12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

2. päev: Turistikad, kunstisaalid ja traktor mullivannis

Reis algab siin.

Hommik algab Tescost ostetud võileibade ja jogurtiga, taustaks kohalik televisioon. Kanaleid tappes jääb vahepeal ette BBC Parliament, kus lordid parasjagu homoabielude seadustamise nüansside üle arutlevad. Tundub intelligentne vestlus (eriti võrreldes Commonsiga), kuigi väga pingsalt me sellele ei keskendu. Küll aga hakkab mu peas kogu see TIKi õpetus Briti kultuurist, poliitikast, elust ja muust lõpuks paika loksuma.

Metroo, meie kullakallis kollane liin. Võtame sihiks Westminsteri ja leiame eest … hirmude viisi turiste. Näeme ära Big Beni koduks oleva kellatorni, kuuleme korraks ka kellamängu. Abbey ise jääb järjekordi hoomates külastamata, küll aga astume sisse St Margaret’s Churchi. Kõrvaloleva monstrumiga võrreldes tibatilluke, aga meie jaoks siiski piisavalt suur. Uurime huviga seinu-põrandaid katvaid hauakive ja suundume siis jõe poole.

Esialgne plaan on London Eye ja Mme Tussaud’s “ära võtta,” aga hinnakirja vaadates hakkab paha: ~£45/nägu vahakujude ja vaateratta eest? Jätame vahele. Seda enam, et piletisabas näeme juba David Beckhami ja Kate Winsleti nukud ära. Küll aga kasutame võimalust tasuta tualettruumi väisata. Kes teab, millal jälle nii hästi läheb.

Jalutame mööda Thamesi lõunakallast ja naudime jahedat tuult. London on kuumalaine küüsis ja metroos oleme kuulnud kohalikke kaeblemas, kuidas sellise ilmaga üldse tööd ei saa teha. Tate Modernisse astume korraks sisse, kaeme üht tasuta näitustki. Mmmmm… moodne kunst! Tore on see, et pildistada võib. Ainult välk on keelatud. Mitte et me siis pildistaks, aga … noh, eksju. Ühes ruumis lubatakse laupäeval avada vene revolutsiooniplakatite näitus. Seda oleks isegi näha tahtnud, aga all kaupluses samanimelist raamatut lapates tundub, et kogu kollektsiooni leiab ka netist üles.

Sihime Toweri poole, et seal natuke puhata ja lõunaks üks kohustuslik Fish and Chips teha. Enne seda leiame poest natuke värskendust: pudeli vett ja purgi kirsikokat. Tower ise tundub üle jõe vaadates üsna “pisike keskaegne käkk” ja ka Imbi mäletab seda varasemast kogemusest hoopis suuremana.

Ja nüüd siis on see käes. Fish and Chips. £7/portsjon maitsetute friikartulite, friteeritud kala ja ühe sidruniviilu eest. Aga vähemalt kõht saab täis. Ja siis külastab Imbi tasulist WCd, hind 50p. Mitte et ma nüüd kitsi oleks või midagi, aga tualeti eest raha küsida peaks seadusega keelatud olema. Eriti veel sellist raha.

Otsustame jalutuskäigu korraks katkestada ja metrooga Picadilly Circuse poole kihutada; seejuures saame kogemuse kahe uue liiniga: roheline ja pruun. Rohelise liini vagunite tootja on Metro-Cammell — Transport Tycooni sõbrad ehk mäletavad?

PCst kõnnime Trafalgar Square’ini ja üritame leida Virgin Megastore’i. No ei leia, tee mis tahad. Ajamasinat ka ei leia. Kuna kohalikke SIM-kaarte pole siiani hankinud, ei saa ka netti abivahendina kasutada. Õhtul selgub, et juba aastaid pole sellist asja olemaski. Piilume korraks hoopis National Gallerysse.

Buckingham Palace’i ees on liiklus osaliselt suletud, miskit hakkab vist toimuma. Pildistamiseks paistab päike väga valest suunast, suundume parki jäätist sööma ja murule lebama. Paar ostjat enne meid tekib ühel härral probleem: müüja ei aktsepteeri tema £2 münti, kuna arvab selle olevat valeraha. Ju on tegu mõne haruldasema/uuema eriväljalaskega. Otse meie kõrval tundub käivat tuvide paaritumisrituaal.

Edasi võtame sihikule Victoria Stationi, lootuses sealt leida mõni SIM-kaarte müüv poeke — esimesel korral jäi silma, et vähemalt Vodafone on olemas. Igatahes kõnnime siis vaikselt Victoria poole ja näeme, et üks tänav on kiire vooluga jõeks muutunud. Keset ristmikku istub mulksuva allika otsas õnnetu kollane ekskavaator, ümberringi on politsei ja tuletõrje. Tunduski juba, et täna midagi kummalist ei juhtu. 😉

Victorias proovime korraks Vodafone’i järjekorras seista, aga igav hakkab ja seinal ei paista ka ühtegi meile sobivat pakkumist. Teine putka, EE, pakub 10 naela eest gigabaidi jagu netti, 200 minutit kõneaega ja 400 sõnumit. Pole paha! Selle me võtame. Ja Imbi telefoni lihtsalt üks £5 kõnekaart, et me siin olles omavahel helistada saaks ja homme tingimata samades poodides shoppama ei peaks.

Õhtusöögi rämpstoit jätkab lõunaga alustatud traditsiooni. Aga KFC on märksa soodsam. Kusjuures friikartulid tunduvad siin igal pool sellised olevat, et igaüks paneb ise oma maitse järgi soola. Ehk, noh, tootja poolt paigaldatud ei ole üldse.

Metroos arutame homseid plaane, läheme Oxford Streetile ostlema. Ja kui eile oli Victoria metroojaama perrooni infotabloo katki, siis täna töötas, aga näitas infot pisikese nihkega. Seekord rastameest pole, õiget sõiduplaani vahendab meile malbe naishääl.

Tänane päev on sellega üsna varakult läbi ka. 22474 sammu (eilse 13081 vastu) on oma töö teinud. Toome veel Tescost midagi hommikusöögiks ja aitab.

Inglased, eestlased, pangad ja tšekid.

Käesolevas postituses on kõik valuutakonversioonid Google’i kursiga.

Inglased on pangandusega tegelenud väga kaua: ainult rootslastel on vanem keskpank. Ajakirjandus on neil ka vahva. Nii ma ükskord tellisingi endale ühe mõnusalt sügavuti teemat lahkava kuukirja, mil nimeks F1 Racing. Siis aga saabus õnn (või noh, iPad) minu õuele ja otsustasin pabertellimuse digitaalsega asendada. Hinnavahe umbes kahekordne: paber maksab eestisse tuues £65/aasta (€74), digitaalne ainult €37,50. Erinevus on seegi, et postiga tuleb info Inglismaalt siia paari nädalaga, digiajakiri on aga juba enam-vähem ilmumise päeval loetav.

See selleks. Enne digitellimuse vormistamist olin “klassikalist” üsna värskelt uuendanud. Uurisin, kas tühistades raha tagasi ka saab. “Ikka saab,” oli vastus. “Helistage ainult, kontrollime krediitkaardi numbri üle ja teeme tagasikande.” Õnnestus nii kokku leppida, et nemad helistasid hoopis mulle. Lubati nelja tööpäeva jooksul raha tagasi kanda. Jäin ootele. Hiljem selgus, et minu tagastus oli 9. augustil hoopis tšekina teele saadetud, paluti oodata kuni 28 päeva. Ootasin.

Tšekk summaga £58,68 (€66,89) saabus lõpuks. Tallinna postitempli kuupäev oli 19.09.2011. 41 päeva? Aga noh, vähemalt kohal. Võtsin kauaoodatud tšeki ja marssisin oma kodupanka (SEB)…

“Kahjuks meie seda teenust enam ei osuta,” ütles teller murelikult. Juba (kuigi minu meelest pigem “alles”) maikuust, turvakaalutlustel. Arusaadav, kiviaegseid tehnoloogiaid ei saagi tänapäeval usaldada. Lõpuks sain soovituse kõik teised pangad läbi käia ja neist soodsaim valida.

Swedbank: Teenustasu 1,5% tšeki summast, vähemalt €19,17 (300 kr). Ooteaeg kuni 6 nädalat. Ühtlasi tuleks nende juures selleks konto avada, aga see ei maksa midagi. Kuigi, jah, lisandub veel ülekandetasu €0,38. Kokku saaksin kätte niisiis €47,34. Vähemalt digitellimuse kataks ära.

Sampo: Teenustasu 3% tšeki summast, vähemalt €19,17. Ooteaja kohta ei hakanud küsimagi, sest “ühe tehingu pärast me teile küll kontot ei ava.” Üllatav suhtumine, aga hind oleks muidu ligikaudu SB-ga võrreldav.

Nordea: “Kas te tšekkidega tegelete?” “Oleneb tšekist.” “Mul on siin sihuke Inglise tšekk…” “Ei, Inglise tšekkidega me ei tegele.”

Ja ongi kõik. Valikud tunduvad üsna piiratud. Üritan inglastega veel suhelda, ehk pakuvad omalt poolt veel mõne alternatiivi.

SelveEkspress: isiklik kogemus

Praeguseks on Kadaka Selveri sensatsioonilise uuenduse maailmale presenteerimisest juba piisavalt möödas, et seda normaalseks pidada. Mina näiteks peangi. Ükskord ostukontrolli sattudes sain ka teada, mis algoritmi järgi see umbkaudu käib.

SelveEkspress? Ostukontroll? Selver? Mida ma ajan, eks?

Noh, lühidalt. Kadaka Selveris on SelveEkspressi nime kandev iseteenindussüsteem. Toimib nii:
1. Tõmbad Partneri läbi, saad käsiskänneri. Sellise, mis triipkoode loeb.
2. Jalutad mööda poodi, leiad ostmist vajavaid esemeid.
3. Iga eseme piiksutad skännerist läbi, ühtlasi saad ka jooksvalt jälgida oma ostude kogusummat.
4. Registreeritud esemed pistad kohe kotti, korvikandmisfaas jääb vahele. Kotid võib ka kärru koguda: käru küljes on lausa spetsiaalne hoidik skänneri jaoks. Mõistlik on siiski ostude jaoks eraldi kotti kasutada, muidu võib järgmisel sammul probleeme tekkida.
5. Siirdud spetsiaalsesse SelveEkspressi kassasse, asetad skänneri vastavasse pessa, tõmbad Partneri läbi ja kui veab, saad kohe maksma asuda. Kui ei vea, siis…
5a. Loed ekraanilt kurvastavat teadet: “Ostukontroll.” Sellisel juhul läbivad su ostud tavalisena näiva kassa, kus võrreldakse skännerist saadud andmeid reaalse maailmaga. Kurb selles mõttes, et kogu protseduur võtab niisugusena märgatavalt rohkem aega ja loodetud ajasääst võib hoopis negatiivseks osutuda.

Ebaõnnestunud ostukontrolli tagajärgi ei ole mul paraku õnnestunud näha. Tegelikult on see hea, sest mida rohkem sa ostukontrolle edukalt läbid, seda harvemad on juhud, mil süsteem sulle selle “preemia” välja loosib. Kuuldavasti esimese 4 SelveEkspressi külastuse jooksul vähemalt korra, järgmise 8 hulka satub jälle üks, siis juba 16…

Süsteemi taga on Nixor ja IBM. Eks ole neid iseteeninduskassasid igasuguseid, aga antud süsteem mulle täitsa meeldib.

Tänaõhtune poeskäik kestis auto kella järgi 17:50-18:00 ja ei sisaldanud ühtki järjekorda. 🙂

Uue aasta esimesed euroelamused

Käisime pärastlõunal Järve keskuses. Imbi ostis uue telefoni (ilus punane HTC Wildfire) ja tõi sellega meie korterisse Androidi. Aga see polnud üldse teema.

Selveris oli huvitav olukord: Alma piima hind oli juba eurodes, Tere piima oma alles kroonides. Sama riiul, kõrvuti tooted, erinev valuuta. Otsustasime, et hinnavahe ei saa olla nii suur, et ümberarvutamisele kuluv aeg end kuidagi õigustaks ja võtsime harjumuspärase Alma.

Kassas läks illlllllllgelt kaua, kuni meie ees olevad 3 klienti oma viimaseid krooni- või esimesi eurosente lugesid. Kaardimakse läks sekunditega, nagu ikka. “Ma olen kuulnud, et mõningates poodides on üleminekuperioodiks spetsiaalsed kiired kaardimaksekassad tehtud,” mainisin muuseas kassapidajale. Tema arvates oli see väga hea mõte. Seeme on istutatud, Pärnust kuulsin… 😉

Järgmine moment oli selles mobiilide ja -tarvikute letis, mis SEB kontori vastas on. Ostsin sealt Imbile tagantjärele-jõulukingiks Bugatti mobiilikoti, et ta Android end ära ei kriimustaks. Arve summa: €15,98. Aga… kaardimakseterminal streikis. Lihtsalt ei läinud hinnast edasi. Ei taha ju sellepärast kohe sularahas ka arveldama hakata. Saime kokkuleppele — pugesin leti taha, logisin Mobiil-ID abil netipanka sisse ja maksin ülekandega. Skoor!

Ehk siis unustame need mündikukrud ära. 21. sajand on ammu käes. Onju? 🙂

Sensatsioon! Meil on köögis laud!

Enneolematu skandaal! Imbi ja Kristjan ostsid oma möbleeritud üürikorterisse uue laua! JA KAKS TOOLI!

Olgu, olgu. Lihtsalt diivanilaual söömine muutus kurnavaks — jube madal teine ja iga kord pidi köögist nii kaugele tulema.

Igatahes, otsisime siit, otsisime sealt, sobivat lauda ei kusagil — kuni ühel hetkel teatas ema, et avastas väga soodsa pakkumise, mis meid huvitada võiks. Sõitsime Evelekti lattu, hindasime olukorra ideaalseks ja viisime komplekti koju. 1490 krooni tammepuidust laua ja kahe tooli eest? Jah, palun! Kui praegu laud ja toolid Evelekti veebikataloogist üles otsida, tuleb hind kokku 4188kr. 64% soodustus on ka okei. 🙂

Pilt lauast oma uues kodus ka:

ID-pilet vs M-parkimine

Eile õhtul sõitsin paar peatust trammiga, kusjuures ostsin korralikult 1 tunni ID-pileti.

Kell 22:15 sain sõnumi:

Tallinna 1 tunni pilet isikule 3830312XXXX: kehtivuse lopp 12.01.2010 20:23:59. Uue pileti tellimiseks helistage numbril 1312*201*3830312XXXX.

Tõsiselt? Sõnum pileti kehtivuse lõpu kohta jõuab kohale ligi 2h hiljem? Mis kasu sellest sõnumist selleks hetkeks enam on?

Täna õhtul tekkis korraks küsimus, kas äkki peaks parkimise arvelt (alates 17:45 kesklinna tsoonis) kokku hoidma ja ühistransporti kasutama, jättes auto kontori hoovi, aga… Parkimine maksab 16+5kr, pileti eest tuleks välja käia 15+3kr. Ajakulu arvestamata 3 krooni kokkuhoidu. Not worth it!

Aga elu on endiselt lill! 😉

…you never give me your money…

Uuringud näitavad, et Mac teeb inimesed PC-kasutajatest heldemaks. Peab tunnistama, et minu puhul mõjus — pärast MacBooki soetamist olen tunduvalt lihtsamalt veebiteenuste ja tarkvara eest raha välja käima hakanud. Muusikat küll siiani ostnud pole, aga seal on natuke teised põhjused. Mulle lihtsalt ei meeldi DRM. 🙂