest lennukis on raudselt veel kallim ja hommikusöögist on ka juba pea 6 tundi möödas. Ja üritame Priidule õiget masti Jack Danielsi leida (meega varianti), aga valik on siin kasin. Vähemalt selles osas. Ja ka sinise Sonicu-nimelise siili mänguasju ei leia siinsetest lelupoodidest. Sorri, Liis, me proovisime!

KLM peaks senistest lennuoperaatoritest kõige mittesäästukam olema — ja on ka! Meie tänasel esimesel “Tallinn-Tartu bussisõidul” Boeing 737-800 pardal pakutakse võileiba. Ja jooki. TA-SU-TA! Jutustan Imbile vanadest headest aegadest, mil kõik normaalsed lennufirmad nii käitusidki. Olid ajad.

Amsterdam. Väljume lennukist väravasse D60, suundume D-koridori otsa ja näeme infotabloolt, et … see on ainult D-väravate info, kus meie lendu ei ole. Üldine ekraanistik näitab, et meie lend väljub väravast B27, kusjuures ümberistujad peavad läbima transfeerpunkti T3. Aga mitte meie, sest meil on pardakaardid juba olemas. Tõttame reipal sammul B27 poole, kuna tekst ekraanil palub reisijatel väravasse suunduda. Kohale jõudes näitab sealne displei, et lennukisse minek on alanud. Aga ei ole ju! Kõik ootavad rahulikult. Kui boarding lõpuks algab, väidab infotabloo hoopiski, et juba lõppenud. Sünkroniseerimisprobleemid.

Estonian Airi CRJ 900 viib meid koju. Siin on kõik värskendused juba harjumuspäraselt tasulised, aga teenindus esimest korda üle kahe nädala eestikeelne! Juhhei, kodu! Või siis, oota, nüüd peab ju ümbritsevat kommenteerides jälle ettevaatlikum olema, sest teisedki mõistavad meie omavahelist salakeelt. Naudime läbi akna loojuvat päikest (jaaei, päike ei looju läbi akna, ausalt) ja ootame, millal siit kilukarbist lõpuks välja saab. Jalad tahavad juba tõsiselt sirutust saada.

Tallinnas on meil vastas Karmen ja Liie lilledega ja ema autoga. Mida aga pole, on Imbi kohver. Kuigi mulle tundub, et ma näen teda lindile libisemas, ei jõua ta teiselt poolt meieni. Nüüd on siis kaks võimalust: kas ma nägin õigesti ja keegi võttis kiiruga vale kohvri kaasa (ja loodetavasti toob selle lennujaama tagasi) või on ta (äkki juba homme?) Amsterdamist meile järele lendamas. KLMi õhukaarikust väljumist oodates nägime teda igatahes sealsele sillutisele maandumas, nii et Barcelonasse ta jääda ei saanud.

Tallinna asfalti ei taha kommenteerida.

12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂