Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Kuidas ma sügisel ajamasinasse sattusin

Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.

Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.

Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.

Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”

Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …

“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”

Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.

“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”

TIK/7kk vilistlaskoor lavaproovis

Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.

 

Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.

Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?

Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!

Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.

Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.

Õhuloss: vilistlaskoori kingitus dirigendile

Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.

Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?

Vilistlaskoor pärast esinemist

PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.

Interdisciplinary Cyber Research (ICR) Workshop 2015

“Teie ülesanne on tänase päeva jooksul saada tuttavaks vähemalt ühe inimesega, keda te varem ei tundnud.”

Laupäeva hommikul käisin konverentsil, mille ametlik nimi oli töötuba. Esmapilgul tundus tulevat täiesti tavaline akadeemiline üritus: mingi osa minust kartis, et võib igav hakata. Vaatamata sellele, et teema ise — küberturvalisus — on põnev. Ma ei taha seejuures üldse öelda, et akadeemikud oleksid alati igavad, lihtsalt … üks kogemus kunagi, kus põnev teema uinutavalt igavaks räägiti ja ongi eelarvamus istutatud.

Igatahes lükkas juba esimene esineja mu hirmu ümber. Christopher Millard rääkis pilveseadustest ja -trendidest nii kiiresti ja entusiastlikult, et publikul polnud aega isegi naabriga lobiseda, rääkimata siis näiteks meililugemisest. Kiirus oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et algselt 45-minutine ettekanne oli surutud poole tunni sisse. Sama autori samal teemal kirjutatud artiklit võib lugeda siit.

Teine hommikune keynote viis meid “asjade interneti” maailma. Õigemini mitmesse maailma, mis ongi probleem. Igal tootjal on oma pilv, nagu ka igal seadmete kategoorial. Kui sul on majas tark termostaat, valgustid ja külmik, kõik erinevatelt tootjatelt, suhtlevad need tõenäoliselt kolme erineva kesksüsteemiga. Võrdluseks: kas tunduks normaalne, kui su auto iga pedaalivajutuse tõlgendamiseks “koju” helistaks ja sõltuks täielikult netiühendusest? Pigem mitte. Niisiis ongi Jon Crowcroft koos oma kolleegide ja tudengitega Cambridge’is päris palju tööd teinud, et internet jälle detsentraliseerida: HAT lubab tavainimesele võimalust oma andmete üle kontroll tagasi võtta. Väga lahe oli temaga kohvipausil ka vanadest valgetest MacBookidest rääkida. 🙂

Järgmisel sessioonil, mis minu jaoks paraku ka viimaseks jäi, räägiti peamiselt küberuuringutest hariduse kontekstis. Kõigepealt tutvustas Tiia Somer eeltööd küberturvalisuse-teemalise arvutimängu loomiseks. Hetkel ei ole mäng paraku analüüsist kaugemale jõudnud, aga teema ja ekraanipildid olid igatahes paljulubavad. Sihtgrupp on kooliõpilased vanuses 15-19 (st eelkõige keskkool) ja eesmärk muuta noorte käitumine küberruumis mõistlikumaks ja tõsta teadlikkust võimalikest ohtudest.

Birgy Lorenz tutvustas sarnasel teemal tehtud analüüsi, mis lõppes probleemide kaardistamise mudeliga. Hiljem on plaanis mudel ka mingil määral automatiseerida — probleemi tekkides vastad paarile-kolmele küsimusele, süsteem pakub välja võimaliku(d) probleemi(d) ja viisid, kuidas teised sama olukorra lahendanud on. Mudelit, muide, oleks ma väga tahtnud 2009 oma esimest netiohtude loengut koostades vaadata. Aga seda polnud siis veel koostatud.

Haridus-sessioonil räägiti ka Eesti-Austraalia koostööst (Ben Cosh, University of Adelaide) ja Snowdeni skandaali kajastamisest eestikeelses meedias (Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool). Aga neid ma avama ei hakka. Aitab küll.

Muide, Maria (üks kahest korraldajast) rääkis ka saladuse välja, kuidas igavate ettekannete riski maandati: anna igale esinejale 15 minutit, mitte rohkem. Isegi kui tapvalt igav on, jaksab igaüks lõpu ära oodata. No mina igatahes ennelõunal haigutama ei jõudnud hakata.

Aitäh korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! 🙂

Veel üks jupike IT Kolledži sünnipäeva kavast

Et bändi sett lamedalt mingi muusikaga pihta ei peaks hakkama, kirjutasime päris algusesse veel ühe portsu sõnu, inspireerituna sellest klassikuks saanud uusaastasketšist:

Aga et vanade asjade niisama meeldetuletamine on igav, keerasime sellegi IT-võtmesse. Mõned nüansid ei ole 100% tehniliselt korrektsed. Mind kaitseb küll poetic license, aga eks teadjad võivad ju ikka kommentaarides korrigeerida. 😉

garf: kuule, püss, mis su aadress on?
sille: minu vä?
garf: sinu jah noh
sille: mis aadress ä?
garf: no IP aadress, noh!
sille: arva ära ä!
garf: okei… 192?
sille: ähääh
garf: 168?
sille: ähäääh
garf: null?
sille: äkää!
garf: üks?
sille: ei olää! kümmä on!
garf: 192.168.10…
sille: äkää!
garf: okei, 10.0.0…
sille: äkää! lihtsalt kümmä!
garf: mis sa’led lolliks läind vä? ip aadress ei saa olla kümmä!
sille: no on kümmä noh!
garf: tahad öelda, et lähen praegu cisco klassi ja toksin sisse “ping 10” et siis on kohe “tsau püss, mis teed?”
sille: nojah ää!
garf: kümmä! kümmä!

IT Kolledži 15. sünnipäevaks kirjutatud laulusõnad

Tegime kolledži sünnipäeval bändi. Mingis osas vana hea Can’t.C#, aga et koosseis oli ikka väga erinev, sai seekord nimeks Still.Can’t.C#. Ja et mitte lihtsalt tuntud viise keskpäraselt kaverdada, mõtlesime mõnele laulule uued sõnad välja.

11393528_10153321018164144_5717772839717331230_o

Kuna kolledži esimesed kaks eriala olid infosüsteemide arendus ja administreerimine, on kahe laulu sõnad just neile pühendatud. Kolmas on märksa üldisem ja räägib diplomitöö sünnitusvaludest.

Absoluutselt ei kompileeru (arendajatele)
originaal: HU? – Absoluutselt

Ma käisin koodimas täna jälle,
täna pool päeva.
Ja olin voodis ma täna jälle,
täna pool päeva.

Ja kokakoola hoidis mind ärkvel
ja pitsa voolis mu keha.
Ja üleüldse ma hullult näen vaeva,
päevast päeva, päevast päeva.

Kuid kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

Refaktoreerisin täna jälle,
täna terve päeva.
Ja kompileerisin täna jälle,
täna terve päeva

Ja muutsin loginis ära paar värki:
nüüd on parooli pikkus seitse tähemärki. Rangelt!
Ja nii päevast päeva,
ma läbustan aina, läbustan aina.

Nüüd kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

La la la la
lalalalaa.
No mis proge see on? x 4

Nüüd kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

Arendajad said oma osa kätte, nüüd siis adminnide kord.

Fail on fail (epic fail)
originaal: Kuldne Trio – Laip on laip
originaal: Opus – Live Is Life

Fail, lallaa-laalalaa
Fail on fail, lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail on katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

Kus on fail? Lallaa-laalalaa
Kõik on läind! Lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Oh kes küll ütleks, mis serverist saab?
Südamesse jääb veritsev haav
Küll ma backuppe testiksin veel
kuhu kadus mu failikeneeeeee?

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

Kus on fail? lallaa-laalalaa
Fail on fail, lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Fail, lallaa-laalalaa
Fail on fail! Lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail! Lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

FEIL!

11402675_10153321018009144_7209097888340330680_o

Kallis koolis
originaal: Curly Strings – Kauges külas

Kallis koolis, tehnopoli juures
õppisin kord terve suve.
Koolimaja ja mu armas juhendaja,
aga lõputööks mul neist ei piisa.

Loen artikleid, ja ka krüptoloogia spikreid,
kuid neid ei anna töösse panna!
Tõmban hinge, et võiks maha saada pinged,
kuid peas on vasardamas muudkui ainult tähtaeg.

Lõputööst ma undki näinud pole veel.
Tühi leht ja tassis aurav tee.

Mul ei ole ühtki analüüsipoega
on vaid fail mul, tühja moega
Ei struktuuri, pole üldse koodi
Miski pole lõputöö moodi

Loen artikleid, ja ka krüptoloogia spikreid,
kuid neid ei anna töösse panna!
Kui vaid suudaks, küll ma alles modelleeriks:
saaksin valmis enne talve.

Diplomitööst ma undki näinud pole veel.
Tühi leht ja tassis aurav tee.

(kitarrisoolo)

Korraks vaatan oma Wordi dokki veel
Tühi leht ja tassis aurav tee (2x)

Laululeht

Aastakokkuvõte 2013

Eelmiste aastatega võrreldes pisut hilinenult, aga siin ta siiski on. Pisike kronoloogia sellest, miks 2013 oli minu jaoks järjekordne enneolematult vinge aasta.

Lähenen talle seekord veel lihtsustatumalt. No et isegi kvartalite kaupa ei too midagi välja. Lihtsalt … eredamad hetked. Kategooriate kaupa, tagurpidi-tähestikulises järjestuses. Seejuures ignoreerin ma täiesti teadlikult seda, et Eesti keeles ka minevikku tähistavad ajavormid olemas on. Välja arvatud ühes punktis. Kes üles leiab, saab auhinna! 🙂

Vidinad

  • HTC One. AM.ee testi käigus hakkab nii kõvasti meeldima, et pean oma Titani sellise vastu välja vahetama. Isegi Android tundub täitsa okei juba tänapäeval. Aa, aga Galaxy S4 ei meeldi mulle. No üldse ei meeldi. Andke mulle andeks, aga Samsungil ei ole stiili.
  • Elioni uus NutiTV. Näen, armun esimesest silmapilgust väheste nuppudega pulti. Vahetan kohe ema digiboksi välja, ka tema pole siiani kurtnud. Ei saa aru, milles masside probleem on. Võib-olla ma lihtsalt ei vaata piisavalt telekat, et seda valu tunda?
  • Chromecast. Poole odavam kui Apple TV või mõni muu sarnane vidin. Alati ei tööta nii, nagu peaks, aga teleka enda YouTube’i rakendusest on kõvasti parem. Ja jõudeolekus näitab ilusaid pilte, mida ei pea isegi valima! Eiei, hea vidin, noh. 🙂

Sõbrad

  • Korraldame sõpradega mänguõhtuid, filmiõhtuid, kinoõhtuid, Texase-õhtuid, kapiõhtuid, saunaõhtuid ja niisama-õhtuid. Lahe sõpruskond on. Või noh, kõik sõbrad on üldse lahedad. Aitäh, et olete!
  • Pärast 13 aastat siirast rõõmsameelsust saab Pedro lugu kahjuks otsa.
  • Meie majja kolib uus sõber: MarestaSophia. Ehk lühidalt Sofi. Ja tema on ka hästi sõbralik ja tore. Ja varsti on ta hästi suur ka. Ja karvane. Ja sõbralik ja tore. 🙂
    MarestaSophia
  • Käime karti sõitmas. No paar korda ikka. Ausõna, ma ei võida alati. Isegi mitte enamasti.
  • Vormelit vaatame muidugi ka. Mõnikord ka suurelt ekraanilt ja Full-HD eraldusvõimega, aga miskipärast kipuvad just need sõidud eriti igavad olema. Ja noh, Rush on tõsiselt hea film, soovitan!

Meeskoor

  • Maskiballi ajaks teeme Margo eestvedamisel muusikali. Sellise lühikese küll, aga siiski. T-Teatrile ei mahu siiani pähe, kuidas ühe õhtu jooksul on võimalik sama tükiga 5 korda laval olla.
  • Aitan kaasa kevadkontserdi õnnestumisele. Paraku ei õnnestu õigeaegselt kõrvaldada müstifitseerivat tehnilist probleemi, kuid lõpuks kõik siiski laabub. No enam-vähem.
  • Uue juhatuse valimise paiku pöördub minu poole kõigepealt Margo, seejärel presidendikandidaat Guido, et ma oleksin uues juhatuses Margo asemel turundusjuht. Nõustun.
  • Elan turundusjuhi ametisse vaikselt sisse: organiseerin jõulukontserdi reklaammaterjalide kujunduse, Alaniga koos majandame Facebookis, teeme igasugu vingeid asju. Tulge kontserdile! 🙂

Kultuur

  • Toetan Hooandjas mitut lahedat projekti: MaiGroupi debüütplaat, Odd Hugo debüütplaat, TEDxTallinn 2013, Improteatrite festival Tilt! ja Riigimeeste lauamäng. Eelviimasena nimetatut kahjuks ise nautida ei saanud, aga kindlasti oli vahva. Kõik teised olid.
  • T-Teater toob lavale Grupika järje. Mitte küll meie samanimelise muusikali, vaid selle aluseks olnud sketši, etendusest “Meie elu köögis”. Kogu see “Puukoristajate” värk on nii vinge, et sunnib mind lausa röögatama: “T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!”
  • Robbie Williams käib Eestis! Noh, ausalt, see mees oskab publikut otse peost sööta.
  • Vaatan lõpuks ometi ära Stanley Kubricku klassiku “The Shining” — teate küll, see on see õudukas, kus Jack Nicholson pea läbi vannitoa ukse pistab. Loen Wikipediast raamatu lühikokkuvõtet ja tunnen, et PEAN seda lugema. Aasta saab küll enne läbi, aga praeguseks on raamat ka lõpetatud. Ja minu arvates on raamat … sügavam. Isiklikum. Nüüd tuleks filmi uuesti vaadata, äkki leiaks raamatut tundes uusi nüansse.
  • Koos paari Stephen Kingi raamatuga saabub mulle Blu-Ray peal kogu “Tagasi tulevikku” triloogia. Filme endid on nähtud küll ja rohkem veel, mind huvitab rohkem kogu see muu materjal seal. Näiteks mis ja miks välja lõigati, kuidas kogu lugu üldse sündis ja siis ka see pisike detail, et esimesed 4 võttenädalat ei olnud peaosas üldsegi mitte Michael J. Fox.

Kodu

  • Imbi käib mulle jube pikalt pinda, aga lõpuks ma murdun ja ostan koju odava wifi-võimelise laserprinteri. Kiire ja mugav, kui ta koostööd suvatseb teha. Aga alati ei suvatse ka — ja siis võib päris pikalt minna, kuni kõigile olulistele seadmetele restart on tehtud ja kõik tüürelid ka taaspaigaldatud. Oeh. Samsung.
  • Teeme aeg-ajalt smuutisid, sest meil on ju blender. Üks kaval nipp on näiteks banaan tükkideks lõikuda, ära külmutada ja siis blenderisse visata. Saab sellise mõnusa banaanijäätise.

Kool

  • “Endal diplom käes, mis koolist sa siin enam räägid? Magistrisse läksid vä?” Ei läinud. Andsin paar loengut testimise teemadel ja ilgelt mõnus oli. Ilmselt annan veel.
  • Imbi lõpetab magistri ja skoorib selle eest elektriklaveri. Miski ei ole enam endine, sest me saame koos musitseerida! 🙂

Bändid

  • Neljapäev skoorib oma esinemiste tabelisse järjekordse rea, esinedes Telliskivi kirbufestivalil. Fännid nõuavad, meie saame koosseisu kokku. Ühtlasi võimaldab see õigel päeval oma 9. sünnipäeva tähistada — prooviruumis.
  • Kui 2012 õnnestus tänu bigbändile Heidy Tammega duetti laulda, siis seekord satun ühel ajal lavale Anne Veskiga. Ühtlasi saan teada, et Anne on TTÜ vilistlane!
  • Kert kutsub ja ma ei suuda “ei” öelda. Nimelt olen ma nüüd IT Kolledži bändi Can’t.C# laulja. Üks kahest, Sille on ka. Esineme Sille sünnipäeval Von Krahlis, Teeviidal ja jõulupeol koos EKAga. See on minu jaoks siis juba vähemalt neljas kord EKA peol laulda. Kõik eelmised korrad olid Neljapäevaga.
  • Aasta lõpupoole satun mingite imelike juhuste käigus ühte firmabändi. Algul värvatakse mind trummariks, kuid suudan nad õnneks ümber veenda. Seejärel olen rütmikitarrist ja taustalaulja. Lõpuks selgub, et bassi mängima pidanud isik ei suutnud oma kalendrisse proovide jagu vaba ruumi teha ja … laenan endale basskitarri. Mingis mõttes on see minu jaoks täiesti loomulik roll, teisalt ei ole mängutehnikat üldse. Õnneks on esinemine alles veebruari lõpus.

ASA

  • Alustan aastat müügimehena. Või noh, ärisuhete juhina. Mis lõpuks töölepingule vormistub hoopis turundus- ja kommunikatsioonijuhiks. Aga see on ka okei.
  • Ekke Lainsalu lõpetab müügikoolituse vihjega, et kui iseennast suudad maha müüa, ei ole muid nippe vajagi. Saan valesti aru ja müün end pooleks aastaks kliendile testijuhiks.
  • Käime Anneli, Arto ja Kerdiga aeg-ajalt hommikuti sulgpalli mängimas. Kui Anneli ASAst lahkub ja mina kliendi juurde lähen, kipuvad mängud järjest hõredamaks jääma. Näost-näkku kommunikatsioon on nähtavasti ikka ülioluline.
  • Kui pool aastat kliendi juures testijuhina läbi hakkab saama, tehakse mulle uus ja vägagi huvitav pakkumine, millest ma lihtsalt ei suuda keelduda. Eriti kuna Kert ja Arto on ka asjasse segatud. Sellest lähemalt hiljem. 😉

Abielu

  • Nagu abielupaarile kohane, tähistame Imbiga koos sünnipäeva. 25+30=55, seega teeme 80ndate stiilis. Kõik lahedad inimesed tulevad kohale, kes just kuskil mujal hõivatud pole. Mõned on lausa nii lahedad, et üritavad eelmisel õhtul peokohta üles leida, aga külmetuvad.
  • Teeme lõpuks teoks oma pikalt edasilükatud pulmareisi, külastades Londonit ja Barcelonat. Tahad pikemalt lugeda? Alusta algusest. Ja lühikokkuvõte on siin.
  • Esimene aasta saab täis, mis inspireerib mind lausa luuletama! Nüüd on uus ajaarvamine ja suhte algusest mööduvaid tähtpäevi pole enam vaja tähistada, eks? 😉

Nordic Testing Days 2012 ehk kuidas ma esimest korda konverentsil esinesin

Kõik algas sellest, kui ASA otsustas osaleda testimiskonverentsil Nordic Testing Days 2012. Konverentsi sisuks soovisid korraldajad (Eesti Testijate Liit) põhiliselt oma tööalaste kogemuste jagamist teiste testijatega. Kui ASA üldkoosolekul küsiti, kes tahavad esineda, tõstsin käe. Vaatamata sellele, et mul antud hetkel ettekande sisu jaoks veel ideepojakestki ei olnud. Kuidagi peab end ju mugavustsoonist välja (või hoopis ühest mugavustsoonist teise?) tõukama.

Aga oh imet, enesekindlus kestis täpselt esimese proovilepanekuni.

Mats: “Kas sa oled hea esineja?”
Mina: “Ömm, noh. Võib-olla enam-vähem?”

Ja nii oligi aeg koolituse käes, kusjuures mind saadeti lausa kahele. Võtame need ükshaaval kokku.

Martin Veinmann: “Kõnelemine, see on imelihtne!”

Ühepäevane koolitus, kus võeti kokku oluline osa kõnelemisest. Kõrva jäi nii sellist infot, mis tegelikult juba kuskil minu peas olemas oli, aga ka palju (minu jaoks) ennekuulmatuid fakte. Näiteks on kõnelemise üks olulisimaid koostisosi hingamine, täpselt nagu laulmiselgi. Sain teada, et inimesel on kalduvus konkreetsele ülesandele keskendudes hinge kinni hoida (mis omakorda on väga halb, sest aju ei saa niimoodi piisavalt hapnikku ja ebamugavale küsimusele vastates oleks sealsetelt närvirakkudelt vaja pigem võimalikult suurt pingutust). Ja siis veel see, et kõige tähtsamad sõnad tuleb jätta lause lõppu. Noh, lühimälu ja kõik see, teate ju küll. Kui ei tea, minge koolitusele! 🙂

Esinemistreening (Mats Soomre / IMG Koolitus)

See teine, see polnudki päris koolitus. See oli rohkem selline treeningu moodi koolitus. Täiesti personaalne. Sain palju näpunäiteid selle kohta, kuidas oma esinemist üles ehitada, milliseid häirivaid harjumusi välja juurida, kuidas laval üldse olla jne. Mats salvestas, analüüsis, kommenteeris ja lasi mul oma kõne algust kümneid kordi läbi harjutada. Mitte et sellest viimasest otseselt kasu oleks olnud, sest lõppkokkuvõttes läksin ma ikkagi oma teed ja hakkasin kohapeal improviseerima, tekitades ettekande esimese paari minuti jooksul üsna mitu tüütut 5+ sekundit kestnud pausi. Ega’s muud kui uuesti harjutama ja järgmiste esinemiste poole!

Härra Soomre koolitusi, muide, olen varemgi läbinud ja kuigi tema stiil kõigile sobida ei pruugi, on need treeningud (Mats eelistab treeninguid koolitustele) kindlasti kasulikud.

Tulemus

Nordic Testing Days läks hästi. Vähe sellest, et kogu konverentsi aja kostis siit-sealt sosinaid sellest, kui lahe on ASA, viitas minu ettekandele oma kõnes üks ürituse peaesinejaid, Rex Black. Tervelt kolm korda!

Boonusena sain värskelt õpitud oskusi proovile panna kõigest kaks päeva hiljem IT Kolledži diplomitöö kaitsmisel. Ja jälle läks väga hästi. 🙂

Top 9 momenti minu kõrgharidusteest ehk diplomitöö kui gateway drug

Lõpetasin hiljuti kooli. Nagu lõpus ikka, on aeg tagasi vaadata. Järgnevalt toon välja oma üheksa kõige lemmikumat hetke viimase üheteistkümne aasta tegemistest.

9. TTÜ-sse sissesaamine

Oli küll kõva konkurents, aga ikkagi sain oma esimesena valitud erialale sisse. Varunimekirjas sain sisse ka TÜ-sse, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Võrgutarkvara ja intelligentsed süsteemid. Kaasnes see, et ma kohe esimesel semestril mingil määral Javat õppisin, millest sai mõneks ajaks alus mu karjäärile.

8. VÕTA-süsteemi iseärasustega tutvumine

Kõigepealt tõin ainepunkte TTÜ-st üle. Tõin veel ainepunkte TTÜ-st üle. Lõpuks palusin oma senist töökogemust arvestada praktika läbimiseks lihtmenetlusega. Siis võtsin semestriks akadeemilise puhkuse ja proovisin uuesti, sest mu eelmine taotlus lükati ühe pisikese nüansi tõttu tagasi: esines võlgnevusi õppesooritustes.

Aga muidu on väga hea süsteem. 🙂

7. Praktikaaruande kaitsmine

Ütleme nii, et nii mõnigi töövestlus on sellest üritusest raskem olnud. Ja nii ongi.

6. Esimene sisseastumine IT Kolledžisse

2006 sügis. Töötan kodus, midagi põnevat ei toimu. Või no toimub, aga … võiks nagu kooli minna. Leian sobiva õppekava, võtan ette VÕTA reeglid, toon mõned ained TTÜ-st üle tuua ja olengi ennistamise korras Tehnosuhtluse õppekava tudeng. Ja siis vaatan, kuhu ma sisse astusin. Õhtuõpe!? No way!

Eksmatrikuleerun omal soovil. Seekordne koolipõlv oli lühike nagu mõne kuulsuse abielu: neljateistkümnendast üheksateistkümnenda septembrini.

5. Teine tulemine IT Kolledžisse

Telemasse tööle kandideerides esitas Toomas ultimaatumi: võtame palgale küll, aga sügisest lähed uuesti kooli! Sai’s mul selle vastu midagi olla? Mõnes kohas peab õppimisvõimalusi tööandjalt põlvili paluma, siin lausa sunnitakse. No ja ma läksin. Seekord astusin täiesti tavalises korras riigieelarvevälisele kohale sisse. Kaugõppesse, mis on, muide, parim õppevorm üldse. Vähemalt minu jaoks. Ja jälle võtsin VÕTA-ga TTÜ-st vanu ainepunkte kaasa.

4. Rühmatöö IT sotsiaalsetes, professionaalsetes ja eetilistes aspektides

Kirjutasin sellest siis, kui teema värske oli. Hiljem kandsin sama asja ette Telemas ja Inglise Kolledžis. Kui nüüd veel ASA jaoks ka õige nurga leiaks, oleks kammbäkk omal kohal. Sest inimesed ei ole muutunud. 😉

3. Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika viimane kontrolltöö IT Kolledžis

Ma ei tea, kas asi oli minu fanaatiliselt topeltandmetega tehtud kodutöös või milleski muus, aga õppejõud (Kristiina Hakk, sai värskelt suurepärase õppejõu preemia) veenis mind ümber, kui ma positiivse tulemuse kindlustamisega piirduda tahtsin. Istusin ja pusisin ülesannetega natuke kauem ja sain viimasest tööst maksimumpunktid. Kokku tegi see semestri lõpus 93%. Pärast seda hakkasin kontrolltöid-eksameid naaaatukene tõsisemalt võtma. 🙂

2. Diplomitöö kirjutamine

Kõik sai alguse sellest, kui Hele kahetsusega nentis, et tal mulle Telemas sellist tööd anda pole, mis mu silmad särama võiks lüüa. Siis hakkasin ma end otsima. Vahepeal tundus, et teema on olemas (meeskoori liikmete kartoteegi digitaliseerimine), juhendajagi oli põhimõtteliselt olemas, aga VÕTA komisjon lükkas mu praktikataotluse tagasi ja mott kukkus kolinal.

Ühel hetkel saabus välguna selgest taevast ASA-sisene tellimus: ID-kaardi testitiim oli ostnud arvuti, kuhu peale taheti paigaldada ca kümmet operatsioonisüsteemi. Et tehku ma ära, noh. Ja no ma siis tegin. Tegin lausa diplomitöö vormis. Arenguruumi on palju, aga praeguseks on samade põhimõtete järgi ehitatud juba kaks arvutit: üks “päris” ja teine “mini” versioon.

1. Diplomitöö kaitsmine

Kaitsmispäev oli mõnusalt pikk ootamine. Aga nii ma just tahtsingi: viimase etteastujana natuke teiste kaitsekõnesid jälgida ja selle käigus oma slaidide struktuuriga pisut mängida. Eelkaitsmisel oli mitu WTF-momenti, kui slaidivahetusel kerge déjà vu tekkis. Nendele leidsin lahenduse alles millalgi kaitsmispäeva keskel.

Lõdvestava vahepalana käisin vahepeal Trulsi (Truls Ringkjob, aasta õppejõud) kabinetis juttu ajamas ja aitasin muuhulgas pisut ühe müstilise Linuxi-probleemi olemusse puurida.

Kõige emotsionaalsem hetk saabus alles pärast kaitsmist, kui komisjon oma otsused teatavaks tegi. Kuna kaitsesin viimasena, jäeti ka mu hinne viimaseks. Ja kui see “suurepärane” sealt lõpuks tuli, ei tulnud ta üksi! Päeva parim töö! Tõsiselt kahju oli sel hetkel võidujoovastust niimoodi alla suruda, kui oleks tahtnud üle kogu Mustamäe “JESS!” karjuda. Aga noh, ametlik sündmus ja kaamerad sundisid mind siiski vaikselt naeratama. 🙂

Ja nüüd tahan veel. Kesköötunnil. Veel, veel, veel. Piilun vaikselt salaja magistriprogramme.

PS: Lõputöö ise? Siin ta on! 🙂

Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂