Lasersilmad läänerannikul (1/6): Los Angeles

NB! Järgnev lugu toimus märtsis. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma olen aeglane, muud midagi.

01.03.2019

Lend maandub ca 18:30. Turvakontroll algab järjekorras seismisega. Kõigepealt sabatame masina juurde, mis teatab meile lõpus muretult: “Transaction could not be completed” (“Tehingut ei õnnestunud lõpetada”) ja suunab järgmisse järjekorda. Selles järjekorras tundub esialgu, et see võtab vähemalt tund aega. Vahepeal liigume natuke kiiremini edasi ja lõpuks osutub esialgne hinnang enam-vähem õigeks. Kui eelarvamus pidas seda põhjalikuks tausta- ja turvakontrolliks, siis tegelikult on tegu täiesti tavalise mehitatud passikontrolliga. Umbes nagu enam-vähem suvalises Schengeni-välises sihtkohas, kus me käinud oleme. Küsitakse natuke taustainfot teemal kust me pärit oleme ja mis plaanid on, visatakse nalja teemal “Eesti? Kas see on riik või Euroopa osariik?” Ongi kõik. Või siiski — meid küsitlenud ametnik ütleb vestluse lõppu: “Enjoy!” Kui me mõned sammud eemale oleme jõudnud, annab ta samale sõnale uue elu ja laulab omaette, ent siiski kuuldavalt: “Eeeenjoooooy!”

Proovime leida koha, kust osta kohalik SIM kaart. Küsime lehekioski müüjalt, kust saaks — valuutavahetusest. Aga kuna seal pidavat väga kallis ja mõttetu olema, soovitab ta meil lennujaamast hoopis välja minna. Teeninduskultuur tundub siin juba esimeste kogemuste põhjal soe ja sõbralik. Nagu ka ilm. Jopet ja salli pole kindlasti vaja.

Järgmine peatus: Avis. Ootame bussi, mis meid sinna viiks. Jõuan juba muretsema hakata, sest vahepeal jõuab kõigi teiste autorendifirmade busse mitu tükki peatusest läbi käia, aga lõpuks tuleb ka Avis. Bussijuht teeb sõidu ajal pisikest komöödiat kohaliku liikluse teemal, alustades iseenda tutvustamisest: “Mina olen siitkandi kõige kogenum juht. Õpetan kõigile uutele tulijatele, kuidas ringi sõita (how to drive around in circles).”

Meie ratastel kontor 2 nädalaks: veetsime selle masina istmetel kokku ligi 80 tundi

Avises saame üsna kohe leti äärde, aga meie jaoks autot veel valmis pole. Pakutakse alternatiive — kas oodata, et tutikas Suburban meie jaoks kilest lahti pakitakse või võtta klass väiksem Ford Expedition, mis on kohe valmis. Kuna auto klass madalamaks läheb, saame kauba peale autoabi ja kütust täis paagi, st võime auto tagastada tühja paagiga. Vaatame üle, kõik inimesed ja nende kohvrid mahuvad vabalt ära. Ja isegi see pisike osutub meie esimese hotelli parklas kõige suuremaks autoks. Varustus on tipptasemel — parkimisandurid ja tahavaatekaamera kuluvad kindlasti marjaks ära. Esimesena istub rooli Märt, kes lennukis rohkem magada sai. Kohe saab selgeks, et autojuht vajab enda kõrvale hea keskendumisvõimega kaardilugejat, kuigi näiteks Google Maps näitab muuhulgas üsna viisakalt ära, millised sõidurajad meile sobivad. Suur auto, võõras liikluskultuur, keerukust lisavaid tegureid on veelgi.

Ford Expedition hotelli parklas.

Hotellis läheb kõik sujuvalt, aga me Imbiga tahaks natuke sooja toitu ka. Paraku on hotelli köök just kinni pandud. Baarileti tagant soovitatakse üle tänava asuvat Yard House’i. Jõuame sinna kohaliku aja järgi kella üheteistkümne paiku. Kui lennukis tehtud pisike taskuhäälingu-uinak välja arvata, oleme ärkvel olnud 28 tundi. Mainime seda ettekandjale kaastunde-punktide skoorimiseks. Töötab: “Don’t worry, I’ll take good care of you!” Tellime kahepeale ühe Carnivore Pizza ja tõepoolest, kesköö paiku uinume juba hotellis.

Yard House

Üks oluline asi, mis USAs on teistmoodi kui me harjunud oleme, on maksud hindadel. Ehk siis poeriiulitel ja menüüdes näidatav on ilma maksudeta hind. Maksud on igas osariigis erinevad ja mingil määral sõltub lõplik maksukoormus vist ka ostja päritolust. Vähemalt seda on ‘meeriklased vahel oma süsteemi kaitseks välja toonud. Teine, sellega üsna tihedalt seotud teema, on jootraha. Kuna teenindajate sissetulek on sellest väga suures sõltuvuses, on tip justkui kohustuslikus kavas. Mitu protsenti, sõltub piirkonnast ja sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Kas ja kuidas see tegelikult töötab, on pikem jututeema (nt Freakonomics Radio on seda arutlenud). Meie jaoks tähendab see antud juhul, et kogu aeg peab sularaha kaasas olema. Ometi tahaks ju harjumuspäraselt kaardiga maksta ja kupüürid-mündid pigem hädaolukorraks hoida. Siin läheb olukord eriti imelikuks.

Kaardiga makstes võtab teenindaja kaardi… ja kõnnib sellega minu vaateväljast minema! Kõik häirekellad mu peas helisevad löövad helisema. Aga nagu vanad eestlased ütlesid: maassa maan tavalla. Tehing näikse käivat nagu muiste, ikka magnetriba ja allkirjaga. Ja kui kviitung allkirjastamiseks tuuakse, kirjutad sinna vastavasse kohta ka jootraha ja kogusumma, mis siis pärast samale transaktsioonile lisatakse. Müstika.

Hotelli tagasi jõudes saame aru, mis kummaline laevapasunat meenutav heli meile varem toas kõrvu jõudis. Need liftid siin lihtsalt… undavad. Ja meie toad on liftišahtide taga. Mõnus.

02.03.2019

Kuna hommikusöök kuulub siinmaal väga harva hotellitoa hinna sisse, otsustame einestada Santa Monicas. Kõigepealt seikleme natuke sobivat parkimismaja otsides, kuigi neid on pea igal tänaval. Siis aga jalutame kohta, mille kohta Krissu kuskilt välja uuris, et see on selle kandi parim. Paraku on Blue Daisy nii hea, et järjekord ulatub uksest välja. Meie aga vihma käes oodata ei viitsi ja kõnnime ookeani poole tagasi. Kohe kolmanda tänava promenaadi (3rd Street Promenade) nurgal on Café Crepe. Krissu on esialgu ettevaatlik, sest ainult kreppi ju ikka ei sööks, aga läheme siiski sisse ja uurime. Tuleb välja, et pakutakse üsna põhjalikku hommikusöögimenüüd. Minu valik on sunny side up, peekoni ja vorstiga, teised võtava omletid. Hinnad ei ole just soodsate killast, aga see-eest on portsud nii suured, et kõik ägisevad pärast.

Hommikusöök Santa Monicas

Naine kõrvallauast uurib, kust me pärit oleme — meie omavaheline jutt tundus nii huvitavas keeles olevat, mida ta kuhugi paigutada ei osanud. Eestist pole ta enne meiega kohtumist midagi kuulnud.

3rd Street Boulevard, Santa Monica

Jalutame promenaadil. Minu jaoks on esimene sihtmärk Apple Store, kus saan teoks teha oma kõige olulisema reisiplaani: uue põlvkonna õunakella ostu. Siit ostes töötab EKG ka. Üllatuslikult töötab ka Eestis, isegi mõned kuud hiljem ja pärast paari tarkvarauuendust.

Apple Store

Järgmine peatus: T Mobile. Siit saame lõpuks kohaliku SIM-kaardi, mis esimese hooga minu kaasavõetud Nokia 3 sisse läheb. Paraku jääb odava otsa Nokia nelja andmejanuse nutifoni teenindamiseks nõrgaks, aga selle tõdemuseni jääb meil veel mõni päev kuni nädal ebakindlat võrguühendust. Mitte et ühendus pärast parem oleks, lihtsalt WiFi kui niisugune kannab stabiilsemalt.

Veel üks kohustuslik ostlemine. Uurin Sketchersi poes, kas neil minu jalas olevatele sarnaseid, aga oluliselt veekindlamaid variante oleks pakkuda. Pakutud kolmest variandist esimesena proovitu tundub parim — puhtam ja kuivem tunne terveks päevaks. Vahepeal on hetki, mil sadu korraks hinge tõmbab, aga üldiselt ikkagi sajab. Ja nad kutsuvad seda kanti siin päikesepaiste osariigiks!

Krissu ja Imbi 3rd Street Boulevardil

Kuna Imbi ja Krissu on sukeldunud moemaailma, vaatame meie Märdiga Tesla poe üle. Totaalne minimalism. Ruumi on napilt niipalju, et kolme auto ümber natuke inimesi mahuks. Tõeline Minimal Viable Showroom.

Killuke Pärnut USA läänerannikul?!

Pärast hommikusööki ja ostupausi jalutame korraks ka ookeani poole. Näeme kaugelt ja kõrgelt ära ka Santa Monica Pieri, aga alla ei lähe. Õhk on niiske. Niiske õhus on igasugused lõhnad üldjuhul tugevamad. Ja see kirbe lõhn, mis sõõrmeid tabab, tuleb tuttav ette eelkõige Amsterdamist. Loomulikult, siin on ju kanep seaduslik.

Ilus rannailm, kas pole?

Meie järgmine peatus ongi Venice Beach, kus sedasama kirbet aroomi omajagu rohkem tunneb. Vaatamata sellele, et rand on vihmase ja jaheda ilma tõttu praktiliselt tühi. Silma jääb veel üks kohalik kurioosum: ratastel pangaautomaadid. Kui meil on need masinad pigem seina sisse müüritud seifid, siis siin tundub, et igal suveniiripoekesel on oma ATM, mille nad sobiva ilma korral poe ette sillutisele veeretavad. Või siis hoiavad sügavamal riiulite vahel, kuidas keegi. Mina oma kaarti sellisesse pilusse igatahes sisestada ei julgeks.

Lõpuks saame natuke kokku ka kohalikega — nimelt elab siinkandis mu klassiõde Annika oma perega. Teeme varajase lõunasöögi kohalikus vegan-tacorestoranis. Nagu Annika ise kommenteerib: “Nii California kui olla saab.” Pärast lõunat jalutame veel natuke Venice Beachil edasi-tagasi. Näeme ära nii muskliranna (Muscle Beach), kus on treeninud muuhulgas Arnold Schwarzenegger isiklikult, kui ka Uberi elektritõukerattad. Okei, nied me nägime juba enne, aga siin otsustame ka proovida. Täitsa vahva vidin. Kurvema poole pealt on siin väga palju kodutuid, kellest enamik tundub olevat vaimse puudega. Hiljem saan Tallinnas oma ameeriklasest juuksurilt teada, et nende kodukandis oli 90ndatel paar vaimsele tervisele orienteeritud raviasutust kinni pandud, patsiendid aga Greyhoundi bussiga läänerannikule saadetud.

Kuna häda ei anna häbeneda, silkan korraks avalikku tualettruumi. Või no mis me siin peenutseme — tegu on peldikuga selle sõna kõige halvemas tähenduses. Aga nagu nad ütlevad: you get what you pay for.

Tühi rand ja… palmipuuallee?

Pärast pikka jalutuskäiku peaaegu inimtühjal rannal tunneb osa meie seltskonnast, et vajab jälle väikest shopiteraapiat. Sihtpunkt: Citadel. Korralik ostulinnak, täidetud erinevate kaubamärkide outlettidega. Kaugem osa parklast on üsna tühi, kõik tunglevad “otse treppi” lahenduste ümber. Minu plaan on oma vanale, kuid siiski heale, Columbia särgile mõned alternatiivid leida. Ja ennäe, ongi Columbia outlet ka olemas. Need särgid, mida mina tahan, loomulikult soodusmüügis ei osale. Teisalt pole ma veel leidnud võimalust, et need innovatiivsed lõiked ja materjalid — väidetavalt hakkab särk higiga kokkupuutel aktiivselt jahutama — kuidagi koju kätte tuleks, niisiis maksan rõõmsalt täishinna ja olen ikka õnnelik.

Citadel Outlet

Päris vahva on Nokia telefonist jälgida, kes minu läheduses asub. Teised jällegi teavad mind otsida, kui meie ühist traadita võrku levimas näevad. No ja siis saab muidugi juba ka Messengeris otse suhelda. Kohtume Jamba Juice’is.

Pilt sellest, kuidas tüüpiline Eesti turist Santa Monica Pieri pildistab

Päeva lõpetame samas kandis, kus alustasimegi: Santa Monicas. Seekord läheneme teisest suunast ja suundume kaile. Jalutame kai otsa ja tagasi, valime söögikohaks Bubba Gumpi. Siin on ettekandja kutsumine hästi nutikalt lahendatud: laual on auto numbriplaati meenutav sinise taustaga silt tekstiga: “Run, Forrest, Run!” Kui tahad abi, keerad sellele peale punase taustavärviga sildi, mis teatab: “Stop, Forrest, Stop!” Mõlemal korral, kui ma seda kasutasin, jõudsin napilt sildist lahti lasta, kui juba kostis laua teisest otsast: “How can I help?

Jookse!
Ära enam jookse!

Ilm on kevadiselt soe. Homme läheme Hollywoodi.

03.03.2019

Eile Santa Monica, täna Beverly Hills. Hommikusöögiks, noh. Või no… piirkond, kus me hommikust sööme. Saate aru küll. Leiame popi koha nimega The Farm, aga natuke tuleb oodata — meile peaks laud vabanema umbes veerand tunni pärast. Jalutame ringi ja nuusutame raha lõhna. Söök on igatahes ootamist väärt.

Ilm on ka juba märksa paremaks läinud: hetkel ei saja!

Järgmiseks üritame Hollywoodi silti pisut lähemalt uudistada. Mitte D otsa ronima minna, vaid lihtsalt paar endlit klõpsida. Selgub, et enamikel mäeveere tänavatel on parkimine rangelt keelatud. Õnneks leidub üks sõbralik kontrolör, kes meid õigesse kohta juhatab. Parkimine ise — külgboks harjumatult suure masinaga üsna korraliku kaldega tänaval — tundub küll hirmus, aga Expeditioniga on see käkitegu. Kaamera, andurid, imepisike pöörderaadius, automaatkast… Igatahes, saame pargitud ja pildid tehtud. Vahepeal märkame, et meie kohalik SIM ei taha just kriitilistel hetkedel netti pakkuda. Ilmselt tuleb edaspidi Waze igaks juhuks juba hotellis ette valmistada. Ja alati on varuvariandina Google Mapsi offline-kaardid.

Everybody comes to Hollywood

Natukeseks jätame Märdi ja Krissu omapäi ja läheme Imbiga stuudiotuurile. Eelmisel õhtul tehtud kiire turu-uuring näitab, et variante on mitu, aga ainult üks stuudio tegutseb endiselt “päris” Hollywoodis. Enamik on kas Burbanki või Culverisse või Universal Citysse kolinud, aga Paramount on endale kindlaks jäänud. Märt teeb peatuse foori juures, parempöörderajal. Leiame võimaluse tee ületamiseks (liiklus ei ole üldse tihe) ja otsime õiget ust. Sisse jõudes kuuleme väljast vähemalt 5 sekundit kestvat signaali. “Welcome to LA,” ütleb letis olev teenindaja pisut piinlikkust sisaldaval toonil. Vastame, et signaali anti meie sõpradele ja võimalik, et sedapuhku isegi asja eest. Meie senised kogemused siinse liiklusega on igatahes üllatavalt positiivsed.

Paramounti peavärav, mis asub tegelikult territooriumil sees

Stuudiotuur on veel põnevam, kui ma ootasin. Giid kogub grupi kokku ja teeme väikese tutvumisringi. Igaüks räägib, kust ta pärit on ja mis ta lemmikfilm on. Ei pea Paramounti oma olema. Avastan, et minu lemmik on endiselt Back to the Future. Mis, loomulikult, ei ole Paramounti nimekirjas. Saame muuhulgas teada, et “risttolmlemist” on suurte stuudiote vahel üsna palju. Giidi sõnul võib näiteks juhtuda, et Fox toodab, Warner levitab ja mingid stseenid on filmitud Paramountis.

Turbolift (Star Trek Beyond, 2016)

Star Trek, mis on Paramounti üks kuulsamaid ja pikaealisemaid kaubamärke, sai jalad alla eelkõige tänu asjaolule, et üks väga vinge naine — Lucille Ball — sellesse Gene Roddenberry ideesse uskus. Hiljem (1967) ostis Paramount Desilu, oma vahetu naabri, ära ja suutis ühel hetkel ka Star Treki taaselustada. Selle laienemisega oli üks huvitav seik veel. Stuudiote plaani vaadates on puudu mõned numbrid: kunagise stuudio 10 asemel on Technicolor Post Production, 13 on meelega vahele jäetud, aga 22 jäi vahele täiesti kogemata. Pärast Desilu ostu maalinud üks töömees nende stuudiotele uut numeratsiooni. 19, 20, 21 tehtud, läinud mees lõunale ja tagasi tulles alustanud nummerdamist 23 juurest. Kui viga välja tuli, oli numeratsioon juba omajagu kaugemale jõudnud. Kuuekümnendatel ikka juhtus asju. 🙂

Igasugu klassikuid on siin filmitud. Isegi Team America: World Police.

Veel saame teada, et kogu oma geniaalsuse juures oli Alfred Hitchcock stuudiobossidele paras peavalu. Näiteks Rear Window filmimiseks olla ta küsinud kõige kõrgemat stuudiot. Paramounti kõige kõrgem, number 18, ei olnud meistri nägemuse teostamiseks siiski päris piisav. Kuna stuudiol oli ka keldrikorrus, lammutati põrand ära ja ilmselt kaevati veel sealt ka natuke sügavamaks. Võtete ajal hakanud paljud näitlejad ja võttemeeskonna liikmed haigestuma. Selgus, et realismi lisamiseks sõitsid taustalt aeg-ajalt autod läbi. Stuudio (sound stage) on ehitatud võimalikult helikindlaks. Ventilatsioon ei mõju aga helikindlusele väga hästi. Mis juhtub, kui sisepõlemismootor ventileerimata ruumis pikemalt töötab? Kui bossid sellest trikist teada said, keelati Hitchcockil töötava mootoriga autod stuudios rangelt ära. Filmi tähelepanelikult vaadates pidavat näha olema, et mõned autod oluliselt aeglasemalt sõidavad — neid lükkavad auto taha varjunud abitöölised, kuna mootor ei tööta.

Stage 18

Tuur tehtud, kohtume 0,4 miili kaugusel toidupoes. Mis teeb… umbes 2000 jalga?! Miks nad siin meetritele üle ei võiks minna, nagu ülejäänud maailm?

Järgmiseks võtame ette La La Landist (no ja ikka mujalt ka) tuntud vaate Griffithi tähetorni juures. Mäkke suundub meeletul arvul autosid, parkimiskoha leidmine on keeruline. Üks neoonvestis ütleb: “Pange sinna tee äärde, mu boss lubas.” No olgu, eks me’s pargi pealegi bussirajal, keelumärgi all. Meie parkimiskohalt jääb ülesmäge kõndida veel 0,7 miili (nõks üle kilomeetri), kõrguste vahe on ca 80 meetrit. Ehk 269 jalga. Peamine eesmärk on enne loojangut üles jõuda — see õnnestub meil korraliku varuga.

Mäetipust paistab Los Angeles justkui lõpmatusse laiuvat. USA suuruselt teine linn, pea 4 miljoni elanikuga (kõiki äärelinnu lugedes muidugi oluliselt suurem), on rahvastiku tiheduselt Tallinnale oluliselt lähemal kui New York City. Pilvelõhkujaid on ainult päris kesklinnas, üldiselt on tegu pigem madala, aga laialivalguva linnaga.

Panoraamvaade, mille Google Photos automaatselt kokku lõikas

Naudime vaateid ja päikeseloojangut, eksperimenteerime panoraamvõtte erinevate moodustega. Kolame natuke ka observatooriumis ringi, aga planetaariumi piletisabas ei raatsi seista.

Griffith Observatory

Tähetornist viib tee meid teistlaadi tähtede juurde: Hollywood Walk of Fame. Ma kujutasin seda kõike hoopis teistsugusena ette. Ilmselt natuke kompaktsemana. Just nagu terve Hollywood Boulevard oleks neid tähti täis! Tegelikult on ca kahekilomeetrisel lõigul üle 2600 tähe. Üsna varsti panen tähele (!), et mõned nimed korduvad. Tegijaid austatakse viies erinevas kategoorias, st näiteks Frank Sinatra on tähe saanud loomulikult lauljana, aga ka tele- ja filmirollide eest.

Frank Sinatra, telemees

Õhtusöögiks viime seekord Krissu ja Märdi ka Yard House’i. Nii oleme kaks kolmandikku kõigist siin söödud õhtusöökidest teinud samas kohas. No kas nii saab? Homme sõidame San Diegosse.

Hea suur auto, siia mahub kogu meie söök ära.

Millal “homme” kätte jõuab, ei julge jälle lubada. Ilmselt mõni nädal ikka läheb. Või vähemalt mõni päev.

Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus

NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.

Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.

Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.

Esialgne sõiduplaan, mida töö käigus pisut veel optimeerime

USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.

Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.

Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.

Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!

Glamuurne õhtusöök

Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.

Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.

Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!

Krissu on rõõmus, et üldse kuskil magada saab

Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.

Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.

Esimene lend: HKI –> CDG

Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂

Finnair viib Pariisi, aga edasi?

Paris Charles de Gaulle (CDG)

Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.

Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.

Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉

Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.

Esialgu veel rõõmsad

Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉

Lennuk või LAN-party?

Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!

Väsinud, aga siiski õnnelikud

Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.

Aastakokkuvõte 2018

Aus ülestunnistus: ma ei taha tänavu üldse kirjutada. Kokkuvõtet tegemata jätta ammugi ei taha. Aga kirjutada ka ei taha. Ei jaksa. Ei viitsi. Ei oska. Sihuke tunne on, nagu ei suudaks enam sõnu niimoodi ritta panna, et see ei mõjuks iseenda kordamisena. Ju on pisut madala enesehinnanguga aastalõpp. Teisalt — aasta ise on järjekordselt väga hea olnud. Mis seal ikka, võtan end kokku ja kirjutan kõigile lugemiseks. Nii mõnigi lõik siit oleks tegelikult õigel ajal eraldi postitust vajanud: kui tundub, et tahaks pikemalt lugeda, anna märku. Kuigi teistpidi läks niigi jälle lappama. 😉

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Imbiga reisisime sedapuhku jälle Kagu-Aasiasse. Ja Macaust ei olegi ühtegi magnetit külmkapi peal?!? Hiljem käisime Rootsis ka. Sellest tahaks kunagi pikemalt kirjutada, märkmed on isegi olemas, aga… no kuidagi ei ole seda kirjutamistuhinat.

Kõige jubedam külaline meie majas — või peaks ütlema ajutine asunik — oli kesk-euroopa majaämblik. Inglise keeles tuntud väga tabava nime all: giant house spider. Sattusin temaga silmitsi, kui olin lõpetamas arvutilaua taga oleva kaablipuntra korrastamist: pidin just pikendusest ühe pistiku välja tõmbama, kui… ei, ei, EI, EI!!! Õnneks on meie tolmuimeja ikkagi pigem tööstuslik. Öeldakse küll, et ämbliku tapmine toob halba õnne, aga see gigant kõlksatas torus nagu legotükk. Ei. Brr.

Koju jõudis lõpuks ka kiire võrguühendus. Juulis veeti fiiber majja, detsembris lülitati ka teenus sisse. Alguses kammis veits ära, võtsin kohe 300/300, aga kui natuke rahulikumalt hinganud olin, tõmbasin 100/100 peale. Mis tegelikult tänu Telia1 paketile hoopis 200/200 välja annab. Vana kiirus oli 12/1. Seda ilusat aega jääb meenutama Viasati taldrik minu kunagise toa välisseinal.

Vinüülid

Ligemale 40 uut plaati ja üks pisut lohisema läinud lubadus: nimelt pidin ma oma kollektsiooni 500 pealt harvendama hakkama. Aasta lõpu seisuga oli Discogsi järgi riiulis 512 ühikut, lisaks veel üks vaikselt kahanev lasu, mida keegi pole viitsinud andmebaasi sisestada. Enda kaitseks on mul öelda ainult seda, et mu kaheksane Kallax pole veel servani täis ja natuke mahub igasse ruutu juurde.

Lemmikud tänavuste lisanduste seas on Ainult rottidele, Rumours, heads in the clouds, Resistance Is Futile, Mina Ja George ja IFF. Suur Loterii, aga ka teised ei jää kaugele maha.

Endiselt võib meile neid kinkida, muide. Enne tasub muidugi vaadata, ega meil plaati juba olemas pole: siit näeb.

Kultuur

Raamatud. Sedapuhku ajasin Goodreadsis lati mullusest kaks korda kõrgemale … ja jooksin selle alt läbi. Mitte küll väga hullusti: 18/24 sai loetud. Õigemini kuulatud. Peamiselt sellepärast, et pikkadel sõitudel ei jaksa enam väga keskenduda ja eelistan kerglasemat muusikat. Audible on endiselt asendamatu abiline kirjanduse manustamisel.

Aasta lemmikud:

Siit näeb veel.

Teater. Aastat alustasime Linnateatris (Igatsus) Dorise ja Martini kutsel. Üldse ei kahetse, et läksime. 😉

Sinna otsa tuli kohe mõneks ajaks viimane ballett — 2017 lõpus nähtule lisandus see kõige-kõigem klassik üldse. Luikede järv, loomulikult.

Kui nüüd päris kristalselt aus olla, siis ega väga tihe teatriaasta polnudki. Eeltoodule lisaks ainult Full Sheiks ja Ma olen paks. T-Teatri (ja ex-t-teatraalide) osakaal aastases valikus on endiselt väga tugev. Ise jõudsin ka 3 korda teatrilaval olla, aga sellest natuke hiljem.

Kontserdid. Aasta esimene live-bänd oli ilmselt sama, mida me viimati Malaisias puhates nägime, kuigi hoopis teises hotellis. Nad tegid küll soovilugusid, aga turiste lavale ei lubanud. Õige ka, otsigu parem kuskilt mõni karaokebaar.

Kui teatriaasta oli üsna kasin, siis seda rohkem kontserte kavasse mahtus. Kõigepealt NOEP ja ÜENSO — Andres on tõsiselt tugev showmees! Hiljem Positivuse pealaval paistis kontrast tema ja Liis Lemsalu vahel muidugi eriti silma. Andres, ütle ausalt: sa vist oled ka ikka pisut introvert, mis? 😉

Järgmine kontsertetendus tegi natuke ettevaatlikuks. Kooliõpilased laval Queeni lauludega? Kui hea see olla saab? Oi. Väga hea oli. Ületas igasugused ootused. Kui millegi kallal vinguda, siis ehk ainult see etenduse osa laulude vahel oli natuke puine. Kui Sirje midagi ette võtab, võib tulemuses kindel olla! 🙂

Gaudeamusel saime ka avakontserti kuulata. Polegi varem Carmina Buranat elavas ettekandes publikust näinud/kuulnud. Ikka ainult laval. Kuigi jah, siin ei tehtud teda täispikkuses. Muusika rütmis käiv ilutulestik on ikka midagi muud kui niisama paugutamine.

Ühtlasi nägin ma Gaudeamusel (vist?) esimest korda oma silmaga tantsupeo etendust. Võimas! Ja väga hästi korraldatud, et lauljad ka tantsijaid kaema said tulla.

Pillikud andisd meeleoluka aiakontserdi. Nagu meie aiapidu juba, aga oluliselt väiksem. Äkki peaks ka tagasi tõmbama?

Lauluväljak pakkus ka paar mõnusat hetke. Kõigepealt GnR… ah, las ta jääb. Kõige ilusam hetk oli see, kui me Imbiga mööda Pirita teed eemaldudes päikeseloojangut nautisime ja Slash taamal Ristiisa teemale oma tõlgenduse andis. Teine, meie jaoks oluliselt parema emotsiooniga hetk, tuli EV100 raames Nargenfestivali korraldatud üheslaulmisel.

Positivusel oli ka paar positiivset hetke: tundub, et publikuarvu vähenemine on õiget meeleolu natuke tagasi toonud. Ja siis me käisime veel Rootsis kontserdil. Justin Timberlake. Öelge mis te ütlete, aga minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga. Pluss see kõik, mis laval toimus. Mega!

Ja siis oli veel see Estonian Voicesi plaadiesitluskontsert, mis raamatupoes toimus. Suurepäraselt tehtud — lõpus oli tunne, et tahaks veel. Nii peabki. “Taat läks lolliks” on hea plaat.

Podcastid on audioraamatute varju jäänud, aga Accidental Tech Podcast, Planet Money, Freakanomics Radio ja Tell Me Something I Don’t Know eksivad vahel ikka nende vahele ära. Järjest rohkem ka Autosport Podcast ja kodumaine Motoorne rahutus. Aasta viimastel päevadel andis Andres Kütt vihjamisi märku, et ka tema värskelt SoundCloudis ilmuma hakanud memcpy võiks millalgi “päris” podcastiks kasvada.

Kino. Bohemian Rhapsody, Eia jõulud Tondikakul ja Mary Poppins Returns. Aasta 3 parimat filmi, kindlasti.

Sarjad. Kindlasti Black Mirror, eriti Bandersnatch! Ma olin kunagi meeletu Choose Your Own Adventure-raamatusarja austaja, nii et see sobis nagu rusikas silmaauku. Kuhugi pole kadunud ka Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, BoJack Horseman, Better Call Saul, Suits, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie ja meie tänavune põhiline lemmik, Modern Family.

Bändid / lava

Kaaperdatud bände tuli jälle juurde, kuigi ühe pisikese tagasilöögi tõttu oleks ma selle hobiga peaaegu lõpparve teinud. Igatahes, aasta esimene kaaperdatud bänd, vahetult pärast Hong Kongi reisilt naasmist, 23. veebruari õhtul — BigBand TTÜ! Kuidas? Kuna nii kaugelt saabumine on alati riskiga seotud, palusin Simmol ja Teedul igaks juhuks kava ilma minuga arvestamata kokku panna. Jõudsime tagasi pärastlõunal, mis jättis parasjagu aega mikrofon Estoniasse organiseerida ja heliproovis ennast kavasse sisse rääkida. Ütle mis ütled, oma bändi on ikka märksa lihtsam ära rääkida. 😉

“Eestlane olen ja eestlaseks jään” koos Ukuga. Reisiväsimus hiilis sisse ja pintsaku nööbi avamine ei tulnud õigel ajal meelde.

Teine katse bändi kaaperdada tuli ühes suvises pulmas, kus me algselt oleks ka just bigbändiga pidanud tantsuks mängima, aga erinevate arusaamatuste koosmõjul ei saanud koosseisu kokku. Niisiis oli meie asemel üks teine bänd. Algatasin läbirääkimisi, et pruutpaarile siiski üks laul pühendada, aga vastus oli pehmelt öeldes üllatav: “Tead, meil on sulle ettepanek. Sa võid järgmisest setist alates laulda meie KÕIKI laule. Aga tee seda saalist, mikrofoni juurde ma sind ei lase.” Nojah, mis siis ikka. Järgmises pulmas, suve lõpupoole, olin sellest vahejuhtumist veel piisavalt ebakindel, et sõbrad (sh peigmees) pidid hoopis mind ära rääkima. Läksin siis pärast mõningast veenmist arglikult bändi juurde ja … hoopis teine teema. Anti valida, kusjuures bändi tegelik liidvokalist soovitas mul võtta laul, mida ma kunagi laval teinud polnud. Mugavustsoonist kaugele välja: “Ära jahtu”. Suurepärane kogemus, aitäh Jupiterile! 🙂

Jupiteriga H&K pulmas, kõigil suud seksikalt lahti.

Theatrum Hospitalis kolis kolmandaks (ja viimaseks) hooajaks Draamateatri maalisaali. Suutsime ühise turunduspingutuse tulemusel kõik kolm etendust enam-vähem täis müüa, mis puusalt tulistatud peastarvutamise tulemusel andis kokku antud tüki kõige edukama hooaja. Rohkem ei mängi, sest quit while you’re ahead!

Neljapäev jätkas traditsiooni kord aastas mängida. Seekord jälle ilma ühegi proovita, bassil Mari, trummidel… kurat, oli seal nüüd Elvis või Janno? Mart mängis minu kitarri igatahes. Ja üldse oli hea, et ükski lugu seisma ei jäänud. Aga nüüd kus Mart klaverimängu õppima hakkab, tüürib 2019 meid äkki sündipopi poole? 😉

Bigbänd. 9 aastat. Minu absoluutne lemmik-koosseis. Jah, sätungid on enam-vähem kivisse raiutud ja laval olles väga ootamatuid pöördeid teha ei saa, aga kõik see muu. Emotsioon on laes. Tänavu laulsin esimest korda duette Uku Suviste, Kaie Sauga, Ivo Linna, kõigi La La Ladyde, Rolf Roosalu ja Lauraga. Kümnes aasta käib, laseme samas vaimus edasi! 🙂

Ressurss. Kes ütles, et 2 nädalast proovimisest ei piisa? Piisab küll, kui piisavalt tihti teha. Mõnikord lõunapausil, mõnikord tööpäeva lõpus, mõnikord lausa 2 korda päevas. Kinnistub ka paremini. Lisaks jõukohane repertuaar. Kusjuures repertuaar sai proovide käigus nii jõukohaseks, et viimasel hetkel lisasime ühe loo mängleva kerguse ja üheainsa prooviga. Suve- ja jõuluhooajaks pöörasime oma suunitluse akustiliseks: Gert kolis trummiseti tagant Cajoni otsa, mina pühkisin oma 12-keelselt tolmu, Erki ostis oma akustilisele helipea. Risto jaoks ei muutunud suurt midagi, sest bass on ikka bass. Seevastu meie Edwardiga saime oma häälepaelade mänguilu oluliselt rohkem nautida, sest lärmi oli ju vähem. Ja tahes-tahtmata peab ütlema, et äriarenduses on meil aegade algusest kõige suuremad fännid.

Bugged. ASA otsustas suvepäevadeks oma bändi kokku panna ja kutsus mind kampa. Erinevalt eelkirjeldatust oli antud juhul ikka mõni kuu aega, samas ei teinud me proove ka nii tihti. Kusjuures Arto hakkas bassimängu nullist õppima — no mitte mingit varasemat kogemust, mitte ühegi pilliga — spetsiaalselt antud ettevõtmise jaoks. Esimest korda kokku saades oli mul pehmelt öeldes tunne, et üle 3 loo punnitada oleks piinamine, seda nii meile kui ka publikule. Aga hakkasime vaikselt pihta, lugusid tekkis juurde, igal lool spetsiaalselt meie kirjutatud sõnad. Okei, mõned läksid taaskasutusse ka, nt Mihhailovi “Kaua sa kannatad” ja paar ITKolledži 15. sünnipäevaks tehtud asja. Kõige ägedam oli mu meelest Maili interpretatsioon Nirvana algmaterjalist: “Lõhnab hotfixi järele.” Hea töö, ASAkad! Te saate endiselt kõigega hakkama, mida elu (või kellegi kujutlusvõime) ette viskab. 🙂

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind juba ei-tea-mitmendat jõulu järjest Reaalkooli saali laulma. Selliseid harjutusi on hädasti vaja, muidu harjud veel korralike monitoride ja hea heliga ära. Antud juhul sain asja toimumisest teada tervelt päev varem. Ja ei saa öelda, et edasiminekut poleks — seekord töötas mikrofoni kaabel algusest lõpuni ilma ühegi katkestuseta! 🙂

Meeskoor on varem ikka suurema pealkirja all olnud, aga seekord… ma ei tea. Teeme vinge maskiballi, käime laulupeol ära ja leiame Imbiga koos mõne sega- või kammerkoori? Igatahes maitse on natuke suus — TalTechi koorid (mees-, nais- ja kammer-) olid enne jõule koos Pärnu Linnaorkestriga laval, kusjuures Pärnu kontserdil õnnestus meil Imbiga koor sisse piirata: Imbi ees vasakul ja mina taga paremal. Lavalt vaadates.

Üks täiesti uus kogemus oli tänavu TTÜ100 pidustusteks kirjutatud ja lavastatud rock-ooper. Anne andis mind üles 100 kitarristi projekti jaoks. Ühel hetkel helistas projektijuht Helen ja ütles, et ta pakuks mulle hoopis kandvamat rolli. Järgnesid kohtumised Siim Aimlaga, et helistikud kokku leppida ja siis … noh, nagu meil siin tavaks on saanud, 2 nädalat proove. Mina ja Rasmus Rändvee — mõlemad osalesime ikkagi samal aastal Superstaari saates — mängisime dekaane, Paul Taklaja — temaga astusime samal aastal meeskoori liikmeteks — tegi ka toreda rolli, lisaks veel Artjom Savitski, Anette Maria Rennit, naiskoor ja kooli juhtkond.

Muide, Punane müts tiirleb IKKA VEEL raadiotes. Kert kuulis ja küsis, kes seal veel laulab. No eks see ikka meie Mimmu ole.

Töö

Pangas liitusin koogigängiga. Selline gäng, kes käib kord nädalas koos ja sööb kooki. No et kehakaal ikka säiliks, eksju. Tegelikult (ja see on vaat’ et suuremgi point) peab iga liige kooki ka tegema. Oma esimese küpsetuskorra magasin maha, päästsin päeva poekoogiga, aga nädala pärast pidin ikka kooki tooma. Esialgu olin tagasihoidlik, kordasin oma 2012 tehtud “maailmalõpukooki” — mis paraku ei õnnestunud nii hästi kui esimesel korral. Kraatrit ei tekkinud. Järgmised küpsetised on juba märksa suuremad hitid olnud: toorjuustukook ja jõulumuffinid. Kodus vaadati mind alguses nagu imelikku, aga jõuluvana tõi seepeale põlle ja silikoonist muffinivormid. Vot mis töö inimesega teha võib — uue hobi võib anda! Või vana ellu äratada, loe tervise peatükist.

Muidu on hästi: reisimist on palju, pinge käib vahepeal üles-alla, aga tiim on väga tubli ja tore ja kõik on hingega asja juures.

Sõbrad

Aiapidu toob alati palju sõpru kokku, kuigi seal väga kellegagi suhelda ei jõua. Seekord küsisid sõbrad ASAst, kas nad võivad oma pitsaahjuga tulla. Suur hitt! Lubasid järgmisel aastal jälle tulla. 🙂

Siis on jällegi sellised sõbrad, keda näeb MängudeÖÖ nimelisel üritusel. Viimati hakkasin kahtlema, kui mängur ma ikka olen. Kõige põnevam esineja oli seekord nt Pets (Marvet), kes oma letis läbi mänguliste elementide hoopis küberturvalisust õpetas.

Natuke enne jõule leidsin täiesti kogemata ühest kapist külalisraamatu. Alustatud Taadi 50. sünnipäeval, ehk siis peaaegu täpselt 47 aastat enne ootamatut taasavastamist. Sissekanded kestavad ligi 10 aastat, aga siis, 2 aastat enne minu sündi, lõppevad ootamatult. Ju kadus raamat sahtli taha ära ja loksus sealt lahti alles nüüd. Lisaks mälestuste digitaliseerimise plaanile tekkis mõte samasugune traditsioon uuesti sisse viia. Mõeldud-tehtud: leidsime kevadel Imbi ja minu ühisel sünnipäevapeol alustatud raamatu ja oleme nüüd kõiki külalisi sundinud seda täitma. Uus raamat on vanaga võrreldes natuke kirjum, kuna lisaks kirjutamisele teeme ka pilte — mullune jõulukink leiab endiselt kasutust. Karmen viis loomingulisuse muidugi hoopis uuele tasemele ja kujundas ühe lehekülje oma verise käejälje ümber.

Vidinad / tehnika

Sünnipäevaks sain Apple Watchi (gen3). See lukustas mind ka iPhone’i külge tugevamini kinni. Kell ja telefon töötavad omavahel väga hästi kokku: ükski kõne ega sõnum ei jää märkamata, kuigi telefon on enamasti hääletu peal. Kohati isegi tundub, et võiks vähem vibreerida. Proovisime hiljuti ühe kolleegiga Walkie-Talkie režiimi ka ära, see tundus üsna kasutu. Vähegi mürarikkamas keskkonnas ei saa üldse aru, mida teine oma kella sisse ütleb. Ja no kesse üldse kellaga räägib? Michael Knight?

Mullu koju toodud Degritter leidis tänavu isegi omajagu kasutust. Kõik, kes oma plaate sellega puhastanud on, on tulemustega väga rahul. Mina kaasaarvatud. Beetaversioonil tulid küll mõned pisemad vead välja — minu isendi veepaagi mõranemine pani kõik asjaosalised kukalt kratsima — aga seda tootearendusprotsessi osa on päris huvitav nii lähedalt jälgida.

Muusikatuppa tekkis aasta lõpus paar täiendust veel, nimelt võimalus lisaks vinüülidele ka kassette ja laserplaate kuulata. Kõike seda vähem kui saja euro eest! Tõsi, kassetikas võtab natuke võimendist tekkivat madalsageduslikku müra sisse, aga mitte häirivalt palju. Millalgi peaks paremaks isoleerimiseks siiski miskit ette võtma, aga sellega ei põle. Võimalik, et pisut inspiratsiooni andis Techmoan oma haruldasi formaate kirjeldavate videotega.

Peaaegu täiuslik muusikakeskus: LP, MC, CD ja voogedastusteenused (Chromecast Audio on peidus)

Kogu tehnika, mida ma koju tassin (või tellin) ei ole ainult meelelahutuslikku laadi. Tänavu tuli välja vahetada nt meie korruse õhk-soojuspump, mis alla -15 puhul kunagi kütta pole tahtnud, aga viimasel ajal järjest vähesemate miinuskraadidega streikima hakkas. Valmistusin juba suuremat sorti turu-uuringuks, kui sain teada, et endine koorivend just selle valdkonnaga tegeleb. Küsisin soovitusi, valisin välja (Daikin FTXTM40M), sain paigalduse käigus ka oluliselt targemaks sedasorti seadmete tööpõhimõtete osas. Loo moraal: räägi inimestega.

Teine pauk tuli pesukuivatist. Oli teine juba vana ka. Tuleb välja, et seinale kinnituvaid pesukuivateid ei toodeta juba üle kümne aasta, seega variandid olid:

  1. Kasutatud seinale kinnitatav kuivati. Probleem oleks ilmselt korraks lahenenud, aga kui kauaks?
  2. Pesumasin ja kuivati ühes. Sel juhul tulnuks ära unustada meie majapidamises nädalavahetustel popiks saanud paralleeltöötlus.
  3. Kuivati, mis pesumasina peale käib. Vana pesumasin oli pealtlaetav ja üsna väike, seega ka mitte päris ideaalne variant.

Nagu näha, tuli kahel juhul kolmest kindlasti ka pesumasin välja vahetada. Lõpuks valisimegi kolmanda variandi. Electroluxile jäime endiselt truuks. Siiani tundub kõik igatahes väga hea, saab hakkama igasuguse pesu ja ka jalanõudega. Ainult veekraani avamiseks pidime meeldetuletava sildi tegema — vana pesumasina tagant paistis kraan ise silma. 😉

Kool

Miks see pealkiri siin endiselt on? Ma ei käi ju enam koolis? Õppimas tõesti mitte, aga õpetamisest pole ma siiani loobunud. Tänavu tõmbasin küll pisut tagasi: kevadel üksainus juhendatav ja sügisene skriptimiskeelte grupp. Lisaks 4 klassitäit noori, kellele ma panga slaididega rahatarkust käisin jagamas, sedapuhku Prantsuse Lütseumis. AKA kaudu tegime paar koolitust koos Steniga, pluss üks üksi Riias. Parim viis midagi õppida on seda teistele õpetada.

Tervis

Kaks aastat lasersilmi ja kõik on endiselt suurepärane. Nii suurepärane, et Imbi käis ka ära. Ta pole kunagi nii hästi näinud, seega tuleb nüüd enneolematu info pealevooluga harjuda.

Novembris avastasin, et pangas on kari entusiaste, kes regulaarselt sulgpalli mängimas käib. Kuna treener on meie päralt reede õhtuti, sain paar korda käia enne kui aastalõpu esinemistuhin peale tuli. Pärast esimest korda oleks tahtnud lihastes tekkivat piimhapet küll kellegagi jagada. Teine kord oli juba parem. Igatahes — mu tehnika vajab oluliselt lihvimist ja mänguoskus läheb enne paranemist ilmselt natuke alla.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Möödunud aastal tekkis Imbi suguvõsa jõuluõhtul selline mõte. Ei, kellelgi polnud meeles seda tänavu korrata.

  • Mängisin firmabändis kitarri — varem olen mänginud bassi ja laulnud
  • Käisin 19 korda komandeeringus — mullune 11 sai päris korralikult ületatud
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Hakkasin Škodaga sõitma
  • Käisin IKEAs
  • Mängisin rock-ooperis
  • Kasutasin kõrvamonitore
  • Saatsin emale sünnipäevaks videotervituse (sest ta oli Madisega välismaal)
  • Ehitasin töökaaslastega Rube Goldbergi masina
  • Käisin kellegi (Imbi vanaisa) 90. sünnipäeval
  • Kirjutasin Imbiga koos laulusõnad (eelmainitud sünnipäevaks)
  • Olin muinastulede ööl Saaremaal
  • Küsisin (ja sain) hilinenud lennu eest kompensatsiooni
  • Rääkisin LOTi klienditoelt välja piletid SASi lennule
  • Mängisin discgolfi
  • Näitlesin Draamateatri (maalisaali) laval
  • Käisin kohtus
  • Lõpetasin TVPlay (end. Viasat) lepingu
  • Käisin Rally Estonial
  • Vaatasin Formula E hooaja avasõitu Eurospordist
  • Käisin Eesti Panga muuseumis (aga ainult korraks)
  • Käisin “Tuljakus” söömas
  • Lammutasin aia ära (planeeritult)
  • Juhtisin kombaini (parklas, mõned meetrid edasi-tagasi)
  • Käisin Hong Kongis, Macaus ja Tais
  • Mängisin curlingut
  • Sain krüptolunarahanõude ja ignoreerisin seda

Kokkuvõte

Kuigi enesekindlus miskipärast aasta lõpus natuke kõikuma lõi, näitab kokkuvõte, et muretsemiseks pole põhjust. Ju see pidev komandeerumine lihtsalt väsitab natuke. Head uut!

Aitäh Imbile hästi tabatud kaadri eest! 🙂