Väike vahepala sellest, kuidas ma ilgelt kaval olin

badorange

 

Transkriptsioon:

[1:56:20] ma kaaperdasin täna pulmas bad orange’i 😛
[1:56:34] kõigepealt leppisime kokku, et teeme kuldaega
[1:56:49] siis ma mõtlesin ümber ja küsisin, kas saaks äkki johnny b goode’i teha hoopis
[1:57:02] nad ütlesid, et nad johnnyt ei tee, aga äkki teeks roadrunnerit
[1:57:09] no okei, teeme siis roadrunnerit, C-st
[1:57:24] paar salmi, paar soolot, salm, soolo, soolo ….
[1:57:48] siis ma näitan kätega bändile, et võtame vaiksemalt ja tulen sisse “byyyyyye, byyyyye, bye-bye”
[1:57:59] sealt juba sujuvalt viimaseks refiks johnny b goode
[1:58:10] hah, või nemad ei tee johnnyt 😛

Kuidas tuli {UNI} ehk järjekordne viimase hetke ime

Kolme nädalaga nullist muusikalini, kahega (loe:ühega) nullist vaheklippideni. Müstilised tehnilised probleemid. Ettenägematud olukorrad, kus kõik mehed lavale ära ei mahu. Kõike on justkui olnud, aga tänavuse närvipingega ei anna meie varasemaid juhtumisi võrreldagi.

Alustame aegsasti

Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, ei ole ma viimastel aastatel oma rollist kevadkontserdi sünnitamise juures päris täpselt aru saanud. No ütleme “konsultant” ja loodame, et on piisavalt selge. Seekord olin ma kindlasti kaasatud ka koori turundusinimesena, ehk siis minu ülesannete hulka kuulus suhtlemine reklaamiagentuuriga ja erinevatesse kanalitesse info ettevalmistamine.

Plakati tellin varakult, veebruari lõpus. Ehk siis 3 kuud enne kontserti. Selleks ajaks on meil ka kinnitus, et külalisesinejad on koostööst huvitatud ja varsti saame kokku. Esimesed kavandid saabuvad meieni 10. märtsil. Aga kinnitada neid ei saa, sest plaanid pole veel lõplikult paigas. Ja siis tabab meid šokk — esimest korda meeskoori ajaloos on külalisesinejatega läbirääkimised . Ametlik põhjus: “Olemasolev materjal ei haaku piisavalt kontserdi kavaga ja uue kirjutamiseks/õppimiseks pole aega.” Tegelikku põhjust ei tea siiani. Teooriaid on, aga las need praegu jäävad.

Otsingud ja paanika

Kuna esialgsed staarid oleksid tulnud koos oma materjaliga, mis kuidagi lõtvade traagelniitidega muusikalise kava vahele sobitub (viimastest aastatest ei meenugi vastupidist näidet), on meil korraks ideed otsas. Soov on selge — kaks naisnäitlejat, sest kontrast on tore ja millest need mehed ikka unistavad. Aga tundub, et ükski näitleja ei taha nii viimasel hetkel (~kuu enne sündmust) improviseerima tulla. Harrastus-improteatri poole ei julge me aga veel pöörduda. T-teater on ka huvi üles näidanud, aga me oleme ikka sellised aravõitu mehed ja tahame ainult kindla peale välja minna.

Niisiis otsime paaniliselt stsenaristi. Sest vastutus on suur — ETV abiga on plaanis teha ülesvõte, millest parimad palad ka eetrisse jõuavad. Kirjutada oskavate inimestega on aga järgmine probleem: kes on välismaal, kes tööga hõivatud, kes 2 nädalat magamata (eks ikka kuklasse jõllitavate tähtaegade pärast).

Lõpuks Margol siiski näkkab. Saame kätte esimese stsenaariumimustandi, mis enam-vähem sellisena lõplikuks jääbki. Kuna ka näitlejatega on selleks hetkeks põhimõtteline kokkulepe olemas, kujutame esimesel lugemisel vaimusilmas ette, kui hästi antud tekst just nende suhu passib. Paraku ei saa nad ise sellest lugemisest osa võtta ja nii me oma fantaasia peale toetudes tunnemegi, et kõik on lõpuks hästi.

Siis aga saabub kontserdinädala esmaspäev, näitlejad võtavad teksti esimest korda kätte ja … kriis. Teksti on liiga palju, osa sellest ei tundu enam eriti naljakas (stress võib oi-kui-hästi huumorit tappa), helirežissöör kuuleb mingitest ideedest esimest korda (ja on õigustatult pahane), … Aga vähemalt on elektriga seekord kõik hästi! Nojah, ekraane ka ei ole. Välja arvatud need mustmiljon, mis pühapäevase kontserdi ajal ERRi ülekandebussis helendavad.

Kõik laabub

Igatahes, tiimitööna õnnestub näitlejaid siiski veenda, et kõik läheb hästi ja natuke on vaja lihtsalt veel viimase hetke eeltööd teha. Koorist (!) tuleb initsiatiiv korraldada üks lisaproov, et tantsud-laulud ikka korralikult selged oleksid. Ja neljapäeval toimubki kontsert. Vaatan saalist, on naljakas küll. Ja ilus. Grete, kes mu kõrval istub, saab endale peaaegu permanentse tibutagi.

Pühapäevaks valmib ka improviseeritud kavaleht, et leevendada ekraanide puudumist. Mitmel varasemal kontserdil, noh, kuvati ekraanidele laulude ja autorite nimesid, eksole. Ja ometi küsis reklaamibüroo minult juba reklaami kujundust tellides (s.o. 3 kuud varem), kas tahame kavasid ka.

Pühapäevasest kontserdist ma väga palju ei mäleta — olen hommikust peale rakkes, aitan Margol operaatoritele töölehti ette valmistada ja režissööri assistendil režiiplaanis järge pidada, et õige kaamera õigel hetkel õiget asja õigesti filmiks. Aga noh, esimene kord ja ega see tulemus just suurepärane ei ole. Järgmine kord on vähemalt ühe korra kogemus ees.

Ahjaa, miks mind laval ei olnud? Sest semestri kohalkäimisprotsent jäi paar nädalat enne kontserte õige napilt alla kuuekümne.

Järgmises postituses avan natuke meie Hooandja kampaania tagamaid. Eriti seda, milliste alatute võtetega ma meeskoori iseendale hoogu andma meelitasin.