…snow, let it…

Eile oli vaja tingimata Viimsisse sõita. No lihtsalt oli. Põnevamat sõitu pole ammu olnud.

Juba aiast tänavale jõudes hakkas tunduma, et see kõige parem mõte ei ole. Samas on Focus ju ralliauto ja Ford on tank nagunii — küll välja veab (kui kinni ei jää); väikesed tänavad on alati paksu lume all ka niikuinii. Männiku teelt leidsin sarnased olud, see tegi juba pisut murelikuks — nähtavus oli ka silmnähtavalt piiratud. Helistasin oma sihtpunkti ja vihjasin, et võib pisut kauem minna. Muuhulgas nentisime ühiselt, et lumes on ääretult fun sõita. Sõna otseses mõttes. 🙂

Kesklinn oli omamoodi šokk, eriti Stockmanni ees rohelist tuld oodates. Tuul oli vähemalt ühe kolmnurkse reklaamtahvli maha murdnud (rohkem ma lihtsalt ei näinud neid), raputas seisvat autot kõvemini kui senised teeolud. Üle Tartu mnt ristmiku sõites hoidsin pöialt, et rehvidel külgsuunas ikka pidamist jätkuks. Raua tänav ei sarnanenud kuskilt otsast pildile, mis samas kohas 15 tundi varem avanenud oli.

Narva mnt — võtsin ühele linnamaasturile sappa ja kasutasin tema tagatulesid orientiirina Haabneemeni välja. Udutuled lülitasin ka sisse, et ka mind läbi tormi tagant paremini märgata võiks. Nähtavus kõikus 30 meetrist 3 meetrini — eriti hull oli Pirita tee.

Kojamehed töötasid terve tee täiskiirusel. Viimsisse jõudes hakkasid lumekamakad nende töövõimet juba pisut pärssima — tuli peatus teha ja koputada. Kinni ei jäänud.

Sihtkohta jõudsin terve autoga, nahast rääkimata. Õhtuse tagasisõidu asemel tarbisin rahustuseks rummi. Hommik oli märkimisväärselt targem, kuigi…

Kahetunnine sõit Viimsist kesklinna tõi kinnijäänud autode-busside näol üllatusi täiesti kontori kõrvalt. Uku soovitusel parkisin auto Kristiine Keskuse parklasse. Seal ta nüüd siis on, katus peakohal ja ei mingit lund. Kõik võib veel hästi minna!

…get your motor running…

Oh, kui vaid kõik hommikud oleksid sellised nagu täna. Lõpetasin hommikusöögi 8:21 ja juba 8:30 ootasin kontori juures värava avanemist. Mis ummikud? 🙂

Kuidagi… mingi kevadväsimus on vist peale tulemas. Koor ja 2 bändi tunduvad jube suure koormusena, kuigi viimasel ajal pole peale proovide isegi midagi eriti toimunud. Selles ilmselt ka probleem – kui toimuks, oleks põnevam! Uusi lugusid pole ka kirjutanud, kuigi ideid tundus vahepeal lausa hulgi tulevat. Ohjah. Vaja mingi hetk leida mahaistumiseks ja ideedest lugude valmiskirjutamiseks, võib-olla siis tundub elu jälle ilusam. 🙂

Aga üldiselt: Neljapäev leidis uue proovika (aga vaikselt otsime ikka edasi, sest ruum võiks rohkem “oma” olla) ja Üheksas elu otsib uut nime. Andke tuld, ideegeneraatorid!

…blinded by the light…

Täna mööda Pärnu maanteed Ääsmäe poole sõites märkasin peeglis ühel hetkel Audit suure hooga lähenemas. Kui ta minust mööda jõudis, vilgutasin paar korda tuledega, et ehk distsiplineerib pisut, aga…

Siis ilmus kaadrisse üks teine vilgutaja, kes palju tõhusamaks osutus — vasakpoolselt kõrvalteelt startis politseiauto, lülitas vilkurid sisse, libistas ennast üle eraldusriba ja oligi korras. Kuritöö ja karistus.

Nii tore, et mõni ikka vahele ka jääb. 🙂

…crash, boom, bang…

Kell lähenemas kolmele öösel. Kolm bändiliiget autoga teel mööda Liivalaia tänavat Merivälja kaudu Viimsi poole. Mõni tund tagasi on lõppenud üsna pikk esinemine, aga kõik on rõõmsad ja väsimus veel tunda ei anna.

Ühtäkki… “Näe! Näe! Näe!” Mürts.

 

2 tundi hiljem jätkasid kaks bändiliiget koduteed taksoga, kolmas ema autos puksiiri eskortides. Kindlustusse jõuab asi aasta viimasel päeval.

…crawlin’ from the wreckage…

Eile oli Neljapäevaga Topauto jõulupeol väga huvitav esinemine — sai tõestatud, et oskame küll laivis improviseerida, kui väga vaja. Lauri klaveri taha ja minekut, siis saab hoo sisse.

Lõppes kõik sellega, et Maarjat ja Oliveri koju viies sõideti mu armsal punasel neljarattalisel sõbral juhipoolne külg sisse. Ehk siis ust sai avada ainult seestpoolt ja toorest jõudu kasutades. Kõik on elus, kõik on terved, aga põrutus hakkab vaikselt tunda andma. Moraal: Isegi kui sa avariis süüdi pole, pead pärast pikalt ilma autota olema.

Ma pean ikka rikkaks saama, sest kuidas ma muidu järgmist autot ostes superkasko lepingu teen? Ilgelt palju sebimist ja bürokraatiat on avariiga, tahaks kuidagi lihtsamalt…

Ja mis kurat nende udutuledega on? Öelge ausalt, kas need aitavad teil paremini näha? Kui jah, mõelge uuesti ja öelge veelkord, veel ausamalt. Ma ei usu ikkagi. NB: Antud mõtteavaldusel pole eelpoolmainitud avariiga mitte mingit seost.

…ah, mine metsa…

Kui ma eile õhtul koju jõudsin, olid puukallistajad juba lahkunud. Männiku tee oma küünlasäraga meenutas kõverat maandumisrada, mis iseenesest on väga lahe, aga…

Esiteks — Männiku tee remont on juba niigi kaua veninud. Nüüd, kui märgid väljas ja töö alanud, võiks sellega kiiresti ühelepoole saada.

Teiseks — Kui inimesed kaitsevad loodust, võiks seda ju teha natuke… loodussõbralikumalt? Väljaprinditud paberilehed teibiga puude küljes — tule taevas appi! Kes need paberid ja teibid sealt pärast ära koristab? Ja üldse, pärnade kaitse on mõistetav, aga neid pirnipuid pole seal küll kellelegi vaja.

Tänan tähelepanu eest. 🙂

PS: Värava tänava otsas asuva ajutise läbisõitu keelava liiklusmärgi all on lisateatetahvlile kirjutatud: “Välja arvatud kohalik ja teenendav transport.” Welcome to Estonia!

…shiny happy…

Eelmise teema jätkuks:

Mõtlesime Ukuga pärast, kuidas värdparkijatega käituda. Ukul oli idee kanda endaga kaasas vaimukaid A4 formaadis silte esiklaasile asetamiseks. Ühtlasi oli tal sellega probleem – nii võiks jääda mulje, et midagi paremat polegi oma eluga peale hakata. Vaidlesin vastu, sest huumor on elus väga vajalik. Eriti, kui saab irvitada selliste üle, keda teiste arvamus nähtavasti ei huvita – mingil hetkel lihtsalt PEAB huvitama hakkama. Pushing the limits all the way!

Sellega seoses palun ideid – milliseid silte milliste rikkumiste puhul kojamehe vahele panna? 😉

Näiteks kollasele joonele parkijale “Olen värvipime!” vms. Ainult et… noh… vaimukamalt! 😀

…inimesed on nii ilusad ja head…

Ükspäev käisime töökaaslastega Järvel lõunat ostmas. Toit kotis, suundusime parklasse, kus avanes just niisugune vaatepilt, nagu piltidelt näha. Noormees mustast autost, olles parkinud ratastoolikohale, kurjustas valget autot juhtinud vanapapiga.

Põhjus? Väidetavalt rammis papi tema autot tagantpoolt.

Kaameratelefoni väljavõtmise ja avalikult pildistamise peale noormees miskipärast lahkus.

Alumisel pildil näete teda kahjustusi hindamas. Kui ta meist hiljem mööda sõitis, tundus tagumine põrkeraud ühe koha pealt tõesti pisut puhtam.

…people are strange…

Täna hommikul kuulsin selja tagant signaali. Heitsin pilgu uurimaks, kas keegi sai mingi lollusega hakkama. Tjah. Foori taga järjekorras teisena seisva sportkupee juht lihtsalt pahandas eesseisjaga, et too rohelise tule süttides kohe paigalt ei liikunud. Ometigi oli ees vaba ruumi ainult pooleteise autopikkuse jagu, sealhulgas ka ülekäigurada.

Mõttetut signaalitamist kuuleb Tallinna liikluses pidevalt — Männiku teelt Risti tänavale vasakpöördeks võimalust oodates leidub ikka aeg-ajalt mõni kärsitu, kes parempoolse sõiduraja kaudu mööda ei mahu ja helisignaaliga oma rahulolematust peab rõhutama. Milleks? Seal on teekattemärgistusega tähistatud vasakpöördekoht, kus vasak rada läheb poole laiemaks. Paremalt mahub ka mööda. Minul on suund sees juba vähemalt 5 sekundit (eeskiri nõuab kolme) varem ja hoogki maha võetud. Aga ei, ta ei saa aru.

Tulles nüüd tagasi selle hommikuse Pärnu mnt ülekäiguraja juurde — alatasa on see rohelise tule süttides “kinni pargitud,” kusjuures jalakäijatele teeületamiseks mõeldud aeg ei ole seal just pikemate killast. Autojuhtide hoolimatusega seoses tekkis mõte — hakkaks õige jalakäijana sarnast suhtumist rakendama? Et noh, kui mõni pimeloom mulle ülekäigurajal ette jääb, ei pane ma teda üldse tähele ja koperdan otsa. Natuke valus ju on, aga minu kehakaalu juures peaks tänapäeva moodsad automobiilid ikka suuremaid kahjustusi saama. Kui mõlgid meeldivad, seisa kus tahad! Lihtne!

PS: Kaubanduskeskuse parklas kollase joone peal parkijaid ei salli ma endiselt. Peaks pildistama hakkama.