Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉

Aastakokkuvõte 2011

Aeg lendab, kui midagi teha ei ole. Veel kiiremini lendab siis, kui ON midagi teha. Mul on hetkel see viimane variant. Igatahes, eelmine aasta tuleb kokku võtta enne, kui uus liiga segadusse ajab. Niisiis.

Töö

Alustasin aastat Telema tarkvaraarendajana; mõni päev hiljem olin de facto süsteemiadministraator (töölepingu muutmiseni ei jõudnudki); siirdusin ASAsse kvaliteedikonsultandiks, mis algselt tähendas (testi)automatiseerija tööd, hiljem testija, aasta lõpuks testijuht. Kõige selle kõrvalt tuli siiski ka erialast tööd ette. Süsteemiadministreerimist, noh. What a ride!

Ühest väga huvitavast pakkumisest pidin ka ära ütlema: esimestel ASA-nädalatel helistas mulle Heidy Purga, kellega ma ca kuu aega varem Reto soovitusel R2 veebitoimetaja positsioonist vestlemas olin käinud. Värske leping taskus, ei tihanud sel hetkel enam poole kohaga tööd vastu võtta. Jep, argpüks mis argpüks. Vähemalt sain sinna “oma mehe” soovitada.

Aasta alguses juhtisin ka BändCämp Guide’i arendustiimi. BCG jõudis Ajujahil 20 parima hulka.

Eraelu

Pulmakuupäev sai paika: 04.08.2012, ehk 4.8.12 ehk {1;2;3}*4. Koht ja auto ka. Kõik muu, sh külaliste nimekiri, on veel lahtine.

Eksperiment alkoholi mittetarbimisega jätkub, augustis algas kolmas aasta. Puudust ei tunne, kuigi paar korda on mõte (pisike “mis oleks, kui …”) peast läbi käinud. Ühtlasi õppisin kraanivett jooma, kokkuhoid on märkimisväärne. Paberajakirjanduse jätsin ka maha. Ja vaatamata kõigile nendele pisikestele säästudele ei ole kuu lõpus raha ülearu palju järel, seega vist ikka on küll hinnad vaikselt tõusnud. 😛

Kool

Sügissemestri alguses sai ametlikuks: kõik ained on tehtud! Ühtlasi pidin sügiseks akadeemilise võtma, et mitte tühja semestri eest maksta. Ja VÕTA-komisjonile sain ka praktika lihtmenetlusega läbimise avalduse õigeks ajaks tehtud, nii et lõpp on lähedal. Isegi diplomitöö teema koha pealt on üks kinnisidee end mu pähe istutanud, aga sellest mõni teine kord.

Muusika

BigBänd TTÜ kirjutas mu ühel hetkel liikmete nimekirja, ehk siis kõigi teiste suurepäraste külalissolistide kõrval olen mina koosseisuline. Ja meeskoori koosseisus olen ka sügisest tagasi.

Neljapäev sai uue bassimehe ja oli aasta alguses ilusti rekordigraafikus: 2 esinemist kuus oleks 2005. aasta tulemuse viigistanud. Aga siis tuli suvi, aegade sünkroniseerimine muutus keerulisemaks ja nii ta läks. Lõppkokkuvõttes 11 esinemist, uude aastasse läksime uue kitarristiga ja ilma trummarita. 2008 augustis plaati salvestanud koosseisust olen mina üksi alles jäänud, nii et nüüd peab kiiremas korras uuesti stuudiosse tormama. Aga sellegipoolest: meie plaat on iTunesis müügil! 😎

BändCämp oli seekord jälle omamoodi huvitav, kuigi ma üheski bändis ei osalenud. Käisin niisama ringi, kuulasin ettekandeid, osalesin töötubades, mängisin mentorit. Kas maailm sellest paremaks sai, ei tea, aga loodetavasti natuke ikka. 🙂

Ahjaa, kuigi ma kevadel meeskoorist veel eemal olin, sain kevadkontserdil siiski üles astuda. Ansambel Leningrad Cowpoiss tegi kaks kõva lugu, ühe veel koos kooriga. Kunagi saab ehk videomaterjali ka, seniks pilt:

Vidinad

Suhetes Arvutimaailmaga tegin sammu edasi: kui varem osalesin ainult “suurtel testidel” ja hoidsin grafomaaniat tagasi, siis mullu lisandusid sinna mõned algusest lõpuni minu kirjutatud arvustused. Kõigepealt Motorola Xoom, siis iPad 2, lõpuks Sony Ericsson Xperia active (mida pole veel avalikult avaldatud). Aasta jooksul sai näppida ka kõiksugu muid vidinaid, viimati Nokia N9. Ühtlasi läks 2011 ajalukku kui aasta, mil ma pärast 10+ aastat Nokiale selja pöörasin ja Samsungi ostsin.

… ja iPad 2 testimine oli ohtlik. Armusin, soetasin, kasutan igal võimalusel. Kahetsenud pole siiani. Kasutan kodus, tööl, bändiga laval; teen märkmeid, kuulan muusikat, administreerin serverit, loen raamatuid, suhtlen, salvestan, jne. Huh.

Raamatud

Läbi loetud: Ayrton Senna: The Whole Story, Discoveries That Changed The World, Perfect Software and other illusions about testing, Steve Jobs

Alustatud: Does the Noise In My Head Bother You?

Midagi võis veel olla, aga ei mäleta. Ju ma olen imelik, aga kohati tundub, et e-raamatud lähevad kiiremini.

Muu

Ostsin uue auto. Vabandust, liisisin uue Fordi. Kolmas Focus järjest, kõigil 1,6l mootor ja 5 ust. Kui jada sama seaduspäraselt jätkub, on mul uue põlvkonna Focus aastal 2014. Näis. 😛

Imbi ei karda ka enam Tallinnas sõita, sest tal on hästi nunnu valge Civic. Piilub sealt suure musta Focuse tagant:

Hakkasin jälle ise oma mobiiliarveid maksma ja vahetasin teenusepakkujat: nüüd olen Elisa klient. Ühtlasi läksin Starmanilt Viasatile.

Reklaamide sisselugemine jätkus ka, lugesin sisse meeskoori kõigi kontsertide reklaamid, maskiballi reklaami, aga Neljapäeva raadioreklaamid jätsin professionaalidele. Ühele unistusele tegin sammukese lähemale, olin Viasati kanalis väikestviisi spordikommentaator. Lugesin sisse Rammumees 2011 kõik saated, viimases pääsesin ka ekraanile. 😎

Ja ongi laias laastus kõik. Kui ma midagi ära unustasin, siis toimus see ilmselt suhteliselt aasta esimeses pooles või läks kogemata meelest. Ja no päris kõik ei mahu ka siia lühikesse postitusse kokku. Igatahes hea aasta oli, aga 2012 tuleb veel parem. Algus on juba piisavalt peadpööritav! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Kuidas ma laupäeva ennelõunal poes käisin (põgusalt tehniline lühijutt)

Alljärgnev lühivorm teenis mulle positiivse soorituse eelviimases aines, mis mind veel IT Kolledžis praktikast ja lõputööst lahutas. Mitte küll suurepärane sooritus, aga hea sellegipoolest. 🙂

Kell on 12:09, olen parkinud auto Järve Keskuse alusesse parklasse ja võtan taskust telefoni, et FourSquare’is oma asukoht registreerida.

Telefon: Samsung GT-I9000 (“Galaxy S”)
Operatsioonisüsteem: Android 2.2.1, kernel 2.6.32.9
Võrk: EE elisa, HSDPA (pakett: MiNT Light, kuni 2 Mbit/s)
Signaal: -81 dBm 16 asu
Speedtest.net kiirusetest vastu Elioni serverit:
Ping: 93ms
Allalaadimine: 1946kbps
Üleslaadimine: 314kbps

Kõigepealt küsib FourSquare rakendus telefonilt asukohta. Kuna GPS ja WiFi on välja lülitatud, määratakse asukoht Cell ID, ehk GSM kärje unikaalse identifikaatori järgi. Info saadetakse kesksesse andmebaasi, kust tuleb vastus ligikaudse asukohaga. Paremal juhul vaadataks ka läheduses asuvate WiFi tugijaamade signaalitugevusi ja parimal juhul GPS-koordinaate, aga praegu üritab telefoni omanik akut säästa. Selleks kõigeks asub kusagil, antud juhul tõenäoliselt Google’i üüratus pilves, andmebaas kõigi maailma GSM-kärgede ja WiFi tugijaamade asukohtadega, millest vastavate signaalitugevuste järgi asukoht välja arvutatakse. Täpsus võib kõikuda üsna täpsest (mõne WiFi-purgi asukoht ja leviala on väga hästi teada) väga ligikaudseni, näiteks on Google Latitude minu asukohta teinekord 3km täpsusega näidanud. Seda just hõredamalt asustatud kohas, kus mobiilimastid kaugemale jäävad.
Seejärel saadetakse asukoht FourSquare’i serverisse, mis omakorda vastab läheduses registreeritud paikadega, sealhulgas “Järve keskus.”

Kuidas see kõik käib? Päring tuleb rakenduskihist alla, TCP protokolli poole, TCP paketid kapseldatakse IP pakettideks, siis tuleb mängu UMTS ja lõpuks moduleeritakse päring/paketid/andmed raadiolainetesse sagedusalal 1920–1980 MHz. Mastis püüab Elisa tugijaam lained kinni, need lähevad läbi ruuterite-switchide-serverite (täpne topoloogia on mulle saladus, aga tegelikult pole antud kontekstis ka väga oluline) FS serverisse, kust vastus peaaegu sama teed tagasi tuleb. Peaaegu, kuna UMTS kasutab üles- ja allalaadimiseks erinevaid sagedusalasid: downlink on 2110–2170 MHz.

Minu jaoks on praeguseks hetkeks kulunud mõni sekund. Check-in tehtud, saavad paljud sõbrad lähiajal teada, et ma just äsja Järve keskusesse sisenesin.

12:12 astun sisse “Noore tehniku” kauplusesse plaaniga osta kõrvaklapid. Uksest möödub mureliku näoga naisterahvas, küsides: “Kas teil kaardimaksed töötavad? Meil ei tööta.” Leti tagant vastatakse talle: “Just praegu töötas.” Kui mina oma ostu eest maksma hakkan, selgub, et ei töötagi. Tõenäoliselt on kuskilt mingi ühendus maas, aga hetkel teadaoleva info põhjal veel sügavamaid järeldusi teha ei saa. Jalutan SEB sularahaautomaadini, võtan raha välja, kõik töötab. Kõrval, Nordea automaadi juures on murelikud soomlased koos klienditeenindajaga: neil ei ole kõik nii hästi. Pilt hakkab selginema.

12:25 Selveri kassas kaardimakset sooritada ei õnnestu. Ka teisel katsel mitte. Seejärel kostab kõlaritest teavitus, et Nordea panga kaartidega maksta ei saa. Mainin kassapidajale, et see info pole ju päris õige – SEB kaart ju ka ei tööta – ent juba ongi uus teavitus peale tulnud, mis praktiliselt samas sõnastuses SEB kaardiga maksmise võimatuks tunnistab. Enne viimast teadet on selge: Swedbank on ainukesena “püsti,” kusjuures kuskilt meenub, et Selveri kaardimaksed tõenäoliselt käivadki just selle panga kaudu. Viimane teavitus, et ka Sampo panga klientidel kaardimaksed ei tööta, ei ole enam üllatus. Ehk siis 3 pikka teadet vigade kohta, kui tegelikult oleks võinud mainida, et Swedbank ainsana töötab. Eelsalvestatud teadete tõttu on mõningane infomüra muidugi arusaadav.

Küll aga tuleb huvi pärast veel üks eksperiment sooritada: kohe kassa juures asub Swedbanki sularahaautomaat. Kas SEB kaardiga õnnestub sealt raha välja võtta? Ei õnnestu, seega on häiritud pankadevaheline side (kaardikeskus?). Tuleb taaskord jalutada kaugemale, SEB automaadini.

Uudisekünnist ei paistnud antud vahejuhtum ületavat, seega ei osanud kuidagi ka oma teooria paikapidavust kontrollida.

Ja nüüd küsimus suurele ringile: mis ainega võis olla tegu? 😀

Kuidas lihtsa vaevaga saledam välja näha?

Väga lihtne! Ürita rohkem pingviinide seltsis aega veeta. Fotodel paistadki kohe automaatselt kõhnem välja. Nagu näha juuresolevalt pildilt:

Ehk siis jah, käisin Teeviidal IT Kolledžit esindamas. Väga lõbus oli, muuhulgas sai ka nii mõnelegi huvilisele meie õppekavasid tutvustatud. Viimati külastasin kõnealust messi vist umbes 9 aastat tagasi.

Ja noh, lõppude lõpuks sain käskkirja ka:

Käskkiri

Nr 3A-1/10-204
    07.12.2010

Tüüp: Muu
Põhjus:

Kiituse avaldamine

Avaldan kiitust noorte infomessil "Teeviit 2010" aktiivse osalemise ning IT Kolledži õppimisvõimaluste tutvustamise eest järgmistele üliõpilastele:

Nadežda Furs
Kristjan Kalmus
Kristjan Karmo
Jaan Kruusma
Henrik Leinola
Tiit Ojamets
Indrek Ots
Velmar Piibeleht
Holger Rünkaru
Seda Sahradyan
Siim Soe
Taavi Toppi        
Tarmo Trumm
Olle Tuur
Liisa Vaht
Kristel Viidik

Avaldan tänu tudengitele Taavi Toppi ja Tarmo Trumm abi eest noorte infomessi "Teeviit 2010" ettevalmistustel.

Aastakokkuvõte 2009: Kõik ülejäänu

Viimane osa möödunud aasta kokkuvõttest, kus erinevalt eelnevast väga palju muusikast juttu ei tule. Sest noh, elu ei ole ainult laul — tantsu ja tagaajamist on ka vaja!

“Tagasi kooli”

Osalesin nimetatud projektis 2 korda: veebruaris ja oktoobris. Kohe, kui võimalus tuleb, lähen jälle! 🙂

Kassett-ajamasin

Võtsin kätte ja tõmbasin ühe väga vana kasseti digitaalseks ära. Mõned väljavõtted:

Töö

Telema on tore! 🙂

Meeleolukad ja arendavad (pool)aastakoosolekud, lahe seltskond (kuigi selle seltskonna voolavus on kohati pisut murettekitav), aga ka see, et…

Kui ma 2007 mais Telemasse tööle läksin, ütlesin väga selgelt: “Võin teha kõike muud peale programmeerimise!” Ometi, nüüd ma siis ikkagi programmeerin. Ametlikult alates juunist. Polegi nii jube.

Vabadus!

Augustis alustasin praeguseks ligi 5 kuud kestnud kainusperioodi. Näis, mis sellest edasi saab, aga siiani on igatahes ainult positiivne.

Visiitkaart

Aastavahetuspeol sündis idee teha endale isiklik visiitkaart, et purjuspäi mitte firma logoga paberikesi levitada. Ja noh, bändide promomine poleks ka ju paha. Selleks ajaks, kui ma ideest teostuseni jõudsin, oli alkoholiga juba ühelpool. Ometi, valmis ta sai! 🙂

Twitter

Märtsis tegin twitteri konto. Siis linkisin ta läbi ping.fm-i oma Facebooki konto ja blogiga ära. Igatpidi on kõik omavahel seotud! Praeguse seisuga 560 prääksu (aga kui ma siin nüüd “Publish” vajutan, tõuseb see 561 peale). 😉

Putukas

Nagu mul hobisid vähe oleks, leidsin suve lõpupoole ühe juurde ja ostsin Allanilt putuka ära. 2 korda olen võistelnud, esimesel korral polnud ostuotsus veel tehtud. Millalgi peab vaba aega leidma ja jälle sõitma minema…

Netiostud

2009 läks netipoodlemine minu jaoks lõpuks korralikult lahti. Eks ma olin enne ka paar asja tellinud, aga just mullu sõbrunesin eriti Amazoniga — 5 tellimust, mis on 2008 ja 2007 tellimuste arv kokku.

Mida ma siis tellisin?

Paar asja tellisin Thomannist ka. Eriti rahul olen nendega.

Ahsoo, FinalGeari särgid ka.

Kool

Vaikselt hakkab tunduma, et ma tõesti suudan seekord selle projekti lõpule viia. Siht on hetkel nominaalne 2011 kevad, aga kes teab…

Arvutimaailma testid

Marko üleskutsel võtsin ühe netipulga paariks päevaks enda kätte ja katsetasin. Osutus testivõitjaks. Järgimised 5 kuud olid sellega sisustatud. Minu nimi ja nägu Arvutimaailmas, Telema nimi samuti. Everybody wins! 😉

Sport

Jalgratas ja rulluisud on kuidagi… unarusse jäänud. Mõned korrad sai siiski pedaale sõtkutud ja ka kuiva asfaldi uisusammu tehtud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Olgu tänavu suvel rohkem ilusat ilma! 😉

Heliaga käisime vahepeal regulaarselt (kord nädalas) sulgpalli mängimas, aga lõpuks kadus mu reket kuhugi ära ja sinnapaika see jäigi. Tarmo, kamoon! Hakkame jälle mängimas käima? 😉

2009. aasta sisse mahtus ka 2 kuud salsatrenni, aga sinna hakkasid kuidagi tihti lüngad sisse jääma, oli siis kooriga vaja esineda või bändiproovi teha. Ja üldse tundus tase lõpuks juba minu jaoks liiga kõrge olevat. 😛

Riisika tänav

Alates Männiku tee remondi lõpust (millalgi 2008 alguses, kui ma nüüd väga ei eksi) on mind häirinud Riisika tänava otsast Männiku teele tulles avanev vaade. Õigemini selle puudumine. Lisaks veel fakt, et mainitud tänav normaalseks kahesuunaliseks liikluseks ebanormaalselt kitsas on. Nii saigi lõpuks ometi LOV-i vastavasisuline avaldus tehtud, mõningate kohalike elanike allkirjadki kogutud ja… lubati, et jaanuaris tehakse ära. Lootus jääb! 😉

Inimesed

Ei ole midagi vihaleajavamat, tüütumat, igavamat, julgustavamat, inspireerivamat, kenamat ega lihtsalt positiivsemat, kui kõik need ümbritsevad inimesed. Olgu nad sõbrad, töö-, kooli-, koori- või bändikaaslased, kaas-bändcämperid, pereliikmed, õpetajad, õppejõud või lihtsalt naeratavad teenindajad. Nad annavad energiat! Kindlasti unustasin nii mõnegi ära ka, aga seda mitte paha pärast. Mul lihtsalt ongi halb mälu.

Möödunud aastal avastasin, et mul on võime — võime panna inimesed naeratama. Paremal juhul lausa naerma. Naergu nad või minu saamatuse üle, eesmärk on siiski saavutatud. Naeratage ometi! 🙂

Ja kõige lõpuks leidsin ma kellegi väga-väga-väga erilise. Aitäh, 2009! 🙂

“Tagasi kooli” okt. 2009

Kui ma esimest korda Inglise Kolledžis interneti ohtudest rääkimas käisin (loe lisa), oli mu kõige suurem probleem see, et 9. klassi tunnis sai materjal lihtsalt ca 20min enne tunni lõppu otsa. Seekord olin pisut paremini ette valmistatud — võtsin osa tasuta koolitusest, kus õpetati selgeks mõned elementaarsed põhitõed, anti võimalus tutvuda teiste projektis osalejatega ning jagati igasugu kasulikke näpunäiteid tunni edukaks läbiviimiseks. Kõhklejaid ka julgustati.

Igatahes otsustasin ma eksperimendi korras oma senist kava mitte väga muuta, küll aga taipasin oma eelmise katse põhilist viga — 9. klassi tunnis jäi sissejuhatus liiga lühikeseks. Ehk siis: kohe asja juurde minnes ei suutnud õpilased korralikult teemasse lülituda, mistõttu jäi ka nendepoolne panus (näidete ja küsimuste näol) väiksemaks. Or so I thought.

Kavasse lisandus niisiis üksainus punkt: sõltuvus. Lõplik kava:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    sõltuvus
4.2.    turvaaugud

Seekord määrati mind tunde andma 8. klassidele. Kõlas nagu paras väljakutse. 🙂

Jõudsin aegsasti kooli, kaasas kava ja salarelv (Linda). Oma esimeses tunnis kohtusin 8b klassiga, kusjuures “päris” õpetajat kohal ei olnudki. Tervislikel põhjustel. Klass jagunes esmapilgul selgelt kaheks — minust vasakule jäid need, kellele klassi ees räägitav rohkem huvi näis pakkuvat, parempoolsetel (nende vaatest küll vasakpoolsetel) oli põnevam omavahel vestelda. Korrale pidin neid kutsuma küll ainult 3 korda tunni jooksul, kui möla liiga suureks paisus. 🙂

Eelpool mainitud teooria tundus paika pidavat: pisut pikema (~5…10 min) sissejuhatuse abil jätkus kavast ilusti tunni lõpuni (enamgi veel, 35. minutil tundus, et ei jõuagi kõiki teemasid kaetud). Alles ca 3 minutit enne vahetundi küsis keegi, kas ma neile kitarri ka mängin. No eks ma siis mängisin, aga ainult ühe pisikese teemakohase refrääni. 😉

Pärast pisikest “boksipeatust” õpetajate toas ootas mind juba 8a koos õpetajaga. Seekord oli klassis ka netiühendusega arvuti ja digiprojektor — mille ainsaks otstarbeks osutus ühele õpilasele huvi pakkuva veebilehe demonstreerimine. Nimelt küsis noormees, kas antud saidi näol (Lockerz) on tegu petuskeemi või “päris” asjaga. Ei osanud kohapeal kohe arvamust avaldada, aga Google andis hiljem tulemusi — suurem osa vasteid päringule “lockerz review” on ülistavas toonis, mis ei kõla just kuigi usutavalt. Jubedalt meenutab püramiidskeemi. Soovitasin neil igal juhul kriitiliselt suhtuda ja võimalikult palju oma peaga mõelda, kuid ka usaldusväärsetest allikatest lisainfot otsida. Jääb üle vaid loota, et nad allikate usaldusväärsust hinnata oskavad.

Igatahes — kuni õpetaja arvutisse sisse logis, tekkis klassis korraks sumin. Huvitav nähtus. 😉

Veel üks tähelepanek: kui õpetaja oli klassis, said teemad kiiremini otsa. Tundub, et distsipliinil on varjukülg — õpilased ei julge õpetaja juuresolekul justkui oma mõtteid kuuldavale tuua. Just a theory! 🙂

Küpsuskirjand?

Tänavused kirjanditeemad olid varustatud konkreetsete suunavate vihjetega, millest kirjand rääkida võiks. Kuhu me jõudnud oleme? Kas tõesti lõpetavad meil keskkooli imbetsillid, kes teemat ise lahti mõtestada ei suuda?

…ja ometi nimetatakse seda küpsuskirjandiks…

…the teacher is teachin’ the golden rule…

Esmaspäeval käisin “Tagasi kooli” kampaania raames Inglise Kolledži õpilastele oma tohutuid kogemusi jagamas. Tegelikult sai kõik alguse sellest, kui ma 7. veebruari õhtul Facebookis ringi vaatasin ja Margo Loori reklaamitud videot vaatama läksin. Presidendi pöördumine inspireeris momentaanselt registreeruma, paar minutit hiljem klõpsasin juba e-postiga saadud kinnituslinki ja oligi kõik.

Esmaspäeval sain TIKist kirja, mis tänas mind registreerumise eest. Siis saabus paanika: “Millest mul seal üldse rääkida on?”

Õppedirektor Parts arvas, et lisaks humoorikale kasutajatoe-teemalisele ettekandele oleksin mina ehk õige inimene rääkima IT-ohtudest. Mis seal ikka, ajakohane ja tuttav teema, minugipoolest.

Hakkasin alateadlikult ajakirjandust jälgima, et vastavateemalisi näiteid koguda — selgus, et pettustest on üsna palju juttu viimasel ajal. Viimase hetkeni üritasin mingit kava kokku panna, mõttes oli lausa piltidega presentatsioon, aga… tjah.

Pühapäeva õhtul duši all tuli lõpuks geniaalne idee — jagada teema keskkondadeks. E-post, suhtlusportaalid, “niisama” surfamine ja muud ohud. Tekkis lausa kavalaadne moodustis:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    turvaaugud

No ja siis oligi õige hommik käes. Taganeda polnud enam kuskile. Raskendava asjaoluna läks mu Focuse juhiukse sulgumisandur jäässe, vajas pool tundi soojendamist, et auto üldse lukku saaks panna. Nii ma siis istusin 23.02. hommikul Kristiina 15 parklas ja kütsin…

Koolimajja jõudes oli esimene tund juba alanud, aga teiseni veel omajagu aega. Astusin õpetajate toast läbi, uurisin maad. Kuna mu esimene tund (12b klassiga) oli raamatukogus, lubati sinna oludega tutvuma minna. Nostalgia… viimati käisin seal majas vist umbes 6 aastat tagasi, kui meie lennu rebased lõpetama hakkasid.

Raamatukogus oli “auditoorium” ilusti ette valmistatud, projektor töötas, toolid-diivanid kaarjalt ekraani ette paigutatud, abivalmis raamatukogupersonal juba ootamas. Õigeks kellaajaks oli kohal ca pool 12. klassi — rohkem polnud neid tol päeval kooliski. Tõenäoliselt mindi koos vanematega “pikkade pühade” puhul linnast välja.

Kui 12. klassile mõeldud klienditoe ettekanne 10 minutiga läbi sai, küsisin neilt ettepanekuid, millest edasi rääkida võiks. Mainisin 9. klassi teemat, mispeale abituriendid endid abivalmilt katsejänesteks pakkusid. Järgnes mõnusalt interaktiivne loeng Internetis varitsevate ohtude teemal — õpilastel jätkus ideid ja küsimusi tunni lõpuni, oleks võinud kauemgi vestelda. Tundus, et järgmise 45 minuti täitmisega probleeme ei teki, aga…

9. klassiga sai kogu ohtude teema 20 minutit enne tunni lõppu läbi käidud. Viimane küsimus püramiidskeemide kohta viis majandussurutiseni, seejärel tahtsid nad hoopis minu naljakaid kooliaegseid juhtumisi kuulda. Mis seal’s ikka. Lõpetasin tunni odava populaarsuse võitmiseks 2 minutit varem — tunni- ja vahetunnikella seal majas nagunii ei ole, õpetaja Kaldjärv ka vastu ei vaielnud.

Järgnes aktus. Kooli kammerkoor ja ansambel kõlasid hiilgavalt, esimest korda elus laulsin publikus hümni (ja ka aktuse lõpus kõlanud Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” bassipartiid) häälega kaasa. Tavaliselt olen ainult häbelikult suud liigutanud.

Tundsin end osana millestki suuremast.