Autoga Ida-Euroopas

Nüüd tuleb küll vist mammutpostitus, sest ma ei viitsi seda tükeldada. Palun juba ette vabandust.

Suve haripunktis võtsime Imbiga ette reisi lõunamaale. Imbi tahtis Horvaatias ära käia, mina tahtsin oma uue auto proovile panna, niisiis ühendasime meeldiva … meeldivaga ja oligi tehtud. Eks muidugi oli natuke planeerimist ka vaja teha — ja nii mõnigi asi sai töö käigus selgemaks.

Ettevalmistused

Esialgu põrgatame mõtet niisama, kalkuleerime Google Mapsi abil läbisõite ja võtame hoogu. Kuni lõpuks 7. mail lööme vähemalt ühe vaia juba maasse ja broneerime ära esimese öömaja: 7. augusti õhtust 10. augusti hommikuni on meie peatuspaik Resort del Mar Horvaatias, Pula piirkonnas. Vastab Imbi soovile, et hotellis oleks bassein ja merevaade. Mitte just tingimata hotellitoast, aga nii üleüldiselt.

Pärast seda broneeringut jäävad mõtted idanema, kui 22. mail tuleb justkui välguna selgest taevast pulmakutse. Pidu toimub 10. augustil Belgradis. Kiire arvutus näitab, et piisavalt vara ärgates on kõik tehtav. Ja isegi kui me nii vara ei ärka, jõuame vähemalt peole ikkagi kohale, kui ka laulatust ei näe. Vahemaa ise ei olegi väga hull, peamine probleem on teele jääv Horvaatia ja Serbia vaheline piiripunkt, millest tingitud ajakulu on üsna võimatu ennustada.

Arutame natuke, kas minna pulma või jah. Ja leiame, et kui algne plaan poleks meid ilmselt Splitist lõunapoole viinud, siis Belgrad on Dubrovnikule nii lähedal, et patt oleks minemata jätta. Ja nii me siis otsustamegi minna. Nii pulma kui ka King’s Lan… Dubrovnikusse.

Nii umbes 17. juuniks saab marsruut nõnda palju selgeks, et broneerime ka kõik ülejäänud öömajad ära. Enamikus läbi booking.comi, paar viimast ööd tulevad Radissoni punktide eest.

Planeerimise üks osa on kõik punktid kaardile panna ja Google Mapsil arvutada lasta, mis läbisõit kokku tuleb. Natuke puhvrit otsa, ca 6500 kilomeetrit. See omakorda annab hea võimaluse arvestada ka kütusekulu — kuna ma pedantlikult iga kord paaki täites oma Google Sheetsis olevat tabelit täiendan, on kilomeetri keskmine kütusele kuluv summa hästi teada. Igaks juhuks jälle väike puhver ka — kütusele võiks kuluda ligikaudu 715 eurot. Üldse on jube hea eelarvet teha, kui sul hinnatasemetest mingitki aimu on. 🙂

Viimane ettevalmistav tegevus. Märkan juhuslikult juuni alguses, et autol on hoolduseni jäänud ca 5000km. Meie reisiplaan lööks selle korralikult lõhki, seega konsulteerin margiesindusega. Nad ei soovita üle tuhandega lõhki minna, seega broneerin reisieelsesse nädalasse ka ühe korralise hoolduse.

Aa, üks oluline asi veel. Enne oma autoga reisile minekut hoolitse kindlasti, et sul roheline kaart (rahvusvaheline liikluskindlustuse tõend) olemas oleks. Ilma selleta võib jamasid tulla.

Lähme sõidame!

Mis see 6500km kahe nädalaga siis ära ei ole? USA reisil sõitsime sama ajaga küll 2000km vähem, aga see teeb ju ainult ~143km päevas. Piece of cake!

Esimene jupp teed on väga tuttav. Pärnus teeme lõunapausi ja laseme aga edasi. Läti läbime nii, et ei pane teist peaaegu tähelegi. Õhtusöök keset Leedut jätab öömajani sõita veel paarsada kilomeetrit.

Saabume Augustowisse natuke pärast üheksat õhtul. Päike hakkab loojuma, võiks ju kanali äärde jalutama minna, aga… ei viitsi.

Esimene öömaja

Teine päev

Mõni aeg enne reisi potsatab e-postkasti hommikusöögipakkumine meie Augustowi öömajas: umbes 2,5 eurot inimese kohta. Võtame vastu, sest see pakkumine tundub ikka väga hea. Ja noh…

Hommikusöök, hinnaga 2,5 eurot/nägu

Asume jälle teele. Päeva marsruuti planeerides tabab meid dilemma, kas usaldusväärsem on pigem Waze või Google Maps. Waze ennustab tund aega pikemat sõidupäeva, aga Maps ei näita liiklusinfot ega kiirusepiiranguid. Otsustame optimistlikuma marsruudi kasuks, aga vaatame Waze’i liiklusinfot kõrvale.

Viimane peatus Poolas

Tšehhi jõudes laheneb ka kaardirakenduste müsteerium — Waze’i sätetest tuleks sisse lülitada kõikvõimalikud kiirtee-vinjetid, mida me aknale koguda kavatseme.

Seadistus, mis Waze’i ennustused omajagu optimistlikumaks teeb — vinjetid

Škodaga on Tšehhis, muide, väga kodune sõita. Neid on siin palju. Justkui tunneks rahvas kodumaise margi üle uhkust — isegi kui see on tegelikult enamikus Volkswageni juppidest kokku pandud.

Kirjutame end Brno hotelli sisse ja küsime, kas kuskil õhtusööki ka pakutakse. Hotell ise ei paku, aga neiu letis juhatab meid lähedal asuvasse liharestorani. Tasus tulla!

Õhtusöök Brno moodi — Steak Black & White

Kolmas päev

Hommikul teeme Brno peal väikese tiiru ka. Kui me juba siia tulime, peab ju korralik turist olema.

Mis see on? See on kell! Lähemalt seekord ei jõudnud uurida, aga tundus päris põnev kunstiprojekt.
Brno turg
Brno pakub nii uut kui vana, aga kõige tipus kipub ikka mõni kirik olema

Ja ega’s muud kui Austria poole. Piiril teeme peatuse, et Austria kiirteede kleeps osta. Mingite märkide järgi tundub juba, et olemegi Austrias, aga vinjeti hind viitab vastupidisele.

Valesti paigaldatud Austria kiirteekleebis

Ühtlasi tuleb kasuks see, et ma igal võimalusel Instagrami ja Facebooki story-funktsionaalsust kasutan. Nimelt saabub mõni aeg pärast uue kleepsu postitamist kommentaariks küsimus: “Vähe valele poole ei saanud?” Kontrollime. Sai küll. Kontrollime ka seda, mis sellest siis niiväga on. On ikka küll — trahv on enam-vähem sama, mis ilma kleepsuta sõitmise eest. Mis seal ikka, teeme kiire hädapeatuse lähimas linnas (hellõu, Viin!) ja ostame uue.

Vaade lõulauauast. Austria.

Austriasse võiks ka kunagi tagasi tulla, siin on ilus.

Kolmas päev, kolmas tankimine

Auto on seni väga viisakalt käitunud, üldse ei tunne end pikkadel maanteelõikudel ebamugavalt. Aga kütust nõuab küll. Kütuse hinna osas tähelepanek: Eestist Poolani läheb lõuna poole sõites odavamaks, siis hakkab jälle kallinema. Ja mingites riikides/tanklates on 98 asemel 100.

Sloveenia möödub nii ruttu, et ei pane tähelegi, misjärel Horvaatiasse jõudes väljume Schengenist, seega peame piirisabas seisma.

Järjekord Horvaatiasse — tundub popp koht olevat

Õhtuks jõuame oma kuurort-hotelli, kus veedame järgmised kolm ööd ja puhkame. Tuppa astudes tabab meid šokk — nii pisike ongi?!?

Pula kandis asuva kuurorthotelli esik-magamistuba

Teeme avastusretke hotellitoa sügavustesse ja avastame, et esik-magamistoast avaneb siiski ka uks köök-elutuppa. Kust edasi pääseb ka rõdule!

Sama hotellitoa köök-elutuba

Rõdul me väga ei hängi, küll aga teevad seda meie slaavikeelsed naabrid — igal õhtul on neil seal pidu. Selles mõttes on ehk paremgi, et magamistuba on just koridori pool, mitte rõdu kõrval.

Tundub, et meie toas on varem ööbinud anglosaksi koomikud

Neljas päev

Kuna Pula on lähedal, võtame ette ja läheme seda avastama.

Turistiasjad kõigepealt: Pula Arena

Jalutame linna peal ringi, leiame palju hästi säilinud Vana-Rooma jälgi. Ja tänava ääres kuivavat pesu.

Las pesu kuivab, kolosseumi see ei häiri

Vahepeal on ka värskendust vaja.

Sidrunikeefir

Liiga poppidesse kohtadesse me ei trügi, sest järjekord on kiiruse surm.

Seal tunnelis on ilmselgelt midagi põnevat, aga seda me lähemalt ei uuri

Esimese päevaga üle ei pinguta, mõned tunnid linna peal ja lähemegi juba hotelli tagasi. Seal on bassein. Selle ääres saab rahulikult raamatut lugeda, kuni Imbi end vees jahutab. Mind väga vee poole ei kisu, sest see võib ju päikesekreemi maha pesta.

Ujumise asemel loen, miks elu on parem kui mulle seni tundunud on

Korra proovime ka kohalikku randa, aga et sealne maapind — mis on Horvaatia randades vist pigem standard — ei ole mitte liiv, vaid pigem terav killustik, ei ole see liiga nauditav kogemus. Vähemalt mitte paljajalu.

Õhtusöögile läheme ühte lähedal asuvasse mereannirestorani. See asub lausa nii lähedal, et ühe poole akendest avaneva vaate täidab meie hotelli fassaad. Suuremas osas on vaade siiski merele. 🙂

Vaatega söögikoht

Ja no tee mis tahad, ühe Tartu linnaosa nimi hakkab meile selle reisi käigus igal pool silma: Karlova.

Karlova, igal pool vaid Karlova

Viies päev

Hommikul teeme uue tiiru Pula peal, sest vahepeal oleme Karmenilt vihjeid juurde saanud.

Arbuus: täisväärtusliku hommikusöögi lahutamatu osa
Pula makett

Seekord pöörame rohkem tähelepanu teistele Vana-Rooma ehitistele, nagu näiteks umbes meie ajaarvamise algusest pärinev Augustuse tempel ja sellest mõnikümmend aastat vanem triumfikaar.

Pula triumfikaar
Augustuse tempel. Panoraami pildistades proovi jälgida, et väga lähedalt mõni inimene mööda ei kõnni — muidu ta jääb kolmekordselt peale, nagu siin see valge nokatsiga tüüp
Trepid. Oh, kui me vaid aimaks, kui palju me neid veel selle reisi jooksul nägema hakkame…

Pulale järjekordne tiir peale tehtud, vaatame ka teise lähedal oleva linna üle: Medulin. Hmm, see kõlab peaaegu nagu… ah, las ta jääb. Seal jalutame korra mööda kaid edasi-tagasi ja sööme lõunat. Narkoparuneid ei näe. Küll aga ostame rannatarvete poest jalatsid, millega järgmine kord randa sattudes probleeme ei tekiks.

Medulini paadisadam

Tagasi hotelli, väike chill basseini ääres ja jalutuskäik ümbruses. Parklas jääb silma huvitava Itaalia numbrimärgiga BMW.

F-hoone reklaamib end otse hotelli parklas

Kuues päev

Alustame varakult, sest Belgradis toimuvasse pulma jõudmiseks peame lisaks 650 kilomeetrile läbima ka piirijärjekorra.

Varahommikune stoori

Esimene jupp piirijärjekorda on oluliselt pikem kui Horvaatiasse tulles. No nii umbes 4 kilomeetrit.

Seisame piirijärjekorras

Õues on 33 kraadi sooja, Belgradis lubatakse veel natuke rohkem. Kõlab nagu ideaalne ülikonnailm. 🙂

Järjekord jätkub

Belgrad on nunnu, aga miskipärast meenutab sealne olustik Eestit aastatuhande alguses. Palju sõltub muidugi ka sellest, mis linnaosas oled. Ilmselt ajab mind selle ajastu peale mõtlema eelkõige kohati tänavate kohal kõrguv kaablirägastik.

Belgradi kaablid

Pulma jääme pisut hiljaks, aga sest pole hullu. Meie lauas on juhtumisi väga suur eestlaste kontsentratsioon — meid on seal vähemalt 6 (palun vabandust, kui ma kedagi unustasin või kogemata eestlaseks ei lugenud).

Teine huvitav nüanss on see, et Serbias tohib siseruumides suitsetada. Bojana küll keelas oma pulmapeol tuhatoosid ära — ja sai tädilt selle eest pragada, sest isal hakkab nii ju igav — aga mingi asjapulk meie laua kõrval poodiumi taga imeb aeg-ajalt ikkagi hajameelselt oma vähipulgakest.

Vanamoeline või mitte, fotogeenilisi momente oskab see linn pakkuda igal juhul

Mingis mõttes on ring täis: Bojanaga tutvusin ma Riina ja Jürgeni pulmas, kes siin meie lauanaabrid on. Nüüd oleks justkui õige aeg mängida mängu “leia 5 erinevust” — pulmade vahel siis.

  1. Bojana ja Martini pulmas ei ole õhtujuhti/pulmaisa, aga ometi kõik sujub.
  2. Mänge ka ei ole. Aga samas mingid aktiviteedid siiski on, näiteks fotonurk.
  3. Bänd on väääääääga macho. Slaavi värk. Märkan seda, kui ülimalt karune meeshääl laulab Robbie Williamsi Angelsit ja mainin vaikselt Imbile, et nii mehises ettekandes pole ma seda veel kuulnud. Ja siis järgmine lugu on originaalis Simply Redi repertuaarist…
  4. Fotosessioon erinevate sõpradega võtab hästi suure tüki peo ajast, ehk siis külalised on ilma pruutpaarita. Samal ajal bänd juba mängib, nii et tantsida saab.
  5. Ühel hetkel saabub üllatus, sisse marsib pisike pasunakoor ja hakkab ennekõige pruudist-peigmehest, aga seejärel ka kõigist peokülalistest kurje vaime välja mängima. No niimoodi, et ronib oma pasunaga sulle näkku ja muudkui puhub. Mängib seejuures veel rütmi/meloodiat ja kogu see asi moodustab täiesti tantsitava terviku. Aga hästi kõvasti puhuvad.
Hetk kurjade vaimude väljaajamise tseremooniast

Millalgi nõks enne keskööd lahkume vaikselt peolt, kuna miski mu sisikonnas on võõramaiste bakterite mõjul kõrvitsasupiks muutumas. Õnneks on hotell tõesti väga lähedal ja midagi hullu ei juhtu.

Õnnelik reisipaar veel õnnelikuma pruudiga

Seitsmes päev

Hommikusöögilauas olen ettevaatlik ja söön ainult röstsaia, sest pikk autosõit on ees ja põhi võiks kuidagimoodi järgmise hotellini all püsida.

Hommikusöögil Belgradi hotelli sisehoovis

Jalutame hommikul linna peal ringi, kohtume juhuslikult veel mõne pulmas olnud eestlasega. Jürgeni, Riina ja Bojanaga ei õnnestu enam kohtuda. Jõe ääres hakkab tunduma, et Straussi kuulsa valsi inspiratsiooniks olnud poeemi autor kas keeras romantikatuhinas vindi üle või oli lihtsalt sarkastiline, kui ta Doonau “ilusaks siniseks” ristis. No ei ole sinine. Ei ole täna Belgradis, ei olnud raudselt ka 19. sajandil Austrias.

Ilusal “sinisel” Doonaul
Sebradega “sebra”
Viimane pilk peeglisse ja teele!

Belgradist Dubrovnikusse ei ole üldse pikk maa. Ainult napilt üle 400 kilomeetri. Ometi kulub puhast sõiduaega ligi kümme tundi. Miks nii?

Esimene põhjus on piiripunktid. Järjekorras peame seisma nii Serbia-Bosnia (~tund) kui ka BiH-Horvaatia piiril. Viimane läheb küll hilisel õhtutunnil õnneks üsna kiiresti. Ainus kord reisi jooksul küsitakse ka rohelist kaarti näha.

Piirisaba Serbia poolel

Teine, märksa olulisem põhjus on mägiteed. Tee mis tahad, püsikiirushoidjaga sõitmine ei tule enamasti kõne alla. Isegi aktiivsega mõne kohaliku sabas sõites on veits kõhe, kui eesmine masin korraks järsu kurvi taha kaob ja Superb seepeale gaasi annab.

Vahepeal arvab Waze, et kõige mõistlikum asi maailmas on läbida kümmekond kilomeetrit mööda kruusateed. Alguses on isegi täitsa lõbus, aga siis jääb üks tutika Golfiga kohalik ette ja võtab asja häääääääääästi ettevaatlikult ja rahulikult. No maksimaalselt kolmekümnega. Lubatud on 80, aga selline kiirus oleks siin muidugi ka hullumeelsus.

Kohaliku sabas korralikult sõites, kui jäänud on veel 8,2 km kruusateed

Üldse tundub, et kohalikud jagunevad siin kahte kardinaalselt erinevasse gruppi. Ühed kihutavad nii, et napilt püsivad teel. Proovin vahepeal mõnel sellisel sabas püsida või siis enne möödasõitu väikest vahet sisse teha — no ei õnnestu. Teised on jällegi sellised, et minusugusel ontlikul autojuhil hakkab igav ja tahaks mööda saada. Eriti kuna pikk tee on veel ees.

Mina roolis mägesid nautimas

Vahepeal läheb kõht tühjaks ja mina otsustan ka oma sisikonna proovile panna. Kaua sa närid neid poest kaasa ostetud maitsetuid saiakuivikuid? Leiame sobiva koha õhtusöögiks linnakeses nimega Višegrad, mis piiril reklaamib end justkui seiklusturismi tulipunktina. Esialgu aru ei saa, mis värk on. Restoran Anika on pealtnäha suvaline teeäärne viisakam šašlõkikoht, aga linna turismiinfo kodulehel leiab just see esimesena ära märkimist. Ja no meie satume ka just sinna, seega mingi tõde peab selles kõiges ju olema. Tellime hamburgerid. Saame…

Hamburger Bosnia-Hertsegoviina moodi: suur tükk liha, natuke väiksem tükk lavašši (või siis pigem hoopis lepinjat), friikad ja salat. Ei, liha ei ole saia vahel. Sai on liha peal/kõrval.

Liha on mõnusalt vürtsikas, mis ühelt poolt on mõnus vaheldus terve päeva kestnud kuivikudieedile, teisalt teeb pisut murelikuks.

Mäed, jõed, teed ja meie

Paraku ei oska ma veel oma pardakaamerat õigesti kasutada, seega kõige ägedama sõidupäeva salvestused on igaveseks kadunud. Oleks tulnud mälukaarte kohe rohkem osta, ideaalis nt üks iga päeva jaoks. Mina ostsin kokku kaks kaarti.

Bosnia-stoori

Dubrovnikusse jõudes on kell juba üksteist õhtul. Pisikese aparthotelli perenaine on mind meili teel juhendanud, kuidas ja kuhu Barclay parklas auto paigutada. Paraku on ta eelmine külaline juhiseid pisut teisiti tõlkinud ja auto valepidi pannud. Et loogiline on küljeuksed võimalikult tihedalt kokku parkida, võtame kohvrid välja ja tagurdan kitsasse vahesse. Ausalt, Riia Tallinki keldriparklas on oluliselt kitsam.

Parkimine Dubrovnikus

Auto jääb nüüd sama koha peale, kuni me põhja poole tagasi kihutame. Dubrovnik on piisavalt vana ja kitsaste tänavatega linn, et siin oma autoga liigelda ei taha.

Kaheksas päev

Sedapuhku hotellis hommikusööki ei pakuta, küll aga soovitatakse lähedal asuvaid kohvikuid. Võtame nõu kuulda ja proovime ära. Singiga omlett on huvitavalt lahendatud — sink ei ole mitte kuubikutena, vaid viiludena.

Omlett singiga

On aeg. See hetk, mida me kogu senise reisi oleme oodanud. Dubrovniku vanalinn, teatud ringkondades tuntud ka kui King’s Landing. On ka pehmelt öeldes pisut palav. Üks kohalik Uberi-juht ütleb, et liiga palav. Tavaliselt nii palav ei ole. No vaatame seda asja.

Keegi mainib sotsiaalmeedias, et meie pildid on liiga nunnud ja rõõmsad. Proovime siin kurjemad olla, aga Imbi kuri kaksikvend (taustal, meie vahel) näitab ikkagi hambaid.

Dubrovniku vanalinn on tõsine City of Stairs. Mägisel pinnal väga muud üle ei jää. Kõnnime alguses natuke niisama ringi, nillime suveniire ja postkaarte jms, aga siis võtame ette müürituuri. Ehk siis teeme kogu vanalinnale mööda müüri tiiru peale. Arvestades, et õhutemperatuur on enam-vähem võrdne kehatemperatuuriga ja müüripealne on pea täies ulatuses otsese päikesevalgusega rikkalikult varustatud, on see paras saun. Aga igati pingutust väärt.

Dubrovnik ja üle tänava kuivav pesu
Dubrovnik

Strateegilistesse kohtadesse on paigutatud muuhulgas ka kohvikud (millest kõik paraku kaardimakseid ei aktsepteeri) ja mõned med. punktid. Tark.

Kõndiv higihunnik ei leia sõnu

Suveniiripoest ränga raha eest ostetud kaabu saab igatahes kohe ilusti sisse õnnistatud ja läbi higistatud.

Dubrovniku punased katused

Punaste katustega seoses on Imbi vahepeal raamatust lugenud, et erkpunased kivid on uued. Ja uusi katuseid on pealtnäha julgelt üle poole. Vanad said nimelt Horvaatia iseseisvussõjas, eriti Dubrovniku piiramises (oktoober 1991 kuni mai 1992) rängalt kannatada. Meil on ikka tohutult vedanud, et mõni sõbralik naaber 90ndate alguses Tallinna vanalinna sodiks ei pommitanud.

Veel punaseid katuseid
Müüri all leidub ka päevitus- ja supluskohti, aga sinna me ei roni
City of Stairs
Dubrovniku vanalinn ülevalt…
…ja alt

Õhtupoolikul tõmbume tagasi hotelli ja proovime basseini ära.

Hotelli aed
Imbi piilub basseinist
Pisut väsinud, aga ilgelt õnnelik
Vaade basseini äärest

Vahepeal selgub, et eestlasi tuleb Dubrovnikusse veel. Mis seal ikka, kasutame olukorda ära ja läheme ühisele õhtusöögile. Hotelli perenaine soovitab lähedal asuvat jahtklubi restorani, kus ta oma lapsepõlves alati vanematega käinud oli. Vihjab võimalikule soodustusele ka, aga seda siiski ei tule. Hinnatase on korralik, toidu kvaliteet vastab enam-vähem hinnale. Aga seltskond on hea ja seda ei saa mingi raha eest.

Üheksas päev

Hommikul võtame ette Kadi ja Dima soovitatud mäetipu. Tee sinna on kitsas ja üsna järsu tõusuga serpentiin. Õnneks on paiguti ka laiemad kohti, kus kaks autot teineteisest mööda mahuvad. Ülalt avanev vaade Dubrovnikule on järjekordselt närvikulu väärt.

Mina ja Dubrovnik — täiega palav
Tee, mis on toonud meid siia, viib ka tagasi

Vaated nauditud, sooritame järjekordsed piiriületused — see jupike Bosnia-Hertsegoviinat läheb väga libedalt. Siis võtame kiirtee ja suundume põhja. Temperatuur aga jätkab tõusmist ja vahepeal ületab 40 kraadi piiri. Teeme huvi pärast ka peatuse ja proovime ära, mis tunne see on. Palav on, mis muud.

Kõige olulisem info on ekraani alumise osa keskel: 40,0
Imbi näost on näha, et veits palav on
Varitsev Superb meenutab pisut kõrges rohus pikutavat emalõvi
Emalõvi (Lõuna-Aafrika Vabariik 2006)

Järgmine peatus: Opatija, Põhja-Horvaatia.

Lubab vihma

Jõuame hotelli, teeme kiire poetuuri ja tagasi jõudes ongi juba äikesetorm käes. Restoranis võtame kõige rõduäärsema laua, mis küll lahkumise ajaks servast pisut niiskeks kisub.

Proovisin stoorit teha, aga ei läinud vist ikkagi käiku 🙂

Õhtusöögiks tellin sama mis eelmisel õhtul — tuunikalasteik, medium rare. Kui kelner toidu lauda toob, viskab ta nalja: “One tuna stake, well done.” Sööma hakates selgub, et ega ta väga nalja ei teinudki. Kui Dima hindas eelmise õhtu tuunikala 7/10, siis see oleks äkki umbes 4/10. Aga need seened seal kõrval on päris head.

Tuna steak, well done

Kümnes päev

Škoda jõuab päeva lõpuks jälle kodumaale, ehk järgmine sihtkoht on Praha. Meie aga alustame hotellis tõelise gurmee-hommikusöögiga.

Hommikugurmee

Horvaatia saab kohe otsa. Siis ka Sloveenia. “Hvala” (“aitäh” kõigis selle kandi dialektides) ei tähenda varsti enam kellelegi suurt midagi. Igatahes meile siin meeldis. Hvala kõigi nende elamuste eest!

Hvala!

Enne Prahat loodan täna korraks Saksa kiirteele jõuda ja tippkiirust katsetada, sest see 21-minutine ring läbi Salzburgi ei tundu liiga hull.

Algne plaan Opatijast Prahasse jõudmiseks

Aga enne on vaja lõunal käia. Imbi leiab TripAdvisori ja Google Mapsi abiga natuke enne Salzburgi ühe toreda koha Alpides. What a difference a day makes! Eile võitlesime 40-kraadise kuumusega, nüüd näitab auto termomeeter 15 kraadi. Instagram pakub lausa 11 välja, mis mõjub veel ekstreemsemalt.

Lõunastoori
Aaaaaaaaaah!
Aga milline vaade!

Pärast lõunat selgub, et Salzburgi suunal on avarii tõttu megaummikud. Jätame Saksamaa võtmata ja muudame trajektoori.

Õhtul jõuame Prahasse. Auto on teist korda reisi jooksul mind — mõni minut enne hotelli jõudmist — manitsema hakanud, et võiks vahepeal puhata ka ja mitte kogu aeg sõita. Pargin ta järjekordsesse tihedasse parkimismajja ja läheme õhtusööki jahtima.

Vabalt oleks veel lähemale saanud, aga väsimus ja kõik need muud head vabandused

Et kell on juba kümme saanud, ei ole Prahas, vähemalt meie hotelli lähedal, enam ühtegi söögikohta lahti. Okei, üks pitsakoht on, seda siis täna söömegi.

Üheteistkümnes päev

Praha on äge, ka siia peaks kunagi tagasi tulema ja rohkem uurima. See ongi vist kogu meie reisi kõige suurem probleem, nagu kevadel USA läänerannikulgi: liiga vähe aega igas punktis eraldi võttes.

Praha kellaendel
Praha Hard Rock Cafe
Praha erinevad kirjapildid
Imbi tahab pildi serva ära süüa, taustal varitseb Kaarli sild
Tšehhi värk, igal pool on Škodad — isegi trammid
Jälle see Karlova
Ka siin leidub mõnusalt pikki treppe
Meie uued nimed: Christiane ja Emby
Leidsime John Lennoni

Kiirtuur Prahas tehtud, võtame sihiks Mladá Boleslavi. Mida huvitavat on sellel Prahast 50km kaugusel asuvas väikelinnas? Just seal on Škoda peakontor, muuseum ja tehas. Tõsi, Superbe seal küll ei toodeta. Aga just seal teemegi selle reisi ainsa muuseumikülastuse. Kultuurne, mis? 🙂

Superb aastast 1940
…ja 1947
Palju Škodasid riiulis
Üks värvikamaid eksponaate ja Imbi “lemmik” — Felicia Fun
Škoda ralliajalugu on üllatavalt pikk, kuigi nüüd uuest aastast jälle tehasetiimi ei ole
Veel paar ralli-Škodat
Vision C (2011) — sellel ideeautol on nii mõnigi tuttava välimusega detail, mis hiljem saritootmisse läks

Muuseum külastatud ja lõuna söödud, on aeg Varssavi poole sõita.

See kohanimi, mis kohe paremat kätt jääb — Starobucká. Paned guuglisse, see pakub muidugi Starbucksi.

Hotelli jõudes avan Instagramis küsimuste vooru. Küsitakse ka. Aga kõigepealt natuke hotellist endast. Parkimismajas on lõdvalt ruumi, ei pea isegi kellegi kõrvale parkima. Ja hotellitoas on, kujutate ette, 55-tolline telekas. Just nagu reis teaks, et viimane öö välismaal ja üritaks meid kauemaks jääma veenda. Aga ei, me ei saa, meil on plaan selge ja vaja õigeks ajaks Ahto sünnipäevale jõuda.

Küsimuste voor
Tegelikult oli see hoopis Londonis, aga maitse sellest paremaks ei läinud
Loodame, et nüüd keegi blogipostitust ka loeb 😉
Reede on ka roosa, muide
Võib-olla ka mitte järgmisel
Üllatavalt on huvitavaid kohti isegi Poolas 😀
Mägiteede stress oli kindlasti pigem positiivset laadi
Etteruttavalt võib vihjata, et Imbi vahetus algas Läti-Eesti piiril ja lõppes kodus 🙂
Ja siin ta ongi! 🙂
Täiesti tagamõtteta tasuta reklaam, võtke heaks! 🙂
Ja miks nad peakski pahaks panema? 😀

Kaheteistkümnes päev

Poola kiirteed on igavad. Ja Poola on suur. Aga õnneks saab ka see lõpuks ikkagi läbi ja algab Leedu. Seal ajastame end lõunale täpselt samasse kohta, kus esimesel päeval õhtusööki sõime. Isegi sama laud on.

Kumb on kogenum Kristjan? Vastus: vasakpoolne.

Muide, kaelapadjast ei ole kasu mitte ainult lennukis, vaid ka autos. Kui ikka kael pikal istumisel kangeks kisub, on igasugune tugi abiks. Ühtlasi proovin Imbi abiga ära ka selle, kuidas telefoni endlikaamera mind hoidja pealt autoroolis jäädvustab. No et kui kunagi tahaks autost videopodcasti tegema hakata vms. Tundub täitsa loogiline nurk.

Autoendel

Ja siis on vaja ikka viimasel päeval kogu reis ära sõnuda ja üks “fk this up” algus lipsünkida.

Kõik läks ilusti

Lõpus ma vist ikka väsin pisut ära ka, sest see kergendus, mis piiril saabub, on meeletu.

Imbi oli alguses natuke skeptiline

Ja ongi kõik. Õhtul jõuame Pärnusse, järgmisel päeval peame Ahto juubeli puhul ühe mõnusa peo maha ja juba pühapäeval jõuamegi koju. Kaks nädalat möödus nagu poleks ära käinudki. Aga ometi, nii palju uusi kohti ja elamusi.

Mis me sellest õppisime?

  1. Oma autoga reisimisel tasuks tegelikult igas peatuspaigas midagi huvitavat teha, pluss neid peatuspaiku ehk ka sõidupäevade sisse planeerida. Saab muidugi ka jooksvalt otsustada.
  2. Oma autoga reisimine ei ole tegelikult väga odav lõbu. Kütus ja majutus maksavad ka, pluss aeg. Oleks me ainult Dubrovnikus tahtnud käia, oleks lennuk oluliselt mõistlikum olnud. Horvaatias rohkem ringi sõitmiseks ilmselt ka rendiauto.
  3. Teemaksud on suuremad, kui me arvata oskasime. Eelarvesse panime 50, tegelikult kulus üle 160 euro.
  4. Kütus, seevastu, oli eelarves 715 euroga, tegelikult kulus alla 580. Nii et need kaks rida tasandasid enam-vähem teineteist ära.
  5. Euroopas on kallis ööbida. Pealiskaudsed arvutused näitavad, et majutusele kulutasime USA läänerannikul kokkuvõttes kahe nädalaga ca 20% vähem kui siin. Kusjuures 2 ööd olid Radissoni punktide eest ja 2 Pärnus. Seal jällegi veetsime 2 ööd lennukites ja ühe Liisa korteris.
  6. Sellise distantsi jaoks sobib selles varustuses Superb väga hästi. Eriti suureks abiks on aktiivne püsikiirushoidja. Ilma selleta ei tahaks.
Surnuaed vasakpoolse küljepeegli kontaktpinnal
Hetk, mil Imbi tõsiselt Škoda ostmist kaaluma hakkas

One Reply to “Autoga Ida-Euroopas”

  1. Õpingute punkt 1 kohta: massilise nutifonide eelsel ajal oli Autoroute, mis võimaldas kiirelt ja mugavalt igasuguse mõistliku pikkusega teekonna koos igapäevaste sõidu algus- ja lõpuaegade ja puhkepeatuste pikkusega ära planeerida ning hiljem siis selle järgi muidugi ka toimetada. Paraku jäi 2014 talle viimaseks ja sarnast tulemust pole seni millegagi saavutada õnnestunud. Kui peaksid midagi avastama, siis kuuluta valjusti 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.