Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂