Mõnusaid pühi!

Siis, kui taevast sajab lund,
kenal päeval, jõulukuul,
mingi sisemine sund
viib sind lendama kui tuul.

Ei ole tarvis kuusepuud
ega kingikotti suurt
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe

Lendad maale, kus on jõulud käes,
lapsed laulvad käsikäes,
Korraga kaob hingest piin,
sest üksildust ei tunta siin.

Jah, see imeline reis,
mis toob rõõmu raskel rajal,
algab meis, me südameis,
igal aastal, jõuluajal.

Mis juhtus?

Lubasin ju kirjutada. Rohkem, mitte vähem. Paar postitust tegin ja siis kadusin täitsa ära.

Klaviatuur

Enne jaanipäeva lahkusin ASAst, plaaniga suveks aeg maha võtta ja sügiseks rahulikult uusi sihte seada. Õigemini — lahkumisavaldust esitades oli plaan just selline, aga tegelikkus ei läinud üldse plaani järgi.

Okei, tööleping ASAga lõppes täpselt kokkulepitud ajal, ent juba enne seda jõudsid uued projektid vaikselt külje alla sõita: läksin ajas 4+ aastat tagasi ja hakkasin Telema sortimendihaldust arendama. Omal ajal olid just sortimendihalduse Exceli-skriptid need, mis mind tagasi koodikirjutamise juurde tõid. Pidid veel ajutised olema. Hah! Siiamaani kasutusel!

Nii oli juuni alguses asutatud Garf OÜ endale esimese kliendi saanud (täpsuse huvides, Telema ei olnud otse Garf OÜ klient). Aga ma ei ole pika plaaniga veel niikaugel, et täiskohaga ettevõtjaks hakata. Vaja veel küpseda ja tarkust koguda. Ja nii ma jätkasin paralleelselt uue palgatöö otsinguid. Ega koodinikerdamise kõrvalt palju muuks aega-energiat jäänudki, sellest ka vähene kirjutamistahe.

Käisin rääkimas ühe ja teisega, avastasin põnevaid uusi võimalusi ja karjäärisuundi, millele ma varem mõelnudki polnud (nt koolitusjuht). Maailm avardus omajagu ja värve tuli juurde, halltoonidest rääkimata.

Septembri lõpuks oli mu laual 2 eriti erutavat pakkumist, millest aga vahepealne maailmapildi avardumine üldse välja ei paistnud — mõlemal juhul oli ametinimetuse lahtrisse kirjutatud “testijuht”. Mis, muide, oli tegelikult algusest peale plaan. Üks kahest pakkujast oli aga teisest kiirem ja suhtles minuga usinamalt (teist pidin paraku ise aeg-ajalt urgitsema) ja nii ta võitiski.

Selgus, et mind paeluvad endiselt just punase logo ja kolmetähelise nimega ettevõtted. Vähe sellest — 1. oktoobrist olen tagasi ainsas töökohas, kust mind ilma lahkumisavalduseta ära on saadetud. Kolmandat korda, kuigi CV-st see otse välja ei paistakski: Novo Systems, WM-data ja praegune CGI Eesti (mis vahepeal jõudis veel Logica olla) on sisuliselt ikkagi sama firma. Varasem staaž (mida on kokku 2 aastat) läheb lisa-puhkusepäevade arvestuses isegi arvesse! Ja jälle teen ma tööd Soome projektis, nagu ka 10 aastat tagasi. What goes around, comes around!

Tammsaare Ärikeskus

PS: Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ära toodud ka nimekiri ettevõtetest, kellega mul (ametlikult või mitteametlikult) võimalikest koostööpunktidest juttu oli: Bitspinners, CGI, Clarified Security, Helmes, MyJAR, Nortal, RIA, Tieto, Zave Media.Endal on 10 aasta pärast põnev lugeda, muud midagi.

 

Interdisciplinary Cyber Research (ICR) Workshop 2015

“Teie ülesanne on tänase päeva jooksul saada tuttavaks vähemalt ühe inimesega, keda te varem ei tundnud.”

Laupäeva hommikul käisin konverentsil, mille ametlik nimi oli töötuba. Esmapilgul tundus tulevat täiesti tavaline akadeemiline üritus: mingi osa minust kartis, et võib igav hakata. Vaatamata sellele, et teema ise — küberturvalisus — on põnev. Ma ei taha seejuures üldse öelda, et akadeemikud oleksid alati igavad, lihtsalt … üks kogemus kunagi, kus põnev teema uinutavalt igavaks räägiti ja ongi eelarvamus istutatud.

Igatahes lükkas juba esimene esineja mu hirmu ümber. Christopher Millard rääkis pilveseadustest ja -trendidest nii kiiresti ja entusiastlikult, et publikul polnud aega isegi naabriga lobiseda, rääkimata siis näiteks meililugemisest. Kiirus oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et algselt 45-minutine ettekanne oli surutud poole tunni sisse. Sama autori samal teemal kirjutatud artiklit võib lugeda siit.

Teine hommikune keynote viis meid “asjade interneti” maailma. Õigemini mitmesse maailma, mis ongi probleem. Igal tootjal on oma pilv, nagu ka igal seadmete kategoorial. Kui sul on majas tark termostaat, valgustid ja külmik, kõik erinevatelt tootjatelt, suhtlevad need tõenäoliselt kolme erineva kesksüsteemiga. Võrdluseks: kas tunduks normaalne, kui su auto iga pedaalivajutuse tõlgendamiseks “koju” helistaks ja sõltuks täielikult netiühendusest? Pigem mitte. Niisiis ongi Jon Crowcroft koos oma kolleegide ja tudengitega Cambridge’is päris palju tööd teinud, et internet jälle detsentraliseerida: HAT lubab tavainimesele võimalust oma andmete üle kontroll tagasi võtta. Väga lahe oli temaga kohvipausil ka vanadest valgetest MacBookidest rääkida. 🙂

Järgmisel sessioonil, mis minu jaoks paraku ka viimaseks jäi, räägiti peamiselt küberuuringutest hariduse kontekstis. Kõigepealt tutvustas Tiia Somer eeltööd küberturvalisuse-teemalise arvutimängu loomiseks. Hetkel ei ole mäng paraku analüüsist kaugemale jõudnud, aga teema ja ekraanipildid olid igatahes paljulubavad. Sihtgrupp on kooliõpilased vanuses 15-19 (st eelkõige keskkool) ja eesmärk muuta noorte käitumine küberruumis mõistlikumaks ja tõsta teadlikkust võimalikest ohtudest.

Birgy Lorenz tutvustas sarnasel teemal tehtud analüüsi, mis lõppes probleemide kaardistamise mudeliga. Hiljem on plaanis mudel ka mingil määral automatiseerida — probleemi tekkides vastad paarile-kolmele küsimusele, süsteem pakub välja võimaliku(d) probleemi(d) ja viisid, kuidas teised sama olukorra lahendanud on. Mudelit, muide, oleks ma väga tahtnud 2009 oma esimest netiohtude loengut koostades vaadata. Aga seda polnud siis veel koostatud.

Haridus-sessioonil räägiti ka Eesti-Austraalia koostööst (Ben Cosh, University of Adelaide) ja Snowdeni skandaali kajastamisest eestikeelses meedias (Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool). Aga neid ma avama ei hakka. Aitab küll.

Muide, Maria (üks kahest korraldajast) rääkis ka saladuse välja, kuidas igavate ettekannete riski maandati: anna igale esinejale 15 minutit, mitte rohkem. Isegi kui tapvalt igav on, jaksab igaüks lõpu ära oodata. No mina igatahes ennelõunal haigutama ei jõudnud hakata.

Aitäh korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! 🙂

That awkward feeling

Tead seda tunnet, kui näed parklas oma eksi — seda kõige esimest — ja avastad mitte ainult, et su maitse pole vahepeal märkimisväärselt muutunud, vaid et endisel on praegusega rohkem ühist, kui sa mäletasid?

uus_ja_vana

 

Küll aga peab nentima, et ta on end pisut käest ära lasknud.

Veel üks jupike IT Kolledži sünnipäeva kavast

Et bändi sett lamedalt mingi muusikaga pihta ei peaks hakkama, kirjutasime päris algusesse veel ühe portsu sõnu, inspireerituna sellest klassikuks saanud uusaastasketšist:

Aga et vanade asjade niisama meeldetuletamine on igav, keerasime sellegi IT-võtmesse. Mõned nüansid ei ole 100% tehniliselt korrektsed. Mind kaitseb küll poetic license, aga eks teadjad võivad ju ikka kommentaarides korrigeerida. 😉

garf: kuule, püss, mis su aadress on?
sille: minu vä?
garf: sinu jah noh
sille: mis aadress ä?
garf: no IP aadress, noh!
sille: arva ära ä!
garf: okei… 192?
sille: ähääh
garf: 168?
sille: ähäääh
garf: null?
sille: äkää!
garf: üks?
sille: ei olää! kümmä on!
garf: 192.168.10…
sille: äkää!
garf: okei, 10.0.0…
sille: äkää! lihtsalt kümmä!
garf: mis sa’led lolliks läind vä? ip aadress ei saa olla kümmä!
sille: no on kümmä noh!
garf: tahad öelda, et lähen praegu cisco klassi ja toksin sisse “ping 10” et siis on kohe “tsau püss, mis teed?”
sille: nojah ää!
garf: kümmä! kümmä!

Kuidas Maanteeameti e-teenindus mul hästi operatiivne aitas olla

Vahetasin hiljuti oma sõiduki uue vastu välja. Muuhulgas avastasin, et enamike automüüjatega pead kliendina väga aktiivne olema. Või no esimese pakkumuse vast ikka saad, aga sealt edasi pead härjal kõvasti sarvist haarama. See selleks.

Pärast pikka kaalumist ja lugematuid proovisõite tegin oma otsuse lõpuks ära, sain pangast positiivse otsuse, otsisin kõige soodsama kindlustuse ja … jäin ootama seda päeva, mil auto kätte pidin saama. Neljapäeval leppisime müügimehega kokku, et ta saadab mulle kindlustuse tegemiseks reede lõuna paiku e-postiga digitaalse koopia registreerimistunnistusest ja et kella kaheks võiksin oma uuele Focusele järele minna.

Focus 1

Eks ma olin muidugi natuke põnevil ka, ikkagi uus asi ja nii. Küsisin kolleegidelt ASAs, kes Maanteeameti rakendusi testivad, kui hästi nad tööprotsessi teavad. No et kui pikalt enne automüüjale üle andmist andmed baasi sisestatakse ja nii. Aga nad kas ei teadnud (arusaadav, sest testitavat funktsionaalsust on ilma ümbritsevate protsessidetagi meeletult palju) või ei tahtnud mulle lihtsalt öelda (ka arusaadav, sest teadmistes peitub ju ometigi võim ja kes ikka võimu tahaks käest anda). Igatahes logisin kohe hommikul e-teenindusse sisse ja kukkusin refreshima. Ikka näitas ainult neid autosid, mille passis ma seni kasutajana märgitud olin.

Lõunalauas burgerit oodates olin korraks antisotsiaalne ja logisin mobiilist ka sisse. Ohoo! Uus number! Teavitasin kiiresti kindlustust, pidasin söögi kõrvalt veel viimased hinnaläbirääkimised ja jäin (kindlustuse) arvet ootama. Nüüd tundus kogu maailm e-posti kiiruse (õigemini aegluse) taha seisma jäävat: isegi BabyBacki arve jõudis kiiremini kohale. Kontorisse tagasi sõites (ei, ma ei olnud roolis) sain lõpuks kõik makstud ja poliisi kätte.

Kui ma kehtiva liikluskindlustusegaInfo-Autosse jõudsin, oli automüüja parasjagu tehnilise passiga skanneri juures. Ütlesin, et pole vaja saata, kõik on juba vormistatud. Ausalt, sihukest asja polnud mul veel varem juhtunud, et uuele autole järele minnes pole sellel veel numbreidki küljes.

Numbrid laual

IT Kolledži 15. sünnipäevaks kirjutatud laulusõnad

Tegime kolledži sünnipäeval bändi. Mingis osas vana hea Can’t.C#, aga et koosseis oli ikka väga erinev, sai seekord nimeks Still.Can’t.C#. Ja et mitte lihtsalt tuntud viise keskpäraselt kaverdada, mõtlesime mõnele laulule uued sõnad välja.

11393528_10153321018164144_5717772839717331230_o

Kuna kolledži esimesed kaks eriala olid infosüsteemide arendus ja administreerimine, on kahe laulu sõnad just neile pühendatud. Kolmas on märksa üldisem ja räägib diplomitöö sünnitusvaludest.

Absoluutselt ei kompileeru (arendajatele)
originaal: HU? – Absoluutselt

Ma käisin koodimas täna jälle,
täna pool päeva.
Ja olin voodis ma täna jälle,
täna pool päeva.

Ja kokakoola hoidis mind ärkvel
ja pitsa voolis mu keha.
Ja üleüldse ma hullult näen vaeva,
päevast päeva, päevast päeva.

Kuid kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

Refaktoreerisin täna jälle,
täna terve päeva.
Ja kompileerisin täna jälle,
täna terve päeva

Ja muutsin loginis ära paar värki:
nüüd on parooli pikkus seitse tähemärki. Rangelt!
Ja nii päevast päeva,
ma läbustan aina, läbustan aina.

Nüüd kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

La la la la
lalalalaa.
No mis proge see on? x 4

Nüüd kood ei tööta mul. Absoluutselt.
Jah ta ei tööta mul. Absoluutselt.
Ning ta ei kompileeru üldse. Absoluutselt.
Ja pole mõtet vist lisada,
et ma ei testi ka.
Absoluutselt

Arendajad said oma osa kätte, nüüd siis adminnide kord.

Fail on fail (epic fail)
originaal: Kuldne Trio – Laip on laip
originaal: Opus – Live Is Life

Fail, lallaa-laalalaa
Fail on fail, lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail on katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

Kus on fail? Lallaa-laalalaa
Kõik on läind! Lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Oh kes küll ütleks, mis serverist saab?
Südamesse jääb veritsev haav
Küll ma backuppe testiksin veel
kuhu kadus mu failikeneeeeee?

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

Kus on fail? lallaa-laalalaa
Fail on fail, lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail, lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Fail, lallaa-laalalaa
Fail on fail! Lallaa-laalalaa
On kadunud konfifail! Lallaa-laalalaa
Epic fail! Lallaa-laalalaa

Eile veel oli server, mis töötas nagu peab
vastas pingidele kiirelt, aga kuskilt tulid vead
Konfifail katki läinud, mul ihu väriseb,
enam surkida ei tasu, sest varundus ka on kadunud

FEIL!

11402675_10153321018009144_7209097888340330680_o

Kallis koolis
originaal: Curly Strings – Kauges külas

Kallis koolis, tehnopoli juures
õppisin kord terve suve.
Koolimaja ja mu armas juhendaja,
aga lõputööks mul neist ei piisa.

Loen artikleid, ja ka krüptoloogia spikreid,
kuid neid ei anna töösse panna!
Tõmban hinge, et võiks maha saada pinged,
kuid peas on vasardamas muudkui ainult tähtaeg.

Lõputööst ma undki näinud pole veel.
Tühi leht ja tassis aurav tee.

Mul ei ole ühtki analüüsipoega
on vaid fail mul, tühja moega
Ei struktuuri, pole üldse koodi
Miski pole lõputöö moodi

Loen artikleid, ja ka krüptoloogia spikreid,
kuid neid ei anna töösse panna!
Kui vaid suudaks, küll ma alles modelleeriks:
saaksin valmis enne talve.

Diplomitööst ma undki näinud pole veel.
Tühi leht ja tassis aurav tee.

(kitarrisoolo)

Korraks vaatan oma Wordi dokki veel
Tühi leht ja tassis aurav tee (2x)

Laululeht

Aitab vaikusest, aeg on kirjutada!

Pool aastat vaikust blogis? Selline asi juhtus viimati … no ei olegi kunagi juhtunud. Ja nüüd on lõpp. Viimane aeg on kirjutama hakata. Millest kirjutada? Ikka samadest teemadest, millest alati.

  • Seiklustest koolis
  • Remondist kodus
  • Uuest sõiduvahendist
  • Põnevatest vidinatest, mida ma am.ee veergudel arvustan
  • Tööst ja kõigest muust sellega seonduvast
  • Sõpradest ja toredatest juhtumistest
  • Filmidest ja sarjadest, mida ma nägema juhtun
  • Muusikast, erinevate kollektiivide tegemistest
  • Teatrist, olgu siis lavalt või publikust

Ja nüüd olulisem küsimus: MIKS kirjutada? Esmajoones ikka selleks, et kirjaoskus rooste ei läheks, vaid edasi areneks. Ja samal ajal selleks — aga see pole üldsegi mitte vähem tähtis — et antud blogi vähestel, ent meeletult lojaalsetel lugejatel põnev oleks. Niisiis. Kui ülemisest nimekirjast jäi midagi puudu, millest just sina lugeda tahaks — või kui soovid mind lihtsalt mugavustsoonist välja sundida — jaga oma ideid ka minuga. Kirjuta näiteks kommentaar. Või kui nii avalikult ei taha, saada otse minu postkasti: garf@juhe.ee

Küber-identiteedivargus – süütu nali või tõsine kuritegu?

Minu esimesed kokkupuuted Internetiga olid vanuses 11-12, ehk varajases puberteedieas. Nägin jututubade-buumi, mis hiljem asendus foorumitega. Kümmekond aastat hiljem alustas praegu „tipus“ trooniv sotsiaalmeedia oma võidukäiku. Kui paarkümmend aastat tagasi peitus enamik neti-inimesi varjunime taha, siis viimaste aastate trend on pigem iseenda näo ja nime näitamine – Google pidas seda lausa nii iseenesestmõistetavaks, et nõudis rangelt iseendana esinemist. Kogu vaadeldava perioodi jooksul on üht probleemi aga üsna tõsisemaks hakatud pidama: identiteedivargused.

Interneti massidesse jõudmise algusaegadel, 90ndate aastate keskpaigas, olid reeglid üsna kaootilised. Kirjapandud reegleid otseselt ei olnudki, riiklikul tasandil seadustest rääkimata. Et kasutajaid oli vähe, toimisid keskkondade sisemised reeglid, ühest-kahest moderaatorist piisas. Kuna kasutajanime valimisel piiranguid polnud, valisid paljud end küberruumis esindama mõne iidoli nime. Ma ise kasutasin nimesid KarmoK (kooli arvutiklassi kasutajanimi), ChrisMan (vrd Batman või Spider-Man) ja 1998. aastast Garfield, millest pärast loomulikku lühenemisprotsessi sai „garf“. Ometi ei garanteerinud miski, et selle nime taga just mind leida võiks – ja ega keegi tõenäoliselt ei eeldanud ka. Internet oli huvitav mänguasi, mitte midagi tõsist. Huvitava võrdlusena võib siia kõrvale tuua Fidoneti, kus EW.* gruppidesse pidi igaüks rangelt oma kodanikunime alt kirjutama. Internetis valitses sellega võrreldes anarhia.

Keskkooli lõpu paiku (aastatel 2001-2003) sattusin tihedamalt ühte Inglise Vormel 1-teemalisse foorumisse. Kui suurem osa sealsest seltskonnast oli heatahtlik, leidus siiski ka juba paar „trolli“, kes ühe konkureeriva vormelifoorumi moderaatoriga tülli olid läinud ja arvete klaarimiseks tema nime ja pildiga „varikontosid“ vorpisid teha. Mustamiskampaania põhiline sisu oli noormehe väidetavalt massist erinev seksuaalne orientatsioon – nimelt fantaseeriti kokku kõiksugu orgiaid erinevate muude sihtmärkidega, kes kõik ühel või teisel põhjusel „trollidega“ pahuksisse olid sattunud. Üritasin „trollide“ mõtteviisist aru saamiseks nendega suhelda – sain vastuseks, et Internet on ju ainult mäng ja ega nad siis paha pärast. Julgesin väita, et tegelikult on iga ekraani taga siiski päris inimene ja sellisel laimul võivad nende jaoks ka reaalsed tagajärjed olla ning juba olidki lugudes uued tegelased – mina ja mu tolleaegne tüdruksõber.

Kui eelmises loos oli tegu „ainult“ emotsionaalse traumaga, siis 2009. aasta veebruaris avaldas Eesti Ekspress loo naisest, kes Soome kohtus oma eksmehe vastu võidu saavutas, kuna kohalikud võimud ei leidnud seadusandlusest ühtki asjassepuutuvat pügalat (Kärmas, 2009). Artikli ilmumise ajaks oli – küll napilt nädal varem – juba kooskõlastusringile jõudnud Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega seadusesse lisandus § 1572 „Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine“ (Riigikantselei, 2009). Probleemi hakati tunnetama seadusandja tasemel.

Ometi ei olnud sellest seadusemuudatusest kasu, kui välismaised kurjategijad möödunud aasta alguses mu ema Google’i konto enda valdusesse said ja kõigile kontaktidele petukirja laiali saatsid – justkui oleks konto omanik Bradfordis varguse ohvriks langenud ja vajaks nüüd kiiret rahalist abi (Karmo, 2014). Kuna tegu oli rahvusvahelise juhtumiga – ohver Eestis, teenusepakkuja Ameerikas, kurjategija ei-tea-kus – tunnistas politsei taaskord võimetust aidata. Umbes samal ajal oli sarnaseid juhtumeid Eestis teisigi. Seejuures olid identiteedivargad jälgede kustutamisel üsna põhjalikud: Google’i konto pandi üsna kiiresti pärast ülevõtmist kinni ning loodi sama kasutajanimega uus. Nii ei toiminud ka standardsed viisid konto taastamiseks.

Mis selles viimases juhtumis siis nii hullu oli? Mäletan omast kogemusest, kui palju aega ja energiat kulus uue Google’i konto tegemisele, kogu info vanalt kontolt uuele migreerimisele, arvete ja muu olulise info uuele aadressile tellimisele jms tegevustele. Seejuures oli minu vana konto minu käsutuses. Antud juhul tuligi emal eelkõige kõigi oluliste teenusepakkujatega lepingud ümber teha – arved uuele e-posti aadressile suunata. Lisaks – kuidas teavitada kõiki kontakte uuest aadressist, kui kontaktibaas „hävis“ koos kontoga? Paari päeva jooksul tuli murelikele petukirja saanud tuttavatele selgitada, et tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud ja raha ei pea saatma – või siis lihtsalt noogutada järjekordse teavituse peale, et keegi saadab tema e-posti aadressilt kahtlaseid petukirju. Nutitelefon ja tahvelarvuti tuli uuele Google’i kontole ümber seadistada. Oleks vana konto krediitkaardiga seotud olnud, tulnuks ka krediitkaart sulgeda. Seda nimekirja võiks veel üsna pikalt jätkata. Niisiis – üheainsa konto kaotamisest tekkis omajagu ebamugavusi ja planeerimata lisatööd. Oleks võinud tekkida muidki sekeldusi, näiteks mõne vanale aadressile saadetud arve maksmata jätmise tõttu. Seejuures oli kurjategijate esmane eesmärk justnimelt identiteedivargus – saata usaldusväärse nime tagant sõpradele-tuttavatele rahasooviga kiri. Mõni nõrgema eesti keele oskusega ohver oleks vabalt võinudki õnge minna.

Igal juhul on identiteedivarguse näol tegu kuriteoga, mis väärib ennetamist ja karistamist. Ennetamise osas saavad palju ära teha kasutajad ise – kasutades mitmeastmelist kasutajatuvastust või vähemalt turvalisi paroole – aga eelkõige siiski teenusepakkujad ja tarkvaraarendajad, tehes turvalise isikutuvastuse võimalikult mugavaks. Sest kui kasutaja saab valida, eelistab ta esimese hooga alati mugavust turvalisusele. Suureks abiks on kindlasti ka muutuv suhtumine Internetti ja identiteedivargustesse – tundub, et enam ei peeta seda massiliselt süütuks mänguks. Õnneks.

Hüvasti, Nänn!

Kõige vanem pilt, mille ma oma mälusoppidest välja suudan kaevata: seisan oma “aias” (oli selline vakstuga kaetud vineerpõhjaga kokkupandav võrk, nagu lastel ikka) serva najal püsti, näitan näpuga vanaema poole ja kuulutan: “Näe, Nänn!” Ja nii ta endale kogu ülejäänud eluks nime saigi. Kust ma selle võtsin, ei tea, aga igatahes tunnetasin juba varajases lapsepõlves Nänni Muhu juuri.

Teine asi, mis Nänniga kindlasti seostus — mitte keegi ei lahkunud tema juurest näljasena. Seda meenutati ka peiedel, kus toitu samuti külluses oli. Mul õnnestus sellest endale ka omamoodi indulgents kujundada. Ükskõik, kui tigedaks ma Nänni oma sigadustega olin teinud (no kas siis liiga hilja koju jõudnud või küttepuud valgel ajal tuppa toomata jätnud), piisas ühest küsimusest: “Kas süüa saaks?” Kohe olid kõik patud automaatselt andestatud, Nänni silm säras ja mina sain korraliku kõhutäie.

n2nn

Oli lühike, kuid meeleolukas aeg, mil Nänni toas oli arvuti. Vana 486, kineskoopekraani ja meeletult elektrit õgiva ESDI kõvakettaga. Nänn oli eluaeg kiire õppija olnud, nii ka seekord. Ühel päeval teatas ta mulle uhkusega, et oli vormelimängus neljanda koha saanud. Minu silmis paistis see võidust suuremanagi — ma ise oskasin oma kärsituses ainult kas võita või katkestada. Ja enamgi veel — mul oli vanaema, kes mängis vormelimängu! Arvutiga!

Ettevõtlikkust mainiti peiedel korduvalt. Oma kudumismasinal vehkis ta kõrge kraega sviitreid (palloneid) teha niipalju, et teenis nendega välja maja, auto ja kõik muu eluks vajaliku. Kui ta praegu noor oleks, võiks ta vabalt mõnes suurfirmas arendaja olla ja hiljem oma spin-offi teha. Või kes teab, äkki oleks hoopis finantsjuht. No ja kindlasti ka koerakasvataja.

Aitäh, Nänn!