Autoga Ida-Euroopas

Nüüd tuleb küll vist mammutpostitus, sest ma ei viitsi seda tükeldada. Palun juba ette vabandust.

Suve haripunktis võtsime Imbiga ette reisi lõunamaale. Imbi tahtis Horvaatias ära käia, mina tahtsin oma uue auto proovile panna, niisiis ühendasime meeldiva … meeldivaga ja oligi tehtud. Eks muidugi oli natuke planeerimist ka vaja teha — ja nii mõnigi asi sai töö käigus selgemaks.

Ettevalmistused

Esialgu põrgatame mõtet niisama, kalkuleerime Google Mapsi abil läbisõite ja võtame hoogu. Kuni lõpuks 7. mail lööme vähemalt ühe vaia juba maasse ja broneerime ära esimese öömaja: 7. augusti õhtust 10. augusti hommikuni on meie peatuspaik Resort del Mar Horvaatias, Pula piirkonnas. Vastab Imbi soovile, et hotellis oleks bassein ja merevaade. Mitte just tingimata hotellitoast, aga nii üleüldiselt.

Pärast seda broneeringut jäävad mõtted idanema, kui 22. mail tuleb justkui välguna selgest taevast pulmakutse. Pidu toimub 10. augustil Belgradis. Kiire arvutus näitab, et piisavalt vara ärgates on kõik tehtav. Ja isegi kui me nii vara ei ärka, jõuame vähemalt peole ikkagi kohale, kui ka laulatust ei näe. Vahemaa ise ei olegi väga hull, peamine probleem on teele jääv Horvaatia ja Serbia vaheline piiripunkt, millest tingitud ajakulu on üsna võimatu ennustada.

Arutame natuke, kas minna pulma või jah. Ja leiame, et kui algne plaan poleks meid ilmselt Splitist lõunapoole viinud, siis Belgrad on Dubrovnikule nii lähedal, et patt oleks minemata jätta. Ja nii me siis otsustamegi minna. Nii pulma kui ka King’s Lan… Dubrovnikusse.

Nii umbes 17. juuniks saab marsruut nõnda palju selgeks, et broneerime ka kõik ülejäänud öömajad ära. Enamikus läbi booking.comi, paar viimast ööd tulevad Radissoni punktide eest.

Planeerimise üks osa on kõik punktid kaardile panna ja Google Mapsil arvutada lasta, mis läbisõit kokku tuleb. Natuke puhvrit otsa, ca 6500 kilomeetrit. See omakorda annab hea võimaluse arvestada ka kütusekulu — kuna ma pedantlikult iga kord paaki täites oma Google Sheetsis olevat tabelit täiendan, on kilomeetri keskmine kütusele kuluv summa hästi teada. Igaks juhuks jälle väike puhver ka — kütusele võiks kuluda ligikaudu 715 eurot. Üldse on jube hea eelarvet teha, kui sul hinnatasemetest mingitki aimu on. 🙂

Viimane ettevalmistav tegevus. Märkan juhuslikult juuni alguses, et autol on hoolduseni jäänud ca 5000km. Meie reisiplaan lööks selle korralikult lõhki, seega konsulteerin margiesindusega. Nad ei soovita üle tuhandega lõhki minna, seega broneerin reisieelsesse nädalasse ka ühe korralise hoolduse.

Aa, üks oluline asi veel. Enne oma autoga reisile minekut hoolitse kindlasti, et sul roheline kaart (rahvusvaheline liikluskindlustuse tõend) olemas oleks. Ilma selleta võib jamasid tulla.

Lähme sõidame!

Mis see 6500km kahe nädalaga siis ära ei ole? USA reisil sõitsime sama ajaga küll 2000km vähem, aga see teeb ju ainult ~143km päevas. Piece of cake!

Esimene jupp teed on väga tuttav. Pärnus teeme lõunapausi ja laseme aga edasi. Läti läbime nii, et ei pane teist peaaegu tähelegi. Õhtusöök keset Leedut jätab öömajani sõita veel paarsada kilomeetrit.

Saabume Augustowisse natuke pärast üheksat õhtul. Päike hakkab loojuma, võiks ju kanali äärde jalutama minna, aga… ei viitsi.

Esimene öömaja

Teine päev

Mõni aeg enne reisi potsatab e-postkasti hommikusöögipakkumine meie Augustowi öömajas: umbes 2,5 eurot inimese kohta. Võtame vastu, sest see pakkumine tundub ikka väga hea. Ja noh…

Hommikusöök, hinnaga 2,5 eurot/nägu

Asume jälle teele. Päeva marsruuti planeerides tabab meid dilemma, kas usaldusväärsem on pigem Waze või Google Maps. Waze ennustab tund aega pikemat sõidupäeva, aga Maps ei näita liiklusinfot ega kiirusepiiranguid. Otsustame optimistlikuma marsruudi kasuks, aga vaatame Waze’i liiklusinfot kõrvale.

Viimane peatus Poolas

Tšehhi jõudes laheneb ka kaardirakenduste müsteerium — Waze’i sätetest tuleks sisse lülitada kõikvõimalikud kiirtee-vinjetid, mida me aknale koguda kavatseme.

Seadistus, mis Waze’i ennustused omajagu optimistlikumaks teeb — vinjetid

Škodaga on Tšehhis, muide, väga kodune sõita. Neid on siin palju. Justkui tunneks rahvas kodumaise margi üle uhkust — isegi kui see on tegelikult enamikus Volkswageni juppidest kokku pandud.

Kirjutame end Brno hotelli sisse ja küsime, kas kuskil õhtusööki ka pakutakse. Hotell ise ei paku, aga neiu letis juhatab meid lähedal asuvasse liharestorani. Tasus tulla!

Õhtusöök Brno moodi — Steak Black & White

Kolmas päev

Hommikul teeme Brno peal väikese tiiru ka. Kui me juba siia tulime, peab ju korralik turist olema.

Mis see on? See on kell! Lähemalt seekord ei jõudnud uurida, aga tundus päris põnev kunstiprojekt.
Brno turg
Brno pakub nii uut kui vana, aga kõige tipus kipub ikka mõni kirik olema

Ja ega’s muud kui Austria poole. Piiril teeme peatuse, et Austria kiirteede kleeps osta. Mingite märkide järgi tundub juba, et olemegi Austrias, aga vinjeti hind viitab vastupidisele.

Valesti paigaldatud Austria kiirteekleebis

Ühtlasi tuleb kasuks see, et ma igal võimalusel Instagrami ja Facebooki story-funktsionaalsust kasutan. Nimelt saabub mõni aeg pärast uue kleepsu postitamist kommentaariks küsimus: “Vähe valele poole ei saanud?” Kontrollime. Sai küll. Kontrollime ka seda, mis sellest siis niiväga on. On ikka küll — trahv on enam-vähem sama, mis ilma kleepsuta sõitmise eest. Mis seal ikka, teeme kiire hädapeatuse lähimas linnas (hellõu, Viin!) ja ostame uue.

Vaade lõulauauast. Austria.

Austriasse võiks ka kunagi tagasi tulla, siin on ilus.

Kolmas päev, kolmas tankimine

Auto on seni väga viisakalt käitunud, üldse ei tunne end pikkadel maanteelõikudel ebamugavalt. Aga kütust nõuab küll. Kütuse hinna osas tähelepanek: Eestist Poolani läheb lõuna poole sõites odavamaks, siis hakkab jälle kallinema. Ja mingites riikides/tanklates on 98 asemel 100.

Sloveenia möödub nii ruttu, et ei pane tähelegi, misjärel Horvaatiasse jõudes väljume Schengenist, seega peame piirisabas seisma.

Järjekord Horvaatiasse — tundub popp koht olevat

Õhtuks jõuame oma kuurort-hotelli, kus veedame järgmised kolm ööd ja puhkame. Tuppa astudes tabab meid šokk — nii pisike ongi?!?

Pula kandis asuva kuurorthotelli esik-magamistuba

Teeme avastusretke hotellitoa sügavustesse ja avastame, et esik-magamistoast avaneb siiski ka uks köök-elutuppa. Kust edasi pääseb ka rõdule!

Sama hotellitoa köök-elutuba

Rõdul me väga ei hängi, küll aga teevad seda meie slaavikeelsed naabrid — igal õhtul on neil seal pidu. Selles mõttes on ehk paremgi, et magamistuba on just koridori pool, mitte rõdu kõrval.

Tundub, et meie toas on varem ööbinud anglosaksi koomikud

Neljas päev

Kuna Pula on lähedal, võtame ette ja läheme seda avastama.

Turistiasjad kõigepealt: Pula Arena

Jalutame linna peal ringi, leiame palju hästi säilinud Vana-Rooma jälgi. Ja tänava ääres kuivavat pesu.

Las pesu kuivab, kolosseumi see ei häiri

Vahepeal on ka värskendust vaja.

Sidrunikeefir

Liiga poppidesse kohtadesse me ei trügi, sest järjekord on kiiruse surm.

Seal tunnelis on ilmselgelt midagi põnevat, aga seda me lähemalt ei uuri

Esimese päevaga üle ei pinguta, mõned tunnid linna peal ja lähemegi juba hotelli tagasi. Seal on bassein. Selle ääres saab rahulikult raamatut lugeda, kuni Imbi end vees jahutab. Mind väga vee poole ei kisu, sest see võib ju päikesekreemi maha pesta.

Ujumise asemel loen, miks elu on parem kui mulle seni tundunud on

Korra proovime ka kohalikku randa, aga et sealne maapind — mis on Horvaatia randades vist pigem standard — ei ole mitte liiv, vaid pigem terav killustik, ei ole see liiga nauditav kogemus. Vähemalt mitte paljajalu.

Õhtusöögile läheme ühte lähedal asuvasse mereannirestorani. See asub lausa nii lähedal, et ühe poole akendest avaneva vaate täidab meie hotelli fassaad. Suuremas osas on vaade siiski merele. 🙂

Vaatega söögikoht

Ja no tee mis tahad, ühe Tartu linnaosa nimi hakkab meile selle reisi käigus igal pool silma: Karlova.

Karlova, igal pool vaid Karlova

Viies päev

Hommikul teeme uue tiiru Pula peal, sest vahepeal oleme Karmenilt vihjeid juurde saanud.

Arbuus: täisväärtusliku hommikusöögi lahutamatu osa
Pula makett

Seekord pöörame rohkem tähelepanu teistele Vana-Rooma ehitistele, nagu näiteks umbes meie ajaarvamise algusest pärinev Augustuse tempel ja sellest mõnikümmend aastat vanem triumfikaar.

Pula triumfikaar
Augustuse tempel. Panoraami pildistades proovi jälgida, et väga lähedalt mõni inimene mööda ei kõnni — muidu ta jääb kolmekordselt peale, nagu siin see valge nokatsiga tüüp
Trepid. Oh, kui me vaid aimaks, kui palju me neid veel selle reisi jooksul nägema hakkame…

Pulale järjekordne tiir peale tehtud, vaatame ka teise lähedal oleva linna üle: Medulin. Hmm, see kõlab peaaegu nagu… ah, las ta jääb. Seal jalutame korra mööda kaid edasi-tagasi ja sööme lõunat. Narkoparuneid ei näe. Küll aga ostame rannatarvete poest jalatsid, millega järgmine kord randa sattudes probleeme ei tekiks.

Medulini paadisadam

Tagasi hotelli, väike chill basseini ääres ja jalutuskäik ümbruses. Parklas jääb silma huvitava Itaalia numbrimärgiga BMW.

F-hoone reklaamib end otse hotelli parklas

Kuues päev

Alustame varakult, sest Belgradis toimuvasse pulma jõudmiseks peame lisaks 650 kilomeetrile läbima ka piirijärjekorra.

Varahommikune stoori

Esimene jupp piirijärjekorda on oluliselt pikem kui Horvaatiasse tulles. No nii umbes 4 kilomeetrit.

Seisame piirijärjekorras

Õues on 33 kraadi sooja, Belgradis lubatakse veel natuke rohkem. Kõlab nagu ideaalne ülikonnailm. 🙂

Järjekord jätkub

Belgrad on nunnu, aga miskipärast meenutab sealne olustik Eestit aastatuhande alguses. Palju sõltub muidugi ka sellest, mis linnaosas oled. Ilmselt ajab mind selle ajastu peale mõtlema eelkõige kohati tänavate kohal kõrguv kaablirägastik.

Belgradi kaablid

Pulma jääme pisut hiljaks, aga sest pole hullu. Meie lauas on juhtumisi väga suur eestlaste kontsentratsioon — meid on seal vähemalt 6 (palun vabandust, kui ma kedagi unustasin või kogemata eestlaseks ei lugenud).

Teine huvitav nüanss on see, et Serbias tohib siseruumides suitsetada. Bojana küll keelas oma pulmapeol tuhatoosid ära — ja sai tädilt selle eest pragada, sest isal hakkab nii ju igav — aga mingi asjapulk meie laua kõrval poodiumi taga imeb aeg-ajalt ikkagi hajameelselt oma vähipulgakest.

Vanamoeline või mitte, fotogeenilisi momente oskab see linn pakkuda igal juhul

Mingis mõttes on ring täis: Bojanaga tutvusin ma Riina ja Jürgeni pulmas, kes siin meie lauanaabrid on. Nüüd oleks justkui õige aeg mängida mängu “leia 5 erinevust” — pulmade vahel siis.

  1. Bojana ja Martini pulmas ei ole õhtujuhti/pulmaisa, aga ometi kõik sujub.
  2. Mänge ka ei ole. Aga samas mingid aktiviteedid siiski on, näiteks fotonurk.
  3. Bänd on väääääääga macho. Slaavi värk. Märkan seda, kui ülimalt karune meeshääl laulab Robbie Williamsi Angelsit ja mainin vaikselt Imbile, et nii mehises ettekandes pole ma seda veel kuulnud. Ja siis järgmine lugu on originaalis Simply Redi repertuaarist…
  4. Fotosessioon erinevate sõpradega võtab hästi suure tüki peo ajast, ehk siis külalised on ilma pruutpaarita. Samal ajal bänd juba mängib, nii et tantsida saab.
  5. Ühel hetkel saabub üllatus, sisse marsib pisike pasunakoor ja hakkab ennekõige pruudist-peigmehest, aga seejärel ka kõigist peokülalistest kurje vaime välja mängima. No niimoodi, et ronib oma pasunaga sulle näkku ja muudkui puhub. Mängib seejuures veel rütmi/meloodiat ja kogu see asi moodustab täiesti tantsitava terviku. Aga hästi kõvasti puhuvad.
Hetk kurjade vaimude väljaajamise tseremooniast

Millalgi nõks enne keskööd lahkume vaikselt peolt, kuna miski mu sisikonnas on võõramaiste bakterite mõjul kõrvitsasupiks muutumas. Õnneks on hotell tõesti väga lähedal ja midagi hullu ei juhtu.

Õnnelik reisipaar veel õnnelikuma pruudiga

Seitsmes päev

Hommikusöögilauas olen ettevaatlik ja söön ainult röstsaia, sest pikk autosõit on ees ja põhi võiks kuidagimoodi järgmise hotellini all püsida.

Hommikusöögil Belgradi hotelli sisehoovis

Jalutame hommikul linna peal ringi, kohtume juhuslikult veel mõne pulmas olnud eestlasega. Jürgeni, Riina ja Bojanaga ei õnnestu enam kohtuda. Jõe ääres hakkab tunduma, et Straussi kuulsa valsi inspiratsiooniks olnud poeemi autor kas keeras romantikatuhinas vindi üle või oli lihtsalt sarkastiline, kui ta Doonau “ilusaks siniseks” ristis. No ei ole sinine. Ei ole täna Belgradis, ei olnud raudselt ka 19. sajandil Austrias.

Ilusal “sinisel” Doonaul
Sebradega “sebra”
Viimane pilk peeglisse ja teele!

Belgradist Dubrovnikusse ei ole üldse pikk maa. Ainult napilt üle 400 kilomeetri. Ometi kulub puhast sõiduaega ligi kümme tundi. Miks nii?

Esimene põhjus on piiripunktid. Järjekorras peame seisma nii Serbia-Bosnia (~tund) kui ka BiH-Horvaatia piiril. Viimane läheb küll hilisel õhtutunnil õnneks üsna kiiresti. Ainus kord reisi jooksul küsitakse ka rohelist kaarti näha.

Piirisaba Serbia poolel

Teine, märksa olulisem põhjus on mägiteed. Tee mis tahad, püsikiirushoidjaga sõitmine ei tule enamasti kõne alla. Isegi aktiivsega mõne kohaliku sabas sõites on veits kõhe, kui eesmine masin korraks järsu kurvi taha kaob ja Superb seepeale gaasi annab.

Vahepeal arvab Waze, et kõige mõistlikum asi maailmas on läbida kümmekond kilomeetrit mööda kruusateed. Alguses on isegi täitsa lõbus, aga siis jääb üks tutika Golfiga kohalik ette ja võtab asja häääääääääästi ettevaatlikult ja rahulikult. No maksimaalselt kolmekümnega. Lubatud on 80, aga selline kiirus oleks siin muidugi ka hullumeelsus.

Kohaliku sabas korralikult sõites, kui jäänud on veel 8,2 km kruusateed

Üldse tundub, et kohalikud jagunevad siin kahte kardinaalselt erinevasse gruppi. Ühed kihutavad nii, et napilt püsivad teel. Proovin vahepeal mõnel sellisel sabas püsida või siis enne möödasõitu väikest vahet sisse teha — no ei õnnestu. Teised on jällegi sellised, et minusugusel ontlikul autojuhil hakkab igav ja tahaks mööda saada. Eriti kuna pikk tee on veel ees.

Mina roolis mägesid nautimas

Vahepeal läheb kõht tühjaks ja mina otsustan ka oma sisikonna proovile panna. Kaua sa närid neid poest kaasa ostetud maitsetuid saiakuivikuid? Leiame sobiva koha õhtusöögiks linnakeses nimega Višegrad, mis piiril reklaamib end justkui seiklusturismi tulipunktina. Esialgu aru ei saa, mis värk on. Restoran Anika on pealtnäha suvaline teeäärne viisakam šašlõkikoht, aga linna turismiinfo kodulehel leiab just see esimesena ära märkimist. Ja no meie satume ka just sinna, seega mingi tõde peab selles kõiges ju olema. Tellime hamburgerid. Saame…

Hamburger Bosnia-Hertsegoviina moodi: suur tükk liha, natuke väiksem tükk lavašši (või siis pigem hoopis lepinjat), friikad ja salat. Ei, liha ei ole saia vahel. Sai on liha peal/kõrval.

Liha on mõnusalt vürtsikas, mis ühelt poolt on mõnus vaheldus terve päeva kestnud kuivikudieedile, teisalt teeb pisut murelikuks.

Mäed, jõed, teed ja meie

Paraku ei oska ma veel oma pardakaamerat õigesti kasutada, seega kõige ägedama sõidupäeva salvestused on igaveseks kadunud. Oleks tulnud mälukaarte kohe rohkem osta, ideaalis nt üks iga päeva jaoks. Mina ostsin kokku kaks kaarti.

Bosnia-stoori

Dubrovnikusse jõudes on kell juba üksteist õhtul. Pisikese aparthotelli perenaine on mind meili teel juhendanud, kuidas ja kuhu Barclay parklas auto paigutada. Paraku on ta eelmine külaline juhiseid pisut teisiti tõlkinud ja auto valepidi pannud. Et loogiline on küljeuksed võimalikult tihedalt kokku parkida, võtame kohvrid välja ja tagurdan kitsasse vahesse. Ausalt, Riia Tallinki keldriparklas on oluliselt kitsam.

Parkimine Dubrovnikus

Auto jääb nüüd sama koha peale, kuni me põhja poole tagasi kihutame. Dubrovnik on piisavalt vana ja kitsaste tänavatega linn, et siin oma autoga liigelda ei taha.

Kaheksas päev

Sedapuhku hotellis hommikusööki ei pakuta, küll aga soovitatakse lähedal asuvaid kohvikuid. Võtame nõu kuulda ja proovime ära. Singiga omlett on huvitavalt lahendatud — sink ei ole mitte kuubikutena, vaid viiludena.

Omlett singiga

On aeg. See hetk, mida me kogu senise reisi oleme oodanud. Dubrovniku vanalinn, teatud ringkondades tuntud ka kui King’s Landing. On ka pehmelt öeldes pisut palav. Üks kohalik Uberi-juht ütleb, et liiga palav. Tavaliselt nii palav ei ole. No vaatame seda asja.

Keegi mainib sotsiaalmeedias, et meie pildid on liiga nunnud ja rõõmsad. Proovime siin kurjemad olla, aga Imbi kuri kaksikvend (taustal, meie vahel) näitab ikkagi hambaid.

Dubrovniku vanalinn on tõsine City of Stairs. Mägisel pinnal väga muud üle ei jää. Kõnnime alguses natuke niisama ringi, nillime suveniire ja postkaarte jms, aga siis võtame ette müürituuri. Ehk siis teeme kogu vanalinnale mööda müüri tiiru peale. Arvestades, et õhutemperatuur on enam-vähem võrdne kehatemperatuuriga ja müüripealne on pea täies ulatuses otsese päikesevalgusega rikkalikult varustatud, on see paras saun. Aga igati pingutust väärt.

Dubrovnik ja üle tänava kuivav pesu
Dubrovnik

Strateegilistesse kohtadesse on paigutatud muuhulgas ka kohvikud (millest kõik paraku kaardimakseid ei aktsepteeri) ja mõned med. punktid. Tark.

Kõndiv higihunnik ei leia sõnu

Suveniiripoest ränga raha eest ostetud kaabu saab igatahes kohe ilusti sisse õnnistatud ja läbi higistatud.

Dubrovniku punased katused

Punaste katustega seoses on Imbi vahepeal raamatust lugenud, et erkpunased kivid on uued. Ja uusi katuseid on pealtnäha julgelt üle poole. Vanad said nimelt Horvaatia iseseisvussõjas, eriti Dubrovniku piiramises (oktoober 1991 kuni mai 1992) rängalt kannatada. Meil on ikka tohutult vedanud, et mõni sõbralik naaber 90ndate alguses Tallinna vanalinna sodiks ei pommitanud.

Veel punaseid katuseid
Müüri all leidub ka päevitus- ja supluskohti, aga sinna me ei roni
City of Stairs
Dubrovniku vanalinn ülevalt…
…ja alt

Õhtupoolikul tõmbume tagasi hotelli ja proovime basseini ära.

Hotelli aed
Imbi piilub basseinist
Pisut väsinud, aga ilgelt õnnelik
Vaade basseini äärest

Vahepeal selgub, et eestlasi tuleb Dubrovnikusse veel. Mis seal ikka, kasutame olukorda ära ja läheme ühisele õhtusöögile. Hotelli perenaine soovitab lähedal asuvat jahtklubi restorani, kus ta oma lapsepõlves alati vanematega käinud oli. Vihjab võimalikule soodustusele ka, aga seda siiski ei tule. Hinnatase on korralik, toidu kvaliteet vastab enam-vähem hinnale. Aga seltskond on hea ja seda ei saa mingi raha eest.

Üheksas päev

Hommikul võtame ette Kadi ja Dima soovitatud mäetipu. Tee sinna on kitsas ja üsna järsu tõusuga serpentiin. Õnneks on paiguti ka laiemad kohti, kus kaks autot teineteisest mööda mahuvad. Ülalt avanev vaade Dubrovnikule on järjekordselt närvikulu väärt.

Mina ja Dubrovnik — täiega palav
Tee, mis on toonud meid siia, viib ka tagasi

Vaated nauditud, sooritame järjekordsed piiriületused — see jupike Bosnia-Hertsegoviinat läheb väga libedalt. Siis võtame kiirtee ja suundume põhja. Temperatuur aga jätkab tõusmist ja vahepeal ületab 40 kraadi piiri. Teeme huvi pärast ka peatuse ja proovime ära, mis tunne see on. Palav on, mis muud.

Kõige olulisem info on ekraani alumise osa keskel: 40,0
Imbi näost on näha, et veits palav on
Varitsev Superb meenutab pisut kõrges rohus pikutavat emalõvi
Emalõvi (Lõuna-Aafrika Vabariik 2006)

Järgmine peatus: Opatija, Põhja-Horvaatia.

Lubab vihma

Jõuame hotelli, teeme kiire poetuuri ja tagasi jõudes ongi juba äikesetorm käes. Restoranis võtame kõige rõduäärsema laua, mis küll lahkumise ajaks servast pisut niiskeks kisub.

Proovisin stoorit teha, aga ei läinud vist ikkagi käiku 🙂

Õhtusöögiks tellin sama mis eelmisel õhtul — tuunikalasteik, medium rare. Kui kelner toidu lauda toob, viskab ta nalja: “One tuna stake, well done.” Sööma hakates selgub, et ega ta väga nalja ei teinudki. Kui Dima hindas eelmise õhtu tuunikala 7/10, siis see oleks äkki umbes 4/10. Aga need seened seal kõrval on päris head.

Tuna steak, well done

Kümnes päev

Škoda jõuab päeva lõpuks jälle kodumaale, ehk järgmine sihtkoht on Praha. Meie aga alustame hotellis tõelise gurmee-hommikusöögiga.

Hommikugurmee

Horvaatia saab kohe otsa. Siis ka Sloveenia. “Hvala” (“aitäh” kõigis selle kandi dialektides) ei tähenda varsti enam kellelegi suurt midagi. Igatahes meile siin meeldis. Hvala kõigi nende elamuste eest!

Hvala!

Enne Prahat loodan täna korraks Saksa kiirteele jõuda ja tippkiirust katsetada, sest see 21-minutine ring läbi Salzburgi ei tundu liiga hull.

Algne plaan Opatijast Prahasse jõudmiseks

Aga enne on vaja lõunal käia. Imbi leiab TripAdvisori ja Google Mapsi abiga natuke enne Salzburgi ühe toreda koha Alpides. What a difference a day makes! Eile võitlesime 40-kraadise kuumusega, nüüd näitab auto termomeeter 15 kraadi. Instagram pakub lausa 11 välja, mis mõjub veel ekstreemsemalt.

Lõunastoori
Aaaaaaaaaah!
Aga milline vaade!

Pärast lõunat selgub, et Salzburgi suunal on avarii tõttu megaummikud. Jätame Saksamaa võtmata ja muudame trajektoori.

Õhtul jõuame Prahasse. Auto on teist korda reisi jooksul mind — mõni minut enne hotelli jõudmist — manitsema hakanud, et võiks vahepeal puhata ka ja mitte kogu aeg sõita. Pargin ta järjekordsesse tihedasse parkimismajja ja läheme õhtusööki jahtima.

Vabalt oleks veel lähemale saanud, aga väsimus ja kõik need muud head vabandused

Et kell on juba kümme saanud, ei ole Prahas, vähemalt meie hotelli lähedal, enam ühtegi söögikohta lahti. Okei, üks pitsakoht on, seda siis täna söömegi.

Üheteistkümnes päev

Praha on äge, ka siia peaks kunagi tagasi tulema ja rohkem uurima. See ongi vist kogu meie reisi kõige suurem probleem, nagu kevadel USA läänerannikulgi: liiga vähe aega igas punktis eraldi võttes.

Praha kellaendel
Praha Hard Rock Cafe
Praha erinevad kirjapildid
Imbi tahab pildi serva ära süüa, taustal varitseb Kaarli sild
Tšehhi värk, igal pool on Škodad — isegi trammid
Jälle see Karlova
Ka siin leidub mõnusalt pikki treppe
Meie uued nimed: Christiane ja Emby
Leidsime John Lennoni

Kiirtuur Prahas tehtud, võtame sihiks Mladá Boleslavi. Mida huvitavat on sellel Prahast 50km kaugusel asuvas väikelinnas? Just seal on Škoda peakontor, muuseum ja tehas. Tõsi, Superbe seal küll ei toodeta. Aga just seal teemegi selle reisi ainsa muuseumikülastuse. Kultuurne, mis? 🙂

Superb aastast 1940
…ja 1947
Palju Škodasid riiulis
Üks värvikamaid eksponaate ja Imbi “lemmik” — Felicia Fun
Škoda ralliajalugu on üllatavalt pikk, kuigi nüüd uuest aastast jälle tehasetiimi ei ole
Veel paar ralli-Škodat
Vision C (2011) — sellel ideeautol on nii mõnigi tuttava välimusega detail, mis hiljem saritootmisse läks

Muuseum külastatud ja lõuna söödud, on aeg Varssavi poole sõita.

See kohanimi, mis kohe paremat kätt jääb — Starobucká. Paned guuglisse, see pakub muidugi Starbucksi.

Hotelli jõudes avan Instagramis küsimuste vooru. Küsitakse ka. Aga kõigepealt natuke hotellist endast. Parkimismajas on lõdvalt ruumi, ei pea isegi kellegi kõrvale parkima. Ja hotellitoas on, kujutate ette, 55-tolline telekas. Just nagu reis teaks, et viimane öö välismaal ja üritaks meid kauemaks jääma veenda. Aga ei, me ei saa, meil on plaan selge ja vaja õigeks ajaks Ahto sünnipäevale jõuda.

Küsimuste voor
Tegelikult oli see hoopis Londonis, aga maitse sellest paremaks ei läinud
Loodame, et nüüd keegi blogipostitust ka loeb 😉
Reede on ka roosa, muide
Võib-olla ka mitte järgmisel
Üllatavalt on huvitavaid kohti isegi Poolas 😀
Mägiteede stress oli kindlasti pigem positiivset laadi
Etteruttavalt võib vihjata, et Imbi vahetus algas Läti-Eesti piiril ja lõppes kodus 🙂
Ja siin ta ongi! 🙂
Täiesti tagamõtteta tasuta reklaam, võtke heaks! 🙂
Ja miks nad peakski pahaks panema? 😀

Kaheteistkümnes päev

Poola kiirteed on igavad. Ja Poola on suur. Aga õnneks saab ka see lõpuks ikkagi läbi ja algab Leedu. Seal ajastame end lõunale täpselt samasse kohta, kus esimesel päeval õhtusööki sõime. Isegi sama laud on.

Kumb on kogenum Kristjan? Vastus: vasakpoolne.

Muide, kaelapadjast ei ole kasu mitte ainult lennukis, vaid ka autos. Kui ikka kael pikal istumisel kangeks kisub, on igasugune tugi abiks. Ühtlasi proovin Imbi abiga ära ka selle, kuidas telefoni endlikaamera mind hoidja pealt autoroolis jäädvustab. No et kui kunagi tahaks autost videopodcasti tegema hakata vms. Tundub täitsa loogiline nurk.

Autoendel

Ja siis on vaja ikka viimasel päeval kogu reis ära sõnuda ja üks “fk this up” algus lipsünkida.

Kõik läks ilusti

Lõpus ma vist ikka väsin pisut ära ka, sest see kergendus, mis piiril saabub, on meeletu.

Imbi oli alguses natuke skeptiline

Ja ongi kõik. Õhtul jõuame Pärnusse, järgmisel päeval peame Ahto juubeli puhul ühe mõnusa peo maha ja juba pühapäeval jõuamegi koju. Kaks nädalat möödus nagu poleks ära käinudki. Aga ometi, nii palju uusi kohti ja elamusi.

Mis me sellest õppisime?

  1. Oma autoga reisimisel tasuks tegelikult igas peatuspaigas midagi huvitavat teha, pluss neid peatuspaiku ehk ka sõidupäevade sisse planeerida. Saab muidugi ka jooksvalt otsustada.
  2. Oma autoga reisimine ei ole tegelikult väga odav lõbu. Kütus ja majutus maksavad ka, pluss aeg. Oleks me ainult Dubrovnikus tahtnud käia, oleks lennuk oluliselt mõistlikum olnud. Horvaatias rohkem ringi sõitmiseks ilmselt ka rendiauto.
  3. Teemaksud on suuremad, kui me arvata oskasime. Eelarvesse panime 50, tegelikult kulus üle 160 euro.
  4. Kütus, seevastu, oli eelarves 715 euroga, tegelikult kulus alla 580. Nii et need kaks rida tasandasid enam-vähem teineteist ära.
  5. Euroopas on kallis ööbida. Pealiskaudsed arvutused näitavad, et majutusele kulutasime USA läänerannikul kokkuvõttes kahe nädalaga ca 20% vähem kui siin. Kusjuures 2 ööd olid Radissoni punktide eest ja 2 Pärnus. Seal jällegi veetsime 2 ööd lennukites ja ühe Liisa korteris.
  6. Sellise distantsi jaoks sobib selles varustuses Superb väga hästi. Eriti suureks abiks on aktiivne püsikiirushoidja. Ilma selleta ei tahaks.
Surnuaed vasakpoolse küljepeegli kontaktpinnal
Hetk, mil Imbi tõsiselt Škoda ostmist kaaluma hakkas

Lasersilmad läänerannikul (5/6): Las Vegas, Phoenix, Los Angeles

Hakkame jõudma reisi kõige kaugemasse punkti. Mis, paradoksaalselt, on linnulennult kodule isegi natuke lähemal. Ajaliselt muidugi mitte.

10.03.2019

Selle päeva sisse jääb Yosemite Valley, millest oli juttu eelmises postituses. Kogu senise reisi jooksul veedame me täna ilmselt küll kõige rohkem aega autos, aga need vaated on seda väärt! Ah jaa, lumeketid. Neist oli ka juttu. Jäi ainult mainimata, et tõenäoliselt neid rendiautole tegelikult ei tohikski vist paigaldada. Ja see $60 rendihind on nädalaks, kuigi meil on ainult päevaks vaja.

Ford Expeditioni pakiruum, kui kolmas istmerida on kokku pakitud
Expedition: mahutab vabalt neli lasersilma ja nende kohvrid

Ühe Walmarti juures tekib Imbil võimalus kogeda midagi eht-ameerikalikku: Girl Scout Cookies! Kui meile oli mulje jäänud, et tüdrukud ise küpsiseid küpsetavad, on tänane tegelikkus märksa igavam. Taustal tegutseb kaks erinevat tootjat, tüdrukutele on jäetud ainult müügiorganisatsioon. Samas, müügitreeningu mõttes on see kindlasti väga hea ettevõtmine. Ühe hooajaga (jaanuarist aprillini) müüvad nõks üle miljoni tütarlapse ~200 miljonit küpsisekarpi. Ehk siis keskmiselt suhtleb iga tüdruk nelja kuu jooksul kahesaja kliendiga.

Imbi astumas transaktsiooni küpsiseid müüva skaudipreiliga

Pärast Yosemite Valley vaadete nautimist märkavad meie lasersilmad teede ääres meeletuid … puupõlde? Istandus oleks vist õigem sõna. Mõtleme esiti, et ju on kirsid ja sõidame edasi. Vahepeal ähvardavad sildid, et nüüd mõne miili jooksul peatuda ei maksa, kuna möödume vanglast. Anname gaasi. Hakkab juba pisut hämarduma, kui otsustame kauguse ohutu olevat ja teeme siiski väikese peatuse. See magus lõhn, mis ukse avamisel sõõrmetesse kandub… uuh! Ja see täiesti sürreaalne vaade! Piltidelt võib ehk tunduda, et jälle on lumi maas. Tegelikult on need õielehed.

Müstilised puud, mis meile miskipärast kirsse meenutavad

Kui sa pildi järgi ära ei tundnud, avaldan nüüd saladuse: meie “kirss” oli tegelikult mandel. Kaliforniast tuli 2017 seisuga 80% maailma mandlitoodangust.

Järgmisest hotellist kõigest saja kilomeetri kaugusel leiame õhtusöögiks Olive Gardeni. Tabame tipptundi, sest meile lubatakse neljakümne-minutilist ooteaega — mitte toiduga, vaid istekohaga. Õnnelike juhuste kokkulangemisel lubatakse meid aga kohe vabanevasse lauda. Ja teenindus on järjekordselt suurepärane! Nad ikka pingutavad oma jootraha nimel siin korralikult.

Ühe huvitava esmakogemusena on siin laudadel puutetundlikud ekraanid, kus saab näiteks lastele meelelahutuseks mänge tellida (maksab $1,50), aga ka arvet maksta. Kuni selleni välja, et saad arve seltskonna vahel ära jagada ja ka jootraha lisada. Antud juhul arvet tükeldama ei hakka, kuna reisikulude jagamiseks on meil niikuinii Splitwise.

Olive Gardeni maagiline ekraan

Jõuame hotelli. DoubleTree Bakersfield. Maanteemüra kostab sisse, nagu oleks aken lahti. Kontrollin. Kinni on.

11.03.2019

Vahvlid vahukoore, maapähklivõi, banaani ja marjadega

Hommikusöögiks leiame eheda dineri. Sellise, kus teenindaja tuleb lauda ja naeratab. Ja kus saab selliseid vahukoorega vahvleid ja pannkooke. Eriti ehedaks teeb antud koha seik, et ta ei ole kuskil keset suurlinna, vaid väikse linna servas. Okei, Bakersfield on ainult natuke Tallinnast väiksem ja 24th Street Cafe on täitsa kesklinnas, aga tunne on see, mis loeb.

Imbi hommikusöögi õhkkonda nautimas

Keegi meist vihjab ühel hetkel, et me oleme ikka eriti eikusagile tulnud oma rännakutega. See sunnib mind Bakersfieldi tausta uurima. No ei ole ta nii väike ja tundmatu koht midagi. Kalifornia suuruselt üheksas linn, kust on pärit Bakersfield sound — 50ndatel sündinud kantrivool, mida mõned omakorda ka kogu kantriroki žanri aluseks peavad. Ehk teisisõnu: poleks Bakersfieldi, poleks Eaglesit. Või Creedence’it.

Stardime Bakersfieldist Las Vegase poole. Oleme sõitnud ca veerand tundi, kui Märdis ärkab kahtlus: telefon ennustab saabumisaega 12 tunni pärast. Nii pikki sõidupäevi meil plaanis ei olnud. Kuna meie kohalik SIM-kaart jagab mobiilset internetti endiselt ainult väga imelikes kohtades, navigeerime põhiliselt mobiili tõmmatud kaartide peal. Waze seda teha ei luba, küll aga Google Maps. Ja kuna sinna saab kaarte tõmmata ristkülikukujuliste tükkidena, jääb otsetee Bakersfieldist Vegasesse ilmselt minu telefonis pesitsevate kaarditükkide vahelisse pimenurka. Õnneks kaotame ainult pool tundi.

Järgmise tankimispeatuse ajal tuleb jutuks, et siinkandis on ka kummituslinnu. Minule meenub ähmaselt Müüdimurdjate osa, kus nad mahajäetud äärelinna (20. sajandi arenduse) tänavatel erinevaid liiklusega seotud müüte proovile panid. Sihukest kohta tahaks oma silmaga näha küll. Kaart näitab, et üks ghost townCalico — on täitsa kohe siinsamas. Uurime lähemalt.

Kummitab nii hirmsasti, et käsi väriseb ja pilt tuleb udune

Kohale jõudes selgub, et tegu on hoopis kunagise kaevanduslinnaga, mis ajapikku rahvast tühjaks voolas ja kaasajal teemapargina tegutseb. Ei tea kas kõrgest piletihinnast või millestki muust tingituna, igatahes valmistab siinne “vabaõhumuuseum” pettumuse. Tundub, et seda kõike saaks oluliselt paremini teha. Aga võib-olla oleme hoopis meie imelikud.

Calico — nii hirmus, et isegi aialipid nutavad

Kaks ja pool tundi pärast hõbedakaevurite kummitustega tutvumist jõuame kõige säravamate lampide linna. Viva Las Vegas! Meie hotelli katusel on, muide, vähemalt hetkeseisuga kõige võimsam inimese loodud valgusallikas, mis otse taevasse säherduse kiire virutab, et seda ka LA lennujaama kohal tiirutavast lennukist näha pidada olema.

Luxor, Las Vegas

Hotell ise on ka täiesti omaette nähtus. Paari päeva eest otsitud soodsamatest ööbimispakkumistest polnud ta küll kõige odavam, kuid esiviisikus kindlasti. Ja mida selle raha eest siis saab? Püramiidis ööbida!

Leiame parkimiskoha, veeretame kohvrid hotelli valvelaua juurde … ja otsustame enne check-ini järjekorda võtmist õhtusööki otsida. Saba tundub ebanormaalselt pikk, äkki on mõni grupp korraga saabunud ja hiljem saab kiiremini. Naudime kohalikus mehhikopärases restoranis õhtusööki — ülevalt piiludes paistab rahvamass vahepeal tõesti mõnevõrra kahanevat. Selleks ajaks, kui ma sappa jään ja teised ringi vaatama luban, on rahvast jälle juurde tulnud. Kuna aega on palju, uurin alternatiivseid võimalusi. No näiteks online check-in lubaks järjekorda ignoreerides ühe täiesti vaba leti juurde minna. Sellega on ainult üks suur “aga” — kuna broneering on tehtud läbi booking.comi, ei leia Luxori äpp seda kinnituskoodi üles. Mis seal ikka. Umbes tunniga jõuame leti äärde — Imbi on mulle vahepeal seltsiks tulnud — ja alustame sisenemisprotsessi. Minul on selleks ajaks tekkinud kaks küsimust.

“Kas teil on alati siin nii palju rahvast?” “Aga loomulikult, me oleme Vegase üks suurimaid hotelle, üle 4000 toa.” Okei. See number paneb pea veits ringi käima küll. Teine küsimus, kas neil mulle sünnipäevaks ka midagi erilist pakkuda on, saab ka väga ilusa vastuse: “me võime teid sel puhul parema klassi tubadesse paigutada.” Alati tuleb küsida. Kui ei küsi, ei saa kindlasti. 🙂

Paremad toad tähendavad muuhulgas, et need on melust pisut kaugemal, kõrvuti ja natuke suuremad. Kui broneeringus oli ühes toas suur voodi (king size) ja teises kaks natuke väiksemat (queen), siis hetkel neil sellist kombinatsiooni kõrvuti pakkuda ei ole. Niisiis, kaks tuba, mõlemas kaks täiesti arvestatava suurusega voodit. Ööbi või kaheksakesi. 😀 Kaks tuba kaheks ööks neljale inimesele läheb kokku maksma natuke alla kolmesaja euro. Pole paha diil. Ja no ega’s Las Vegase ärimudel ei olegi majutuse pealt raha teenida.

Vaade toaesiselt rõdult alla fuajeesse

Paar huvitavat infokildu Luxori kohta veel. Esiteks avanevad kõigi tubade uksed siserõdude poole, st püramiid on seest üsna tühi. Teiseks: liftid sõidavad diagonaalis, mööda püramiidi külgservi. Igas nurgas on oma liftid, kusjuures korrused jagunevad liftide vahel ühtlaselt. Ehk siis mitte iga lift ei peatu igal korrusel. Esialgu ajab see segadusse, aga mastaapi arvestades on kõik täiesti loogiline.

Viime asjad tuppa ja läheme stripile jalutama.

Bright light city, gonna set my soul, gonna set my soul on fire

12.03.2019

Ma ei tea, kust nad küünlad leidsid, aga igatahes äratab mind sünnipäeva hommikul lasersilmade trio laulu ja põleva muffiniga. Aitäh! 🙂

Sünnipäevatee ja -muffin
Multifunktsionaalne kingitus — põletavam osa jäi sinna, avaja õnnestus siiski koju kaasa tuua

Hommikul sooritame esimese asjana kohustusliku kava ja teeme sildiga pilti. Silt on oluliselt madalam, kui mulle seni tundunud on. Lisaks on seal pidevalt paras järjekord pildisoovijaid. Mulle tundub huvitavam teha pilti järjekorrast ja silt pigem tagaplaanile jätta. Aa, üks rendi-Elvis tiirutab seal ka ringi. Ja teine. Mõlemal oma Cadillac.

Lasersilmad Las Vegase sildi juures

Hommikusöögikoha leidis sedapuhku (jälle?) Märt. Natuke viisakamas piirkonnas (Tivoli Village), kuhu jõudmiseks sõidame mööda lugematutest kiiresti-ja-odavalt abiellumise putkadest ja lahutustele spetsialiseeruvate advokaatide reklaamplakatitest. Online arvustuste hulgast jääb muuhulgas silma selline küsimuse-vastuse paar: “Is it fancy? Yes, but not really.” (“On see uhke koht?” “Jah, aga mitte päris.”) Sünnipäevalapsena — jah, ma ei häbene seda kuskil mainida — saan magustoiduks jube head jäätist.

Tivoli Village

Pärast hommikusööki viime Imbi ja Krissu shoppama, meie Märdiga suundume Shelby muuseumi. Ajaliselt läheb üsna napiks, kuna tahame kaks korda päevas toimuvale tasuta tuurile jõuda. Tundub, et ei jõuagi, aga kohale jõudes selgub, et tuur on just alanud ja võime julgelt grupiga liituda. Pärast taustalugusid erinevatest autodest viiakse meid ka tehase poolele, kus muuhulgas räägib kogu siinse operatsiooni asepresident, kuidas ta viimase 17 aasta jooksul Mustangite modifikatsioone disaininud on. Vot sulle turundust! Isegi kui keegi täna ühtegi autot ei osta, on kõik tuuri lõpuks selle kaubamärgi külge emotsionaalselt nii kõvasti aheldatud, et mõni särk või müts läheb ikka kaubaks. Nii ka meile.

Shelby peadisainer jutustamas
Shelby tegi GT40-st võitja
Säravad torud reedavad, et seda mootorit ei ole kunagi käivitatud
Üks Shelby, kaks Shelbyt, palju Shelbysid
Kõige esimene Shelby, toastal Carroll Shelby

Kuna kokkulepitud kokkusaamisajani on veel natuke puhvrit, külastame enne Imbi ja Krissuga taaskohtumist ühte suuremapoolset elektroonikapoodi. Fry’s Electronics.

Fry’s Electronics

Suur küll, aga mõned riiulid näevad nukralt tühjad välja. Küsime pulli pärast teenindajalt, ega neil kassetipleierit pole. Ema tõi mulle mu esimese aastal 1989 USAst, nii et sellega saaks ring justkui poeetiliselt täis. Ja ennäe imet, täitsa on! Teeb veel nalja, et VHSimängijate kõrval on. Neid nad tegelikult siiski enam ei müü.

Kassetimängija 2019 stiilis — loe: pole ka seda pisikest raha väärt, mida ta eest küsitakse

Sõidame teise kaubanduskeskuse juurde, leiame ülejäänud reisiseltskonna üles ja suundume tagasi Fry kõrval olevasse Whole Foodsi. On küll kallis, aga ostame siit homse hommikusöögi ja reisisnäkid, sest tuleb pikk päev.

Hotellis võtame paar tundi vabalt (kell on juba viis?!?) ja siis seame sammud õhtusöögile. Algne mõte on kuskile kaugemale minna, aga Hard Rock Café jääb enne ette. Tellime Imbiga kahepeale ribid, aga see on ka ikka jube suur ports.

Lasersilmad Liza Minnelli kostüümist üks laud eemal

Hotelli tagasi jõudes lööme mänguautomaatides kamba peale 4 dollarit sirgeks. Minutiga. Hiljem avastame, et ringi keskel oleks väiksema panusega masinatel sama raha eest oleks 100x kauem mängida saanud. Oh, well. Ühtegi coin-op (ehk siis müntidel toimivat) masinat ei paistagi enam olevat. 🙁

13.03.2019

Päeva põhiline eesmärk on Grand Canyon. Eel-luure lubab sealkandis külmemat ilma kui hetkel Eestis. Oma talvesõidu-võimekuses me ei kahtle, auto saaks ka vabalt hakkama. Rehvidest ei tea, aga vaatlusel tunduvad lamellid korras olevat. Jama on selles, et siin pannakse halvema ilma korral tee täiesti kinni ja siis ei saa üldse.

Enne kanjonit jääb teele Hoover Dam. Või no päris teele ei jää: vanasti läks maantee üle tammi, aga siis ehitati laiem sild kõrvale. Pildid ei suuda seda mastaapi õiglaselt edasi anda, see ehitis on lihtsalt MASSIIVNE. Ja ilus ka. Ma poleks kunagi arvanud, et ma betoonkonstruktsiooni kohta nii ütlen, aga igasugune art deco on minu silmis vapustavalt kena.

Justkui Dalekid oleks suplema läinud
Vaade tammilt alla — ilma kalasilmata ei oleks kogu tamm pildile mahtunud (ja kalasilmaga jäi ka natuke puudu)

Grand Canyon South Rim sai eelmises postituses piisavalt kirjeldatud, aga ühe seiga tahaks siiski lisada. Kui meie maal sisaldab klaasipesuvedelik üldjuhul siiski ka mingisugustki puhastusvahendit, siis siin on vähemalt rendiautodel paagis ainult tavaline kraanivesi. Mis tähendab, et tuuleklaasi porisemal teel kojameestega puhtaks ei saa, tuleb tanklas eraldi üle käia.

Seadistatavad maitseaineveskid

Kanjoni servalt naasnuna tahan lõpuks ka kohalikku rämpstoitu süüa, sest see on odav ja raha põleb ikka jube kiiresti ja üldse on kõik kole ja paha, aga teised lasersilmad mässavad ja lohistavad mind Big E Steakhouse’i. Siinsed ribid on märksa paremad kui Vegase Hard Rock Cafes. Sõbrad ei lase sõpradel rämpsu süüa — aitäh selle eest. Ja no see on nii fäänsi koht, et soola- ja pipraveskite jahvatustihedus on seadistatav!

See pilt ei puutuks muidu üldse asjasse, aga antud lind varitses meid steigimaja-taguses parklas

Õhtuks peame jõudma Phoenixisse, kus meid ootab seal ajutiselt pesitsev Liisa. Optimeerime kulusid ja jätame ühe hotelliöö tegemata. Kes veel jutu algust mäletab, siis Liisa on üks kahest, kes oleks muidu meiega osa reisist kaasa teinud, aga töö tuli vahele.

Krissu ja Märt ootavad Walmartis, et keegi nad üles korjaks

Phoenixisse jõudes on pime, aga leiame õige koha üles. Konsumeerime Walmartist toodud külakosti ja Liisa pakutavaid jooke. Ja siis jaguneme külalisvooditesse laiali. Sedapuhku oleme mina ja Märt elutoa lahtikäival diivanil, kui Imbi ja Krissu külalistetoa hõivavad.

14.03.2019

Ärkame aeglaselt, võtame rahulikult. Kiiret pole nüüd enam kuskile. Tõsi, õhtul on vaja Los Angelese hotellis olla ja auto tagastada, aga kummalgi neist ei ole ranget tähtaega. Jalutame koos Liisaga hommikusöögile meeldivasse hipsterikohta.

Hommikune omlett Phoenixi moodi

Vaikselt hakkab koitma, et Liisa korraldab meile ennelõunase jalutuskäik-ekskursiooni oma linnaosas. Et paremini vastu pidada, läheme järgmisse hipster-kohta ja võtame jääkohvi. Minu puhul jääteed.

Kartell küll, aga hea kraam igal juhul

Tuur jätkub ülikoolilinnakus, millega Liisa ühe rahvusvahelise programmi kaudu hetkel lähemalt seotud on. Lisaks muule saame teada, kuidas Frank Lloyd Wright siin omal ajal tudengeid tasuta tööjõuna kasutas. Õigemini — nad vist lausa maksid peale, et sellise kuulsuse tiimis tööd saaks rügada. Ja iseloom polnud tal ka suurem asi, nagu kõvematel tegijatel sageli tavaks.

See auditoorium on ka Wrighti sulest pärit, kuigi valmis postuumselt

Mida on Phoenixis hästi palju? Jah, hipstereid, tudengeid, päikest ja kuuma õhku. Aga mida veel? Siin on igal sammul mõni kaktus. Ja kui linnas sees on need omamoodi staatusesümbolid — mida suurem kaktus su majaesist ehib, seda kõrgemal sa ühiskonna silmis oled — siis meile sellest ei piisa. Me peame äärelinna kõrgendiku otsa sõitma, et neid ikka rohkem näha.

Imbi ja linnakaktus
Kunst ja kaktused ringristmikul
Kunst ja kaktused kellegi maja ees
Kaktused ülikoolilinnakus
Nerds on site — aga kus on kaktused?!?
Mina ja metsik kaktus
Krissu ja seesama metsik kaktus, esiplaanil Märt marsruuti planeerimas
Krissu ja kaktusemets

Pärast kaktustega üle doseerimist kihutame mööda täiesti sirget maanteed tagasi LA poole. Viimase hotellini on sõita veel napilt 390 miili (630 km). Umbes kella kolme paiku hakkame arutama, et varsti võiks lõunat süüa. No nii umbes tunni aja pärast. Kasutada on järjekordselt ainult Google Mapsi offline-kaardid. Pärast paari variandi läbiarutamist leiame, et mehhiko restoran nimega Dos Amigos kõlbab meile küll. Väga palju marsruudilt kõrvale ka ei kaldu. Vaatamata ümbritsevale kõrbele ja lehmaventilaatoritega farmidele on siin üks kohanimi kuidagi peaaegu kodukandi hõnguga — Vicksburg.

Ja siis me jõuame kohale. Ümberringi paistab ainult tühermaa. Või karjamaa, kes teab. Maja ees on rivi tõelisi ameerika masinaid, üks pickup truck suurem kui teine. No stiilis Dodge Ram ja sellised. Hakkab kuidagi kõhe. Aga mis siin ikka, meie auto on ka suur ja äkki võetakse ikka sõbralikult vastu. Astume sisse ja leiame, et kogu seltskond, kliendid ja personal kaasaarvatud, on puha meie mõistes pensioniealised valged inimesed. Tõenäoliselt peavad just nemad ümbritsevaid farme. Ja kõik on nii sõbralikud ka, et tiba piinlik on selle ukse taga kogetud ärevuse pärast.

Kui soovid mehhiko toidust teravamat maitseelamust, ära sinna mine: isegi kõige vürtsikamad valikud on oluliselt pehmemad kui Soome sinep. Kõhud saime siiski üsna hea hinnaga täis ja ega need toidud nüüd halvad ka ei olnud. Lihtsalt ootused mehhiko restoranile olid natuke teistsugused.

Dos Amigos — kurjakuulutav silt ja natuke väiksem kogus Ameerika rauda selle alt mööda sõitmas
Dos Amigos seestpoolt — visuaalselt endiselt natuke kurjakuulutav, aga tegelikult täiesti taltsas

Viimase hotellini jääb läbida veel 270 miili, mille jagame enam-vähem võrdselt pooleks peatusega järjekordses Walmartis. Tee on igav ja sirge, vahepeal katsetame auto võimeid. Kiiruse kolmekohaliseks minnes (miilides muidugi) hakkab suur kast tuule käes pisut ebastabiilseks muutuma, aga muidu on kõik viisakas. Juba LA lähemal sõidan püsikiirushoidjaga kiirteel kehtivast piirangust ca +10 miili tunnis, mis siinkandis tundub pigem tagasihoidlik käitumine olevat. Korraga märkan politseiautot. Nonii, nüüd tulevad raudselt need karmid trahvid mängu, millest igal pool juttu on. Aga ei, tema sooritab minust paremalt möödasõidu ja jätkab oma teed. Ju siis +10 on okei.

Hotell asub peaaegu kurikuulsas piirkonnas — enam-vähem üle tänava algab Compton. Aru küll ei saa, et kuskil midagi kahtlast toimuks. Aga ega me igaks juhuks CPT peale luurama ka ei lähe. Viime asjad tuppa ja asume Märdiga teele. Auto on vaja Avisele tagastada. Vaatan kütusenäidikut. Veerand paaki. Kuidas me küll viimati tankides nii valesti arvestasime? No eks ma muidugi jälle põdesin ja võtsin igaks juhuks puhvriga. Aga nüüd oleks vaja seda siis kuidagi kiiremini vähendada. Väänan käigukangi asemel olevat ümmargust nuppu, kuni ekraanil on D asemel S. Oppaa! Suur masin küll, kohalikus mõistes pisikese 3,5l V6 mootoriga, aga see seadistus äratab ta ellu. Ja kuidas veel. Gaasipedaal on ühtäkki ülitundlik ja tunne on, nagu oleks suure Expeditioni juhiistmelt hoopis mõne sportlikuma Focuse rooli sattunud. Kas just päris ST, kindlasti mitte RS, aga igal juhul midagi hoopis enamat kui minu kunagised 1,6-liitrised.

Lasersilmad raudsel täkul päikeseloojangusse ratsutamas

Tagant tuhiseb mööda üks valge Volkswagen. “Vot SEE on Sport Mode,” kommenteerib Märt kõrvalt. Annan gaasi ja olen hetkega volkaril sabas. Jep, töötab küll. Ühtegi ohtlikku olukorda me ei põhjusta, kiirust liiga palju ei ületa ja kellegi üleliigset tähelepanu endale ka ei tõmba. Aga lõbus on. Ja natuke kurb ka, sest sisuliselt tähistab see ju meie reisi lõppu.

Aga üks epiloog kulub sellele loole küll veel ära. Püsi kanalil!

Lasersilmad läänerannikul (4/6): Rahvuspargi-eri

Teeme rännaku tavalises kronoloogias väikese augu sisse ja anname parkidele* täiesti omaette postituse.

Et südametunnistus puhas oleks, pean ma kohe midagi pihtima. Rahvuspark on pisut meelevaldne tõlge. Antud postituses olen ma selle alla kokku koondanud nii osariigi (state park) kui ka riikliku tähtsusega pargid (national park).

Hearst Castle (06.03.2019)

Esimene park ei olegi nagu päriselt park. See on rohkem selline muinasjutuloss, kuhu William Hearst omal ajal meeletutes kogustes kunsti kokku ostis. Ostame giidiga tuuri, mis algab bussisõiduga alt külastuskeskusest mäe otsa. Bussijuht kirjeldab, kui vinge vaade siit ilusal päeval on, sest praegu paistavad ainult vihmapilved. Üles jõudes saame muuhulgas ka korralikust padukast läbi navigeerida. Selle käigus küsib giid, kust me pärit oleme. “Aa, Eesti! Ma mäletan, et sealkandis on Riia ja Vilnius, aga Eesti pealinn ei tule hetkel meelde.” Muljetavaldav. Pole midagi, et siin keegi geograafiat ei tunne.

Kaminasaal

Muuhulgas räägib giid ka seda, mis mängureeglite järgi siin omal ajal külalisi vastu võeti. Näiteks õhtusöögilauas alustas uus külaline üldjuhul võõrustaja lähedalt, aga õhtu õhtult liigutati kaminale lähemale. Otse kamina ees oli nn. “hot seat” (kuum iste), mis pidi külalisele vihjama, et oleks aeg vaikselt kodu poole sättima hakata. Ja kui keegi esimesel õhtul liiga tüütuks muutus, võis ta end kamina eest leida juba järgmisel päeval.

Söögisaal, vaatega kamina poolt — seega kõige tulisemad kohad on esiplaanil
Piljardisaal, giid ja mõned turistid
Milline mõnus merevaade! Ei, need on hoopis tenniseväljakud.
Siseujula. Täpselt nagu vanasti Kalevis, eks?

Oleme veendunud, et raha eest saab enam-vähem kõike. Kui maitsekas see kogu kompott siin muidugi on, jäägu igaühe enda otsustada. Teisalt on antud loss andnud inspiratsiooni mitme filmi visuaalsele poolele. Nii et võta sa kinni, milleks see kõik hea võib olla.

Big Sur (06.03.2019)

Teine park, kuhu me kohe samal päeval satume, kannab nime Big Sur. Otse ei saa minna, sest mõningatel teelõikudel varitseb üleujutuse oht. Seega, pärast Hearst Castle’i külastamist sõidame natuke sisemaale ja pöörame rannamaanteele tagasi jõudes mitte paremale (San Francisco poole), vaid vasakule. Ehk siis näoga tagasi LA suunas. Aga need vaated väärivad tulemist, isegi pilvise ilmaga. Ja ega siin väga midagi muud kirjutada polegi, pildid räägivad enda eest.

Märt ja hiline hommikukohv
Lasersilmad oskavad poseerida küll, aga jälle on kellelgi päikseprillid puudu. Ja kelle käes on kaamera?!?
Imbi silmanurgast ookeanivaadet nautimas
Lapsed, vaadake, need on telefoniputkad. Miskipärast väga inglaslikud teised.
Märt uurib, kas väravast läbi saab. Ei saa.
See kosk ehib ka Kaliforniat tutvustava Lonely Planeti raamatu kaant! Aaaa!

Muir Woods (8.03.2019)

Mõni päev hiljem jõuame San Francisco külje all asuvasse Muir Woodsi. Seal on selline diil, et ilma broneeringuta sisse ei saa ja kuna kohapeal ükski sidevahend ei levi, tuleb piletid enne ära osta. Tee ääres on isegi sildid, mis selle eest hoiatavad, nii et lahtiste silmadega sõitjale ei tohiks see üllatusena tulla. Meie oma lasersilmadega teame seda juba enne märkide nägemist, sest Märt on tubli eeltöö ära teinud.

Kuna me üheski teises suurte puudega pargis (nt Sequoia National Park) ei jõua käia, on siin ilmselt kõige suuremad puud, mida me oma rännakutel näha saame. Ähvardatakse illlllgelt pika jalgsimatkaga, aga kuna me mägistele matkaradadele ei roni, saame oma tiiru mõistliku aja jooksul tehtud. Kohati oleks nagu tavaline männimets, aga tegelikult ei ole ikka üldse selle moodi.

Tähistatud matkaradade plaan. Seda saab ka väiksemas formaadis kaasa osta.
Niimoodi võib end pisikesena tundma hakata
Imbi vaatab üles, kas taevas veel paistab. Tegemist on, muide, pisut panoraamfotoga või nii.
Krissu kontrollib, kas puuõõnes kannataks elada
Märt püüab kujuteldava õngega kala
Ohtlik metsaline!

Neile, kes inglise keeles end väga kindlalt ei tunne, pisike selgitus viimase pildi juurde. Lühidalt — ära toida metsloomi, kuna nad võivad sellest sõltuvusse sattuda ja toitu mitte pakkuvate inimeste suhtes agressiivseks muutuda. See tekst on aga väänatud mängulisse võtmesse, mis süüdistab inimesi chipmunkiosise nime kandva haiguse levitamisest. Selle tõvega kaasnevat vastupandamatu tung metsloomi toita. Milles maaoravad (chipmunk) süüdi on, sildilt ei selgu.

Yosemite Valley (10.03.2019)

Mida kaugemale me Los Angelesest sõidame, seda võimsamaks lähevad pargid. Yosemite Valley pakub palju tuttavaid vaateid, eriti õunasõpradele. Mac OS versioonid 10.10 (Yosemite) ja 10.11 (El Capitan) on oma koodnimed saanud just siit. Ja muidugi ka vaikimisi kaasa tulevad taustapildid.

Lähenedes otsime paaniliselt lumekette, sest nende olemasolu autos on kohalikud korrakaitseorganid praegustes ilmaoludes kohustuslikuks teinud. Lumesaju korral võib juhtuda, et orust väljapoole suunduval teel on ketid kohustuslikud ja siis oleksime ilma kettideta lõksus. Kõigepealt vaatame Walmartist, aga seal ei ole. Järgmises Walmartis on sildid, aga riiulites ulub vaid tuul — või no üks komplekt isegi on, aga see tundub jube kallis. Küsime müüja käest, kas me oleme Yosemitest veel liiga kaugel. Vastupidi, liiga lähedal oleme. Ketid lähevad nagu soojad saiad.

Anname alla ja otsustame vajaliku varustuse teeservas olevast poekesest rentida. Hõkk. Kui ca 70-80 dollarit kettide eest tundus ennist palju, siis laenutusse pead jätma sada taala tagatiseks ja rent ise on 60. Noh, igatahes, nüüd on meil kast kettidega pakiruumis ja sõit võib jätkuda.

Tundub, et me pole siin ainukesed lumenautijad
See näeb välja nagu vesi, aga tegelikult on pigem lumekosk
Kui silt hoiatab, et tee võib olla libe, itsitame me eht-eestlaslikult. Lähemal vaatlusel selgub, et ongi libe. Väga libe.
Kosk pritsib korralikult — objektiiv on üleni märg
Kui selle vaatega sobib Apple’it turundada, kõlbab ka mulle
Like!
Kõik lasersilmad on soojalt riides ja päikseprillides!
Või oota, hoopis see on see lumekosk. Unustage ära, mis ma eelmise kohta ütlesin, see siin on õige.
Kamin selle kandi enam-vähem ainukeses avatud söögikohas
Seal all on päriselt ka lumi. Inimesed käivad lumes. Ja meie arvasime, et siinmaal on see rohkem nagu filmitrikk või nii.
Kui käed ümber puu ulatuvad, tuleb seda ju kallistada, eks?
Fantastilised kiirendatud maanteekaadrid

Enne lahkumist näeme parklasse saabumas ka autosid, mille rataste ümber ongi juba ketid tõmmatud. Meie marsruut õnneks ketistamist ei vaja. Natuke on nagu tunne, et kuuskümmend dollarit sai ilmaaegu välja käidud, aga neljaga jagades ja vaateid meenutades taanduvad pisarad õige pea.

Grand Canyon South Rim (13.03.2019)

Kui Yosemite Valley ainult ähvardas lumega, siis Grand Canyoni poole sõites on teeservad täitsa valged.

No ikka täitsa lumised kohe
Tulin linnast, lumesadu…

Pargime auto lumehange ära ja läheme uurime, mis värk on. Kui meil on seljas kaasasolevatest riietest enam-vähem kõige soojemad, millega ka talvise Helsingi tänavatel napilt ellu jääks, siis mõned siseturistid oleks justkui paha-aimamatult autost välja astunud lausa lühikestes pükstes ja t-särgis. Hammaste plagin kostab kaugele.

Lumi ei austa kedagi: isegi siinse parginduse ühe eestvedaja — Stephen Matheri — mälestustahvlil pole pääsu
Rahvast jätkub ilmaoludest hoolimata
Kui kanjonist korraks eemale vaatad, tekib täitsa kodune tunne
Võime kõõluda maailma serval…

Sõidame Mather Pointist pisut edasi, tee peal lumesadu trotsides. Jah, isegi kerge lumekiht tekib asfaldile. Pole päris kindel, kas need siinsed M+S rehvid ikka päris talvekatena kvalifitseeruksid, aga ühtegi ärevat momenti me igatahes ei taju. Natukese aja pärast jõuame vaatluspunkti, kus udu enam väga palju vaadet ei mata. Küll aga on tuul selline, et tahab kindad käest rebida. Paljakäsi tuult trotsides taban Märdi siluetist ilmselt reisi kõige eepilisema kaadri. Keegi teine servale nii lähedale minna ei julge.

Üle lõpmata lumise välja… sõidavad lasersilmad rivis

Ainult kaks peatükki ongi seda Ameerika värki veel jäänud. Järgmises tähistan Vegases oma sünnipäeva ja lõpuks vaatame, kuidas me kõik turvaliselt koju saame. Äkki suudan tubli olla ja selle nädala jooksul kõik ära teha? No sest Tallinn-Dubrovnik-Pärnu road trip ootab ka juba ammu oma korda. Kes usub, et see on tehtav, annab mulle palun mingilgi kujul märku. Aitäh!

That awkward feeling

Tead seda tunnet, kui näed parklas oma eksi — seda kõige esimest — ja avastad mitte ainult, et su maitse pole vahepeal märkimisväärselt muutunud, vaid et endisel on praegusega rohkem ühist, kui sa mäletasid?

uus_ja_vana

 

Küll aga peab nentima, et ta on end pisut käest ära lasknud.

Kuidas Maanteeameti e-teenindus mul hästi operatiivne aitas olla

Vahetasin hiljuti oma sõiduki uue vastu välja. Muuhulgas avastasin, et enamike automüüjatega pead kliendina väga aktiivne olema. Või no esimese pakkumuse vast ikka saad, aga sealt edasi pead härjal kõvasti sarvist haarama. See selleks.

Pärast pikka kaalumist ja lugematuid proovisõite tegin oma otsuse lõpuks ära, sain pangast positiivse otsuse, otsisin kõige soodsama kindlustuse ja … jäin ootama seda päeva, mil auto kätte pidin saama. Neljapäeval leppisime müügimehega kokku, et ta saadab mulle kindlustuse tegemiseks reede lõuna paiku e-postiga digitaalse koopia registreerimistunnistusest ja et kella kaheks võiksin oma uuele Focusele järele minna.

Focus 1

Eks ma olin muidugi natuke põnevil ka, ikkagi uus asi ja nii. Küsisin kolleegidelt ASAs, kes Maanteeameti rakendusi testivad, kui hästi nad tööprotsessi teavad. No et kui pikalt enne automüüjale üle andmist andmed baasi sisestatakse ja nii. Aga nad kas ei teadnud (arusaadav, sest testitavat funktsionaalsust on ilma ümbritsevate protsessidetagi meeletult palju) või ei tahtnud mulle lihtsalt öelda (ka arusaadav, sest teadmistes peitub ju ometigi võim ja kes ikka võimu tahaks käest anda). Igatahes logisin kohe hommikul e-teenindusse sisse ja kukkusin refreshima. Ikka näitas ainult neid autosid, mille passis ma seni kasutajana märgitud olin.

Lõunalauas burgerit oodates olin korraks antisotsiaalne ja logisin mobiilist ka sisse. Ohoo! Uus number! Teavitasin kiiresti kindlustust, pidasin söögi kõrvalt veel viimased hinnaläbirääkimised ja jäin (kindlustuse) arvet ootama. Nüüd tundus kogu maailm e-posti kiiruse (õigemini aegluse) taha seisma jäävat: isegi BabyBacki arve jõudis kiiremini kohale. Kontorisse tagasi sõites (ei, ma ei olnud roolis) sain lõpuks kõik makstud ja poliisi kätte.

Kui ma kehtiva liikluskindlustusegaInfo-Autosse jõudsin, oli automüüja parasjagu tehnilise passiga skanneri juures. Ütlesin, et pole vaja saata, kõik on juba vormistatud. Ausalt, sihukest asja polnud mul veel varem juhtunud, et uuele autole järele minnes pole sellel veel numbreidki küljes.

Numbrid laual

“Vähem vägivalda!” ehk pisike piinlik pildike Vabariigi aastapäeva hommikust

Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.

Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.

Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?

Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.

Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂