Lasersilmad läänerannikul (3/6): San Francisco

Ei jõudnud enne juuli lõppu. Aga väga palju hiljaks ka ei jäänud. Igatahes, rändame nüüd jälle ajas märtsi ja vaatame, kuhu neli Ameerikat avastavat lasersilma välja on jõudnud.

07.03.2019

Kuigi LA on rahvaarvult oluliselt suurem, jätab SF rohkem suurlinna mulje. Võib-olla aitab seda illusiooni luua ka asjaolu, et meie hotell on kesklinnas. Seoses sellega on ka mõistliku hinnaga parkimist üsna keeruline leida: hotellis maksab üks ööpäev ligi 80 dollarit. Uurime parkimisletist, mis võimalused on auto selleks ajaks siia jätta, kuni me registreerume ja kohvrid tuppa viime. Vastus: “Kui te lubate, et tunni pärast kindlasti tagasi olete, teen tasuta.” Täpselt nii teemegi. Pärast jääb kripeldama, et sellise vastutulelikkuse eest oleks võinud talle jootraha jätta, aga… polnud sel hetkel käepärast.

San Francisco
Meie hotell San Franciscos: Parc 55
Hotellitoa sisevaade läbi kalasilma

Märdi tubli eeltöö leiab mõistliku hinnaga parkimismaja hotellist ainult mõne kvartali kaugusel. Mõistlik ööpäevane parkimistasu jääb antud juhul samasse suurusjärku, üle mille mõnes Tallinna kesklinna lähiümbruses asuvas Europargis terve kuu eest ei raatsiks välja käia: 35 dollarit. Esimese vaba koha leiame kuuendalt korruselt.

Koht parkimismajas, ainult $35/öö
Vaade hotellitoa aknast

08.03.2019

Naistepäev! Kohalikke teleuudiseid vaadates selgub, et rahvusvaheline naistepäev ei ole midagi ainult nõukavärk, nagu kodus vahel tundub. Tänavapildis küll esmapilgul midagi ei paista, aga õhtupoole ühe sõnumi siiski leiame.

Hommikusöögi võtame kohas, mida TripAdvisor soovitab. Kallis, nagu SF ikka. Lõunasöögi ostame poest kaasa, sest ei tea veel, kuhu me selleks ajaks jõuda võime.

Päeva esimene vaatamisväärsus: Golden Gate. Magan linnapoolses otsas paiknevale vaatealale viiva mahasõidu maha, seega saame planeerimatult vara üle legendaarse silla sõitmise kogemuse kätte. Naudime vaateid tagasi linna poole. Võimas.

Pisut postapokalüptilise maiguga vaade sillale — justkui kogu San Francisco oleks külastajatele suletud
Meie truu veoloom ja Golden Gate

Inimeste vägitegusid oleme nüüd natuke näinud, vaatame vahelduseks looduse pakutavat vaatemängu: John Muir Redwood Forest. Tee sinna on jälle sama äge kui mõned päevad tagasi kogetud roller coaster. Pargist endast räägib lähemalt hilisem rahvusparkide postitus.

Miskipärast hakkas mul seda GIFi tehes Yakety Sax (Benny Hilli teema) peas mängima

Lõunaks sobib piknik pargis väga hästi. Alamo Square Pargi serval ilutsevaid maju vaadates tuleb meil kohe Full House meelde, aga “see õige” maja jääb tegelikult meist umbes miili kaugusele. Kuigi ka need majad on piisavalt kuulsad. San Francisco on igatahes siiani kogu reisi kõige toredam koht.

“Painted Ladies”
Natuke laiem vaade Alamo Square Parkist

Mõtleme korraks mööda Lombard Streeti alla sõita. Sinna jõudes selgub, et tulime natuke vale nurga alt — parempööre on päevasel ajal keelatud, järjekord jääb meist vasakule. Kuna aega on vähe ja näha tahaks veel oi-oi-kui-palju, uudistame seekord jala ja ei hakka Expeditionit kitsalt tänavalt läbi pressima. Lähemal vaatlusel paistab, et tegelikult oli meid ennelõunal Muir Woodsi viinud tee isegi lahedam.

Lombard Street

Kui LA-s oli tähetorni mägi (Griffith Park, Hollywood), siis siin leiame linnapanoraami nautimiseks koha nimega Twin Peaks. Laura Palmerit ei näe, sest see pole üldse seesama Twin Peaks. Vaade on igatahes vinge — nagu ka tuul, mis lisaks mütsile ja prillidele ka juuksed peast tahab viia. Lisaks on siin avalik WC, mis väga hästi ei toimi — üks anonüümseks jääda sooviv lasersilm avab ukse, astub sisse… ja kuna tükk aega midagi ei juhtu, tuleb välja tagasi. Selle peale läheb uks automaatselt kinni ja tualett näitab, nagu ta oleks hõivatud. Aga kedagi sees ei ole. Ohjah. Muide, üsna sarnase konstruktsiooniga välikäimla on praegusel ajal ka Balti jaama tunneli kandis, vanalinna pool.

Vaade Twin Peaksist
Veel üks vaadeTwin Peaksist
Järjekordne Twin Peaksi panoraam
Naistepäev taevas. Lennuk on sinisele taustale trükkinud reklaamteksti, mille lõpp on midagi sellist: “Women’s day every day ?Old Navy”

Õhtusöögile läheme vahelduseks hiinalinna. Assaraisk, kui odav siin on! Tallinnas näiteks ei pruugi hiina toitu nii hea hinnaga saada. No selles mõttes, et me maksame kogu õhtusöögi eest nõks üle 10 dollari per nägu, seejuures tuleb osa toitu kaasa pakkida.

Chinatown, San Francisco
Arve õhtusöögi eest — kõik on selgemast selgem

Ühtäkki kostab tänavalt pauk. Külm judin käib läbi selja. Kas tõesti tulistavad? Siis tuleb järgmine pauk. Ja järgmine. Tohoh, ikka tõsine valang juba. No ei ole püssipaugud, vaid kõigest vanad head paugukad. Aga hästi suured ja hästi palju. Paugutamine kestab vähemalt kümme minutit. Vahepeal käib Märt väljas vaatamas, mis toimub — keegi kerib paugukate rulli järjest rõdult alla, kuni eelmised paugukad kõnnitee kohal plahvatavad. Väävlihais tänaval meenutab uusaastaööd, aga on natuke tugevam.

Paugukate jäljed sillutisel
Märt hiinalinnast lahkumas

Lubame Imbi ja Krissu päevale kohaselt ostlema (äkki on mõni naistepäevasoodukas ka?) ja läheme Märdiga pesumajja. Hotellile lähim müntidel toimiv pesumaja on ainult mõned kvartalid eemal. Siin tasub vahemaid hinnates, muide, arvesse võtta ka tõusumeetrid. Antud juhul paikneb meie valitud pesumaja hotelli suhtes omajagu ülesmäge — päris mõnus jalatrenn. Igatahes, pesumaja on klassikaline. Sinna jõudes on ta täiesti tühi, nii et kelleltki teadjamalt nõu küsida pole võimalik. Guugeldame masinate mudeleid ja soovitusi, leiame nii mõndagi. Muuhulgas ka juhised, kuidas just neid masinaid häkkida. Lõpuks otsustame pesu 30 minutiks pessu panna ja jalutame vahepeal ümbruskonnas ringi.

Tagasi jõudes tõstab kumbki oma pesu kuivatisse. Kui pesu oli nii tõhus ja kiire, peaks ju ka see kiiresti käima, seega panen algatuseks 10 minuti jagu münte sisse ja jään ootama. Nüüd on siia juba rohkem rahvast kogunenud, kes omavahel kogemusi vahetavad ja meiltki nõu küsivad. Ja münte. Veeranddollarised on siin hinnas. Kuivati annab märku töö lõpetamisest. Katsun pesu, no natuke nagu oleks niiske, aga enam-vähem tundub kuiv. Hotelli jõudes selgub, et vähemalt üks riietusese pidi ikkagi liiga märg olema — nüüd vajab kogu kilekoti sisu uut kuivatusringi. Ja nii saab kogu meie hotellitoast omamoodi pesukuivatusrest.

Õhtul on mõte minna kuskile istuma, aga keegi ei viitsi — sest oma hotellis ei ole vastavat kohta ja väljas on jahe.

09.03.2019

Hommikusöök on sedapuhku kohas, mis avati aastal 1938. Seekord oleme lõpuks kavalad: jagame omletid kaheks ja võtame nelja peale ühed pannkoogid. Hea mõte, sest portsud on endiselt suured.

Meie esimene tramm San Franciscos

San Francisco elamus ei oleks täielik ilma trammisõiduta. Ühekordne pilet maksab trammist ostes $7, samas kui äpiga saab $12 eest terve päeva ära katta. See tasub ju juba teise sõiduga ära. Kõigepealt proovime natuke uuema välimusega trammi ja kulgeme sellega sadamasse. Tuleb välja, et ka antud isend on päris vana — toodetud neljakümnendatel, teeninud üheksakümnendateni Seattle’is, siis taastatud ja siia toodud. Just äsja on ta uuelt värskenduskuurilt tulnud, seega praegu käigusolevatest komplektidest kõige värskemalt taastatud.

Pier 39

Sõidame mööda mereäärt 39. kaini, seal vaatame lähemalt. Kogu siinne kaubandus ja meelelahutus on küll turistidele suunatud, ent siiski leiab häid pakkumisi. Näiteks talvine pusa (vt pilti) maksab kõigest 30 dollarit. Ja see on ikka tõsiselt sooja voodriga, korralikult karvane.

Pusavennad — kuigi Märt otsustab lõpuks midagi muud osta
“Põhimõtteliselt” tasuta rattarent USA moodi = alates $24/3h

Jalutame edasi ja võtame teise trammi, mis meid üle mäe hotelli juurde viib. Selle raha eest on see siin ilmselt üks odavamaid meelelahutusvõimalusi — täitsa nagu lõbustuspark. 🙂

Mägitramm
Lasersilmad mägitrammis — kaks sõitjat tohib astmelaual seista, konduktorid lausa julgustavad seda proovima
Trammijuht uurib, mis jubin mul telefoni küljes on — vastutasuks teen temast kalasilma-pildi (https://www.aliexpress.com/item/32738811212.html)

Ülejäänud päev on rahulik. Tutvume kohalike kaubanduskeskustega, aga midagi ei osta.

Hotelli lähedal asuva kaubanduskeskuse kuppel altvaates

Õhtusöök: Cheesecake Factory. Ooteaeg laua saamiseks on 40 minutit kuni tund, otsustame ära oodata. Saame numbri ja käime veel natuke mööda poode ringi — restorani all on nimelt 7 korrust kaubanduskeskust (Macy’s).

Kui lõpuks lauda saame, otsustame nt pasta omavahel järjekordselt pooleks teha. Koogid on väga head, samas kui teenindus on… pisut paanikahõnguline. No pole ime, kui säherdune rahvamass kogu aeg vabanevat lauda ootab.

Pisike killuke Cheesecake Factory (juustu)koogivalikust

Lahkun pisut enne teisi, et jõuaks hotelli suveniiripoest margid ära osta ja kodumaale minevad kaardid posti panna. Marke saab siit ainult kahekaupa.

10.03.2019

Hommikul pakime kohvrid kokku, toome auto parkimismajast ära ja jätame hotelli ette ootama. Omaarust justkui nagu kohta, kuhu võib parkida, sest ei kollast ega punast joont äärekivil ei ole. Hiljem selgub, et ka valge joon äärekivil võib tähendada parkimise keeldu, ähvardades pukseerimisega.

Valge joon

Ja ongi aeg San Franciscoga hüvasti jätta. Oleme kõik ühel nõul, et siia tuleks kindlasti tagasi. Järgmine peatus: Yosemite Valley.

Postituste sarjas jõuabki sobivalt kätte juba korduvalt välja reklaamitud rahvuspargi-eri. Tõenäoliselt mitte varem kui paari nädala pärast.