Kuidas ma sügisel ajamasinasse sattusin

Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.

Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.

Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.

Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”

Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …

“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”

Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.

“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”

TIK/7kk vilistlaskoor lavaproovis

Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.

 

Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.

Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?

Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!

Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.

Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.

Õhuloss: vilistlaskoori kingitus dirigendile

Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.

Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?

Vilistlaskoor pärast esinemist

PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.

Aastakokkuvõte 2015

2015. Loksutas? Tõepoolest. Jätan globaalsed sündmused taaskord kommenteerimata ja jätkan mõnusalt egotsentristlikku joont. Same procedure as every year.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Uue aasta õnn 2016

Vidinad / tehnika

  • Telefonid ja tahvlid ei tundu viimasel ajal enam midagi uut ja põnevat pakkuvat, seega katsetan-arvustan neid ka vähem. Sekka pakutakse ka muud huvitavat tehnoloogilist, näiteks nõgusa ekraaniga UHD-teler.
  • Mullu Imbilt saadud jõulukink (vinüülimängija) pakub endiselt palju rõõmu — muuhulgas võimaluse mulle igal hetkel huvitavaid plaate kinkida.
  • Oma iPadi suutsin Soomes ära lõhkuda. Kindlustusest oli kasu!
  • Androidi ja Windows Phone’i ebastabiilsusest sai kõrini, nüüd tiksub taskus iPhone 6. Siiani ei kurda.
  • Oli ka perekondlik autovahetuse aasta. Jäime Imbiga mõlemad margile-mudelile truuks (temal Civic, minul Focus), aga läksime üle automaatkastile. Mõlemad. Õnneks pole lumi veel korralikult maha tulnud, et manuaali teisest käigust puudust võiks tundma hakata. 😉
  • Aastat defineerivaks vidinaks võiks ilmselt ikkagi LEGO lugeda. Isegi jõuluvana kotti oli üks komplekt poetatud, mille ma loomulikult kohe kokku pidin panema. 😀

Sõbrad

  • Aastasse mahtus vaatamata tihedale kalendrile siiski mõningaid meeleolukaid mänguõhtuid, seenelkäike ja muidu toredaid koosviibimisi. Aitäh, sõbrad!
  • Sofiaga käisin pärast mõningast hoovõtmist lõpuks juuksuris. Ta küll alguses ei tahtnud uksest sissegi minna, aga muidu oli tubli ja pärast rõõmus ka, et pusadest lahti sai.

sofia_20150102

Meeskoor

  • Tegime jälle grupikat, seekord jõudis lavale eelmise eellugu. Vastavasisuline blogipostitus on veel pooleli.
  • Veel aasta alguses lõin kaasa uue kodulehe projektis, aga … see ei jõudnud kuskile. Nüüdseks on üks teine seltskond härjal sarvist haaranud ja meeskoori välisilme kaasajastanud.
  • Suurema osa aastast veetsin avaldusel/akadeemilisel. Endiselt leidsin aega mõningatel seltsielulistel üritustel kaasa lüüa (nt valisin üle üsna mitme aasta suusalaagris jälle tantsumuusikat) ja reklaame sisse lugeda.
  • Juubelipeol (2015-1945=70) oli hea tunne kuulda enda nime TAM Fondi stipendiumikandidaatide seas. Veel parem tunne on, et Margo vastava au lõpuks ometi endale sai.

Kultuur

  • Olin DJ mitmel peol. Tegelikult päris DJ, sest DJ on minu ettekujutuses ikkagi pigem kunstnik, kes midagi teeb ka. Ma lihtsalt valisin lihtsalt muusikat, mille järgi inimestel tore tantsida oleks.
  • Jätkasin bändide kaaperdamist. Dreamers Kristi ja Toomase pulmas; (Jana Kütt &) The Ultimate Swing Band TSDS Summer Swingil; New Murphy Band TSDS Apple Jazzil. Viimasel svingipeol jäi Horre Zeiger Bigband siiski kaaperdamata. Keeruline on ka — kui bänd parasjagu laval polnud, olen mina puldis.
  • Improgrupp Jaa! kutsus mind jälle mitu korda oma ladina-ameerika seebile “Kirglik elu” muusikalist tausta improviseerima. El Raúl (minu alter ego) oli platsis ja sai kohati ka etenduse osaks.
  • Kui ka eelmistel aastatel on T-Teater siin figureerinud, siis tänavu tegin ma lausa nii hullumeelse lükke, et astusin liikmeks. Katsed olid kohutavad: see harjutus, mida nad lõdvestuseks kasutavad, ajas mind pigem natuke lukku. Ja no üldse pole füüsiline värk üldse minu teema. Küll aga meeldib mulle tekstiga mängida.
  • Ja nii ma ka sattusin taaskord ühte ühekordsesse (teatraalsesse) kõrvalprojekti, kus saab tekstiga mängida. Ja kus peab kõvasti teksti endale pähe ajama (mis on omakorda jälle nõrk koht). Eks siis lähikuudel on näha, mis sellest saab.

Pere / kodu

  • Aasta algas kurvalt: Nänni matustega.
  • Muus osas oli üsna stabiilne aasta. Kui see välja arvata, et me Imbiga mõlemad töökohti vahetasime. Muutused kipuvad ju ikka ebakindlaks tegema. Seega on lausa väga hea, et me koos katseajal oleme: vastastikku teineteist julgustades saame ka ise enesekindlust juurde.
  • Pulma-aastapäeva pidasime jälle stiilselt, aiapeoga. Ja bigbändiga. Ja Airiga. Ja Neljapäevaga. Justkui traditsioon hakkaks tekkima. 😉
  • Meie kultuuriruum sai valgustatud! Ehk siis muusikatuba. Leidsime lõpuks sobiva põrandalambi, mille paistel raamatuid lugeda, lisaks leidsin suvel aega osta Oomipoest LED-riba koos sinna juurde kuuluvaga ja see riiuli alla kinnitada.

WP_20150723_15_49_42_Pro

Kool

  • Laulsin kevadel IT Kolledži sünnipäeval bändiga, mis sedapuhku kandis nime Still.Can’t.C# [still can’t see sharp]. Tekkis pisut lõhestunud olukord, kus ma ühelt poolt justkui olin peol vilistlasena, teisalt aga juba ka õppejõuna. Osavusmängus liitusin siiski vilistlaste tiimiga.
  • Magistriõpingute lõpp paistab: kui aasta tagasi oli 1. semestri lõpust 2 ainet puudu, siis hetkel on vaja positiivne tulemus kirja saada veel 3 aines (millest ühes on õigupoolest D jagu punkte juba koos). Pärast seda võtan aastaks akadeemilise, mille jooksul rahulikult magistritöö ettevalmistused ära teha. 2017 kevadel oleks siis veel praktika, magistriseminar ja kaitsmine.
  • Kevadel otsis Margus endale IT Kolledžis asendajat mõningate ainete lugemiseks. Valisin kaks meelepärast välja: erialatutvustus kaugõppele ja skriptimiskeeled. Edasi leiab IT Kolledži teemasid juba “Töö” rubriigist.

Bändid

  • Neljapäev jätkas pärast aasta alguse ehmatust (28.01. tegime proovi, äge oli, aga järgmiseks prooviajaks ei tekkinudki võimalust) viimasel ajal traditsiooniliseks saanud 1-kontsert-aastas tsükliga. Taaskord aiapeol, bigbändi settide vahel. Seekord üritasime korralikud olla ja proovi teha, aga JÄLLE ei saanud kampa kokku. Koosseis oli meil ka heitlik: koos minu ja Mardiga (kes eelmisel aastal puudus) mängis Allani asemel bassi üle hulga aja Lauri, teise kitarri võttis Pennar ja Jannot asendas Elvis. No et oli nagu eelmise korra eest võlgu või nii.
  • Still.Can’t.C# andis võimaluse jälle vanadele lauludele uusi sõnu kirjutada. Neid saab lugeda siit.
  • Bigbändiga lauldud esinemiste arv ületas tänavu Neljapäeva etteastete arvu. Oleks aeg härjal sarvist haarata ja Neljapäev jälle käima tõmmata? 😉
  • Bigbänd viis mind ka üle hulga aja Soome, seoses jaanipäeva paiku toimunud Imatra bigbändilaagriga.
  • Bigbänd lasi välja ka oma esimese muusikavideo. Minu mikristatiiv on pärast Türisalu rannas toimunud võtteid endiselt liiva täis.

Boonusena tuli korraks uuesti kokku ka after6:

after6

ASA Töö

  • 1. jaanuarist 2015 alustasin Outride Group OÜ müügi- ja turundusjuhina. Vormiliselt oli tegemist töölepingu üleviimisega ühest ettevõttest teise, sisuliselt oli minu vastutada nii ASA (ASA Quality Services) kui ka AKA (ASA Quality Academy) teenuste ihaldusväärsuse tõstmine ja muidugi ka otsene müügitegevus. Paraku avastasin juba üsna ruttu, et see ei ole suund, mida ma pikas perspektiivis jätkata tahaksin. Alustasin sisemiste otsingutega, mis mind läbi erinevate seikluste lõpuks CGI-sse (tagasi) tõid.
  • Leidsin, et natuke aega tahaks nüüd jälle “lihtne palgatööline” olla ja omaette sihte seada. Vähemalt niikaua, et magistrikraadiga ühelepoole saaks — muidu jääb jälle mingi poolik kõrgharidus aastateks kummitama.
  • 13. märtsil sain kokku IT Kolledži rektoriga, et edasise koostöö tingimusi arutada. Lõpuks otsustasime, et ma ikkagi päriselt kooli palgale ei lähe, vaid annan ainult kokkulepitud aineid.
  • Aasta lõpus pakkus Kolledž mulle veel ühe austava lisaülesande välja, aga lepingu allkirjastamiseni ma sellest lähemalt ei kirjuta.

Tegelikult toimus veel jube palju asju. Mida rohkem ma aasta jooksul tehtud pilte vaatan, seda rohkem meelde tuleb — nii mõnigi neist vääriks kindlasti kasvõi omaette postitust, aga kuskil on piir.

HEAD UUT AASTAT! 🙂