Lasersilmad läänerannikul (2/6): San Diego, Pacific Coastal Highway

04.03.2019

Sõit San Diegosse kulgeb vahejuhtumiteta ja juba õige pea olemegi kohal. Läheme hotelli, proovime, kas nii vara check-ini saab teha. Ennäe, saabki — toad on meie jaoks valmis. Isegi parkimine õnnestub mingi nipiga tasuta kätte saada. Viime kohvrid hotelli ja seame sihi mere äärde.

Giant Dipper, Belmont Park

Ranna serval on lõbustuspark. Vaatame Märdiga unistavalt ameerika mägesid ja mõtleme. Ja mõtleme veel natuke. Ja siis rohkem ei mõtle, ostame piletid ära. Alguses istume kõrvuti, aga see toru, mis meid kinni hoiab, ei taha mu reie täit ümbermõõtu ära mahutada. Üllatav, et just reis ette jääb, mitte kõht. Igatahes tundub, et see koht, kus ta klõpsu peaks ära tegema, on vääääga lähedal, aga klõpsu ei tule. Ohutusreeglid näevad arusaadavalt ette, et klõps PEAB tulema, muidu rongi käima ei panda. Proovime kohti vahetada — tagaistmel ei mahu mu põlved ära. Lõpuks istub Märt taga, mina lükkan esimesel pingil jalad diagonaali, surun toru allapoole ja… klõps. Huh. Peaaegu oleks 7 dollarit raisku läinud. Järgnevad 2 minutit on mu elu ühed ägedamad: umbes poole peal märkan, et suunurgad tahavad kuklas kokku saada.

See ei ole minu filmitud, aga umbes-täpselt sihuke see sõit oli

Mission Beach Boardwalk. Kui Venice Beachil polnud vihmase ilmaga kedagi, siis siin ei ole sedagi. Proovime müüri ääres grupiendli teha, aga märkame, et Märt ei sobi komplekti. Päikseprille pole. Ostame rannaäärsest suveniiripoest Märdile ja mulle San Diego kirjaga prillid, sest kahele paarile on hea diil või midagi. Märt saab neist kasu reisi lõpuni, minu omadel kaovad varsti ühte sanga hoidvad kruvid ära ja lähengi tagasi oma AliExpressi originaalide peale.

Pilt 1: Märdi lasersilmad on ju täitsa kaitseta 🙁
Pilt 2: Märt on kaitstud ja kõigil tuju parem 🙂

Järgmine peatus: Cabrillo National Monument. Siit on hea vaade kogu San Diego kesklinnale. Ühtlasi on siin majakas. Need vaated… las nad räägivad enda eest ise.

Vaade San Diego lahele, kesklinnale ja mereväelennujaamale
Vaade monumendile
Vaade majaka ees poseerivale Krissule
Vaade majaka ees poseerivale majaka maketile
Vaade majaka köögiviljaaiale
Vaade vaala skulptuurile ja selgroole (päris vaalasid ei õnnestunud näha, kuigi aastaaeg oli enam-vähem õige)
Vaade mijonivaatega tualettruumidele
Vaade San Diego piirkonna maketile — meie oleme parasjagu vasakpoolse poolsaare tipus

Lõunaks otsustame minna San Diego sadamakülla (Seaport Village). Korralik turistikas, ka hinnad on vastavad. Ja portsud on endiselt suured.

Killuke sadamakülast, linnu ja pangaautomaadiga

Pärast lõunat jalutame natuke pargis ringi. Balboa Park on suur ja muuseume täis, siin oleks avastamist mitmeks nädalaks. Paraku on meie seekordne reis pigem sihuke kiire ülevaade üsna suurest alast. Niisiis, muuseumid jäävad seekord ära, aga kunagi tahaks tagasi tulla ja rohkem uurida.

Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park
Balboa Park

Muuhulgas on siin ka The Old Globe — koopia Londonis asunud Shakespeare’i teatrist, ehitatud 1935. Võrdluseks, Londoni rekonstruktsioon avati alles 1997.

The Old Globe

On aeg järjekordseks shopiteraapiaks. Sedapuhku otsime üles lähima suure Walmarti. Kodumaiste pakkujatega võrreldes meenutab ta meie meelest nagu hästi suurt Prismat, kus pigem Maxima kaubavalikut pakutakse. Samas leiab siit ka täitsa tuntud kaubamärkidele väga häid diile. Ainult elektroonikasektsioon on lootusetult halb — või siis ootused liiga kõrgel. Märt sealt endale igatahes uut telefoni ega tahvlit ei leia.

Gaslamp Quarter
Kuidas sildistada pilti, millel pildistatakse silti?

Õhtustamiseks otsustame minna San Diego ajaloolisse gaasilampide kvartalisse (Gaslamp Quarter). Leiame parkimiskoha, jalutame natuke ringi ja maandume kohas nimega Union Kitchen & Tap. Kui siin võib nimest välja lugeda ehk mingil määral ainult õhustiku, siis üle tänava vaatab vastu väga konkreetselt sildistatud “Cold Beers & Cheeseburgers” (külmad õlled ja juustuburgerid). Aga sinna me ei lähe.

Cold Beers & Cheeseburgers

Suundume hotelli, et natuke järgmisi päevi planeerida. Õues on küll jahe, aga laua keskel põlev kunstlik lõke soojendab veel piisavalt. Järgmised päevad tõotavad tulla üsna maanteemaigulised.

Hiltoni “lõke”

05.03.2019

Hommikusöök on seekord omaette elamus. Otsustasime seekord natuke raha kulutada ja hotelli buffeepakkumise vastu võtta. Maksma läheb see 20 dollarit, ehk siis Imbiga kokku 40. Uurime teenindajalt, kas omletti ka saab. Ikka saab, aga teistmoodi kui Euroopas või Aasias. Kui ma seni olen harjunud, et omleti võib tellida ka “with everything”, aga valikuid lisanditeks on 4-6, siis siin tuleb 20+ lisandist välja valida maksimaalselt neli. Uuf. Teen läbi häda oma valikud ära, mispeale vaatab teenindaja mind altkulmu ja ütleb: “Sa tuled Mehhiko piiri äärde ja ei võta mitte ühtegi mehhikopärast koostisosa? Mis sul viga on?” No mis seal ikka, vahetame siis paprika avokaado vastu. Aga peekonist ei loobu!

Omlett avokaadoga

Kuna täna on teisipäev, mis ühtlasi rahvakalendris vastlapäeva nime kannab, uurin ka kuklite saamise võimalusi. Seletan ära, et meil on mardi gras või fat tuesday, siiamaani on kõik selge. Nüüd kirjeldan, et meie kandis on sel puhul kombeks süüa saiakesi, millel üks tükk pealt ära lõigatakse ja sinna vahele vahukoort pannakse. Noh, tundub ka see enam-vähem okei. Lubab uurida, mida köök teha suudab. Me väga ei loodagi, aga ühel hetkel tuuakse meie lauda kandikul kaks… vahukoorega kaneelirulli! 😀

Vastlakuklid San Diego moodi

Siis tuleb naaberlauast mees ja küsib, kas meil on hommikusöök juba makstud. Nende perel on siin viimane hommik, aga kaks sooduskupongi on veel alles. Niisiis, tänu lahkele naabrile saame hommikusöögi poole hinnaga. Teinekord tulles tasub neid kuponge juba ennetavalt otsida. 😉

Hotelli bassein, kuhu me kordagi ei jõudnud — see pole selline puhkus!

Alustame teekonda mööda rannamaanteed San Francisco poole. Kuna tavaliselt metsatulekahjude käes vaevlevas piirkonnas on üle pika aja pikalt vihma sadanud — ja muudkui aga sajab — on maanteed kohati mudalaviinide ohu tõttu suletud. Niisiis peame marsruudiga kohati loomingulised olema.

Lasersilmad trepiga rannas

Esimene trennipeatus: 1000 Steps Beach, kus häääästi pikk trepp viib maantee äärest rannaribale. Üles ronides loeme üle, kui palju astmeid tegelikult on. Päris täpset arvu ei saa, sest igaühe tulemus on pisut erinev, aga laias laastus on neid nõks üle kahesaja. Tüüpiline USA turundus — igas söögikohas on mõni maailmakuulus eine või magustoit, trepiastmete arv korrutatakse lihtsalt viiega.

Paarisaja astmega tuhandeastmeline trepp

Kaid meile meeldivad, rannarahvas ju ikkagi. Seega võtame ka Malibu Pieri ette. Lähenedes tõstab autos pead diskussioon, mis selle kandi nii eksklusiivseks ja hinnaliseks teeb, kuna majade maanteepoolsed fassaadid on üsna tagasihoidlikud. Kai pealt tagasi vaadates on kõik selge. Luksus on ookeanivaatega harmoonias ja majade, villade, kohati lausa losside vaiadel terrassid paistavad oma mainet täiesti väärivat.

Malibu

Järgmine peatus: Santa Barbara. Ilus linn, mis ilmselt sellesama ilu säilitamiseks on oma tänavatel ära keelanud rulad ja rulluisud. Autojuhte siin see-eest armastatakse, nii paistab enamikes kohtades 60-75min tasuta parkimist olevat.

Santa Barbara, vaade kohtumaja katuselt

Ühel hetkel hakkavad meie telefonid korraga piiksuma — ka need, mis on vaikses seades. Meid hoiatatakse üleujutuste eest lähiümbruses. Veendume, et kõnealused piirkonnad meie planeeritud marsruudile ei jää ja läheme oma eludega edasi. Küll aga on see põnev esmakokkupuude siinse hoiatussüsteemiga. Ja ennäe, isegi meie Euroopast ostetud telefonides täitsa töötab. Kui huvitab, loe Vikipeediast lähemalt.

Santa Barbara kohtumaja

Santa Barbara põhilise vaatamisväärsusena otsime üles kohaliku kohtumaja, mille tornist pidi hea linnavaade olema. Nii ongi. Aga ka majas sees leidub põnevat vaatamist.

Santa Barbara kohtusaal
Vikerkaar Santa Barbaras

On aeg jälle kohalikku kaubandusvõrku toetada, sedapuhku võtame ette Best Buy. Märt otsib endiselt head diili uuele telefonile või tahvlile, aga jääb ka siin pika ninaga. Ma natuke kaalun, kas ehk oleks vaja igaks juhuks mõne muu operaatori SIM-kaarti, aga ei võta. Valik on parem kui Walmarti elektroonikasektsioonis, aga mitte märkimisväärselt.

Aijah. Kaubanduskeskus tähendab siin sageli midagi muud kui Eestis. Okei, Tartu Lõunakeskus on ehk pisut võrreldav. Nimelt on ümber massiivsete parkimisalade erinevad poed eraldi hoonetes. Jah, leidub ka neid teistsuguseid, aga mitte nii mugavalt maanteede ääres. Ühtegi surnud või viimaseid hingetõmbeid tegevat keskust meil reisi jooksul külastada ei õnnestu. Küll aga võib neid vaadata YouTube’ist.

TJ Maxx. Hea soodne riideid ja aksessuaare müüv kett, mille nime kirjapildist ma autos esialgu aru ei saa. DJ Max? Kes see on ja miks ma tema muusikat kuulnud pole? Või kes paneks riidepoele sellise nime?

Roadhouse Grill

Õhtusöök. Original Roadhouse Grill. Super teenindus, nagu siinkandis ikka. Küsin, kui terav nende chili on, selle peale tuuakse igaühele oma topsis näidis maitsta. No sihuke tubli neli suurt lusikatäit vähemalt, per nägu. Valitud jookidel saad topsi tasuta täita. Selleks peab küll üsna täitmatu janu olema, sest topsid on ameerikalikult suured. Erinevalt vähemalt ühest Tallinna T1-s olevast söögikohast pakuvad nad meeleldi ka Arnold Palmerit (jäätee ja limonaadi segu), kuigi seda menüüs pole. Suupisteks võtame sibularõngaid, mida harjumuspärase taldrikutäie asemel tuuakse umbes Suure Munamäe jagu. Nagu meie Tallinna lemmikkohas Texases, on ka siin maapähklid tasuta. Ja koored käivad põrandale. Huvitav, kes kellelt šnitti on võtnud? 😉

Sibularõngad

Waze tuletab meelde, et peame 10 minuti jooksul sõitma hakkama, muidu pannakse motelli check in kinni. Maksame kiirelt arve ja kaome. Arve toomises on nad siin ka märksa kiiremad ja automaatsemad kui Eestis.

Romantiline motellivaade

Cambria Palms Motel — parim luksus sel reisil, sest auto saab parkida otse toa ukse ette. Nii, et pakiruumi luuk avaneb varikatuse alla. Nii ei saa ka padukaga kohvrid märjaks. Ilgelt hea hinnaga veel pealekauba, kusjuures isegi sipelgaid pole toas! 😀

Pakiruumi luuk avaneb motelli varikatuse alla

06.03.2019

Kui siiani on Märt roolis olnud, siis nüüd on lõpuks minu kord sõita. Naljakas — iga päevaga tundus see üleminek järjest hirmutavam, sest auto on suur ja teed võõrad, liikluskultuurist rääkimata. Tegelikult pole häda midagi: Ford on Ford, automaatkast käitub täpselt nagu Focuse oma. Meie õhtune sihtpunkt on Monterey, aga rannamaanteed pidi sinna hetkel ei saa — kahest kohast on tee võimalike üleujutuste tõttu suletud. Niisiis tuleb sõita mööda igavamaid teid.

Aga kõigepealt väike kultuuriprogramm. Hearst Castle. Kuna seda haldab California State Parks Department (osariigi parkide osakond?), tuleme teema juurde tagasi rahvusparkidest rääkivas postituses.

Jõuame jälle mere äärde, seekord teeme natuke hülgevaatlust. Lonthüljes (elephant seal) on huvitav loom. Häääääästi suur, kusjuures isased on ka üsna koleda näoga. Kutsikad ja emased on seevastu täitsa sümpaatsed.

Hülged rannas niisama chillimas

Lõunaks jõuame … Cambriasse. Kuna Hearst Castle jäi siit mööda rannamaanteed pisut teesulgude suunas, tuli edasiminekuks tulla tagasi.

Üks täiesti suvaline motell Cambrias, mis meisse mitte kuidagi ei puutu, aga mis lihtsalt nunnu välja näeb

Natuke veel sõitu ja olemegi kohal. Monterey. Öömaja saame järjekordselt motellis, sedapuhku Pacific Inn. Hinna poolest odavam kui eelmine, aga parkimiskohtade valik ei ole nii luksuslik. Teen enne õhtusööki pisikese uinaku — tundub, et väsimus on suur, sest tavaliselt ma ju päeval ei maga. Ülejäänud kamp käib samal ajal linna avastamas ja õhtusöögiks kohta skautimas.

Mis vahet on motellil, hotellil ja võõrastemajal? Tubade järgi ei pruugigi vahet olla

07.03.2019

Teekond mööda rannamaanteed San Francisco poole jätkub, kuigi kõigepealt pöörame korraks LA poole tagasi. Teesulgude tõttu on Big Sur kättesaadav ainult põhja poolt lähenedes. Seegi vaatamisväärsus saab kajastatud rahvusparkide eripostituses.

Meie ratastel sõber rannamaanteel
Eelmiseks pildiks õiget nurka otsimas

Järgmine peatus: Santa Cruz. Järjekordne rannalinn, järjekordne lõbustuspark, mis on küll suletud, aga mitte üleni. Ehk siis kõik kioskid ja kassad jms on kinni, aga pargis endas saab vabalt ringi jalutada. Ja oh üllatust, ka siin on Giant Dipper. Hiljem uurides tuleb välja, et päris täpselt sama disainiga tegu ei ole, kusjuures Santa Cruzi oma on vanem — avatud 1924, kui San Diego oma valmis aasta hiljem — ja ka pisut suurema tippkiirusega. Ühtlasi on need vist ka ainsad kaks rollercoasterit kogu USAs, mis selliste atraktsioonide kuldsest ajastust (1920ndatest) säilinud on.

Giant Dipper, Santa Cruz
Suletud lõbustuspark

Pärast suletud lõbustuspargist läbi jalutamist avastame end piraaditeemaliselt kahekorruseliselt sise-minigolfiväljakult, mida me proovima ei jää. Aga kui siinkandis elaks, võiks paar korda külastada küll.

Lõik vana rannamaanteed, mis kannab tänapäeval kergliiklustee rolli

Jalutame natuke looduses ka. Kui juttudest võiks mulje jääda, et USAs saab absoluutselt igale poole autoga ligi ja kogu maa on asfalteeritud, siis päris nii see ikkagi ei ole. Seda maad on lihtsalt liiga palju.

Kruusane jalgrada USAs — kes oskas sellist asja oodata?

Ja ongi aeg San Francisco poole sõita. Sellest aga lähemalt juba uues postituses. Mine tea, võib-olla jõuan sellega valmis juba enne juuli lõppu.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.