Netipetistega kauplemise jätk: you need to calm down

Eelmises postituses kulutasin natuke petturite aega, mis loodetavasti päästis kellegi teise nende küüsist. Järgmisel päeval oli mul sellest konkreetsest mängust juba kõrini (jah, ma olen sihuke püsimatu), kuni ühel hetkel tuli jälle hasart sisse.

Neljapäeva õhtu. Olen parasjagu postitust kirjutamas, kui saabub uus sõnum IFC Grantilt.

Ohoh! Nad paneks juba raha FedExiga minu poole teele, öelgu ma ainult aadress. Mis seal ikka, kordan sama (olematut) aadressi, mille ma neile juba ankeedis andsin. Selles suhtes ju viisakas teenindus, et ma ei pruugi raha tahta oma elukohta. 😀

Aga tunnike hiljem ei paista pilt enam üldse nii roosilisena. Mingi jama on, minu raha pole nendeni jõudnud. See raha, mille saatmise kohta ma neile halvasti töödeldud pildi saatsin.

IFC: Tundub, et raha pole meile ikka veel kohale jõudnud. Kas saaksite kinnituseks oma viimaste tehingute väljavõttest meile kuvatõmmise saata?

Hmm. Ma ei viitsi järjekordset halba võltsingut tegema hakata, aga midagi tuleks ju öelda. Kieren andis ennist vihje, et kui nad raha kätte ei saa, võib rääkida midagi pettuste osakonnast jne. Nii teengi.

Mina: PayPali pettuste osakond on mul just toru otsas ja ütlevad, et teie antud kontoga tundub midagi korrast ära olevat. Mis ma tegema peaksin?
IFC: Rahunege maha ja meil on vaja teada kas nad tagastasid raha teile.

Okei, huvitav. No väidame, et raha tuleb homme tagasi ja vaatame, kuhu see vestlus meid viib.

IFC: Peate meile raha teise kontoga saatma. Kas teil Cashapp või Zelle on?
Mina: Ei, mul on ainult PayPal ja kogu mu raha on seal.
IFC: Saame aru aga peame teile teise makseinfo andma PayPalis et te sinna teise makse teeksite sest teie info on meie andmebaasis ja me peame teie raha teile toimetama nii kiiresti kui võimalik.

Aga õhtu on. Ma ei viitsi uuesti arvuti juurde minna, et kuvatõmmisel meiliaadressi ära vahetada. Seega — mängin, et ma saan neile alles hommikul uuesti raha saata.

IFC: Camilla38fall@gmail.com See on PayPali konto, peate pärast tegema kuvatõmmise ja jääme ootama.
Mina: Ma saan seda teha umbes 10 tunni pärast.
IFC: 10 tundi?
Mina: Teisisõnu homme hommikul. Ma ei saa oma telefonist kontole ligi ja hommikul olen haiglas tööarvuti juures tagasi.

Üritan sulide südametunnistusele rõhuda, no et töötan haiglas ja nii. Nad ei tee teist nägugi.

IFC: Me juba töötame teie infoga praegu ja me ei taha jälle mingeid viivitusi et te saaksite oma raha nii ruttu kui võimalik.

Lõpuks nad siiski lepivad olukorraga, et ma enne hommikut neile raha saata ei saa.

Uus hommik. Millalgi pärast hommikusööki tuleb meelde, et jäin pättidele uue kuvatõmmise võlgu. Muudan ära kuupäeva viimase numbri ja saaja aadressi. Kõik muu jääb samaks, sh ka tehingu number.

Mõne tunni möödudes tahavad nad jälle mu väljavõtet näha, sest raha pole ikka veel nendeni jõudnud. Mul viskab üle, sest lõunasöök vajab tegemist.

IFC: Ootame teie vastust. Kas te olete seal?
Mina: Vabandust, ma kaotasin huvi ja teavitan sellest kontost võimusid. Palun ärge tüssake inimesi sellisel keerulisel ajal.
IFC: Te peate maha rahunema, me üritame oma andmebaasiga tööd teha ja meil on probleeme teie makse kontrollimisega. Te peaksite kannatlik olema ja teil ei ole mingit põhjust alla anda.

Nojaa, aga mul ei ole enam lõbus ja ma tahan pelmeene praadida. Laske mul olla.

IFC: Proovige kannatlik olla ja teie võit on valmis teile kättesaamiseks, meil on vaja et te prooviksite veel ühe tehingu teha uuesti sest kõik teie maksed kantakse teile tagasi ja me kompenseerime teile raha veelkord kui FedExi tiim teie raha teile toob.
Mina: Miks te seda võiduks kutsute, kui see pidi stipendium olema?
IFC: Ma saadan uue PayPali makse info, tehke makse Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite maksma 1500 kõigepealt sellele kontole ja kui see on tehtud saatma meile ekraanipildi ja me anname teada mida edasi teha.

Ühtäkki küpseb mu peas uus plaan. Kui nad mind juba tüütavad, üritan neilt võimalikult palju PayPali kontosid välja pressida, mis kõik saab pärast kuhugi raporteerida.

Mina: Palun saatke mulle veel 10 paypali aadressi. Ma jaotan 1500 nende vahel ära.
IFC: Te peate esimese makse tegema sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com
Mina: Palun saatke mulle 10 veel, ma ei hakka nii suurt summat kandma. Teeme lihtsalt 10 makset, 150 dollarit/tükk.

Samal ajal aktiveerub uuesti ka “Paul”, kelle eelmine libakonto on kinni pandud. Üritab minuga uuesti suhtlema hakata. Raporteerin ka selle Facebooki usinatele robotitele. Kuigi nad praeguses olukorras ei jõua kõigele inimesi peale saata, siis kellegi teise nime ja näoga konto pannakse ikka üsna ruttu kinni.

IFC ei ole minu plaaniga nõus.

IFC: Te peate saatma selle ja alustama 1500 dollariga siis on meil lihtne teie makset oma andmebaasis kontrollida. Te peaksite kindlaks tegema et saadate 1500 dollarit sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite meile jälle oma maksest pildi saatma ja me saadame teile veel PayPali kontosid ülejäänud makse tegemiseks.
Mina: Tahate raha või ei? Ma ütlesin 10 aadressi!

Kas on aru saada, et mul on neist juba täitsa kopp ees? Või noh — ütleme, et võtan lihtsalt karmima tingimistaktika. 🙂

IFC: Te peate selle stipendiumi reeglite järgi käituma ja meil on vaja et te maksaksite 1500 dollarit sellele kontole. Meredithmartin003@gmail.com
Meil on vaja et te meile makseinfost kuvatõmmise saadaksite.
Teine PayPali konto informatsioon on camilla38fall@gmail.com meil on vaja ka selle makse ekraanipilti.
Mina: Minu arvutuste järgi on see ikka veel alla 10. 8 veel ja räägime edasi.

Nonii, vaikselt hakkab tulema. IFC täiendab PayPali kontode nimekirja:
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
Tinman5100@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491

Neist kaks on juba korra läbi käinud, ehk siis endiselt on 7 puudu minu nõutud kümnest.

Nonii, vastaspool tõmbab ka karmiks. Aga ma ei anna alla.

IFC: Nüüd te peate reeglite järgi käituma sest meil ei ole varem selliseid probleeme olnud, meil on vaja et te igale kontole 1200 dollarit kannaksite mis me teile saadame ja meile neist ekraanipildid saadaksite et me saaksime seda kontrollida oma andmebaasis siin ja teie stipendiumid täna teieni toimetaksime, meil on kahju nende ebamugavuste pärast ja me hüvitame teile rohkem raha kui FedExi tiim teie stipendiumid teieni toimetab.
Mina: Ikka ei ole 10.
IFC: Te peate tegema makse infoga mis teile anti ja meile sellest pildi saatma.

Järgneb selle lahingu viimane verbaalne tulevahetus.

Mina: Ma ei saa seda teha. Mul on vaja 10 kontot, et saaks raha ühtlasemalt jaotada.
IFC: Te peate järgima reegleid ja protokolli.
Mina: 10 PayPali kontot või ma raporteerin teid.
IFC: Te peate maha rahunema Hr Kristjan Karmo, see ei ole meie süü ja te peate laskma selle sõbralikult lahendada.
Olete te veel seal meiega?
Mina: Ma ootan, et te mulle 10 PayPali kontot annaksite.
IFC: OK ma edastan teile PayPali kontod nüüd.

Assa! Kas mul tõesti õnnestus oma tahtmine läbi suruda? 😀

Mõni aeg on eetris vaikus, aga siis…

Mina: Halloo? Olete veel seal?
IFC: Jah, me oleme teiega.
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
Mattj8369@gmail.com
Larry_obrien@comcast.net
alrik29@icloud.com
bensonmutinda800@yahoo.com
tarusgedion@yahoo.com
lloydwilliams22863@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491/

Olgu. Üks on siiski korduv, aga mis ma enam.

Kirjutan vabas vormis kirja, kus kõik selle kokku võtan ja saadan aadressile cert@cert.ee, nagu üks tubli kodanik ikka tegema peaks.

IFC: Me ootame endiselt teie vastust siin et te saaksite meile oma maksete kuvatõmmised.
Mina: Ma olen selle kirjavahetuse ja kõik PayPali kontod CERTi edastanud. Tänan teid koostöö eest ja soovin head päeva.

IFC: Te ei pea niimoodi pirtsutama. Te peate rahunema ja leiame sellele lahenduse.

Siinkohal meie kirjavahetus lõppeb. Blokeerin nende konto ja jään ootama, mida CERT kirjutab. Ja juba mõni päev hiljem on postkastis nende kokkuvõte:

CERT-EE: Täname teavitamast. Kahjuks on sellised pettused väga levinud. Ainuke viis sellist tegevust takistada on mitte reageerida petturi tegevusele. Teavitame enda poolt ka vastavaid osapooli pahaloomulisest tegevusest.

Küll aga on üks lause, mis mind kogu sellest mõtte- ja kirjavahetusest kummitama jääb.

You need to calm down. Te peate rahunema.

Hea mõttetera, mis meile kõigile ikka ja jälle kasuks tuleb. Paanika ei ole hea, kriisiolukorras tuleb rahuneda ja variandid hoolikalt läbi mõelda.

Õhtut jääb lõpetama Taylor Swift samanimelise palaga.

Ära mine õnge: libakontod, IFC ja klassikaline petuskeem pisut uues kuues

Kui ma viimati skämmeritega mängisin, oli aasta 2014 ja petuskeemile eelnes mu ema GMaili-konto kaaperdamine. Ka sedapuhku läheneti minule läbi sugulase, aga hoopis teistmoodi. Kui sind lugu ise ei huvita, leiad postituse lõpust mõned soovitused hea küberhügieeni hoidmiseks.

Proloog. Liba-Paul astub lavale.

On täiesti tavaline neljapäev, kuni ühel hetkel lisab mind Messengeris sõbraks sugulane Atlandi teiselt kaldalt. Ütleme privaatsuse huvides, et ta nimi on näiteks Paul. Huvitav kokkusattumus, kuna ema oli just tema abikaasaga eile Messengeris videokõne teinud. Natuke äratab kahtlust ka asjaolu, et me oleme juba aastaid Facebookis sõbrad. Millest Facebook mind, muide, ka korrektselt teavitab.

Nii hoiatas Facebook mind värske Messengeri-sõbra eest

Pilt ja nimi on täpselt sama, mis originaalil. Kontole on tänase päeva jooksul lisatud mõned päris-Pauli pildid, mis on ka ainus info tema profiilil. Ehk siis lihtlabane identiteedivargus, ilma kontot üle võtmata. Selle vastu suudaks kaitsta vist ainult täielik küber-eraklus, st selline elustiil, et sinust võrgus mitte ühtegi jälge ei ole. Jätame selle teoreetilise võimalusena üles ja vaatame, mis edasi saab.

Esimene vaatus. Heategevus raskel ajal?

Mõni aeg hiljem võtab liba-Paul minuga ühendust. Inglise keeles. Mis on jällegi omajagu üllatav, sest päris-Pauliga oleme kõik need aastad alati eesti keeles suhelnud.

Vabatõlge:

Paul: Hei, kuidas läheb? Mõtlesin siin omaette, kas sa oled kuulnud Rahvusvahelisest Rahakogumise Nõukogust (International Fundraising Consultancy / IFC)?
Mina: Ega vist
Paul: See on mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärk on aidata kõigil toime tulla, haridus, pensionärid, heategevus, töötus, raviarved, üür, elektriarved, väiksemad privileegid ja muu.

Nonii. Mis petuskeem siit nüüd koorumas on? Just äsja käis ühest vestlusest läbi Politsei ja Tele2 ühisavaldus, mis hoiatas telefonipetturite eest, kes kasutavad ära Eesti inimeste heatahtlikkust. Kommenteerin, et minu arvates on enamik pettusi pigem ahnusele suunatud, sest see jätab ka petturile ilmselt puhtama südametunnistuse. Aga praegu hakkab tunduma, et siin õhutatakse mind hoopis annetama mingile kahtlase väärtusega organisatsioonile, kes raskel ajal kõiki aidata lubab. Kas tõesti?

Mina: Kõlab nagu õilis ettevõtmine!
Paul: Jah. Nad aitavad ka ettevõttetel, organisatsioonidel, isikutel kasvada, nad teevad valitsusega koostööd, et inimeste unistusi täide viia.

Siiani klapib. Koputab südametunnistusele. Ja siis tuleb minu jaoks täiesti ootamatu pööre.

Paul: Taotlesin neilt teenust nimega IFC-Direct ja sain neilt $150,000. Kõik taotlejad on neilt raha saanud, sa peaksid ka taotlema.
Mina: Ohoh! Kuidas seda taotlema peaks?
Paul: Kas ma saadan sulle nende kontaktid?
Mina: Vabalt.

Paul: +16014079207 see on nende number mis nad mulle andsid tõmba traati ja ütle et tahad IFC-Direct teenust. Ok.
Mina: Kas see töötab ka väljaspool ühendriike või peab selleks USA kodanik olema?
Paul: Ma ei tea. Sa võid neilt küsida okei?
Mina: Ok, aitäh vihje eest!
Paul: Tõmba neile traati okei. Anna märku, kui kontakteerunud oled.

Eeh. Kas see on nüüd mingi tasuline number? Ei tea, ei kavatse proovida, aga vähemalt on see number nüüd siin leitav ja pettusega seostatav. Google hetkel veel antud numbrit millegi kahtlasega seostada ei oska. Aga ma tahaks ikkagi skeemist natuke sügavamalt aru saada, enne kui ma libakonto raporteerin. Uurime, kas ilma helistamata ka saaks.

Mina: Kas nendega kuidagi teistmoodi ka kontakti saab? Ma olen millenniumilapsest lumehelbeke, helistamine ei ole väga minu teema.
Paul: Sa võid sõnumi saata ja helistada.
Mina: Äkki homme. Mul on täna veits kiire. Aga sellegipoolest, aitäh vihje eest!
Paul: Sa peaks kiiresti tegema. Ma küll ei jokutanud, kui ma sellest kuulsin.

Avaldab survet? No olgu, ma mängin siis natuke rahabossist lillelast ja muidu ka raskesti kättesaadavat. Vaatame, kuhu see rada mind välja viib.

Mina: Jah, aga… kui seda homme enam ei saa, eks siis ole minu kaotus. Natuke taskuraha oleks muidugi tore, aga praegusel raskel ajal ma selle pärast unetuid öid ei veedaks.

Paul ainult irvitab sellise suhtumise peale.

Mina: Muide, mis su plaanid selle 150 tonniga on? Viskad paar minu poole ka, kui ma ilma jään?
Paul: Mul on palju asju eelarves. Lihtsalt proovi nendega kontakti saada okei
Mina: Vabalt, homme esimese asjana!
Paul: See on nende ametlik Facebooki link kui sa helistada ei taha saad siitkaudu kontakteeruda.

Vahemärkusena tahaks ära märkida, et liba-Pauli inglise keel on kohati peaaegu loetamatu. Aga ma saan hakkama. 😀

Viin vahepeal teema mujale ja trollin teda niisama. Taustaks: Pauli abikaasa nimi on Tiina (nimi muudetud ja toimetusele teada).

Mina: Kuidas su naisel Almal läheb, muide? Tal peaks sellise summa üle päris hea meel olema?
Paul: Mitte eriti ok

Möh? Pauli abikaasa nimi ei ole Alma, aga sellele ta ei reageeri. Kogu vestluse lõpus palun tal korra ka Irmat tervitada, mida Paul ka kenasti lubab.

Paul: Ta on väga okei. Said sa selle lingi?
Mina: Jah, miskipärast see ei tööta mul, maitea.

Natuke valetan ka. Tegelikult ma ei julge kohe võõrast linki avada, aga häääästi ettevaatlikult lähenedes õnnestub IFC-ga Messengeris suhtlust alustada.

Paul: Proovi seda klikkida okei

Hah, survestamisest on saanud julgustamine. Vahva. Aga ma natuke veel valetan.

Mina: Ma proovisin, aga see ei avane. Mingi viga.
Mina: Ok, nüüd sain.
Paul: Okei väga hea. Kirjuta neile okei.
Mina: Juba kirjutan! Aitäh veelkord!
Paul: Ok anna teada kui sa nendega kontakti saad
Mina: Saatsin sõnumi, ootan vastust.

Teine vaatus. Raha tahad? Jaga andmeid!

Nüüd käib vestlus petturitega juba kahes paralleelses maailmas. Samal ajal võtan ühendust ka paari tuttava küberturbe-eksperdiga. Kieren näkkab esimesena ja annab järgneva mängu käigus paar väga head mõtet. Thanks, Kieren! It would not have been as much fun without you! 🙂

Vastuse saamine pisut venib, aga kui see lõpuks tuleb, siis pauguga.

Ma ei hakka nende teksti täies mahus ja samas stiilis kordama. Esiteks on see hästi vahva, et nende arvates PEAB AMETLIK TEKST LÄBIVALT SUURTÄHTEDEGA KIRJUTATUD OLEMA. MIKS SA KARJUD?!? Ja ka selles ametlikus tekstis on mõningad hästi täpselt planeeritud vead sees.

Esialgu saan vastuseks ainult tutvustava teksti. Aga ma targu ei küsi seda, mida Paul mul küsida soovitas, vaid mängin niisama lolli.

Mina: OK, kuidas taotlemine käib?
IFC: SA OLED KOHUSTATUD MEILE JAGAMA ALLJÄRGNEVA INFORMATSIOONI JA MEILE VASTAMA TÄPSE INFORMATSIOONIGA ET OMA TAOTLUSEGA JÄTKATA
Täisnimi:
Aadress:
Täielik sünnikuupäev:
Telefoninumber:
Töösuhe (või töötu):
Kuusissetulek:
Miks sa vajad Finantsabi:
VASTAKE MEILE KUI OLETE KOGU INFORMATSIOONIGA VALMIS

Brr. Okei, siin taga võib igasuguseid skeeme olla. Kas kogutakse isikuandmeid, et neid kuidagi kurjalt ära kasutada? Kieren arvab, et taotlevad koroonaohvritele mõeldud abirahasid sellistes riikides, kus isikukoodi ei ole. Pakub, et ma võiks selle koha peal britti mängida. Minugi poolest.

Nüüd on ajurünnaku aeg. Loome tegelase, kelle andmetega see vorm ära täita. Inglane, jah? Kiire otsing annab sellise tööriista: American & English name generator. Ja kohe esimeses nimekirjas paistab väga sobiv nimi — Kieran Riley. Kierenile sobib. Pakub veel, et keskmine nimi võiks Smith olla. Siis on rohkem keskklass. Annab ka aadressi, kus tänav vastab postiindeksile, aga majanumbrit päriselt olemas ei ole. Ja ohverdab oma telefoninumbri, et sellega toimuvat edasi monitoorida. Selgub, et numbrit hakatakse hiljem kiirlaenupakkumistega pommitama, Kieran Riley nimele. Sissetuleku numbri saan ka Kierenilt, pidada selle piirkonna keskmine netopalk olema.

Mina:
Täisnimi: Kieran Smith Riley
Aadress: 132 Charlemont Drive, Manea, March Cambridgeshire, PE15 0GA
Täielik sünnikuupäev: April 22nd, 1986
Telefoninumber: (ärme siin Kiereni telefoninumbrit enam korda)
Töösuhe (või töötu): FIE
Kuusissetulek: 2300 GBP (neto)
Miks sa vajad Finantsabi: vajalike asjade jaoks, nagu tee ja fish&chips

No kui see viimane rida nende rangest SUURTÄHTEDEGA KONTROLLIST läbi läheb, oleme küll õnnega koos. 😀

Nüüd nad paluvad oodata, kuni andmeid töödeldakse. Ja loodavad, et ma ikka oma esitatud andmetes aus olin, sest nad ise on nii ausad. Nüüd nad siis ütlevad. Minu info on igatahes vajalikku osakonda edastataud ja minuga võetakse peatselt ühendust.

Kolmas vaatus. Raha maksab raha!

Ja tuli ära! IFC kiitis mu ankeedi heaks, vaid loetud minutitega! Mul on nüüd auväärne võimalus valida, millist toetust ma soovin.

Ja nüüd oleme jõudnud selle skeemi tõelise tuumani. Üsna klassikaline “Nigeeria kirja” tüüpi skämm. Tahad suurt varandust, pead maksma väiksema. Mida ahnem oled, seda rohkem kaotad.

OmaosalusToetussummaKordajaKasum
1 00010 000109 000
1 50050 00033,33348 500
2 000100 0005098 000
3 000150 00050147 000
4 500200 00044,444195 500

Huvitav skeem, aga ma peaks loll olema, kui see asi päriselt nii töötaks ja ma ei küsiks neilt kõige suuremat võimalikku toetust. Natuke kummaline on ka see, et kordaja niimoodi kõigub. Konsulteerin Imbiga ka — seenior-finantsanalüütik kinnitab, et 4500 dollari eest 200 000 võtta on kõige kasulikum tehing. 😀

Kieren vihjab, et kui maksmiseks läheb, küsiks PayPali. Siis saab nende meiliaadressi spämmirobotitele anda ja veel natuke nende tööd aeglustada.

Korraks tundub, et nõuavad rangelt BitCoini, aga IFC murdub kiiresti. Piisab mul ainult öelda, et ma ainult PayPalis maksta saan, kui kohe murduvadki. Või kas murduvad?

Murduvad. Tinman5100@gmail.com — seda aadressi võite nüüd kõige agressiivsemate rämpspostitustega rünnata. Kuigi, jah, GMaili spämmifiltrid on üsna head. Ja ei ole välistatud ka variant, et ka see konto millalgi mõnelt õnnetult ohvrilt kaaperdatud on.

Kuna liba-Paul nii ilusti palus, annan samal ajal talle teada, et mu taotlus kiideti heaks.

Mina: Ohoh! Tundub, et sain heakskiidu!
Paul: Vedas sul! Täitsid mõne vormi?
Mina: Jah, juba kiideti heaks ka.
Paul: Ohoh! Mis nad sulle nüüd ütlevad?
Mina: Nad põhimõtteliselt küsisid, kui palju ma iga toetussumma eest maksma peaks
Paul: Okei mis sa vastad?

Mina: See 200 000 variant ei vaja pikemalt mõtlemist
Paul: See tõesti töötab!
Mina: Ma lihtsalt mõtlen siin, miks sa ainult 150 000 võtsid 😀
Paul: Ma lihtsalt proovisin ja see töötab. Mis sa teha kavatsed?
Mina: Kui nad lubavad mul PayPaliga maksta, teeme ära! Kerge teenistus!

Nüüd ma teen põhimõtteliselt midagi, mida võiks ebaseaduslikuna tõlgendada. Võltsin PayPali maksekviitungi. Aga võltsin tahtlikult väga halvasti. Ma isegi ei ürita õiget kirjatüüpi ja -suurust leida, vaid kirjutan lihtsalt need kohad üle, mida vaja.

Väike suurendus olulistest kohtadest näitab, et minu muudetud tekst lausa hüppab ekraanilt välja. Aga petturi petmine ei ole ju pettus? Vaatame, kas neile sellest piisab.

Mõni tund hiljem saabubki kinnitus, et raha pannakse minu poole teele. Kulleriga. Müstika. Kordan sama aadressi, mis ma ennist ankeedis andsin. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.

Epiloog. Mida sellest õppida?

Järgnevalt mõned soovitused, kuidas võrgus turvalise(ma)lt toimetada.

  1. Ära mine ahneks. Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, on ilmselt tegu pettusega. Ja petturid tunduvad ikkagi eelkõige inimlikku ahnust sihtivat.
  2. Jälgi hoolikalt, kellega sa e-kanalites suhtled. Kui ise ei tea, millele tähelepanu pöörata, küsi mõne IT-teadlikuma sõbra abi.
  3. Kaitse oma andmeid. Kui ma oleks teises vaatuses oma isiklikud andmed petturitele jaganud, oleks mul praegu oht lisaks mõne kiirlaenu ohvriks langeda.
  4. Kaitse oma kontosid. Seekord oli minu usalduse võitmiseks tehtud võltskonto. Oleks pätid aga Pauli päris-konto kaaperdanud, oleks ta juba märksa usaldusväärsemana paistnud. Järgmised kaks punkti aitavad sul kontosid paremini kaitsta.
  5. Ära kasuta mitmes kohas sama parooli. Sinu salasõna võib igalt poolt lekkida. Mida rohkemates kohtades sa sama võtit kasutad, seda lihtsam on ühe lekkega igale poole sisse murda.
  6. Kus võimalik, lülita sisse mitmeastmeline autentimine (MFA, 2FA, vms). Sellisel juhul on kurikaeltel konto ülevõtmiseks lisaks paroolile vaja ka midagi muud, näiteks ligipääsu su lühisõnumitele.

Lõpetuseks jätan siia ühe vana hea briti räpi. Teksti võiks lühidalt kokku võtta nii: Ausat matsi ei tasu tüssata. Kõige parem pettus on selline, mis petturi südametunnistuse puhtaks jätab, sest ka ohver üritab petist tüssata.

Aastakokkuvõte 2019

Kümnendad on läbi, elagu kahekümnendad! Mängin teemade järjestuse seekord pisut ümber. Eelkõige sellepärast, et töösituatsioon tekitas suvel põneva võimaluse erinevate elamuste osakaalu oma elus suurendada oluliselt rohkem, kui muidu jõudnud oleks.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Kool

Ei käinud koolis, ei õpetanud ühtegi ainet, polekski nagu koolist midagi rääkida? Siiski, mõne koolituse jõudsin aasta jooksul erinevates kontekstides teha, sh enda välja töötatud ühepäevane testimiskoolitus pangas. Aga kaks lõputööd retsenseerisin ära, millest oli lõpuks rohkem kasu kui ma arvatagi oskasin.

Siis oli veel Hüppelaud, kus ma lisaks muule mentordamisele esimest korda elus tehisintellektist loengu andsin. Või noh, assisteerisin. Ja siis sattusin samast asjast juba täitsa üksi rääkima Kuristiku Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilastele. Tagasisidest (“Mida uut said teada?”) tundub, et oli põnev:

  1. Sa saad tasuta teha ise lahedaid programme. 
  2. Joonistusmängudes saab arvutit õpetada. 
  3. Häid IT ga tegelevaid inimesi Eestis napib ja peab palju õppima. 
  4. Googel teeb erinevaid veebisaite kus inimesed mängivad ja annavad arvutitele teadmisi juurde. 
  5. Roboteid saab õpetada. 
  6. Googel translate ka õpib. 
  7. Õppisime paljutki Google kohta.

Tundub, et Google sai kogemata mõne õpilase peas masinõppe sünonüümiks. Oih. 🙂

Töö

24. mai oli mu viimane tööpäev pangas. Pärast seda kutsuti mind kohe päris mitmele põnevale vestlusele, aga ma ei olnud veel valmis. Hiljem, kui valmisolek justkui natuke juba tekkinud oleks, ei ole enam vestlustel käinud. Aga eks see aken oligi hästi lühike — suve lõpus hakkasime sõpradega üles ehitama uut ettevõtet nimega Must Post.

Kõigest natuke lähemalt. Lahkusin pangast poolte kokkuleppel, kuna leidsime ülemusega arutledes, et mu iseloom ei sobi päriselt tema nägemusega minu rollist. Ma võinuks küll ju nahast välja pugeda, et ennast muuta, aga sellisel käitumisel paistis kaks väga tõenäolist lõppstsenaariumit — ma kas vajun varsti vanasse mustrisse tagasi või põletan end läbi. Kumbki ei tundunud pikemas perspektiivis kellelegi kasulik, seega otsustasime sõpradena laiali minna. Kõige rohkem oli kahju tiimist, mis nüüd paratamatult jälle rohkem Leedu poole kaldu vajus ja sellest, et mu viimased kaks värbamist Eesti tiimi ei olnud suures plaanis tulemuslikud: üks alustas pärast minu lepingu lõppu ja püsis napilt kuu, teine sai juba pakkumuse pärast mind ja otsustas lõpuks seda mitte vastu võtta.

Aga lahkumispeod olid vinged. Kõigepealt kinkis Leedu tiim mulle viimasel Vilniuse-visiidil t-särgi ja nii suure käsitööbugi, et seda igapäevaselt kanda ei raatsigi. Tallinna lõpupeolt tuli aga selle aasta moeröögatus: elektritõuks! Bändikaaslane Edward nentis, et isegi lahkuvad juhatuse liikmed ei saa nii vingeid kingitusi. Ju siis sai midagi ikka õigesti tehtud. Aitäh! 🙂

Mitte lihtsalt suur, vaid ka raske! Ja hiigelbugi paistab ka pintsaku revääril.

Minu suhtlus töötukassaga algas juulis — käisin väga hea karjäärinõustaja juures. Sain häid vihjeid nii potentsiaalsete tööandjate hindamiseks (nt kui sinuga räägitakse algusest peale jõupositsioonilt, ei ole see võib-olla kõige toredam kultuur, millega liituda), aga ka töötuna arvele võtmise osas. Nimelt, kuna ma äriregistris oma paremaid aegu ootava osaühingu juhatuse liige olin, sain ma töötuna arvele ainult ühel tingimusel: pidin kvalifitseeruma töötuskindlustushüvitisele. Ehk siis mul ei tohtinud olla kehtivat juhatuse liikme lepingut töötamise registris, samuti pidi viimane töötamine olema lõppenud kas koondamisega või tähtajaliselt, kindlasti mitte omal soovil. Poolte kokkulepe on paraku seaduse järgi sama, mis omal soovil. Esimese tingimusega oli lihtne, kuna mu juhatuse liikme leping oligi just lõppemas. Teisega olin pisut kimbatuses. Ja siis, täiusliku üllatusena, saatis TöR mulle teavituse: “TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL on registreerinud Teid töötamise registris alates 07.06.2019.” Tasus retsenseerida. 🙂

Ah jaa, Must Post. Olin juba pikalt kadedusega vaadanud Gerdi ja Marko tegemisi Arvutimaailma jõutuubi-kanalil ja vihjanud, et tahaks ka kunagi kampa lüüa. Augustis hakkasime arutama ja asutasimegi lõpuks viiese kambaga vastava osaühingu. Meie peamine eesmärk on toota videot, aga teha see nii tellijale kui ka iseendale võimalikult lihtsaks. Seniste arutelude ja katsetuste käigus oleme jõudnud ühisele arusaamale, et tugev eeltöö on ülimalt oluline, samuti sisemine kvaliteedikontroll. Ja videot ei peaks tootma lihtsalt video pärast, vaid pigem muude protsesside optimeerimiseks, nt müük, koolitus või värbamine. Pluss veel see nüanss, et me ei taha toota suvalist sisutühja klantsreklaami, vaid sellist sisu, mille vaatamine sind kuidagi targemaks või paremaks teeks. Läbirääkimised ja turu-uuringud jätkuvad uuel aastal uue hooga.

Meeskoor

Lõppenud aasta oli koori jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks juubelilaulupidu, mille kunstilised juhid olid meie dirigendid Peeter ja Siim. Teiseks oli 2019 mainitud dirigentide jaoks viimane aasta meie ees. Eks kohati oli seda väsimust juba ka proovides tunda.

Maskiballi korraldustiimiga lähedalt kokku puutudes oli tunne, et see on küll viimane kord. Kuidagi nii raskelt tuli see kõik. Aga tagasiside andis jälle hoogu juurde ja kohati juba tundub, et äkki ikka tuleb 2021 järgmine ka ära. Kuigi natuke tuleks vist kontseptsiooni üleüldiselt muuta, võib-olla näiteks teisi kollektiive korraldusel kampa võtta. Ja no Piibuteater sai ka ikka järjekordse hitiga maha.

Tuletulemine. Laulupeo ava-ühendkoori ajal süüdatakse laululava kõrval torni tipus tuli, mis lõõmab viimase kontserdi lõpuni. Sedapuhku oli meeskooril austav ülesanne seda tuld enne Lauluväljakule saabumist tehniliselt toetada, kaitsta, valvata ja saata. Tulemeeskonna pealik Jaak tegi meeletu eeltöö, viies näiteks kõik viis tõrvikut ühesugusele süsteemile. Üldse kokku oli meie käsutuses 1. juunist 6. juulini kestnud tuleteekonnal 5 tõrvikut, 6 laternat (5 värskelt disainitud laternat pluss meeskoori punane latern), tulealus suuremateks kohalikeks sündmusteks, kümme tuhat peergu ja kaks mikrobussi. Igatahes, vaatamata — või äkki just tänu — Jaagu hirmudele toimis see kõik nagu õlitatud masinavärk: süsteemid ja protsessid olid väga hästi dubleeritud, ehk enam-vähem olime võimelised toime tulema ka siis, kui üks buss parasjagu remonti vajas. Ja üldse vajaks kogu see saaga omaette postitust.

Lisaks nendele tähtsündmustele tõmbasime Peetri ja Siimu viimase kontserdi aftekaks käima ka sellise legendaarse koosluse nagu after6. Aitäh, poisid! 🙂

Bändid / lava

Tänavu vist polekski ühtegi bändi kaaperdanud, kui Simmo poleks enne TalTech Starry Nighti ideed andnud: äkki Heldene Aeg oleks nõus mind üheks looks lavale kutsuma. Oli. 🙂

Tehniliselt võib siin ära mainida ilmselt ka MT+MS=MMS pulmas toimunut, kui õnnestus end üheks looks pulmaisast koosneva ühemehebändi rivistusse kaubelda. Mõlemal korral tegin Ivo Linnat. Äkki see sugulus ikka natuke mõjutab?

Neljapäev tuli jälle aiapeol korraks kokku. Tegime isegi paar proovi, repertuaari osas otsustasime soovikontserdi kasuks — soovida said Imbi (“Ta lahkus üksinda”), ema (“Kardinad ja Jeesus”) ning Trevor (“Vanad eestlased”). Koosseis oli seekord klassikaline: Mart, Allan, Janno ja mina. Ainult heli ei teinud, läksime üsna külmalt peale. Ja nii juhtuski, et minu kitarr lavasügavustesse üldse ei kostnud.

Natuke Neljapäeva keset pühapäevast Nõmmet — aitäh, Trevor!

Bigbänd sai 10-aastaseks! Sügisel sai ka minul seal kümme täis. Pärast aasta viimast mürtsu (AdvendiSwing Nõmme kultuurikeskuses) tuli minu juurde üks härrasmees ja teatas, et ma olevat svingikuningas. King of Swing, kõlab väga uhkelt, aitäh! 🙂

Ressurss astus mullu täiskoosseisus üles ainult ühe korra, uusaastagaalal. Äriarenduse suvepäevadeks olin ma küll juba pangast lahkunud, aga suutsime Erki ja Patrickuga siiski 16+1 lugu ära mängida. Seda kõike ainult paari prooviga — tundub, et kitarritriol võtab sünergia saavutamine vähem aega. Eks igaüks tegi muidugi korralikku kodutööd ka. Ent siis, kui äriarendajad jõuludeks meid uuesti mängima kutsusid, oli teistel nii palju tegemist, et läksin üksi. MVP (Minimal Viable Product), nagu teatud ringkondades öeldakse. Aga tundub, et toimis. Ja Ressurss ise jätkab ilmselt uuel aastal ilma minuta.

TalTechi sügisesel linnakupeol ei olnud sedapuhku küll rock-ooperit, küll aga kutsuti mind eeslauljana leiutajate laulupeole. Anette tuli vahvalt ideega kaasa, et laulda ära kunagi IT Kolledži sünnipäevaks kirjutatud sõnadega “Kallis koolis”. Ja veel eriti tore oli, et viimastes koorilauludes õnnestus Inseneride Meeskoori ridadesse imbuda ja kunagiste koorivendadega nostalgiliselt koos musitseerida.

Leiutajate laulupidu: sai laulda, sai tantsida, sai ka korralikku padukat

Varius kutsus mind detsembriks enne etendust Eduard Vilde lühielulugu teadustama. Õigemini Vilde muuseum soovitas. Sest me T-Teatrigategime nendega kirjandustänava festivalil juba teist aastat järjest toreda koostööprojekti ja kehastusime Juhan Liivideks. Aga sellest Variuse tükist siis. Wilded — mis märtsis jälle korraks lavale peaks tulema — näitab, kuidas Eduard Vilde, Oscar Wilde ja Eduardo Wilde omavahel suhestunud oleksid. Vilde on parasjagu Pisuhända viimistlemas, kui pärast Wildede unes nägemist ärkavad ühel hetkel tegelased paberilt ellu ja mängivad stseeni otse tema elutoas. Väga äge tükk on, soovitan märtsis kindlasti vaatama tulla.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei vedanud ka seekord alt ja andis järjekordse võimaluse ilma proovide ja monitorideta Reaalkooli saalis häält teha. Leppisime kokku, et järgmine kord prooviks ka repertuaari värskendada ja mõne proovi teha. 🙂

Selles osas pole ka midagi muutunud, et Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Eriti jõulude ajal. Ausalt, ma ei plaaninud seda kunagi jõululauluks, aga las ta’s olla pealegi.

Kultuur

Raamatud. Goodreadsi latt jäi samaks — kui mullu jooksin alt läbi, siis tänavu oli 24 raamatut täpselt jõukohane eesmärk. Audible on mul endiselt põhiline viis kirjanduse tarbimiseks, aga mõned suutsin siiski ka paberil läbi lugeda.

Aasta lemmikud:

Kogu lugemisnimekiri on siin.

Vinüülid. Seoses töösituatsiooni ja kulude kärpimisega võtsin hoogu pisut maha, aga mõned uued plaadid jõudsid sellegipoolest ka dekaadi viimasel aastal riiulisse. Näiteks juba väga vana lemmik Vindilised viisid. Mainimist väärivad kindlasti ka Cloudy With a Chance of Briis, Sireleis, Uue Energia singlid Tõde ja Õiglus/Taara, Austa Kosmost; Tommy Orchestral, La Planète Sauvage OST, No Geography, 1969/1973, Degritteri mitte-beetaversiooniga kingitusena kaasa tulnud Sunny Holiday in Lexico; TIKS 068, Eesti laulupeod 150 ja muidugi jõulukingiks saadud tulevase peadirigendi bändi Põhja Konn uus plaat.

Ja ikka veel on vinüül üks tore kingitus, mis mu suunurki ülespoole sikutab. Enne tasub muidugi vaadata, ega plaat juba riiulis olemas pole: siit näeb. Eeldusel, et ma olen viitsinud sisestada.

Teater. Kui mullu tuli tõdeda, et väga teatrisse ei jõudnud, siis sedapuhku — kui Variuse tükki mitte arvestada — käisime vist üldse ainult koomikuid vaatamas: Eddie Izzard ja ingliskeelne improõhtu toona vist veel Õlleteegi nime kandnud kohas.

Kontserdid. Kui need välja arvata, kus ma ise lavale sattusin, jõudsin keskeltläbi igas kuus ühele kontserdile. Neist lausa 5 olid plaadiesitlused: Kali Briis, MaiGroup, Uus Energia, Vaiko Eplik (ja Eliit) ning Ike Rann. Kõik esitletud plaadid on ka, muide, väga head.

Üks kontsert, mis EI olnud plaadiesikas

Aga aasta parim kontserdielamus oli ikkagi see viiulikontsert Peterburi filharmoonias.

Podcastid on endiselt audioraamatute varjus. Uue tulijana tahaks ära märkida soomekeelse Herrasmieshakkerit, kus Mikko Hyppönen ja Tomi Tuominen härrasmehelikus keskkonnas infoturbe küsimusi lahkavad. Memcpy helikvaliteet on teise hooaja alguses esimesega võrreldes oluliselt paranenud. Koorilauluhuvilisena meeldis mulle väga ka Vaimu Kelmide paaritunnine vestlus Raul Talmari ja Hirvo Survaga.

Kino osas oli väga võimas aasta, keskmiselt jõudsime kinno rohkem kui kord kuus. Kusjuures väga raske on kinoaastast ainsat konkreetset lemmikut välja tuua, häid filme oli nii palju. Eesti filmide puhul jäi minu jaoks igaühest midagi puudu, olgu see siis Ott Tänak: The Movie, Ükssarvik või — appi, nüüd mind lintšitakse küll ära — Tõde ja õigus. Mis täpselt puudu jäi? Ei tea. Aga puhtalt vaatamise ajal vallandunud emotsioonide taseme pealt oleks minu 2019. aastal kinos nähtud filmide esikolmik järgmine:

  1. Joker
  2. Once Upon a Time… in Hollywood
  3. Star Wars: The Rise of Skywalker

Sarjad. Mina ei tea, miks kõik selle Troonide mängu lõpu üle vingusid. Mulle küll meeldis. Ja no kuna vaba aega oli rohkem kui kunagi varem, jõudsin ka omajagu sarju ära katsetada. Mõned lemmikud:

Aasta lõpus võtsime kätte ja vaatasime Imbiga koos algusest lõpuni ära sellise mammuti nagu The Office. Kõik 188 osa.

Sõbrad

Aiapidu on aastast aastasse olnud üks sündmus, kus näeb palju sõpru, aga enamikke neist kaugelt ja suhelda ei jõua rohkem kui ainult põgusalt. Sedapuhku üritasin oma laulukoormust vähendada ja rohkem külalis-soliste kutsuda. Tulemus: ma ei jõudnud isegi nendega õieti kontaktis olla. Mullu uuesti tulla lubanud pitsaahjuga poisse ka paraku polnud, sest ahi ja üks oluline tiimiliige olid samal ajal hoopis kuskil saare peal ära.

Aiapidu 2019: Simmo kasvatas lava taga kiiresti habeme

Küll aga sai sõpradega igasugu muid asju ette võetud, nt päris mitu korda erinevates kooslustes ja kohtades mere ääres jalutamas ja muid lollusi tegemas käidud. Näiteks Imbi, Karmeni ja Priiduga rannas olles ehitasime liivamemme, raputasime talle liiva pähe ja filmisime seda aegluubis. Kunst!

Liivamemm liivasajus

Tartu sõpru külastasime ka kõhutunde järgi keskmisest rohkem. Eks siin aitasid kaasa muidugi Rally Estonia ja Tartu laulupidu. Külalisraamatut suutsime ka mõnikord meeles pidada ja külalistele kohustuslikuks teha. Siiski lipsasid mõned ilma sissekandeta läbi. No vähemalt mitte aastavahetustel!

Aasta kolmanda sissekande tegime igaks juhuks ise

Siis on veel meie tore Škoda-klubi, mis tervelt korra aastas ühes geograafilises asukohas kohtuda suutis. Aga see oli nii lahe, et pärast tahtis Imbi ka liituda. Ja liituski. Novembris.

Škoda-klubi 2019: keskel Mati, kellest kõik alguse sai

Vidinad / tehnika

Tänavune esimene vidin oli ilmselt uus Apple Watch (gen4), mille ma endale Santa Monicast varajase sünnipäevakingina ostsin. Teeb mingil määral EKG-d ka, kui vaja. Eelmise sai ema endale, nüüd me võistleme mõnikord, kumb kiiremini oma kohustuslikud kalorid ära suudab kulutada. Imbi näiteks ei taha üldse nutikella.

Esimene, pisut aia taha läinud vasikas

Rääkides kelladest, ehitasin Lauri disainitud nixie-kella ise K-Space’i hubastes ruumides valmis. Esimene katse ebaõnnestus, sest tundide esimese järgu lamp ei toiminud korralikult (vt pilti ja ürita öelda, mis kell on). Sügisel käisin korra veel ja sain Lauri abiga ikkagi kella lõpuks tööle. Selle kella üks ägedamaid komponente on tegelikult MicroPythonit jooksutav pisike, umbes väiksema mälupulga suurune arvuti, mis oskab muuhulgas üle WiFi NTP-serverist kellaaega küsida.

Degritterist tuli välja lõplik versioon, millel on beta-versiooniga võrreldes paar olulist täiendust. Kõige nähtavam erinevus on varasemalt probleemseks osutunud veepaak, mis on kõigele muule lisaks endale kaane saanud ja ei kogu enam niimoodi tolmu nagu vana. Väga palju kasutanud ei ole, aga see-eest anti kaasa Lexsoul Dancemachine’i plaat. 🙂

Seda võib vist ka vidinaks pidada. Aiapeoks tellisin kallilt klassivennalt Võrust endale ühe ülilaheda mängu: WildEst. See kuidagi lihtsalt… tõmbab käima. Passiivselt mängides väga võita vist ka ei õnnestu.

WildEst, Ahto vs Malle. Pange tähele, kuidas üks mängijatest jõuab juba tajuda, et võit on lähedal — ja siis tabab kätt kramp. Mäng kestis veel pikalt.

Tervis

Kui ma aasta esimeses pooles käisin üsna regulaarselt sulgpalli mängimas, siis ühel hetkel tuli suvi ja leping pangaga, sh sulgpall, sai läbi. Niisiis pidin leidma uue viisi kaloreid põletada. Aga… see oli juba kodus olemas. Näoga teleri poole paigutatud elliptiline treeningmasin annab suurepärase võimaluse ühendada kaks head vaba aja veetmise võimalust — trenn ja telekas. Sari käima ja ise väntama. Üldiselt üritan üsna ühtlaselt vähemalt 35 minutit päevas hooratast keerutada, mis mõningate lähisugulaste väitel on juba natuke mõjunud.

Ühtlasi — kuigi see peab kunagi ka 2010ndate suurde kokkuvõttesse jõudma — olin ma terve kümnendi kaine. Ja jätkan samas vaimus. 🙂

Pere / kodu

Imbiga tutvumisest ja ka meie suhte algusest sai kümme aastat! Tähistasime väärikalt, broneerisime Texases romantilise laua. Teel sinna jalutasime mööda ka uksest, mille taga kõik alguse sai. 🙂

Reisimisega võtsime seekord eriti tugevalt ette, jõudsime ära käia nii Ameerikas kui ka Venemaal. Lisaks tegime augustis pikema automatka oma Superbiga. Ja et sellest pole veel küll, käis Imbi kooriga Ungaris.

Madisel täitus 70. Selleks puhuks otsisin tema esimesest luulekogust sobiva teksti ja tegin sellest laulu.

Tõusma peate, kell on seitse!

Muus osas on kodu ikka sama koha peal ja kõik siinsed elanikud on hästi nunnud. Midagi põrutavalt uut pole siin toimunud. Mis ongi hea.

Aasta lõppes ühe kurva uudisega, mis mind ka kokkuvõtte koostamisel omajagu pidurdas, aga millest on praegu veel liiga vara kirjutada.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi tädi Hellest alguse saanud mõte teeb endiselt ringe. Ja kuni ring ümber laua käib, tuleb paratamatult üha uusi ja uusi asju meelde, isegi kui minu kord on juba ära olnud.

  • Käisin oma autoga pikal välisreisil
  • Sõitsin oma auto metsateel vastu kivi katki 🙁
  • Sain asendusauto
  • Käisin USAs, Horvaatias, Serbias, Bosnia-Hertsegoviinas, Sloveenias, Tšehhis, Austrias
  • Käisin Shelby ja Škoda muuseumites
  • Käisin Fotografiskas
  • Ostsin USAst kassetipleieri
  • Veetsin jõululaupäeva õhtu koos Imbi sugulaste ja oma emaga (seni on see käinud kordamööda)
  • Laulsin koos TTÜ Puhkpilliorkestri, Naiskoori, Kammerkoori ja Inseneride Meeskooriga
  • Hoolitsesin laulupeo tule eest
  • Tegin spaleeri
  • Sõitsin üsna mitme vanaauto tagaistmel (et laulupeo tuld valvata)
  • Sõitsin tuletõrjeauto kabiinis (samal põhjusel)
  • Sain poole pealt aru, et mind intervjueeritakse
  • Pildistasin telefoniga läbi binokli
  • Sõitsin elektrijalgrattaga
  • Müüsin autot
  • Oskasin Powerpoint Karaoke õigel ajal ära lõpetada
  • Ei läinud kohe (~1 kuu jooksul) pärast vana lepingu lõppu uuele tööle
  • Sain Töötukassalt raha
  • Andsin Töötukassale aru
  • Asutasin ettevõtte kellegagi koos
  • Kutsusin hästi palju lauljaid aiapeole
  • Ehitasin endale nixie-kella
  • Leidsin vana mantli taskust 750 krooni
  • Käisin teraapias
  • Osalesin Hüppelaual
  • Arutasin lõunalauas Sten Tamkiviga, kui üllatavad tasulised teenused endale kliente võivad leida
  • Sattusin presidendiga ühele pildile
  • Kirjutasin kellegi teise (Madise) tekstile laulu ja salvestasin selle kodus ära
  • Mängisin kitarritrios
  • Tegin koos sõpradega Markko Märtinile raja ääres lainet (kaks korda)
  • Laulsin laval koos…
    • Liis Lemsaluga
    • Tanel Padariga
    • The Swingin’ Sistersiga
    • Helin-Mari Arderiga
  • Nägin Mustamäel jänest
Jänes. Mustamäel.

Kokkuvõte

Väga emotsioonide- ja seiklusterohke aasta on olnud. Kui ma midagi/kedagi unustasin, siis… anna andeks, ma ei teinud seda meelega. Mälu ei pea enam kõike kinni ja kõik abivahendid on infot liiga täis. Lõpetuseks tahan veel tsiteerida üht lapsepõlve lemmikut: In 2020, times are tough. This man’s tougher!

Jube tubli olin jälle vist. Või jõin Red Bulli.

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.

Sõbrad üheskoos

Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.

14 hooaega täitus 18 aastaga

Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.

Dan annab Silverile nõu, kuidas frakis eriti stiilselt jalg üle põlve istuda

Pühapäev

Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.

Mõnusalt lörtsine maapind

Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.

Vabalt saab ühe käega kitarri mängida, kui sõbrad appi tulevad

Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.

Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.

The end.

Autoga Ida-Euroopas

Nüüd tuleb küll vist mammutpostitus, sest ma ei viitsi seda tükeldada. Palun juba ette vabandust.

Suve haripunktis võtsime Imbiga ette reisi lõunamaale. Imbi tahtis Horvaatias ära käia, mina tahtsin oma uue auto proovile panna, niisiis ühendasime meeldiva … meeldivaga ja oligi tehtud. Eks muidugi oli natuke planeerimist ka vaja teha — ja nii mõnigi asi sai töö käigus selgemaks.

Ettevalmistused

Esialgu põrgatame mõtet niisama, kalkuleerime Google Mapsi abil läbisõite ja võtame hoogu. Kuni lõpuks 7. mail lööme vähemalt ühe vaia juba maasse ja broneerime ära esimese öömaja: 7. augusti õhtust 10. augusti hommikuni on meie peatuspaik Resort del Mar Horvaatias, Pula piirkonnas. Vastab Imbi soovile, et hotellis oleks bassein ja merevaade. Mitte just tingimata hotellitoast, aga nii üleüldiselt.

Pärast seda broneeringut jäävad mõtted idanema, kui 22. mail tuleb justkui välguna selgest taevast pulmakutse. Pidu toimub 10. augustil Belgradis. Kiire arvutus näitab, et piisavalt vara ärgates on kõik tehtav. Ja isegi kui me nii vara ei ärka, jõuame vähemalt peole ikkagi kohale, kui ka laulatust ei näe. Vahemaa ise ei olegi väga hull, peamine probleem on teele jääv Horvaatia ja Serbia vaheline piiripunkt, millest tingitud ajakulu on üsna võimatu ennustada.

Arutame natuke, kas minna pulma või jah. Ja leiame, et kui algne plaan poleks meid ilmselt Splitist lõunapoole viinud, siis Belgrad on Dubrovnikule nii lähedal, et patt oleks minemata jätta. Ja nii me siis otsustamegi minna. Nii pulma kui ka King’s Lan… Dubrovnikusse.

Nii umbes 17. juuniks saab marsruut nõnda palju selgeks, et broneerime ka kõik ülejäänud öömajad ära. Enamikus läbi booking.comi, paar viimast ööd tulevad Radissoni punktide eest.

Planeerimise üks osa on kõik punktid kaardile panna ja Google Mapsil arvutada lasta, mis läbisõit kokku tuleb. Natuke puhvrit otsa, ca 6500 kilomeetrit. See omakorda annab hea võimaluse arvestada ka kütusekulu — kuna ma pedantlikult iga kord paaki täites oma Google Sheetsis olevat tabelit täiendan, on kilomeetri keskmine kütusele kuluv summa hästi teada. Igaks juhuks jälle väike puhver ka — kütusele võiks kuluda ligikaudu 715 eurot. Üldse on jube hea eelarvet teha, kui sul hinnatasemetest mingitki aimu on. 🙂

Viimane ettevalmistav tegevus. Märkan juhuslikult juuni alguses, et autol on hoolduseni jäänud ca 5000km. Meie reisiplaan lööks selle korralikult lõhki, seega konsulteerin margiesindusega. Nad ei soovita üle tuhandega lõhki minna, seega broneerin reisieelsesse nädalasse ka ühe korralise hoolduse.

Aa, üks oluline asi veel. Enne oma autoga reisile minekut hoolitse kindlasti, et sul roheline kaart (rahvusvaheline liikluskindlustuse tõend) olemas oleks. Ilma selleta võib jamasid tulla.

Lähme sõidame!

Mis see 6500km kahe nädalaga siis ära ei ole? USA reisil sõitsime sama ajaga küll 2000km vähem, aga see teeb ju ainult ~143km päevas. Piece of cake!

Esimene jupp teed on väga tuttav. Pärnus teeme lõunapausi ja laseme aga edasi. Läti läbime nii, et ei pane teist peaaegu tähelegi. Õhtusöök keset Leedut jätab öömajani sõita veel paarsada kilomeetrit.

Saabume Augustowisse natuke pärast üheksat õhtul. Päike hakkab loojuma, võiks ju kanali äärde jalutama minna, aga… ei viitsi.

Esimene öömaja

Teine päev

Mõni aeg enne reisi potsatab e-postkasti hommikusöögipakkumine meie Augustowi öömajas: umbes 2,5 eurot inimese kohta. Võtame vastu, sest see pakkumine tundub ikka väga hea. Ja noh…

Hommikusöök, hinnaga 2,5 eurot/nägu

Asume jälle teele. Päeva marsruuti planeerides tabab meid dilemma, kas usaldusväärsem on pigem Waze või Google Maps. Waze ennustab tund aega pikemat sõidupäeva, aga Maps ei näita liiklusinfot ega kiirusepiiranguid. Otsustame optimistlikuma marsruudi kasuks, aga vaatame Waze’i liiklusinfot kõrvale.

Viimane peatus Poolas

Tšehhi jõudes laheneb ka kaardirakenduste müsteerium — Waze’i sätetest tuleks sisse lülitada kõikvõimalikud kiirtee-vinjetid, mida me aknale koguda kavatseme.

Seadistus, mis Waze’i ennustused omajagu optimistlikumaks teeb — vinjetid

Škodaga on Tšehhis, muide, väga kodune sõita. Neid on siin palju. Justkui tunneks rahvas kodumaise margi üle uhkust — isegi kui see on tegelikult enamikus Volkswageni juppidest kokku pandud.

Kirjutame end Brno hotelli sisse ja küsime, kas kuskil õhtusööki ka pakutakse. Hotell ise ei paku, aga neiu letis juhatab meid lähedal asuvasse liharestorani. Tasus tulla!

Õhtusöök Brno moodi — Steak Black & White

Kolmas päev

Hommikul teeme Brno peal väikese tiiru ka. Kui me juba siia tulime, peab ju korralik turist olema.

Mis see on? See on kell! Lähemalt seekord ei jõudnud uurida, aga tundus päris põnev kunstiprojekt.
Brno turg
Brno pakub nii uut kui vana, aga kõige tipus kipub ikka mõni kirik olema

Ja ega’s muud kui Austria poole. Piiril teeme peatuse, et Austria kiirteede kleeps osta. Mingite märkide järgi tundub juba, et olemegi Austrias, aga vinjeti hind viitab vastupidisele.

Valesti paigaldatud Austria kiirteekleebis

Ühtlasi tuleb kasuks see, et ma igal võimalusel Instagrami ja Facebooki story-funktsionaalsust kasutan. Nimelt saabub mõni aeg pärast uue kleepsu postitamist kommentaariks küsimus: “Vähe valele poole ei saanud?” Kontrollime. Sai küll. Kontrollime ka seda, mis sellest siis niiväga on. On ikka küll — trahv on enam-vähem sama, mis ilma kleepsuta sõitmise eest. Mis seal ikka, teeme kiire hädapeatuse lähimas linnas (hellõu, Viin!) ja ostame uue.

Vaade lõulauauast. Austria.

Austriasse võiks ka kunagi tagasi tulla, siin on ilus.

Kolmas päev, kolmas tankimine

Auto on seni väga viisakalt käitunud, üldse ei tunne end pikkadel maanteelõikudel ebamugavalt. Aga kütust nõuab küll. Kütuse hinna osas tähelepanek: Eestist Poolani läheb lõuna poole sõites odavamaks, siis hakkab jälle kallinema. Ja mingites riikides/tanklates on 98 asemel 100.

Sloveenia möödub nii ruttu, et ei pane tähelegi, misjärel Horvaatiasse jõudes väljume Schengenist, seega peame piirisabas seisma.

Järjekord Horvaatiasse — tundub popp koht olevat

Õhtuks jõuame oma kuurort-hotelli, kus veedame järgmised kolm ööd ja puhkame. Tuppa astudes tabab meid šokk — nii pisike ongi?!?

Pula kandis asuva kuurorthotelli esik-magamistuba

Teeme avastusretke hotellitoa sügavustesse ja avastame, et esik-magamistoast avaneb siiski ka uks köök-elutuppa. Kust edasi pääseb ka rõdule!

Sama hotellitoa köök-elutuba

Rõdul me väga ei hängi, küll aga teevad seda meie slaavikeelsed naabrid — igal õhtul on neil seal pidu. Selles mõttes on ehk paremgi, et magamistuba on just koridori pool, mitte rõdu kõrval.

Tundub, et meie toas on varem ööbinud anglosaksi koomikud

Neljas päev

Kuna Pula on lähedal, võtame ette ja läheme seda avastama.

Turistiasjad kõigepealt: Pula Arena

Jalutame linna peal ringi, leiame palju hästi säilinud Vana-Rooma jälgi. Ja tänava ääres kuivavat pesu.

Las pesu kuivab, kolosseumi see ei häiri

Vahepeal on ka värskendust vaja.

Sidrunikeefir

Liiga poppidesse kohtadesse me ei trügi, sest järjekord on kiiruse surm.

Seal tunnelis on ilmselgelt midagi põnevat, aga seda me lähemalt ei uuri

Esimese päevaga üle ei pinguta, mõned tunnid linna peal ja lähemegi juba hotelli tagasi. Seal on bassein. Selle ääres saab rahulikult raamatut lugeda, kuni Imbi end vees jahutab. Mind väga vee poole ei kisu, sest see võib ju päikesekreemi maha pesta.

Ujumise asemel loen, miks elu on parem kui mulle seni tundunud on

Korra proovime ka kohalikku randa, aga et sealne maapind — mis on Horvaatia randades vist pigem standard — ei ole mitte liiv, vaid pigem terav killustik, ei ole see liiga nauditav kogemus. Vähemalt mitte paljajalu.

Õhtusöögile läheme ühte lähedal asuvasse mereannirestorani. See asub lausa nii lähedal, et ühe poole akendest avaneva vaate täidab meie hotelli fassaad. Suuremas osas on vaade siiski merele. 🙂

Vaatega söögikoht

Ja no tee mis tahad, ühe Tartu linnaosa nimi hakkab meile selle reisi käigus igal pool silma: Karlova.

Karlova, igal pool vaid Karlova

Viies päev

Hommikul teeme uue tiiru Pula peal, sest vahepeal oleme Karmenilt vihjeid juurde saanud.

Arbuus: täisväärtusliku hommikusöögi lahutamatu osa
Pula makett

Seekord pöörame rohkem tähelepanu teistele Vana-Rooma ehitistele, nagu näiteks umbes meie ajaarvamise algusest pärinev Augustuse tempel ja sellest mõnikümmend aastat vanem triumfikaar.

Pula triumfikaar
Augustuse tempel. Panoraami pildistades proovi jälgida, et väga lähedalt mõni inimene mööda ei kõnni — muidu ta jääb kolmekordselt peale, nagu siin see valge nokatsiga tüüp
Trepid. Oh, kui me vaid aimaks, kui palju me neid veel selle reisi jooksul nägema hakkame…

Pulale järjekordne tiir peale tehtud, vaatame ka teise lähedal oleva linna üle: Medulin. Hmm, see kõlab peaaegu nagu… ah, las ta jääb. Seal jalutame korra mööda kaid edasi-tagasi ja sööme lõunat. Narkoparuneid ei näe. Küll aga ostame rannatarvete poest jalatsid, millega järgmine kord randa sattudes probleeme ei tekiks.

Medulini paadisadam

Tagasi hotelli, väike chill basseini ääres ja jalutuskäik ümbruses. Parklas jääb silma huvitava Itaalia numbrimärgiga BMW.

F-hoone reklaamib end otse hotelli parklas

Kuues päev

Alustame varakult, sest Belgradis toimuvasse pulma jõudmiseks peame lisaks 650 kilomeetrile läbima ka piirijärjekorra.

Varahommikune stoori

Esimene jupp piirijärjekorda on oluliselt pikem kui Horvaatiasse tulles. No nii umbes 4 kilomeetrit.

Seisame piirijärjekorras

Õues on 33 kraadi sooja, Belgradis lubatakse veel natuke rohkem. Kõlab nagu ideaalne ülikonnailm. 🙂

Järjekord jätkub

Belgrad on nunnu, aga miskipärast meenutab sealne olustik Eestit aastatuhande alguses. Palju sõltub muidugi ka sellest, mis linnaosas oled. Ilmselt ajab mind selle ajastu peale mõtlema eelkõige kohati tänavate kohal kõrguv kaablirägastik.

Belgradi kaablid

Pulma jääme pisut hiljaks, aga sest pole hullu. Meie lauas on juhtumisi väga suur eestlaste kontsentratsioon — meid on seal vähemalt 6 (palun vabandust, kui ma kedagi unustasin või kogemata eestlaseks ei lugenud).

Teine huvitav nüanss on see, et Serbias tohib siseruumides suitsetada. Bojana küll keelas oma pulmapeol tuhatoosid ära — ja sai tädilt selle eest pragada, sest isal hakkab nii ju igav — aga mingi asjapulk meie laua kõrval poodiumi taga imeb aeg-ajalt ikkagi hajameelselt oma vähipulgakest.

Vanamoeline või mitte, fotogeenilisi momente oskab see linn pakkuda igal juhul

Mingis mõttes on ring täis: Bojanaga tutvusin ma Riina ja Jürgeni pulmas, kes siin meie lauanaabrid on. Nüüd oleks justkui õige aeg mängida mängu “leia 5 erinevust” — pulmade vahel siis.

  1. Bojana ja Martini pulmas ei ole õhtujuhti/pulmaisa, aga ometi kõik sujub.
  2. Mänge ka ei ole. Aga samas mingid aktiviteedid siiski on, näiteks fotonurk.
  3. Bänd on väääääääga macho. Slaavi värk. Märkan seda, kui ülimalt karune meeshääl laulab Robbie Williamsi Angelsit ja mainin vaikselt Imbile, et nii mehises ettekandes pole ma seda veel kuulnud. Ja siis järgmine lugu on originaalis Simply Redi repertuaarist…
  4. Fotosessioon erinevate sõpradega võtab hästi suure tüki peo ajast, ehk siis külalised on ilma pruutpaarita. Samal ajal bänd juba mängib, nii et tantsida saab.
  5. Ühel hetkel saabub üllatus, sisse marsib pisike pasunakoor ja hakkab ennekõige pruudist-peigmehest, aga seejärel ka kõigist peokülalistest kurje vaime välja mängima. No niimoodi, et ronib oma pasunaga sulle näkku ja muudkui puhub. Mängib seejuures veel rütmi/meloodiat ja kogu see asi moodustab täiesti tantsitava terviku. Aga hästi kõvasti puhuvad.
Hetk kurjade vaimude väljaajamise tseremooniast

Millalgi nõks enne keskööd lahkume vaikselt peolt, kuna miski mu sisikonnas on võõramaiste bakterite mõjul kõrvitsasupiks muutumas. Õnneks on hotell tõesti väga lähedal ja midagi hullu ei juhtu.

Õnnelik reisipaar veel õnnelikuma pruudiga

Seitsmes päev

Hommikusöögilauas olen ettevaatlik ja söön ainult röstsaia, sest pikk autosõit on ees ja põhi võiks kuidagimoodi järgmise hotellini all püsida.

Hommikusöögil Belgradi hotelli sisehoovis

Jalutame hommikul linna peal ringi, kohtume juhuslikult veel mõne pulmas olnud eestlasega. Jürgeni, Riina ja Bojanaga ei õnnestu enam kohtuda. Jõe ääres hakkab tunduma, et Straussi kuulsa valsi inspiratsiooniks olnud poeemi autor kas keeras romantikatuhinas vindi üle või oli lihtsalt sarkastiline, kui ta Doonau “ilusaks siniseks” ristis. No ei ole sinine. Ei ole täna Belgradis, ei olnud raudselt ka 19. sajandil Austrias.

Ilusal “sinisel” Doonaul
Sebradega “sebra”
Viimane pilk peeglisse ja teele!

Belgradist Dubrovnikusse ei ole üldse pikk maa. Ainult napilt üle 400 kilomeetri. Ometi kulub puhast sõiduaega ligi kümme tundi. Miks nii?

Esimene põhjus on piiripunktid. Järjekorras peame seisma nii Serbia-Bosnia (~tund) kui ka BiH-Horvaatia piiril. Viimane läheb küll hilisel õhtutunnil õnneks üsna kiiresti. Ainus kord reisi jooksul küsitakse ka rohelist kaarti näha.

Piirisaba Serbia poolel

Teine, märksa olulisem põhjus on mägiteed. Tee mis tahad, püsikiirushoidjaga sõitmine ei tule enamasti kõne alla. Isegi aktiivsega mõne kohaliku sabas sõites on veits kõhe, kui eesmine masin korraks järsu kurvi taha kaob ja Superb seepeale gaasi annab.

Vahepeal arvab Waze, et kõige mõistlikum asi maailmas on läbida kümmekond kilomeetrit mööda kruusateed. Alguses on isegi täitsa lõbus, aga siis jääb üks tutika Golfiga kohalik ette ja võtab asja häääääääääästi ettevaatlikult ja rahulikult. No maksimaalselt kolmekümnega. Lubatud on 80, aga selline kiirus oleks siin muidugi ka hullumeelsus.

Kohaliku sabas korralikult sõites, kui jäänud on veel 8,2 km kruusateed

Üldse tundub, et kohalikud jagunevad siin kahte kardinaalselt erinevasse gruppi. Ühed kihutavad nii, et napilt püsivad teel. Proovin vahepeal mõnel sellisel sabas püsida või siis enne möödasõitu väikest vahet sisse teha — no ei õnnestu. Teised on jällegi sellised, et minusugusel ontlikul autojuhil hakkab igav ja tahaks mööda saada. Eriti kuna pikk tee on veel ees.

Mina roolis mägesid nautimas

Vahepeal läheb kõht tühjaks ja mina otsustan ka oma sisikonna proovile panna. Kaua sa närid neid poest kaasa ostetud maitsetuid saiakuivikuid? Leiame sobiva koha õhtusöögiks linnakeses nimega Višegrad, mis piiril reklaamib end justkui seiklusturismi tulipunktina. Esialgu aru ei saa, mis värk on. Restoran Anika on pealtnäha suvaline teeäärne viisakam šašlõkikoht, aga linna turismiinfo kodulehel leiab just see esimesena ära märkimist. Ja no meie satume ka just sinna, seega mingi tõde peab selles kõiges ju olema. Tellime hamburgerid. Saame…

Hamburger Bosnia-Hertsegoviina moodi: suur tükk liha, natuke väiksem tükk lavašši (või siis pigem hoopis lepinjat), friikad ja salat. Ei, liha ei ole saia vahel. Sai on liha peal/kõrval.

Liha on mõnusalt vürtsikas, mis ühelt poolt on mõnus vaheldus terve päeva kestnud kuivikudieedile, teisalt teeb pisut murelikuks.

Mäed, jõed, teed ja meie

Paraku ei oska ma veel oma pardakaamerat õigesti kasutada, seega kõige ägedama sõidupäeva salvestused on igaveseks kadunud. Oleks tulnud mälukaarte kohe rohkem osta, ideaalis nt üks iga päeva jaoks. Mina ostsin kokku kaks kaarti.

Bosnia-stoori

Dubrovnikusse jõudes on kell juba üksteist õhtul. Pisikese aparthotelli perenaine on mind meili teel juhendanud, kuidas ja kuhu Barclay parklas auto paigutada. Paraku on ta eelmine külaline juhiseid pisut teisiti tõlkinud ja auto valepidi pannud. Et loogiline on küljeuksed võimalikult tihedalt kokku parkida, võtame kohvrid välja ja tagurdan kitsasse vahesse. Ausalt, Riia Tallinki keldriparklas on oluliselt kitsam.

Parkimine Dubrovnikus

Auto jääb nüüd sama koha peale, kuni me põhja poole tagasi kihutame. Dubrovnik on piisavalt vana ja kitsaste tänavatega linn, et siin oma autoga liigelda ei taha.

Kaheksas päev

Sedapuhku hotellis hommikusööki ei pakuta, küll aga soovitatakse lähedal asuvaid kohvikuid. Võtame nõu kuulda ja proovime ära. Singiga omlett on huvitavalt lahendatud — sink ei ole mitte kuubikutena, vaid viiludena.

Omlett singiga

On aeg. See hetk, mida me kogu senise reisi oleme oodanud. Dubrovniku vanalinn, teatud ringkondades tuntud ka kui King’s Landing. On ka pehmelt öeldes pisut palav. Üks kohalik Uberi-juht ütleb, et liiga palav. Tavaliselt nii palav ei ole. No vaatame seda asja.

Keegi mainib sotsiaalmeedias, et meie pildid on liiga nunnud ja rõõmsad. Proovime siin kurjemad olla, aga Imbi kuri kaksikvend (taustal, meie vahel) näitab ikkagi hambaid.

Dubrovniku vanalinn on tõsine City of Stairs. Mägisel pinnal väga muud üle ei jää. Kõnnime alguses natuke niisama ringi, nillime suveniire ja postkaarte jms, aga siis võtame ette müürituuri. Ehk siis teeme kogu vanalinnale mööda müüri tiiru peale. Arvestades, et õhutemperatuur on enam-vähem võrdne kehatemperatuuriga ja müüripealne on pea täies ulatuses otsese päikesevalgusega rikkalikult varustatud, on see paras saun. Aga igati pingutust väärt.

Dubrovnik ja üle tänava kuivav pesu
Dubrovnik

Strateegilistesse kohtadesse on paigutatud muuhulgas ka kohvikud (millest kõik paraku kaardimakseid ei aktsepteeri) ja mõned med. punktid. Tark.

Kõndiv higihunnik ei leia sõnu

Suveniiripoest ränga raha eest ostetud kaabu saab igatahes kohe ilusti sisse õnnistatud ja läbi higistatud.

Dubrovniku punased katused

Punaste katustega seoses on Imbi vahepeal raamatust lugenud, et erkpunased kivid on uued. Ja uusi katuseid on pealtnäha julgelt üle poole. Vanad said nimelt Horvaatia iseseisvussõjas, eriti Dubrovniku piiramises (oktoober 1991 kuni mai 1992) rängalt kannatada. Meil on ikka tohutult vedanud, et mõni sõbralik naaber 90ndate alguses Tallinna vanalinna sodiks ei pommitanud.

Veel punaseid katuseid
Müüri all leidub ka päevitus- ja supluskohti, aga sinna me ei roni
City of Stairs
Dubrovniku vanalinn ülevalt…
…ja alt

Õhtupoolikul tõmbume tagasi hotelli ja proovime basseini ära.

Hotelli aed
Imbi piilub basseinist
Pisut väsinud, aga ilgelt õnnelik
Vaade basseini äärest

Vahepeal selgub, et eestlasi tuleb Dubrovnikusse veel. Mis seal ikka, kasutame olukorda ära ja läheme ühisele õhtusöögile. Hotelli perenaine soovitab lähedal asuvat jahtklubi restorani, kus ta oma lapsepõlves alati vanematega käinud oli. Vihjab võimalikule soodustusele ka, aga seda siiski ei tule. Hinnatase on korralik, toidu kvaliteet vastab enam-vähem hinnale. Aga seltskond on hea ja seda ei saa mingi raha eest.

Üheksas päev

Hommikul võtame ette Kadi ja Dima soovitatud mäetipu. Tee sinna on kitsas ja üsna järsu tõusuga serpentiin. Õnneks on paiguti ka laiemad kohti, kus kaks autot teineteisest mööda mahuvad. Ülalt avanev vaade Dubrovnikule on järjekordselt närvikulu väärt.

Mina ja Dubrovnik — täiega palav
Tee, mis on toonud meid siia, viib ka tagasi

Vaated nauditud, sooritame järjekordsed piiriületused — see jupike Bosnia-Hertsegoviinat läheb väga libedalt. Siis võtame kiirtee ja suundume põhja. Temperatuur aga jätkab tõusmist ja vahepeal ületab 40 kraadi piiri. Teeme huvi pärast ka peatuse ja proovime ära, mis tunne see on. Palav on, mis muud.

Kõige olulisem info on ekraani alumise osa keskel: 40,0
Imbi näost on näha, et veits palav on
Varitsev Superb meenutab pisut kõrges rohus pikutavat emalõvi
Emalõvi (Lõuna-Aafrika Vabariik 2006)

Järgmine peatus: Opatija, Põhja-Horvaatia.

Lubab vihma

Jõuame hotelli, teeme kiire poetuuri ja tagasi jõudes ongi juba äikesetorm käes. Restoranis võtame kõige rõduäärsema laua, mis küll lahkumise ajaks servast pisut niiskeks kisub.

Proovisin stoorit teha, aga ei läinud vist ikkagi käiku 🙂

Õhtusöögiks tellin sama mis eelmisel õhtul — tuunikalasteik, medium rare. Kui kelner toidu lauda toob, viskab ta nalja: “One tuna stake, well done.” Sööma hakates selgub, et ega ta väga nalja ei teinudki. Kui Dima hindas eelmise õhtu tuunikala 7/10, siis see oleks äkki umbes 4/10. Aga need seened seal kõrval on päris head.

Tuna steak, well done

Kümnes päev

Škoda jõuab päeva lõpuks jälle kodumaale, ehk järgmine sihtkoht on Praha. Meie aga alustame hotellis tõelise gurmee-hommikusöögiga.

Hommikugurmee

Horvaatia saab kohe otsa. Siis ka Sloveenia. “Hvala” (“aitäh” kõigis selle kandi dialektides) ei tähenda varsti enam kellelegi suurt midagi. Igatahes meile siin meeldis. Hvala kõigi nende elamuste eest!

Hvala!

Enne Prahat loodan täna korraks Saksa kiirteele jõuda ja tippkiirust katsetada, sest see 21-minutine ring läbi Salzburgi ei tundu liiga hull.

Algne plaan Opatijast Prahasse jõudmiseks

Aga enne on vaja lõunal käia. Imbi leiab TripAdvisori ja Google Mapsi abiga natuke enne Salzburgi ühe toreda koha Alpides. What a difference a day makes! Eile võitlesime 40-kraadise kuumusega, nüüd näitab auto termomeeter 15 kraadi. Instagram pakub lausa 11 välja, mis mõjub veel ekstreemsemalt.

Lõunastoori
Aaaaaaaaaah!
Aga milline vaade!

Pärast lõunat selgub, et Salzburgi suunal on avarii tõttu megaummikud. Jätame Saksamaa võtmata ja muudame trajektoori.

Õhtul jõuame Prahasse. Auto on teist korda reisi jooksul mind — mõni minut enne hotelli jõudmist — manitsema hakanud, et võiks vahepeal puhata ka ja mitte kogu aeg sõita. Pargin ta järjekordsesse tihedasse parkimismajja ja läheme õhtusööki jahtima.

Vabalt oleks veel lähemale saanud, aga väsimus ja kõik need muud head vabandused

Et kell on juba kümme saanud, ei ole Prahas, vähemalt meie hotelli lähedal, enam ühtegi söögikohta lahti. Okei, üks pitsakoht on, seda siis täna söömegi.

Üheteistkümnes päev

Praha on äge, ka siia peaks kunagi tagasi tulema ja rohkem uurima. See ongi vist kogu meie reisi kõige suurem probleem, nagu kevadel USA läänerannikulgi: liiga vähe aega igas punktis eraldi võttes.

Praha kellaendel
Praha Hard Rock Cafe
Praha erinevad kirjapildid
Imbi tahab pildi serva ära süüa, taustal varitseb Kaarli sild
Tšehhi värk, igal pool on Škodad — isegi trammid
Jälle see Karlova
Ka siin leidub mõnusalt pikki treppe
Meie uued nimed: Christiane ja Emby
Leidsime John Lennoni

Kiirtuur Prahas tehtud, võtame sihiks Mladá Boleslavi. Mida huvitavat on sellel Prahast 50km kaugusel asuvas väikelinnas? Just seal on Škoda peakontor, muuseum ja tehas. Tõsi, Superbe seal küll ei toodeta. Aga just seal teemegi selle reisi ainsa muuseumikülastuse. Kultuurne, mis? 🙂

Superb aastast 1940
…ja 1947
Palju Škodasid riiulis
Üks värvikamaid eksponaate ja Imbi “lemmik” — Felicia Fun
Škoda ralliajalugu on üllatavalt pikk, kuigi nüüd uuest aastast jälle tehasetiimi ei ole
Veel paar ralli-Škodat
Vision C (2011) — sellel ideeautol on nii mõnigi tuttava välimusega detail, mis hiljem saritootmisse läks

Muuseum külastatud ja lõuna söödud, on aeg Varssavi poole sõita.

See kohanimi, mis kohe paremat kätt jääb — Starobucká. Paned guuglisse, see pakub muidugi Starbucksi.

Hotelli jõudes avan Instagramis küsimuste vooru. Küsitakse ka. Aga kõigepealt natuke hotellist endast. Parkimismajas on lõdvalt ruumi, ei pea isegi kellegi kõrvale parkima. Ja hotellitoas on, kujutate ette, 55-tolline telekas. Just nagu reis teaks, et viimane öö välismaal ja üritaks meid kauemaks jääma veenda. Aga ei, me ei saa, meil on plaan selge ja vaja õigeks ajaks Ahto sünnipäevale jõuda.

Küsimuste voor
Tegelikult oli see hoopis Londonis, aga maitse sellest paremaks ei läinud
Loodame, et nüüd keegi blogipostitust ka loeb 😉
Reede on ka roosa, muide
Võib-olla ka mitte järgmisel
Üllatavalt on huvitavaid kohti isegi Poolas 😀
Mägiteede stress oli kindlasti pigem positiivset laadi
Etteruttavalt võib vihjata, et Imbi vahetus algas Läti-Eesti piiril ja lõppes kodus 🙂
Ja siin ta ongi! 🙂
Täiesti tagamõtteta tasuta reklaam, võtke heaks! 🙂
Ja miks nad peakski pahaks panema? 😀

Kaheteistkümnes päev

Poola kiirteed on igavad. Ja Poola on suur. Aga õnneks saab ka see lõpuks ikkagi läbi ja algab Leedu. Seal ajastame end lõunale täpselt samasse kohta, kus esimesel päeval õhtusööki sõime. Isegi sama laud on.

Kumb on kogenum Kristjan? Vastus: vasakpoolne.

Muide, kaelapadjast ei ole kasu mitte ainult lennukis, vaid ka autos. Kui ikka kael pikal istumisel kangeks kisub, on igasugune tugi abiks. Ühtlasi proovin Imbi abiga ära ka selle, kuidas telefoni endlikaamera mind hoidja pealt autoroolis jäädvustab. No et kui kunagi tahaks autost videopodcasti tegema hakata vms. Tundub täitsa loogiline nurk.

Autoendel

Ja siis on vaja ikka viimasel päeval kogu reis ära sõnuda ja üks “fk this up” algus lipsünkida.

Kõik läks ilusti

Lõpus ma vist ikka väsin pisut ära ka, sest see kergendus, mis piiril saabub, on meeletu.

Imbi oli alguses natuke skeptiline

Ja ongi kõik. Õhtul jõuame Pärnusse, järgmisel päeval peame Ahto juubeli puhul ühe mõnusa peo maha ja juba pühapäeval jõuamegi koju. Kaks nädalat möödus nagu poleks ära käinudki. Aga ometi, nii palju uusi kohti ja elamusi.

Mis me sellest õppisime?

  1. Oma autoga reisimisel tasuks tegelikult igas peatuspaigas midagi huvitavat teha, pluss neid peatuspaiku ehk ka sõidupäevade sisse planeerida. Saab muidugi ka jooksvalt otsustada.
  2. Oma autoga reisimine ei ole tegelikult väga odav lõbu. Kütus ja majutus maksavad ka, pluss aeg. Oleks me ainult Dubrovnikus tahtnud käia, oleks lennuk oluliselt mõistlikum olnud. Horvaatias rohkem ringi sõitmiseks ilmselt ka rendiauto.
  3. Teemaksud on suuremad, kui me arvata oskasime. Eelarvesse panime 50, tegelikult kulus üle 160 euro.
  4. Kütus, seevastu, oli eelarves 715 euroga, tegelikult kulus alla 580. Nii et need kaks rida tasandasid enam-vähem teineteist ära.
  5. Euroopas on kallis ööbida. Pealiskaudsed arvutused näitavad, et majutusele kulutasime USA läänerannikul kokkuvõttes kahe nädalaga ca 20% vähem kui siin. Kusjuures 2 ööd olid Radissoni punktide eest ja 2 Pärnus. Seal jällegi veetsime 2 ööd lennukites ja ühe Liisa korteris.
  6. Sellise distantsi jaoks sobib selles varustuses Superb väga hästi. Eriti suureks abiks on aktiivne püsikiirushoidja. Ilma selleta ei tahaks.
Surnuaed vasakpoolse küljepeegli kontaktpinnal
Hetk, mil Imbi tõsiselt Škoda ostmist kaaluma hakkas

2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Lasersilmad läänerannikul (6/6): Los Angeles-Amsterdam-Helsingi-Tallinn

15.03.2019

Lennujaama saamiseks võtame kaks Uberit, sest kohvritega koos ühte ei mahuks. Meie juht pole Eestist mitte ainult kuulnud, vaid seal ka käinud. Algselt pärit Kanadast, on ta kunagi ühe bändi abilisena Soomes tuuritanud. Eesti on eriti positiivselt meeles, sest seal sai puhata. Vaatamata sellele, et me lõpuks juba natuke kahtlema hakkame, viib ta meid läbi ummiku täpselt õige ukse juurde.

Kuna tulime lennujaama pisikese varuga, on aega natuke teistest eralduda ja omaette Jõutuubi vaadata. Oi kui vahva, YouTube Music on kohal! Klõpsan rõõmsalt linki, mis mind äpini juhataks, aga…

Nojah. Sel hetkel seda teenust Eesti turule veel ei pakutud, aga kuna mu Apple’i konto just Eesti äpipoega seotud on, saan tulemuseks tühja lehe.

Lennujaama valjuhäälditest kostab ahvatlev pakkumine: kui oled nõus käsipagasis oleva kohvri pakiruumi loovutama, saad eelisjärjekorras pardale. Kõik peale Imbi langevad reklaami ohvriks, seega saabub tema meie ühise pingirea juurde viimasena.