2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Lasersilmad läänerannikul (6/6): Los Angeles-Amsterdam-Helsingi-Tallinn

15.03.2019

Lennujaama saamiseks võtame kaks Uberit, sest kohvritega koos ühte ei mahuks. Meie juht pole Eestist mitte ainult kuulnud, vaid seal ka käinud. Algselt pärit Kanadast, on ta kunagi ühe bändi abilisena Soomes tuuritanud. Eesti on eriti positiivselt meeles, sest seal sai puhata. Vaatamata sellele, et me lõpuks juba natuke kahtlema hakkame, viib ta meid läbi ummiku täpselt õige ukse juurde.

Kuna tulime lennujaama pisikese varuga, on aega natuke teistest eralduda ja omaette Jõutuubi vaadata. Oi kui vahva, YouTube Music on kohal! Klõpsan rõõmsalt linki, mis mind äpini juhataks, aga…

Nojah. Sel hetkel seda teenust Eesti turule veel ei pakutud, aga kuna mu Apple’i konto just Eesti äpipoega seotud on, saan tulemuseks tühja lehe.

Lennujaama valjuhäälditest kostab ahvatlev pakkumine: kui oled nõus käsipagasis oleva kohvri pakiruumi loovutama, saad eelisjärjekorras pardale. Kõik peale Imbi langevad reklaami ohvriks, seega saabub tema meie ühise pingirea juurde viimasena.

Lasersilmad lennukis — raskest reisist kurnatud, kuid siiski rõõmsad

16.03.2019

Lend on pikk ja raske. Magada ei mõista ma nii kitsastes oludes endiselt, kuigi mürasummutavate klappidega saan vahepeal paari uinakuga isegi hakkama. Laenan klappe korraks ka Imbile. Iga paari tunni tagant tõusen püsti ja sirutan, tõstan jala toolile, teen venitusharjutusi. Kuni lõpuks oleme märkamatult Amsterdamis. Ja siis juba Helsingis. Kohvrite ootamine on sedapuhku veel põnevam, sest igaühel meist (peale Imbi) on tervelt kaks pagasiühikut lindilt tulemas. Seega kaks korda suurem tõenäosus, et midagi kaob ära. Aga oh imet, kõik jõuab ilusti meieni.

Kõik kohvrid on õnnelikult Helsingi lennujaama jõudnud

Kui me Los Angeleses kohe heaga kaks Uberit võtsime, siis Helsingis ei raatsi sellise luksuse peale enam raha kulutada. Läheneme esimesele taksole, mis vaatab meie kohvrite virna ja vangutab pead. Siin oleks Superbi vaja. Järgmine taksojuht on optimistlikum: vabalt mahub. Ja ennäe imet — mahubki!

Häid kohvreid mahub palju ühte pakiruumi — ei pea isegi Expedition olema

Sadamas valitseb tühjus. Mitte kedagi ei ole. Istume baaris, teeme aega parajaks, ootame laeva.

Totaalne tühjus Helsingi sadamabaaris — või no peaaegu

Mida lähemale jõuab laeva väljumisaeg, seda rohkem on ka huvilisi selle pardale astuma.

Tüüpiline mass Tallinna poole trügimas

Oleme ettenägelikult võtnud nelja peale ühe kajuti. Imbi ja Krissu teevad seal väikse uinaku, meie Märdiga tiksume laeva peal niisama ringi. Siin on mänguautomaadid, aga see ei ole Las Vegas. Ekraanid, aga mitte Hollywood. Rahvamassid, aga mitte San Francisco. Palavust ei ole. Ühtegi kaktust ei jää ka silma. Ilmselgelt hakkame jõudma tagasi kodusesse argipäeva.

Aitäh lugemast ja kaasa elamast! Kui mõni koht eriliselt kõnetas või tahaksid rohkem teada, jäta kommentaar või võta minuga otse ühendust.

Kui sattusid alles nüüd selle loo peale, alusta algusest. Või vaata, ega sul mõni osa kogemata vahele ei jäänud.

Lasersilmad läänerannikul (5/6): Las Vegas, Phoenix, Los Angeles

Hakkame jõudma reisi kõige kaugemasse punkti. Mis, paradoksaalselt, on linnulennult kodule isegi natuke lähemal. Ajaliselt muidugi mitte.

10.03.2019

Selle päeva sisse jääb Yosemite Valley, millest oli juttu eelmises postituses. Kogu senise reisi jooksul veedame me täna ilmselt küll kõige rohkem aega autos, aga need vaated on seda väärt! Ah jaa, lumeketid. Neist oli ka juttu. Jäi ainult mainimata, et tõenäoliselt neid rendiautole tegelikult ei tohikski vist paigaldada. Ja see $60 rendihind on nädalaks, kuigi meil on ainult päevaks vaja.

Ford Expeditioni pakiruum, kui kolmas istmerida on kokku pakitud
Expedition: mahutab vabalt neli lasersilma ja nende kohvrid

Ühe Walmarti juures tekib Imbil võimalus kogeda midagi eht-ameerikalikku: Girl Scout Cookies! Kui meile oli mulje jäänud, et tüdrukud ise küpsiseid küpsetavad, on tänane tegelikkus märksa igavam. Taustal tegutseb kaks erinevat tootjat, tüdrukutele on jäetud ainult müügiorganisatsioon. Samas, müügitreeningu mõttes on see kindlasti väga hea ettevõtmine. Ühe hooajaga (jaanuarist aprillini) müüvad nõks üle miljoni tütarlapse ~200 miljonit küpsisekarpi. Ehk siis keskmiselt suhtleb iga tüdruk nelja kuu jooksul kahesaja kliendiga.

Imbi astumas transaktsiooni küpsiseid müüva skaudipreiliga

Pärast Yosemite Valley vaadete nautimist märkavad meie lasersilmad teede ääres meeletuid … puupõlde? Istandus oleks vist õigem sõna. Mõtleme esiti, et ju on kirsid ja sõidame edasi. Vahepeal ähvardavad sildid, et nüüd mõne miili jooksul peatuda ei maksa, kuna möödume vanglast. Anname gaasi. Hakkab juba pisut hämarduma, kui otsustame kauguse ohutu olevat ja teeme siiski väikese peatuse. See magus lõhn, mis ukse avamisel sõõrmetesse kandub… uuh! Ja see täiesti sürreaalne vaade! Piltidelt võib ehk tunduda, et jälle on lumi maas. Tegelikult on need õielehed.

Müstilised puud, mis meile miskipärast kirsse meenutavad

Kui sa pildi järgi ära ei tundnud, avaldan nüüd saladuse: meie “kirss” oli tegelikult mandel. Kaliforniast tuli 2017 seisuga 80% maailma mandlitoodangust.

Järgmisest hotellist kõigest saja kilomeetri kaugusel leiame õhtusöögiks Olive Gardeni. Tabame tipptundi, sest meile lubatakse neljakümne-minutilist ooteaega — mitte toiduga, vaid istekohaga. Õnnelike juhuste kokkulangemisel lubatakse meid aga kohe vabanevasse lauda. Ja teenindus on järjekordselt suurepärane! Nad ikka pingutavad oma jootraha nimel siin korralikult.

Ühe huvitava esmakogemusena on siin laudadel puutetundlikud ekraanid, kus saab näiteks lastele meelelahutuseks mänge tellida (maksab $1,50), aga ka arvet maksta. Kuni selleni välja, et saad arve seltskonna vahel ära jagada ja ka jootraha lisada. Antud juhul arvet tükeldama ei hakka, kuna reisikulude jagamiseks on meil niikuinii Splitwise.

Olive Gardeni maagiline ekraan

Jõuame hotelli. DoubleTree Bakersfield. Maanteemüra kostab sisse, nagu oleks aken lahti. Kontrollin. Kinni on.

11.03.2019

Vahvlid vahukoore, maapähklivõi, banaani ja marjadega

Hommikusöögiks leiame eheda dineri. Sellise, kus teenindaja tuleb lauda ja naeratab. Ja kus saab selliseid vahukoorega vahvleid ja pannkooke. Eriti ehedaks teeb antud koha seik, et ta ei ole kuskil keset suurlinna, vaid väikse linna servas. Okei, Bakersfield on ainult natuke Tallinnast väiksem ja 24th Street Cafe on täitsa kesklinnas, aga tunne on see, mis loeb.

Imbi hommikusöögi õhkkonda nautimas

Keegi meist vihjab ühel hetkel, et me oleme ikka eriti eikusagile tulnud oma rännakutega. See sunnib mind Bakersfieldi tausta uurima. No ei ole ta nii väike ja tundmatu koht midagi. Kalifornia suuruselt üheksas linn, kust on pärit Bakersfield sound — 50ndatel sündinud kantrivool, mida mõned omakorda ka kogu kantriroki žanri aluseks peavad. Ehk teisisõnu: poleks Bakersfieldi, poleks Eaglesit. Või Creedence’it.

Stardime Bakersfieldist Las Vegase poole. Oleme sõitnud ca veerand tundi, kui Märdis ärkab kahtlus: telefon ennustab saabumisaega 12 tunni pärast. Nii pikki sõidupäevi meil plaanis ei olnud. Kuna meie kohalik SIM-kaart jagab mobiilset internetti endiselt ainult väga imelikes kohtades, navigeerime põhiliselt mobiili tõmmatud kaartide peal. Waze seda teha ei luba, küll aga Google Maps. Ja kuna sinna saab kaarte tõmmata ristkülikukujuliste tükkidena, jääb otsetee Bakersfieldist Vegasesse ilmselt minu telefonis pesitsevate kaarditükkide vahelisse pimenurka. Õnneks kaotame ainult pool tundi.

Järgmise tankimispeatuse ajal tuleb jutuks, et siinkandis on ka kummituslinnu. Minule meenub ähmaselt Müüdimurdjate osa, kus nad mahajäetud äärelinna (20. sajandi arenduse) tänavatel erinevaid liiklusega seotud müüte proovile panid. Sihukest kohta tahaks oma silmaga näha küll. Kaart näitab, et üks ghost townCalico — on täitsa kohe siinsamas. Uurime lähemalt.

Kummitab nii hirmsasti, et käsi väriseb ja pilt tuleb udune

Kohale jõudes selgub, et tegu on hoopis kunagise kaevanduslinnaga, mis ajapikku rahvast tühjaks voolas ja kaasajal teemapargina tegutseb. Ei tea kas kõrgest piletihinnast või millestki muust tingituna, igatahes valmistab siinne “vabaõhumuuseum” pettumuse. Tundub, et seda kõike saaks oluliselt paremini teha. Aga võib-olla oleme hoopis meie imelikud.

Calico — nii hirmus, et isegi aialipid nutavad

Kaks ja pool tundi pärast hõbedakaevurite kummitustega tutvumist jõuame kõige säravamate lampide linna. Viva Las Vegas! Meie hotelli katusel on, muide, vähemalt hetkeseisuga kõige võimsam inimese loodud valgusallikas, mis otse taevasse säherduse kiire virutab, et seda ka LA lennujaama kohal tiirutavast lennukist näha pidada olema.

Luxor, Las Vegas

Hotell ise on ka täiesti omaette nähtus. Paari päeva eest otsitud soodsamatest ööbimispakkumistest polnud ta küll kõige odavam, kuid esiviisikus kindlasti. Ja mida selle raha eest siis saab? Püramiidis ööbida!

Leiame parkimiskoha, veeretame kohvrid hotelli valvelaua juurde … ja otsustame enne check-ini järjekorda võtmist õhtusööki otsida. Saba tundub ebanormaalselt pikk, äkki on mõni grupp korraga saabunud ja hiljem saab kiiremini. Naudime kohalikus mehhikopärases restoranis õhtusööki — ülevalt piiludes paistab rahvamass vahepeal tõesti mõnevõrra kahanevat. Selleks ajaks, kui ma sappa jään ja teised ringi vaatama luban, on rahvast jälle juurde tulnud. Kuna aega on palju, uurin alternatiivseid võimalusi. No näiteks online check-in lubaks järjekorda ignoreerides ühe täiesti vaba leti juurde minna. Sellega on ainult üks suur “aga” — kuna broneering on tehtud läbi booking.comi, ei leia Luxori äpp seda kinnituskoodi üles. Mis seal ikka. Umbes tunniga jõuame leti äärde — Imbi on mulle vahepeal seltsiks tulnud — ja alustame sisenemisprotsessi. Minul on selleks ajaks tekkinud kaks küsimust.

“Kas teil on alati siin nii palju rahvast?” “Aga loomulikult, me oleme Vegase üks suurimaid hotelle, üle 4000 toa.” Okei. See number paneb pea veits ringi käima küll. Teine küsimus, kas neil mulle sünnipäevaks ka midagi erilist pakkuda on, saab ka väga ilusa vastuse: “me võime teid sel puhul parema klassi tubadesse paigutada.” Alati tuleb küsida. Kui ei küsi, ei saa kindlasti. 🙂

Paremad toad tähendavad muuhulgas, et need on melust pisut kaugemal, kõrvuti ja natuke suuremad. Kui broneeringus oli ühes toas suur voodi (king size) ja teises kaks natuke väiksemat (queen), siis hetkel neil sellist kombinatsiooni kõrvuti pakkuda ei ole. Niisiis, kaks tuba, mõlemas kaks täiesti arvestatava suurusega voodit. Ööbi või kaheksakesi. 😀 Kaks tuba kaheks ööks neljale inimesele läheb kokku maksma natuke alla kolmesaja euro. Pole paha diil. Ja no ega’s Las Vegase ärimudel ei olegi majutuse pealt raha teenida.

Vaade toaesiselt rõdult alla fuajeesse

Paar huvitavat infokildu Luxori kohta veel. Esiteks avanevad kõigi tubade uksed siserõdude poole, st püramiid on seest üsna tühi. Teiseks: liftid sõidavad diagonaalis, mööda püramiidi külgservi. Igas nurgas on oma liftid, kusjuures korrused jagunevad liftide vahel ühtlaselt. Ehk siis mitte iga lift ei peatu igal korrusel. Esialgu ajab see segadusse, aga mastaapi arvestades on kõik täiesti loogiline.

Viime asjad tuppa ja läheme stripile jalutama.

Bright light city, gonna set my soul, gonna set my soul on fire

12.03.2019

Ma ei tea, kust nad küünlad leidsid, aga igatahes äratab mind sünnipäeva hommikul lasersilmade trio laulu ja põleva muffiniga. Aitäh! 🙂

Sünnipäevatee ja -muffin
Multifunktsionaalne kingitus — põletavam osa jäi sinna, avaja õnnestus siiski koju kaasa tuua

Hommikul sooritame esimese asjana kohustusliku kava ja teeme sildiga pilti. Silt on oluliselt madalam, kui mulle seni tundunud on. Lisaks on seal pidevalt paras järjekord pildisoovijaid. Mulle tundub huvitavam teha pilti järjekorrast ja silt pigem tagaplaanile jätta. Aa, üks rendi-Elvis tiirutab seal ka ringi. Ja teine. Mõlemal oma Cadillac.

Lasersilmad Las Vegase sildi juures

Hommikusöögikoha leidis sedapuhku (jälle?) Märt. Natuke viisakamas piirkonnas (Tivoli Village), kuhu jõudmiseks sõidame mööda lugematutest kiiresti-ja-odavalt abiellumise putkadest ja lahutustele spetsialiseeruvate advokaatide reklaamplakatitest. Online arvustuste hulgast jääb muuhulgas silma selline küsimuse-vastuse paar: “Is it fancy? Yes, but not really.” (“On see uhke koht?” “Jah, aga mitte päris.”) Sünnipäevalapsena — jah, ma ei häbene seda kuskil mainida — saan magustoiduks jube head jäätist.

Tivoli Village

Pärast hommikusööki viime Imbi ja Krissu shoppama, meie Märdiga suundume Shelby muuseumi. Ajaliselt läheb üsna napiks, kuna tahame kaks korda päevas toimuvale tasuta tuurile jõuda. Tundub, et ei jõuagi, aga kohale jõudes selgub, et tuur on just alanud ja võime julgelt grupiga liituda. Pärast taustalugusid erinevatest autodest viiakse meid ka tehase poolele, kus muuhulgas räägib kogu siinse operatsiooni asepresident, kuidas ta viimase 17 aasta jooksul Mustangite modifikatsioone disaininud on. Vot sulle turundust! Isegi kui keegi täna ühtegi autot ei osta, on kõik tuuri lõpuks selle kaubamärgi külge emotsionaalselt nii kõvasti aheldatud, et mõni särk või müts läheb ikka kaubaks. Nii ka meile.

Shelby peadisainer jutustamas
Shelby tegi GT40-st võitja
Säravad torud reedavad, et seda mootorit ei ole kunagi käivitatud
Üks Shelby, kaks Shelbyt, palju Shelbysid
Kõige esimene Shelby, toastal Carroll Shelby

Kuna kokkulepitud kokkusaamisajani on veel natuke puhvrit, külastame enne Imbi ja Krissuga taaskohtumist ühte suuremapoolset elektroonikapoodi. Fry’s Electronics.

Fry’s Electronics

Suur küll, aga mõned riiulid näevad nukralt tühjad välja. Küsime pulli pärast teenindajalt, ega neil kassetipleierit pole. Ema tõi mulle mu esimese aastal 1989 USAst, nii et sellega saaks ring justkui poeetiliselt täis. Ja ennäe imet, täitsa on! Teeb veel nalja, et VHSimängijate kõrval on. Neid nad tegelikult siiski enam ei müü.

Kassetimängija 2019 stiilis — loe: pole ka seda pisikest raha väärt, mida ta eest küsitakse

Sõidame teise kaubanduskeskuse juurde, leiame ülejäänud reisiseltskonna üles ja suundume tagasi Fry kõrval olevasse Whole Foodsi. On küll kallis, aga ostame siit homse hommikusöögi ja reisisnäkid, sest tuleb pikk päev.

Hotellis võtame paar tundi vabalt (kell on juba viis?!?) ja siis seame sammud õhtusöögile. Algne mõte on kuskile kaugemale minna, aga Hard Rock Café jääb enne ette. Tellime Imbiga kahepeale ribid, aga see on ka ikka jube suur ports.

Lasersilmad Liza Minnelli kostüümist üks laud eemal

Hotelli tagasi jõudes lööme mänguautomaatides kamba peale 4 dollarit sirgeks. Minutiga. Hiljem avastame, et ringi keskel oleks väiksema panusega masinatel sama raha eest oleks 100x kauem mängida saanud. Oh, well. Ühtegi coin-op (ehk siis müntidel toimivat) masinat ei paistagi enam olevat. 🙁

13.03.2019

Päeva põhiline eesmärk on Grand Canyon. Eel-luure lubab sealkandis külmemat ilma kui hetkel Eestis. Oma talvesõidu-võimekuses me ei kahtle, auto saaks ka vabalt hakkama. Rehvidest ei tea, aga vaatlusel tunduvad lamellid korras olevat. Jama on selles, et siin pannakse halvema ilma korral tee täiesti kinni ja siis ei saa üldse.

Enne kanjonit jääb teele Hoover Dam. Või no päris teele ei jää: vanasti läks maantee üle tammi, aga siis ehitati laiem sild kõrvale. Pildid ei suuda seda mastaapi õiglaselt edasi anda, see ehitis on lihtsalt MASSIIVNE. Ja ilus ka. Ma poleks kunagi arvanud, et ma betoonkonstruktsiooni kohta nii ütlen, aga igasugune art deco on minu silmis vapustavalt kena.

Justkui Dalekid oleks suplema läinud
Vaade tammilt alla — ilma kalasilmata ei oleks kogu tamm pildile mahtunud (ja kalasilmaga jäi ka natuke puudu)

Grand Canyon South Rim sai eelmises postituses piisavalt kirjeldatud, aga ühe seiga tahaks siiski lisada. Kui meie maal sisaldab klaasipesuvedelik üldjuhul siiski ka mingisugustki puhastusvahendit, siis siin on vähemalt rendiautodel paagis ainult tavaline kraanivesi. Mis tähendab, et tuuleklaasi porisemal teel kojameestega puhtaks ei saa, tuleb tanklas eraldi üle käia.

Seadistatavad maitseaineveskid

Kanjoni servalt naasnuna tahan lõpuks ka kohalikku rämpstoitu süüa, sest see on odav ja raha põleb ikka jube kiiresti ja üldse on kõik kole ja paha, aga teised lasersilmad mässavad ja lohistavad mind Big E Steakhouse’i. Siinsed ribid on märksa paremad kui Vegase Hard Rock Cafes. Sõbrad ei lase sõpradel rämpsu süüa — aitäh selle eest. Ja no see on nii fäänsi koht, et soola- ja pipraveskite jahvatustihedus on seadistatav!

See pilt ei puutuks muidu üldse asjasse, aga antud lind varitses meid steigimaja-taguses parklas

Õhtuks peame jõudma Phoenixisse, kus meid ootab seal ajutiselt pesitsev Liisa. Optimeerime kulusid ja jätame ühe hotelliöö tegemata. Kes veel jutu algust mäletab, siis Liisa on üks kahest, kes oleks muidu meiega osa reisist kaasa teinud, aga töö tuli vahele.

Krissu ja Märt ootavad Walmartis, et keegi nad üles korjaks

Phoenixisse jõudes on pime, aga leiame õige koha üles. Konsumeerime Walmartist toodud külakosti ja Liisa pakutavaid jooke. Ja siis jaguneme külalisvooditesse laiali. Sedapuhku oleme mina ja Märt elutoa lahtikäival diivanil, kui Imbi ja Krissu külalistetoa hõivavad.

14.03.2019

Ärkame aeglaselt, võtame rahulikult. Kiiret pole nüüd enam kuskile. Tõsi, õhtul on vaja Los Angelese hotellis olla ja auto tagastada, aga kummalgi neist ei ole ranget tähtaega. Jalutame koos Liisaga hommikusöögile meeldivasse hipsterikohta.

Hommikune omlett Phoenixi moodi

Vaikselt hakkab koitma, et Liisa korraldab meile ennelõunase jalutuskäik-ekskursiooni oma linnaosas. Et paremini vastu pidada, läheme järgmisse hipster-kohta ja võtame jääkohvi. Minu puhul jääteed.

Kartell küll, aga hea kraam igal juhul

Tuur jätkub ülikoolilinnakus, millega Liisa ühe rahvusvahelise programmi kaudu hetkel lähemalt seotud on. Lisaks muule saame teada, kuidas Frank Lloyd Wright siin omal ajal tudengeid tasuta tööjõuna kasutas. Õigemini — nad vist lausa maksid peale, et sellise kuulsuse tiimis tööd saaks rügada. Ja iseloom polnud tal ka suurem asi, nagu kõvematel tegijatel sageli tavaks.

See auditoorium on ka Wrighti sulest pärit, kuigi valmis postuumselt

Mida on Phoenixis hästi palju? Jah, hipstereid, tudengeid, päikest ja kuuma õhku. Aga mida veel? Siin on igal sammul mõni kaktus. Ja kui linnas sees on need omamoodi staatusesümbolid — mida suurem kaktus su majaesist ehib, seda kõrgemal sa ühiskonna silmis oled — siis meile sellest ei piisa. Me peame äärelinna kõrgendiku otsa sõitma, et neid ikka rohkem näha.

Imbi ja linnakaktus
Kunst ja kaktused ringristmikul
Kunst ja kaktused kellegi maja ees
Kaktused ülikoolilinnakus
Nerds on site — aga kus on kaktused?!?
Mina ja metsik kaktus
Krissu ja seesama metsik kaktus, esiplaanil Märt marsruuti planeerimas
Krissu ja kaktusemets

Pärast kaktustega üle doseerimist kihutame mööda täiesti sirget maanteed tagasi LA poole. Viimase hotellini on sõita veel napilt 390 miili (630 km). Umbes kella kolme paiku hakkame arutama, et varsti võiks lõunat süüa. No nii umbes tunni aja pärast. Kasutada on järjekordselt ainult Google Mapsi offline-kaardid. Pärast paari variandi läbiarutamist leiame, et mehhiko restoran nimega Dos Amigos kõlbab meile küll. Väga palju marsruudilt kõrvale ka ei kaldu. Vaatamata ümbritsevale kõrbele ja lehmaventilaatoritega farmidele on siin üks kohanimi kuidagi peaaegu kodukandi hõnguga — Vicksburg.

Ja siis me jõuame kohale. Ümberringi paistab ainult tühermaa. Või karjamaa, kes teab. Maja ees on rivi tõelisi ameerika masinaid, üks pickup truck suurem kui teine. No stiilis Dodge Ram ja sellised. Hakkab kuidagi kõhe. Aga mis siin ikka, meie auto on ka suur ja äkki võetakse ikka sõbralikult vastu. Astume sisse ja leiame, et kogu seltskond, kliendid ja personal kaasaarvatud, on puha meie mõistes pensioniealised valged inimesed. Tõenäoliselt peavad just nemad ümbritsevaid farme. Ja kõik on nii sõbralikud ka, et tiba piinlik on selle ukse taga kogetud ärevuse pärast.

Kui soovid mehhiko toidust teravamat maitseelamust, ära sinna mine: isegi kõige vürtsikamad valikud on oluliselt pehmemad kui Soome sinep. Kõhud saime siiski üsna hea hinnaga täis ja ega need toidud nüüd halvad ka ei olnud. Lihtsalt ootused mehhiko restoranile olid natuke teistsugused.

Dos Amigos — kurjakuulutav silt ja natuke väiksem kogus Ameerika rauda selle alt mööda sõitmas
Dos Amigos seestpoolt — visuaalselt endiselt natuke kurjakuulutav, aga tegelikult täiesti taltsas

Viimase hotellini jääb läbida veel 270 miili, mille jagame enam-vähem võrdselt pooleks peatusega järjekordses Walmartis. Tee on igav ja sirge, vahepeal katsetame auto võimeid. Kiiruse kolmekohaliseks minnes (miilides muidugi) hakkab suur kast tuule käes pisut ebastabiilseks muutuma, aga muidu on kõik viisakas. Juba LA lähemal sõidan püsikiirushoidjaga kiirteel kehtivast piirangust ca +10 miili tunnis, mis siinkandis tundub pigem tagasihoidlik käitumine olevat. Korraga märkan politseiautot. Nonii, nüüd tulevad raudselt need karmid trahvid mängu, millest igal pool juttu on. Aga ei, tema sooritab minust paremalt möödasõidu ja jätkab oma teed. Ju siis +10 on okei.

Hotell asub peaaegu kurikuulsas piirkonnas — enam-vähem üle tänava algab Compton. Aru küll ei saa, et kuskil midagi kahtlast toimuks. Aga ega me igaks juhuks CPT peale luurama ka ei lähe. Viime asjad tuppa ja asume Märdiga teele. Auto on vaja Avisele tagastada. Vaatan kütusenäidikut. Veerand paaki. Kuidas me küll viimati tankides nii valesti arvestasime? No eks ma muidugi jälle põdesin ja võtsin igaks juhuks puhvriga. Aga nüüd oleks vaja seda siis kuidagi kiiremini vähendada. Väänan käigukangi asemel olevat ümmargust nuppu, kuni ekraanil on D asemel S. Oppaa! Suur masin küll, kohalikus mõistes pisikese 3,5l V6 mootoriga, aga see seadistus äratab ta ellu. Ja kuidas veel. Gaasipedaal on ühtäkki ülitundlik ja tunne on, nagu oleks suure Expeditioni juhiistmelt hoopis mõne sportlikuma Focuse rooli sattunud. Kas just päris ST, kindlasti mitte RS, aga igal juhul midagi hoopis enamat kui minu kunagised 1,6-liitrised.

Lasersilmad raudsel täkul päikeseloojangusse ratsutamas

Tagant tuhiseb mööda üks valge Volkswagen. “Vot SEE on Sport Mode,” kommenteerib Märt kõrvalt. Annan gaasi ja olen hetkega volkaril sabas. Jep, töötab küll. Ühtegi ohtlikku olukorda me ei põhjusta, kiirust liiga palju ei ületa ja kellegi üleliigset tähelepanu endale ka ei tõmba. Aga lõbus on. Ja natuke kurb ka, sest sisuliselt tähistab see ju meie reisi lõppu.

Aga üks epiloog kulub sellele loole küll veel ära. Püsi kanalil!

Lasersilmad läänerannikul (4/6): Rahvuspargi-eri

Teeme rännaku tavalises kronoloogias väikese augu sisse ja anname parkidele* täiesti omaette postituse.

Et südametunnistus puhas oleks, pean ma kohe midagi pihtima. Rahvuspark on pisut meelevaldne tõlge. Antud postituses olen ma selle alla kokku koondanud nii osariigi (state park) kui ka riikliku tähtsusega pargid (national park).

Hearst Castle (06.03.2019)

Esimene park ei olegi nagu päriselt park. See on rohkem selline muinasjutuloss, kuhu William Hearst omal ajal meeletutes kogustes kunsti kokku ostis. Ostame giidiga tuuri, mis algab bussisõiduga alt külastuskeskusest mäe otsa. Bussijuht kirjeldab, kui vinge vaade siit ilusal päeval on, sest praegu paistavad ainult vihmapilved. Üles jõudes saame muuhulgas ka korralikust padukast läbi navigeerida. Selle käigus küsib giid, kust me pärit oleme. “Aa, Eesti! Ma mäletan, et sealkandis on Riia ja Vilnius, aga Eesti pealinn ei tule hetkel meelde.” Muljetavaldav. Pole midagi, et siin keegi geograafiat ei tunne.

Kaminasaal

Muuhulgas räägib giid ka seda, mis mängureeglite järgi siin omal ajal külalisi vastu võeti. Näiteks õhtusöögilauas alustas uus külaline üldjuhul võõrustaja lähedalt, aga õhtu õhtult liigutati kaminale lähemale. Otse kamina ees oli nn. “hot seat” (kuum iste), mis pidi külalisele vihjama, et oleks aeg vaikselt kodu poole sättima hakata. Ja kui keegi esimesel õhtul liiga tüütuks muutus, võis ta end kamina eest leida juba järgmisel päeval.

Söögisaal, vaatega kamina poolt — seega kõige tulisemad kohad on esiplaanil
Piljardisaal, giid ja mõned turistid
Milline mõnus merevaade! Ei, need on hoopis tenniseväljakud.
Siseujula. Täpselt nagu vanasti Kalevis, eks?

Oleme veendunud, et raha eest saab enam-vähem kõike. Kui maitsekas see kogu kompott siin muidugi on, jäägu igaühe enda otsustada. Teisalt on antud loss andnud inspiratsiooni mitme filmi visuaalsele poolele. Nii et võta sa kinni, milleks see kõik hea võib olla.

Big Sur (06.03.2019)

Teine park, kuhu me kohe samal päeval satume, kannab nime Big Sur. Otse ei saa minna, sest mõningatel teelõikudel varitseb üleujutuse oht. Seega, pärast Hearst Castle’i külastamist sõidame natuke sisemaale ja pöörame rannamaanteele tagasi jõudes mitte paremale (San Francisco poole), vaid vasakule. Ehk siis näoga tagasi LA suunas. Aga need vaated väärivad tulemist, isegi pilvise ilmaga. Ja ega siin väga midagi muud kirjutada polegi, pildid räägivad enda eest.

Märt ja hiline hommikukohv
Lasersilmad oskavad poseerida küll, aga jälle on kellelgi päikseprillid puudu. Ja kelle käes on kaamera?!?
Imbi silmanurgast ookeanivaadet nautimas
Lapsed, vaadake, need on telefoniputkad. Miskipärast väga inglaslikud teised.
Märt uurib, kas väravast läbi saab. Ei saa.
See kosk ehib ka Kaliforniat tutvustava Lonely Planeti raamatu kaant! Aaaa!

Muir Woods (8.03.2019)

Mõni päev hiljem jõuame San Francisco külje all asuvasse Muir Woodsi. Seal on selline diil, et ilma broneeringuta sisse ei saa ja kuna kohapeal ükski sidevahend ei levi, tuleb piletid enne ära osta. Tee ääres on isegi sildid, mis selle eest hoiatavad, nii et lahtiste silmadega sõitjale ei tohiks see üllatusena tulla. Meie oma lasersilmadega teame seda juba enne märkide nägemist, sest Märt on tubli eeltöö ära teinud.

Kuna me üheski teises suurte puudega pargis (nt Sequoia National Park) ei jõua käia, on siin ilmselt kõige suuremad puud, mida me oma rännakutel näha saame. Ähvardatakse illlllgelt pika jalgsimatkaga, aga kuna me mägistele matkaradadele ei roni, saame oma tiiru mõistliku aja jooksul tehtud. Kohati oleks nagu tavaline männimets, aga tegelikult ei ole ikka üldse selle moodi.

Tähistatud matkaradade plaan. Seda saab ka väiksemas formaadis kaasa osta.
Niimoodi võib end pisikesena tundma hakata
Imbi vaatab üles, kas taevas veel paistab. Tegemist on, muide, pisut panoraamfotoga või nii.
Krissu kontrollib, kas puuõõnes kannataks elada
Märt püüab kujuteldava õngega kala
Ohtlik metsaline!

Neile, kes inglise keeles end väga kindlalt ei tunne, pisike selgitus viimase pildi juurde. Lühidalt — ära toida metsloomi, kuna nad võivad sellest sõltuvusse sattuda ja toitu mitte pakkuvate inimeste suhtes agressiivseks muutuda. See tekst on aga väänatud mängulisse võtmesse, mis süüdistab inimesi chipmunkiosise nime kandva haiguse levitamisest. Selle tõvega kaasnevat vastupandamatu tung metsloomi toita. Milles maaoravad (chipmunk) süüdi on, sildilt ei selgu.

Yosemite Valley (10.03.2019)

Mida kaugemale me Los Angelesest sõidame, seda võimsamaks lähevad pargid. Yosemite Valley pakub palju tuttavaid vaateid, eriti õunasõpradele. Mac OS versioonid 10.10 (Yosemite) ja 10.11 (El Capitan) on oma koodnimed saanud just siit. Ja muidugi ka vaikimisi kaasa tulevad taustapildid.

Lähenedes otsime paaniliselt lumekette, sest nende olemasolu autos on kohalikud korrakaitseorganid praegustes ilmaoludes kohustuslikuks teinud. Lumesaju korral võib juhtuda, et orust väljapoole suunduval teel on ketid kohustuslikud ja siis oleksime ilma kettideta lõksus. Kõigepealt vaatame Walmartist, aga seal ei ole. Järgmises Walmartis on sildid, aga riiulites ulub vaid tuul — või no üks komplekt isegi on, aga see tundub jube kallis. Küsime müüja käest, kas me oleme Yosemitest veel liiga kaugel. Vastupidi, liiga lähedal oleme. Ketid lähevad nagu soojad saiad.

Anname alla ja otsustame vajaliku varustuse teeservas olevast poekesest rentida. Hõkk. Kui ca 70-80 dollarit kettide eest tundus ennist palju, siis laenutusse pead jätma sada taala tagatiseks ja rent ise on 60. Noh, igatahes, nüüd on meil kast kettidega pakiruumis ja sõit võib jätkuda.

Tundub, et me pole siin ainukesed lumenautijad
See näeb välja nagu vesi, aga tegelikult on pigem lumekosk
Kui silt hoiatab, et tee võib olla libe, itsitame me eht-eestlaslikult. Lähemal vaatlusel selgub, et ongi libe. Väga libe.
Kosk pritsib korralikult — objektiiv on üleni märg
Kui selle vaatega sobib Apple’it turundada, kõlbab ka mulle
Like!
Kõik lasersilmad on soojalt riides ja päikseprillides!
Või oota, hoopis see on see lumekosk. Unustage ära, mis ma eelmise kohta ütlesin, see siin on õige.
Kamin selle kandi enam-vähem ainukeses avatud söögikohas
Seal all on päriselt ka lumi. Inimesed käivad lumes. Ja meie arvasime, et siinmaal on see rohkem nagu filmitrikk või nii.
Kui käed ümber puu ulatuvad, tuleb seda ju kallistada, eks?
Fantastilised kiirendatud maanteekaadrid

Enne lahkumist näeme parklasse saabumas ka autosid, mille rataste ümber ongi juba ketid tõmmatud. Meie marsruut õnneks ketistamist ei vaja. Natuke on nagu tunne, et kuuskümmend dollarit sai ilmaaegu välja käidud, aga neljaga jagades ja vaateid meenutades taanduvad pisarad õige pea.

Grand Canyon South Rim (13.03.2019)

Kui Yosemite Valley ainult ähvardas lumega, siis Grand Canyoni poole sõites on teeservad täitsa valged.

No ikka täitsa lumised kohe
Tulin linnast, lumesadu…

Pargime auto lumehange ära ja läheme uurime, mis värk on. Kui meil on seljas kaasasolevatest riietest enam-vähem kõige soojemad, millega ka talvise Helsingi tänavatel napilt ellu jääks, siis mõned siseturistid oleks justkui paha-aimamatult autost välja astunud lausa lühikestes pükstes ja t-särgis. Hammaste plagin kostab kaugele.

Lumi ei austa kedagi: isegi siinse parginduse ühe eestvedaja — Stephen Matheri — mälestustahvlil pole pääsu
Rahvast jätkub ilmaoludest hoolimata
Kui kanjonist korraks eemale vaatad, tekib täitsa kodune tunne
Võime kõõluda maailma serval…

Sõidame Mather Pointist pisut edasi, tee peal lumesadu trotsides. Jah, isegi kerge lumekiht tekib asfaldile. Pole päris kindel, kas need siinsed M+S rehvid ikka päris talvekatena kvalifitseeruksid, aga ühtegi ärevat momenti me igatahes ei taju. Natukese aja pärast jõuame vaatluspunkti, kus udu enam väga palju vaadet ei mata. Küll aga on tuul selline, et tahab kindad käest rebida. Paljakäsi tuult trotsides taban Märdi siluetist ilmselt reisi kõige eepilisema kaadri. Keegi teine servale nii lähedale minna ei julge.

Üle lõpmata lumise välja… sõidavad lasersilmad rivis

Ainult kaks peatükki ongi seda Ameerika värki veel jäänud. Järgmises tähistan Vegases oma sünnipäeva ja lõpuks vaatame, kuidas me kõik turvaliselt koju saame. Äkki suudan tubli olla ja selle nädala jooksul kõik ära teha? No sest Tallinn-Dubrovnik-Pärnu road trip ootab ka juba ammu oma korda. Kes usub, et see on tehtav, annab mulle palun mingilgi kujul märku. Aitäh!