2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Veel üks jupike IT Kolledži sünnipäeva kavast

Et bändi sett lamedalt mingi muusikaga pihta ei peaks hakkama, kirjutasime päris algusesse veel ühe portsu sõnu, inspireerituna sellest klassikuks saanud uusaastasketšist:

Aga et vanade asjade niisama meeldetuletamine on igav, keerasime sellegi IT-võtmesse. Mõned nüansid ei ole 100% tehniliselt korrektsed. Mind kaitseb küll poetic license, aga eks teadjad võivad ju ikka kommentaarides korrigeerida. 😉

garf: kuule, püss, mis su aadress on?
sille: minu vä?
garf: sinu jah noh
sille: mis aadress ä?
garf: no IP aadress, noh!
sille: arva ära ä!
garf: okei… 192?
sille: ähääh
garf: 168?
sille: ähäääh
garf: null?
sille: äkää!
garf: üks?
sille: ei olää! kümmä on!
garf: 192.168.10…
sille: äkää!
garf: okei, 10.0.0…
sille: äkää! lihtsalt kümmä!
garf: mis sa’led lolliks läind vä? ip aadress ei saa olla kümmä!
sille: no on kümmä noh!
garf: tahad öelda, et lähen praegu cisco klassi ja toksin sisse “ping 10” et siis on kohe “tsau püss, mis teed?”
sille: nojah ää!
garf: kümmä! kümmä!

“Vähem vägivalda!” ehk pisike piinlik pildike Vabariigi aastapäeva hommikust

Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.

Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.

Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?

Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.

Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

Palun tule minu sünnipäevale!

Kui ma mõnel aastal olen sünnipäeva pidanud hilinemisega (suvel) ja teinekord üldse vahele jätnud, siis tänavune pidu toimub tasakaalustuseks õigest kuupäevast pisut varem. Aga ehk ei juhtu sellest ka midagi hullu.

Aeg: K 10.03.2010 (kell 20:00 olen ise kindlasti kohal, tõenäoliselt juba varem)
Koht: Tapper (asukoht)
Mis veel:

  • Samal ajal samas kohas toimub järjekordne CämpJäm, seega elav muusika on garanteeritud.
  • Kui kardad, et minult nagunii piisavalt tähelepanu ei saa ja kohapeal vanu tuttavaid ei ole — võta sõber kaasa! 🙂

Ahjaa, kingitus. Kõik küsivad alati kingituse kohta. Kuna sissepääs maksab 25kr, on sinu nägemine mulle juba iseenesest piisav. Aga kui ikka tõsiselt tahaks miskit kinkida (ja ühtki originaalset mõtet pähe ei löö), sobivad ka ümbriku sisse mahtuvad kingitused. Minu poolt on tõenäoliselt mingi piirini avatud baariarve.

Niisiis — palun tule! 🙂

30.10.2009: Neljapäev ja Meelik EKA peol!

Millal? 30.10.2009 (reede) alates 20:00
Mis? EKA 95. sünnipäeva soojendus ja rebaste pidu.
Kus? Tartu mnt 1.
Kes? Neljapäev, Meelik, DJ Pasha, DJ Footbomb.
Mille eest? EKA rebased tasuta, kõik teised 50kr.
Mida selga panna? Midagi lillat/oranži (vt reklaami).

http://garf.juhe.ee/temp/20091030-web.gif

Esimene alkovaba kuu (lühikokkuvõte)

Täiesti kogemata suutsin oma otsuse teha palgapäeval. Nüüd püsib see ka paremini meeles. 🙂

Igahates — kuu sai täis. Ausõna, ei igatse ka. Kõige “raskemad” üritused on ka juba seljataga:

1) Bändcämp. Suhteliselt perioodi alguses, mitmepäevane üritus, kus õlu oli peaaegu kohustuslik element. Öine jahedus tegi hommikuse ärkamise ilma pohmellitagi piisavalt ebameeldivaks, lisaks jooksis mõte selgemalt. Ja lolli möla suutsin, üllatus-üllatus, ka kaine peaga ohtralt produtseerida. 😛

2) Esinemine TTÜ bigbandiga. Raske selles mõttes, et prooviaega nappis ja kollektiiv oli suhteliselt võõras — ehk siis mingil ajal oleks tahtnud “julgust” juurde juua. Samas — kvaliteeti arvestades oleks alkoholist tingitud lõtvus võinud niigi pisut ebakindlad lood täiesti ära rikkuda. Vähemalt publiku jaoks, sest mina oleks end ju ometi hästi tundnud… esialgu.

3) Led R @ Rock Cafe. Esimest korda olin Rock Cafe publiku seas ilma õlleta. Tulemus… hea! Bänd jõudis hinge, tõmbas käimagi. Raha kulus vähem.

Viimase ürituse kohta tegin ka väikesed arvutused:

Õlu Coca Cola/mahl
Hind 40kr/0,5l 25kr/0,25l
Tarbitud kogus 5+ 2+1
Summa >200kr 75kr

Õlle puhul oleks kindlasti lisandunud ka taksoraha. Mitte et oma autoga kojusõit tasuta oleks, aga… auto kasutamine ainult kodu ja töökoha vahel liikumiseks oleks ka raiskamine.

Ehk siis — kuu on möödas ja ma ei leia, et ma selle aja jooksul alkoholi mittetarbimise tõttu millestki ilma oleks jäänud.

…i see your lips are moving…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉

…i wanna rock…

Reedel läks karmiks ära. Vaatasime poistega Spinal Tapi ära, konsumeerides samal ajal kolme peale kasti Rocki. Pärast läksime linna.

Allan said:
mäletad kui sa palusid baaridaamidelt et nad mulle halastusseksi teeksid:D
garf said:
irw
garf said:
nüüd tuleb meelde jah 😀
Allan said:
jama et nad nõus ei olnud 😛

Ei tea kas mind järgmine kord Texasesse sisse lastakse? 😀

…it’s amazing…

Möödunud nädal oli lihtsalt geniaalne! Teisipäeval õppisin bändiproovis kitarri peal ühe Lauriliku võtte ära, nüüd harjutan seda iga päev natuke. “Let Me Feed You” kõlab juba täitsa paljulubavalt. 🙂

Kolmapäeval käisin esimest korda üle hulga aja Villu juures hääleseades. Villu on ühtlasi see, kes mulle kunagi esimesena üldse hääleseadet tegi. Tundub, et võib isegi asja saada — täna jälle! 🙂 Ühtlasi sai kolmapäeval värskele välikäimlale põrand alla. 8)

Neljapäev oli nii eriline päev, et… no esiteks oli Aerosmith — Tyler suudab 59-aastaselt ikkagi kõvemini rokkida kui keegi teine! Ausalt ka! No kui teised lendsepad välja arvata muidugi. Mul tuli kontserdi esimeses pooles juba mitu korda peaaegu pisar silma. Ja umbes-täpselt siis, kui kõlas “I Don’t Want to Miss a Thing,” sai meil Kadiga pool aastat täis. 🙂

Reedel… hmm, reede kohapeal on auk. Eiei, ei joonud segi, niipalju ikka mäletan. Aga… Aijaa, reedel tegime aiatööd — koristasime prügi, ajasime mulda laiali, rullisime… 😀

Laupäeval oli siis kauaoodatud 07.07.07 ja lubatud alko- ja suitsuvaba sünnipäevapidu. Kohal käisid Tsort, Maria, Schumi, Doris, Liina, Fred (või siis Aldril), Kaisa, Reto, Fubu, Maarja ja Silja. Nõrgemad käisid siiski suitsul — esialgu tänaval, hiljem, kui pidu katuse alla oli nihkunud, käidi kamina juures. Lõpuks, kui pidu ammu läbi oli, helistas aia tagant Maikel. Nohjah. Aga kinki sain ka! 😀

Pühapäeval sõitsime rulluiskudega ja põdesime ebapohmakat. Ei saa üldse aru, millest see pühapäevane enesetunne tuli. Äkki inertsist? Et noh, organism on harjunud pärast pidu põdema ja siis põeb ka põhjuseta. Kummaline.

No ja saabki ring täis — eile tegi Before Sex ilma Paulita proovi, et Hansapäevade repertuaar meelde tuletada. Tuli meelde küll, aga ilma trummarita on ikka kuradi keeruline kokku mängida. Ei ole seda fiilingut, noh. 😉 Pühapäeval kõik Hansapäevadele näppu viskama! 🙂