Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Aastakokkuvõte 2013

Eelmiste aastatega võrreldes pisut hilinenult, aga siin ta siiski on. Pisike kronoloogia sellest, miks 2013 oli minu jaoks järjekordne enneolematult vinge aasta.

Lähenen talle seekord veel lihtsustatumalt. No et isegi kvartalite kaupa ei too midagi välja. Lihtsalt … eredamad hetked. Kategooriate kaupa, tagurpidi-tähestikulises järjestuses. Seejuures ignoreerin ma täiesti teadlikult seda, et Eesti keeles ka minevikku tähistavad ajavormid olemas on. Välja arvatud ühes punktis. Kes üles leiab, saab auhinna! 🙂

Vidinad

  • HTC One. AM.ee testi käigus hakkab nii kõvasti meeldima, et pean oma Titani sellise vastu välja vahetama. Isegi Android tundub täitsa okei juba tänapäeval. Aa, aga Galaxy S4 ei meeldi mulle. No üldse ei meeldi. Andke mulle andeks, aga Samsungil ei ole stiili.
  • Elioni uus NutiTV. Näen, armun esimesest silmapilgust väheste nuppudega pulti. Vahetan kohe ema digiboksi välja, ka tema pole siiani kurtnud. Ei saa aru, milles masside probleem on. Võib-olla ma lihtsalt ei vaata piisavalt telekat, et seda valu tunda?
  • Chromecast. Poole odavam kui Apple TV või mõni muu sarnane vidin. Alati ei tööta nii, nagu peaks, aga teleka enda YouTube’i rakendusest on kõvasti parem. Ja jõudeolekus näitab ilusaid pilte, mida ei pea isegi valima! Eiei, hea vidin, noh. 🙂

Sõbrad

  • Korraldame sõpradega mänguõhtuid, filmiõhtuid, kinoõhtuid, Texase-õhtuid, kapiõhtuid, saunaõhtuid ja niisama-õhtuid. Lahe sõpruskond on. Või noh, kõik sõbrad on üldse lahedad. Aitäh, et olete!
  • Pärast 13 aastat siirast rõõmsameelsust saab Pedro lugu kahjuks otsa.
  • Meie majja kolib uus sõber: MarestaSophia. Ehk lühidalt Sofi. Ja tema on ka hästi sõbralik ja tore. Ja varsti on ta hästi suur ka. Ja karvane. Ja sõbralik ja tore. 🙂
    MarestaSophia
  • Käime karti sõitmas. No paar korda ikka. Ausõna, ma ei võida alati. Isegi mitte enamasti.
  • Vormelit vaatame muidugi ka. Mõnikord ka suurelt ekraanilt ja Full-HD eraldusvõimega, aga miskipärast kipuvad just need sõidud eriti igavad olema. Ja noh, Rush on tõsiselt hea film, soovitan!

Meeskoor

  • Maskiballi ajaks teeme Margo eestvedamisel muusikali. Sellise lühikese küll, aga siiski. T-Teatrile ei mahu siiani pähe, kuidas ühe õhtu jooksul on võimalik sama tükiga 5 korda laval olla.
  • Aitan kaasa kevadkontserdi õnnestumisele. Paraku ei õnnestu õigeaegselt kõrvaldada müstifitseerivat tehnilist probleemi, kuid lõpuks kõik siiski laabub. No enam-vähem.
  • Uue juhatuse valimise paiku pöördub minu poole kõigepealt Margo, seejärel presidendikandidaat Guido, et ma oleksin uues juhatuses Margo asemel turundusjuht. Nõustun.
  • Elan turundusjuhi ametisse vaikselt sisse: organiseerin jõulukontserdi reklaammaterjalide kujunduse, Alaniga koos majandame Facebookis, teeme igasugu vingeid asju. Tulge kontserdile! 🙂

Kultuur

  • Toetan Hooandjas mitut lahedat projekti: MaiGroupi debüütplaat, Odd Hugo debüütplaat, TEDxTallinn 2013, Improteatrite festival Tilt! ja Riigimeeste lauamäng. Eelviimasena nimetatut kahjuks ise nautida ei saanud, aga kindlasti oli vahva. Kõik teised olid.
  • T-Teater toob lavale Grupika järje. Mitte küll meie samanimelise muusikali, vaid selle aluseks olnud sketši, etendusest “Meie elu köögis”. Kogu see “Puukoristajate” värk on nii vinge, et sunnib mind lausa röögatama: “T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!”
  • Robbie Williams käib Eestis! Noh, ausalt, see mees oskab publikut otse peost sööta.
  • Vaatan lõpuks ometi ära Stanley Kubricku klassiku “The Shining” — teate küll, see on see õudukas, kus Jack Nicholson pea läbi vannitoa ukse pistab. Loen Wikipediast raamatu lühikokkuvõtet ja tunnen, et PEAN seda lugema. Aasta saab küll enne läbi, aga praeguseks on raamat ka lõpetatud. Ja minu arvates on raamat … sügavam. Isiklikum. Nüüd tuleks filmi uuesti vaadata, äkki leiaks raamatut tundes uusi nüansse.
  • Koos paari Stephen Kingi raamatuga saabub mulle Blu-Ray peal kogu “Tagasi tulevikku” triloogia. Filme endid on nähtud küll ja rohkem veel, mind huvitab rohkem kogu see muu materjal seal. Näiteks mis ja miks välja lõigati, kuidas kogu lugu üldse sündis ja siis ka see pisike detail, et esimesed 4 võttenädalat ei olnud peaosas üldsegi mitte Michael J. Fox.

Kodu

  • Imbi käib mulle jube pikalt pinda, aga lõpuks ma murdun ja ostan koju odava wifi-võimelise laserprinteri. Kiire ja mugav, kui ta koostööd suvatseb teha. Aga alati ei suvatse ka — ja siis võib päris pikalt minna, kuni kõigile olulistele seadmetele restart on tehtud ja kõik tüürelid ka taaspaigaldatud. Oeh. Samsung.
  • Teeme aeg-ajalt smuutisid, sest meil on ju blender. Üks kaval nipp on näiteks banaan tükkideks lõikuda, ära külmutada ja siis blenderisse visata. Saab sellise mõnusa banaanijäätise.

Kool

  • “Endal diplom käes, mis koolist sa siin enam räägid? Magistrisse läksid vä?” Ei läinud. Andsin paar loengut testimise teemadel ja ilgelt mõnus oli. Ilmselt annan veel.
  • Imbi lõpetab magistri ja skoorib selle eest elektriklaveri. Miski ei ole enam endine, sest me saame koos musitseerida! 🙂

Bändid

  • Neljapäev skoorib oma esinemiste tabelisse järjekordse rea, esinedes Telliskivi kirbufestivalil. Fännid nõuavad, meie saame koosseisu kokku. Ühtlasi võimaldab see õigel päeval oma 9. sünnipäeva tähistada — prooviruumis.
  • Kui 2012 õnnestus tänu bigbändile Heidy Tammega duetti laulda, siis seekord satun ühel ajal lavale Anne Veskiga. Ühtlasi saan teada, et Anne on TTÜ vilistlane!
  • Kert kutsub ja ma ei suuda “ei” öelda. Nimelt olen ma nüüd IT Kolledži bändi Can’t.C# laulja. Üks kahest, Sille on ka. Esineme Sille sünnipäeval Von Krahlis, Teeviidal ja jõulupeol koos EKAga. See on minu jaoks siis juba vähemalt neljas kord EKA peol laulda. Kõik eelmised korrad olid Neljapäevaga.
  • Aasta lõpupoole satun mingite imelike juhuste käigus ühte firmabändi. Algul värvatakse mind trummariks, kuid suudan nad õnneks ümber veenda. Seejärel olen rütmikitarrist ja taustalaulja. Lõpuks selgub, et bassi mängima pidanud isik ei suutnud oma kalendrisse proovide jagu vaba ruumi teha ja … laenan endale basskitarri. Mingis mõttes on see minu jaoks täiesti loomulik roll, teisalt ei ole mängutehnikat üldse. Õnneks on esinemine alles veebruari lõpus.

ASA

  • Alustan aastat müügimehena. Või noh, ärisuhete juhina. Mis lõpuks töölepingule vormistub hoopis turundus- ja kommunikatsioonijuhiks. Aga see on ka okei.
  • Ekke Lainsalu lõpetab müügikoolituse vihjega, et kui iseennast suudad maha müüa, ei ole muid nippe vajagi. Saan valesti aru ja müün end pooleks aastaks kliendile testijuhiks.
  • Käime Anneli, Arto ja Kerdiga aeg-ajalt hommikuti sulgpalli mängimas. Kui Anneli ASAst lahkub ja mina kliendi juurde lähen, kipuvad mängud järjest hõredamaks jääma. Näost-näkku kommunikatsioon on nähtavasti ikka ülioluline.
  • Kui pool aastat kliendi juures testijuhina läbi hakkab saama, tehakse mulle uus ja vägagi huvitav pakkumine, millest ma lihtsalt ei suuda keelduda. Eriti kuna Kert ja Arto on ka asjasse segatud. Sellest lähemalt hiljem. 😉

Abielu

  • Nagu abielupaarile kohane, tähistame Imbiga koos sünnipäeva. 25+30=55, seega teeme 80ndate stiilis. Kõik lahedad inimesed tulevad kohale, kes just kuskil mujal hõivatud pole. Mõned on lausa nii lahedad, et üritavad eelmisel õhtul peokohta üles leida, aga külmetuvad.
  • Teeme lõpuks teoks oma pikalt edasilükatud pulmareisi, külastades Londonit ja Barcelonat. Tahad pikemalt lugeda? Alusta algusest. Ja lühikokkuvõte on siin.
  • Esimene aasta saab täis, mis inspireerib mind lausa luuletama! Nüüd on uus ajaarvamine ja suhte algusest mööduvaid tähtpäevi pole enam vaja tähistada, eks? 😉

13. päev: Sitges-Barcelona-Amsterdam-Tallinn

Reis algab siin.

Alustame hommikut pakkimisega. Minu kohver, mis alati alakaaluline on, saab korralikult ülemõõduliseks. Aga jääb siiski 4 kilo alla kaalulimiidi. Imbi kohver, märksa suurem, manab Ennult laenatud pagasikaalu ekraanile numbrid 18.50. Seega ikkagi turvaliselt piirides.

Viimane hommikusöök “meie” lauas — kus me tegelikult üldse vist 3 korda istusime, aga ikkagi rohkem kui üheski teises — ja tšekimegi end välja. Vastuvõtu-onu on sama, kes meid esimesel ööl telefoni teel juhendas; järgneb pisut smooltooki reisimise teemadel. Et noh, juba vähem kui 12 tunni pärast oleme kodus ja pole see vahemaa nii suur midagi. Ja juba veeretame kohvreid auto suunas.

Väiksem kohver väsitab sellise vahemaa peale parema käe päris ära, sundasend ja nii. Peab rohkem trenni tegema! Kohvrikandmine on ju klassikaline rammumehe-ala ometigi. Igatahes oleme õnnelikud, et meil nii pisike rendiauto on. Ja et laupäevased rannakülastajad omi autosid kallakutänaval meile liiga lähedale pole jätnud. Oma paarkümmend sentimeetrit mõlemast otsast on tõsine luksus.

Sõidame mööda oma lemmik-mägiteed Barcelona poole ja üritame planeerida, kui kiiresti me Amsterdamis ühest väravast teise peame jooksma. Kohvrid lähevad otse, sellega pole muret. Aga lendude vahe on napp 40 minutit ja väravad saame teada alles kohapeal. Noh, eks siis näis.

Mägiteel on iga natukese aja tagant vaateplatvormiga parklad. Või täpsemalt parklaga vaateplatvormid. Naudime vaateid, teeme pilte, kirume parklaid ummistavaid (sise?)turiste ja mägiteed ennast. Mina naudin, Imbi üritab ka mitte väga paanitseda. 😉

Seekord ei satu TomTom kordagi segadusse ja juhatab meid otsejoones Centauro autorenti. Julgen soovitada, eriti hilisema saabumisega lendude puhul — kuigi mitte hiljem kui 23:00. Hinnad on tuntud nimedest märksa soodsamad ning kui keskpäeval on järjekord pikk ja piinarikas, siis hilisõhtul peab ainult nende tasuta mikrobussi võib-olla natuke ootama. Auto äraandmine (mitte ärandamine, seda me ei proovinud) on ka lihtne: ootad järjekorras; tuleb tädi, küsib, kes tagastama tulid; loovutad võtme ja … ongi kõik. Näis, kas saadavad ka mõne ootamatu arve.

Niisiis veab Centauro mikrobuss meid mugavalt vajalikku terminali. Erinevalt Gatwickist saame siin kohe check-ini ära teha ja kohvrid loovutada, turvakontrolli läbida ning suurde lennuühendusega maksuvabasse ostukeskusesse siseneda. Sööme ülehinnatud pitsat ja maitsetut pastat, sest lennukis on raudselt veel kallim ja hommikusöögist on ka juba pea 6 tundi möödas. Ja üritame Priidule õiget masti Jack Danielsi leida (meega varianti), aga valik on siin kasin. Vähemalt selles osas. Ja ka sinise Sonicu-nimelise siili mänguasju ei leia siinsetest lelupoodidest. Sorri, Liis, me proovisime!

KLM peaks senistest lennuoperaatoritest kõige mittesäästukam olema — ja on ka! Meie tänasel esimesel “Tallinn-Tartu bussisõidul” Boeing 737-800 pardal pakutakse võileiba. Ja jooki. TA-SU-TA! Jutustan Imbile vanadest headest aegadest, mil kõik normaalsed lennufirmad nii käitusidki. Olid ajad.

Amsterdam. Väljume lennukist väravasse D60, suundume D-koridori otsa ja näeme infotabloolt, et … see on ainult D-väravate info, kus meie lendu ei ole. Üldine ekraanistik näitab, et meie lend väljub väravast B27, kusjuures ümberistujad peavad läbima transfeerpunkti T3. Aga mitte meie, sest meil on pardakaardid juba olemas. Tõttame reipal sammul B27 poole, kuna tekst ekraanil palub reisijatel väravasse suunduda. Kohale jõudes näitab sealne displei, et lennukisse minek on alanud. Aga ei ole ju! Kõik ootavad rahulikult. Kui boarding lõpuks algab, väidab infotabloo hoopiski, et juba lõppenud. Sünkroniseerimisprobleemid.

Estonian Airi CRJ 900 viib meid koju. Siin on kõik värskendused juba harjumuspäraselt tasulised, aga teenindus esimest korda üle kahe nädala eestikeelne! Juhhei, kodu! Või siis, oota, nüüd peab ju ümbritsevat kommenteerides jälle ettevaatlikum olema, sest teisedki mõistavad meie omavahelist salakeelt. Naudime läbi akna loojuvat päikest (jaaei, päike ei looju läbi akna, ausalt) ja ootame, millal siit kilukarbist lõpuks välja saab. Jalad tahavad juba tõsiselt sirutust saada.

Tallinnas on meil vastas Karmen ja Liie lilledega ja ema autoga. Mida aga pole, on Imbi kohver. Kuigi mulle tundub, et ma näen teda lindile libisemas, ei jõua ta teiselt poolt meieni. Nüüd on siis kaks võimalust: kas ma nägin õigesti ja keegi võttis kiiruga vale kohvri kaasa (ja loodetavasti toob selle lennujaama tagasi) või on ta (äkki juba homme?) Amsterdamist meile järele lendamas. KLMi õhukaarikust väljumist oodates nägime teda igatahes sealsele sillutisele maandumas, nii et Barcelonasse ta jääda ei saanud.

Tallinna asfalti ei taha kommenteerida.

Kirjutamisest, kirjutamisest ja … kirjutamisest.

Kas keegi on märganud, et ma siia ammu midagi uut kirjutanud pole? Sünnipäeval üks pisike postitus ja pärast seda … vaikus. Ei? Mitte keegi? Kas keegi üldse loeb mu siinseid mõtteid? Kas mind üldse huvitab see, kas keegi loeb?

See selleks. Ma tahtsin kirjutamisest rääkida. Ei, kirjutada. Kirjutada kirjutamisest — päris meta, mis?

Miskipärast on mul tahtmine oma kirjutamised kolme kategooriasse jagada:

  1. Meelelahutuslik proosa. Siia alla käivad blogipostitused, Arvutimaailma artiklid ja niisama sahtlisse kirjutatud jutukesed. Võib esineda ka lühivorme nagu Facebooki või Twitteri staatused. Kipub viimasel ajal isiklik lemmik olema.
  2. Ametlik proosa ehk kõikvõimalikud koolitööd, aga ka töötööd nagu analüüsidokumendid, raportid, juhendid jms. Kunagi oli kõige ebameeldivam, viimasel ajal pakub miskipärast järjest suuremat naudingut. Kantseliit on mulle alati meeldinud.
  3. Värss. Oo, värss, mu arm. On rütmi, on riimi, on kasse ning hiiri. Eeh. Ammu pole suutnud, põhjustki ehk vähevõitu, aga ükskord algab aega …

Jah, kolmas on tegelikult mu kõige suurem lemmik. Selle võõrutusnähud käivad lainetena üle pea ja suruvad musta masendusse, sest kui ikka ei ole terve aasta ühtegi uut komplekti laulusõnu kirjutanud, pole elu ju elamist väärt. Ja kui siis keegi sunnib, on alguses natuke vastik, aga pärast nii mõnus. Mida see meenutab?

Igatahes tahtsin ma tegelikult kilgata, et esitasin eile oma diplomitöö eelkaitsmisele. Go me! 🙂

Aastakokkuvõte 2011

Aeg lendab, kui midagi teha ei ole. Veel kiiremini lendab siis, kui ON midagi teha. Mul on hetkel see viimane variant. Igatahes, eelmine aasta tuleb kokku võtta enne, kui uus liiga segadusse ajab. Niisiis.

Töö

Alustasin aastat Telema tarkvaraarendajana; mõni päev hiljem olin de facto süsteemiadministraator (töölepingu muutmiseni ei jõudnudki); siirdusin ASAsse kvaliteedikonsultandiks, mis algselt tähendas (testi)automatiseerija tööd, hiljem testija, aasta lõpuks testijuht. Kõige selle kõrvalt tuli siiski ka erialast tööd ette. Süsteemiadministreerimist, noh. What a ride!

Ühest väga huvitavast pakkumisest pidin ka ära ütlema: esimestel ASA-nädalatel helistas mulle Heidy Purga, kellega ma ca kuu aega varem Reto soovitusel R2 veebitoimetaja positsioonist vestlemas olin käinud. Värske leping taskus, ei tihanud sel hetkel enam poole kohaga tööd vastu võtta. Jep, argpüks mis argpüks. Vähemalt sain sinna “oma mehe” soovitada.

Aasta alguses juhtisin ka BändCämp Guide’i arendustiimi. BCG jõudis Ajujahil 20 parima hulka.

Eraelu

Pulmakuupäev sai paika: 04.08.2012, ehk 4.8.12 ehk {1;2;3}*4. Koht ja auto ka. Kõik muu, sh külaliste nimekiri, on veel lahtine.

Eksperiment alkoholi mittetarbimisega jätkub, augustis algas kolmas aasta. Puudust ei tunne, kuigi paar korda on mõte (pisike “mis oleks, kui …”) peast läbi käinud. Ühtlasi õppisin kraanivett jooma, kokkuhoid on märkimisväärne. Paberajakirjanduse jätsin ka maha. Ja vaatamata kõigile nendele pisikestele säästudele ei ole kuu lõpus raha ülearu palju järel, seega vist ikka on küll hinnad vaikselt tõusnud. 😛

Kool

Sügissemestri alguses sai ametlikuks: kõik ained on tehtud! Ühtlasi pidin sügiseks akadeemilise võtma, et mitte tühja semestri eest maksta. Ja VÕTA-komisjonile sain ka praktika lihtmenetlusega läbimise avalduse õigeks ajaks tehtud, nii et lõpp on lähedal. Isegi diplomitöö teema koha pealt on üks kinnisidee end mu pähe istutanud, aga sellest mõni teine kord.

Muusika

BigBänd TTÜ kirjutas mu ühel hetkel liikmete nimekirja, ehk siis kõigi teiste suurepäraste külalissolistide kõrval olen mina koosseisuline. Ja meeskoori koosseisus olen ka sügisest tagasi.

Neljapäev sai uue bassimehe ja oli aasta alguses ilusti rekordigraafikus: 2 esinemist kuus oleks 2005. aasta tulemuse viigistanud. Aga siis tuli suvi, aegade sünkroniseerimine muutus keerulisemaks ja nii ta läks. Lõppkokkuvõttes 11 esinemist, uude aastasse läksime uue kitarristiga ja ilma trummarita. 2008 augustis plaati salvestanud koosseisust olen mina üksi alles jäänud, nii et nüüd peab kiiremas korras uuesti stuudiosse tormama. Aga sellegipoolest: meie plaat on iTunesis müügil! 😎

BändCämp oli seekord jälle omamoodi huvitav, kuigi ma üheski bändis ei osalenud. Käisin niisama ringi, kuulasin ettekandeid, osalesin töötubades, mängisin mentorit. Kas maailm sellest paremaks sai, ei tea, aga loodetavasti natuke ikka. 🙂

Ahjaa, kuigi ma kevadel meeskoorist veel eemal olin, sain kevadkontserdil siiski üles astuda. Ansambel Leningrad Cowpoiss tegi kaks kõva lugu, ühe veel koos kooriga. Kunagi saab ehk videomaterjali ka, seniks pilt:

Vidinad

Suhetes Arvutimaailmaga tegin sammu edasi: kui varem osalesin ainult “suurtel testidel” ja hoidsin grafomaaniat tagasi, siis mullu lisandusid sinna mõned algusest lõpuni minu kirjutatud arvustused. Kõigepealt Motorola Xoom, siis iPad 2, lõpuks Sony Ericsson Xperia active (mida pole veel avalikult avaldatud). Aasta jooksul sai näppida ka kõiksugu muid vidinaid, viimati Nokia N9. Ühtlasi läks 2011 ajalukku kui aasta, mil ma pärast 10+ aastat Nokiale selja pöörasin ja Samsungi ostsin.

… ja iPad 2 testimine oli ohtlik. Armusin, soetasin, kasutan igal võimalusel. Kahetsenud pole siiani. Kasutan kodus, tööl, bändiga laval; teen märkmeid, kuulan muusikat, administreerin serverit, loen raamatuid, suhtlen, salvestan, jne. Huh.

Raamatud

Läbi loetud: Ayrton Senna: The Whole Story, Discoveries That Changed The World, Perfect Software and other illusions about testing, Steve Jobs

Alustatud: Does the Noise In My Head Bother You?

Midagi võis veel olla, aga ei mäleta. Ju ma olen imelik, aga kohati tundub, et e-raamatud lähevad kiiremini.

Muu

Ostsin uue auto. Vabandust, liisisin uue Fordi. Kolmas Focus järjest, kõigil 1,6l mootor ja 5 ust. Kui jada sama seaduspäraselt jätkub, on mul uue põlvkonna Focus aastal 2014. Näis. 😛

Imbi ei karda ka enam Tallinnas sõita, sest tal on hästi nunnu valge Civic. Piilub sealt suure musta Focuse tagant:

Hakkasin jälle ise oma mobiiliarveid maksma ja vahetasin teenusepakkujat: nüüd olen Elisa klient. Ühtlasi läksin Starmanilt Viasatile.

Reklaamide sisselugemine jätkus ka, lugesin sisse meeskoori kõigi kontsertide reklaamid, maskiballi reklaami, aga Neljapäeva raadioreklaamid jätsin professionaalidele. Ühele unistusele tegin sammukese lähemale, olin Viasati kanalis väikestviisi spordikommentaator. Lugesin sisse Rammumees 2011 kõik saated, viimases pääsesin ka ekraanile. 😎

Ja ongi laias laastus kõik. Kui ma midagi ära unustasin, siis toimus see ilmselt suhteliselt aasta esimeses pooles või läks kogemata meelest. Ja no päris kõik ei mahu ka siia lühikesse postitusse kokku. Igatahes hea aasta oli, aga 2012 tuleb veel parem. Algus on juba piisavalt peadpööritav! 🙂

Andestamisest järgmine samm

Tõmbasin tolmuimejaga korteri üle, lõhkudes seejuures natuke nõusid. Imbi mitte ainult ei andnud mulle seda andeks, vaid lausa tänas:

[14:38:58] Kristjan: imesin tolmu ära
[14:39:03] Imbi: ooo
[14:39:03] Kristjan: lõhkusin selle käigus taldriku
[14:39:05] Imbi: aitäh!

Elu on ikka lill küll! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Aastakokkuvõte 2010: Eraelu!

Üldiselt väldin siin eraelulisi teemasid, aga 2010 oli selles osas piisavalt pöördeline. Üürikorter, kihlumine, alkovabadus…

Aasta alguses oli jube igatsus peal. Lihtsalt ei saanud, noh. Ühendust ei saanud. Eriti. 2 nädalat pole vist kunagi nii pikk tundunud.

Ja noh, kui Imbi NYC tänavatel julgustükke tegi (miks peaks 2 blondi tütarlast Harlemisse ronima?), panin mina oma igatsuse laulu sisse. Mitte küll omaloomingusse, aga laulu sisse ometigi:

Märtsis Proovisin ära, mis tunne on sünnipäeva täiesti avalikul üritusel tähistada. CämpJäm vol 3 Tapperis oli selleks ideaalne võimalus. Tegin vaba arve ka, oma tõekspidamistele vastavalt alkovaba. Ehk siis kõik alkovabad joogid terves baaris terve õhtu minu kulul. Kui palju mul sellele raha kulus? Alla 300 krooni. Kusjuures suurem osa sellest kulus mu enda jookidele. Kas ma ei väljendanud oma külalislahkust piisavalt selgelt või on tõesti inimeste alkoholivajadus nii suur, et ilma etanoolita jook ei lähe siis ka, kui tasuta antakse?

Aprilli lõpus kolisime Imbiga oma korterisse. Tundus teine küll esmapilgul ebanormaalselt pisike, aga siiani on täiesti piisav olnud. Isegi mänguõhtuid saab korraldada. Ainult mõningate Wii mängude jaoks oleks rohkem põrandapinda vaja… 🙂

Mängudest rääkides… on meil aastaga kogunenud omajagu uusi mänge. Uus Alias, Vallatu Alias, Focus ja Targui olid juba enne olemas, 2010 lisas sinna järgmised pealkirjad: Euroopa mälumäng, Maailma mälumäng, Space Munchkin, Eesti mälumäng (reisiversioon), Sõnamäng, Paulig Discovery. Nii et mänguõhtuid võib edaspidigi teha.

Aasta tähtsündmus oli kindlasti 27. novembril, mil meil Imbiga sai tutvumisest aasta täis. Ja noh, siis ma loomulikult palusin teda endale naiseks. Siinkohal avaldan ka tema vastuse, mis kuu aega tagasi saladuseks jäi: “Muidugi tulen!”

Niisiis, 3 aasta perspektiivis on lootust pulma saada. Väga valitutel. Sest me ei ole nii rikkad, eksole.

Ahjaa, ühtlasi oli 2010 esimene aasta since 1996, mil ma alkoholi ei tarbinud. Ikka veel ei tunne puudust. Lonksuke siit-sealt teinekord degusteerimise mõttes ikka, aga… Kihlust vanematega tähistades lasin endale klaasikese kihisevat valada. 20 minutit hoidsin täis klaasi näppude vahel ja valasin ta siis ema klaasi ümber. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik.

“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

Sensatsioon! Meil on köögis laud!

Enneolematu skandaal! Imbi ja Kristjan ostsid oma möbleeritud üürikorterisse uue laua! JA KAKS TOOLI!

Olgu, olgu. Lihtsalt diivanilaual söömine muutus kurnavaks — jube madal teine ja iga kord pidi köögist nii kaugele tulema.

Igatahes, otsisime siit, otsisime sealt, sobivat lauda ei kusagil — kuni ühel hetkel teatas ema, et avastas väga soodsa pakkumise, mis meid huvitada võiks. Sõitsime Evelekti lattu, hindasime olukorra ideaalseks ja viisime komplekti koju. 1490 krooni tammepuidust laua ja kahe tooli eest? Jah, palun! Kui praegu laud ja toolid Evelekti veebikataloogist üles otsida, tuleb hind kokku 4188kr. 64% soodustus on ka okei. 🙂

Pilt lauast oma uues kodus ka: