Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

30 täiesti suvalist asja, mida ma 30 esimese eluaasta jooksul teha olen jõudnud

  1. Võtsin naise. 🙂
  2. Osutusin lühinägelikuks. Sain prillid. Ja kontaktläätsed.
  3. Õppisin koduarvutit kasutama ilma klaviatuurita, mille ema distsiplineerival eesmärgil konfiskeeris.
  4. Ehitasin endale koju päris oma lauaarvuti. Või noh, alguses oli see Microlink Cosmix, mille ma sünnipäevaks sain ja mille tükid ükshaaval vahetuma hakkasid. Praeguseks ei ole enam tõesti ühtegi järel.
  5. Armusin Apple’i toodetesse. Millalgi 90ndate alguses vist umbes. Aga üle nelja pole ma neid endale ostnud.
  6. Läksin tööle.
  7. Läksin niimoodi tööle, et mulle helistati ja ühtegi tutvust ka ees ei olnud.
  8. Olin kooli ajalehe peatoimetaja.
  9. Lasin kooli ajalehel vaikselt hääbuda.
  10. Kirjutasin “Arvutimaailma” mõned artiklid.
  11. Juhtisin telesaadet (“Rammumees 2012”).
  12. Lõpetasin põhikooli, peaaegu neljade ja viitega. Ainus 3 oli vene keel, veerandihinnetega 4, 3, 3, 4. Siiani olen solvunud.
  13. Lõpetasin keskkooli.
  14. Lõpuks lõpetasin ka ülikooli.
  15. Tegin esimest korda elus midagi, mille üle isa uhke võis olla: juhiluba.
  16. Elasin üürikorteris.
  17. Õppisin ahju kütma. No enam-vähem.
  18. Õppisin liha grillima. No enam-vähem.
  19. Õppisin laulma. No enam-vähem.
  20. Laulsin lasteaias “Veskimeest” ja avaldasin nördimust, kui tädi klaveri taga 1. salmiga piirduda tahtis.
  21. Laulsin mitmes bändis, kirjutasin omajagu laule. Sealhulgas ühe, mis tõusis R2 Top 20 esikohale. Korraks, aga siiski.
  22. Andsin bändiga välja täispika plaadi.
  23. Täitsin pikaajalise unistuse ja laulsin big bandi saatel. Laulan siiani. 🙂
  24. Laulsin meeskooris. Laulan siiani. 🙂
  25. Õppisin rääkima. Maailm kahetseb siiani.
  26. Õppisin arvutama. No enam-vähem.
  27. Õppisin programmeerima. No enam-vähem. Sain sertifikaadi, napilt.
  28. Õppisin testima. Sain sertifikaadi. Napilt jäi 100% tulemusest puudu.
  29. Õppisin kingapaelu siduma. No enam-vähem. Krõpsuga tossud on ägedad!
  30. Andsin mitu loengut “Tagasi kooli” programmi raames. Ja väljaspool raame ka.

Ja no eks mõned asjad jäid kirja panemata ka. Rääkimata nendest, mis üldse tegemata jäid. Igav ei tohiks niipea küll hakata: aju genereerib pidevalt uusi eesmärke, võta või näiteks see raamatute sorteerimine ja ülejäägi ärakinkimine siin.

Imbile naistepäevaks

Et ei jääks muljet, nagu ma omaenda kullakallist abikaasat polekski naistepäeval meeles pidanud, avaldan siin ka selle väheke intiimsema luuletuse.

Imbi, sa ei ole N,
aga mingis mõttes oled
mulle nagu Väikevend
kuid ma Karlsson pole.

Imbi, sa ei ole A,
kuna A on surnud.
Sina aga ikka elad,
pole üldse surnud.

Imbi, sa ei ole I.
Oota, see ei lähe.
Imbi alguses on I …
Aga … mängime, et läheb?

Imbi, sa ei ole N,
mhh, see juba oli.
Samas, ega Väikevend
ka ju sull’ ei sobi.

Imbi, sa ei ole E,
sest sa oled Imbi.
Kas on vaja tõestust veel?
Sa ju oled Imbi.

Aga kõike kokku võttes
oled kõik need tähed.
Lisaks paljus muuski mõttes
hinge mulle lähed!

Kas keegi peale Imbi aru ka sai?

Luuletus töötavatele naistele naistepäevaks 2013

Oh naised, naised, kuhu te
nõnda kiirelt tõttate?
Miks ei võta aega maha,
miks ei vaikselt unista?

Laske meestel rabeleda!
Las me teeme, puhake!
Täna võite vedeleda,
küll me teid nüüd toidame!

Mis oleks elu naisteta?
Ei virinat, ei näägutust,
ei silmailu, lillelõhna,
ei keskil’ hoida lahti ust.

Kuid, jah, ilma naisteta on kurb maailm.
Ka roosil päikeseta tundub külm.

Reede, reede, käes on jälle reede

Seega võtke aeg nüüd maha
võtke kooki, jookigi.
Mehed teenivad nüüd raha,
sest nitro on ikka s…ks kallis ja me tahtsime teid Haapsalu lennukale kiirendama viia ja elu on ikka seiklus, noh!

Raivo

Nad kohtusid koolis, kolmandal kursusel. Mari ei olnud just selle kaliibri kaunitar, keda Raivo tavaliselt pidudelt koju kaasa viis – kaugel sellest – kuid temas oli midagi. Midagi niisugust, mida Raivo varem näinud polnud. Mingisugune imeline enesekindlus, mis igale ta sõnale säärase kaalu andis, et mitte keegi, saati siis Raivo, vastu oleks suutnud vaielda.

Ja nii neist saigi paar, kaugel polnud pulmadki. Need korraldati küll enamjaolt Raivo vanemate raha eest, ent täpselt Mari ettekirjutuste järgi. Aga see selleks. Praeguseks oli kunagine pidu ja pillerkaar ammu unustatud ja elu jätkas oma rutiinset kulgu. Koduses keskkonnas oli Raivo ainsaks lauseks kujunenud “Jah, kallis!”

Oli harilikult hall argipäevaõhtu. Raivo tuli töölt, käis – Marilt saadud nimekirja alusel, muidugi – poes ja jõudis lõpuks raskete kottidega kööki. Ta ladus ettevaatlikult kõik olulise külmikusse: hapukoor, piim, juust, kohukesed, vorst, pasteet, majonees. Ja õlu. Marile ei meeldinud, kui töölt tulles kapis külma õlut ei olnud.

Ühtäkki märkas Raivo külmkapi kõrval tühja karpi kirjaga “MUNAD.” Talle meenus korraga miski, millele ta juba ammu polnud mõelnud. Mehe selg tõmbus sirgemaks, silmist paistis miljonite elektriimpulsside liikumine ajurakkude vahel. Hingamine seiskus hetkeks, kuid kiirenes siis pea kahekordseks. Pulss kerkis, vererõhust ei hakka siinkohal rääkimagi.

“RAISK,” käratas ta. “Ma unustasin mune osta!”

Kõik sarnasused reaalse eluga on juhuslikud, nimed väljamõeldud. Kui keegi siit midagi sügavamat välja loeb, võib sellest julgelt kommentaarides märku anda. Kui ei, pole ka hullu.

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.

Aastakokkuvõte 2012

Mis siin pikalt keerutada, hakkame kohe kuude kaupa minema.

1. kvartal (jaanuar … märts)

  • ASA: Alustan tööd Eesti Energia tiimis testijana, plaaniga kasvada välja tiimijuhiks. Arenguvestlus. Talvepäevad Kiidil, öösel mõõdetakse naabertalus -36 kraadi. Auto saan pika piinamise peale käima, aga ise jään nädalaks ajaks koju põdema. Sõidame EE tiimiga karti. Jätkame eelmisel aastal alustatud meeskonnakoolitust. Tõstan koosolekul käe, et esineda ASA nimel konverentsil Nordic Testing Days. Vaja ainult lugu, mida rääkida — ka see sünnib õigeaegselt. Käime Soomes, pärast mida kaardistan kontori Tyrkisk Peberiga: 16 kohalviibijast 3 ei taha (või soovivad, et ei oleks proovinud). Ülejäänud tahavad veel. Veider (ent täitsa minu moodi) seltskond. 🙂
  • Arvutimaailm: Suures testis IP-turvakaamerad, Ultrabookid, pilvepõhised kontoritarkvarad. Lõbus ja hariv. Saan Kalevilt hunniku pilte. Käin Garage48 Tallinn Musicul ja raporteerin. Leian, et reportaažioskus vajab veel lihvimist.
  • Koor: Toimub Kuusepuu, Metsiku Lääne stiilis. Organiseerin paljudele abivajajatele tongipüstolid, mis kohalikust kaubandusvõrgust müstiliselt haihtunud on. Vastlalaupäeval anname kampsunikontserdi Glehni Lossis. Instant hit! Algab Kevadkontserdi orgunn. Saan dirigentidelt nende visiooni, üritan paaniliselt mingit ühendavat joont sisse tuua ja ühtäkki vaatan kalendrisse: 2012! Maailmalõpp! Vahepeal esineme ka Kaubamajas.
  • Pere: Püsisuhe tiksub rekordpikkuseks, pulmade planeerimine käib. Üritame fotograafi kokku leppida, aga Sandra on paraku juba kinni. Saame Arno sessiooni pulmakingiks. Kohtume pulmaisaga. Arutame Mikuga pulmade üldist disaini, kutset ja veebilehte. Kutse tähtaeg läheneb hirmuäratava kiirusega.
  • Sõbrad: Mõned sünnipäevad (kaasa arvatud Imbi ja minu oma), veel rohkem niisama koosistumisi. Ja siis see, et Imbi auto on õhupalle täis.
  • Kool: Teen avalduse akadeemilise puhkuse lõpetamiseks ja vehin muudkui diplomitööd kirjutada.
  • Neljapäev: Proovika üür lajatab kirve selga. Kaalume edasisi variante. Anname oma seni viimase kontserdi Guitar Huntis. Akustiliselt. Ilma trummarita.
  • Muu: Mind kutsutakse ühe filmi esilinastuse algusesse meeleolumuusikat mängima. No et istun vaikselt nurgas ja plännin 5-10 minutit kitarri. Tegelikult istun ekraani ees, prožektori valgusvihus ja mängin pool tundi. Lõpuks on sõrmed valusad. Kunst. Käin ja vaatan T-Teatri etendust “Meie elu köögis.” Kolm korda. Kunst!

Aijahah. Vahetult enne sünnipäeva osalen juuksurieksamil ja loobun lokkidest. Täiesti tasuta.

2. kvartal (aprill … juuni)

  • ASA: Käin kahel koolitusel, et NTD esinemine võimalikult hästi läheks. Lähebki. Hangin kontorisse poksikoti, et testijad katkisest koodist tingitud frustratsiooni vales kohas välja ei elaks. Töötame välja esimese tarkvaratestimisest inspireeritud lauamängu.
  • Pere: Saan kätte hilinenud sünnipäevakingi ja loen edaspidi raamatuid põhiliselt e-paberilt. Otsime pulmajärgseks puhkusenädalaks (sest pulmareis toimub järgmisel aastal) kohta: sõbrad Facebookis annavad mitu head soovitust. Võtame neist ühe.
  • Koor: Leian kevadkontserdile õhtujuhi: Tanel Saar. Ja noh, kevadkontsert toimub. Edukalt, võiks öelda. Ise kahjuks lavale ei jõua, vaatan rõdult ja hoian raadiosidet, et kõik ikka õigel ajal õiges kohas oleksid ja õiget asja teeksid. Kvartali lõpuks valime ka uut presidenti, aga lõpuks peab vana juhatus ikka teise aasta otsa tegema. Vaatamata vingumisele. Ja järjekordse metsa istutame ka.
  • Arvutimaailm: Testime suurelt mobiilsideoperaatoreid ja pilvekettaid. Ja siis tuleb suvepuhkus.
  • Kool: Saan praktika kaitstud ja diplomitöö eelkaitstud. Ja siis kaitstud ka. Jess, lõpuks ometi kõrgharitud! 🙂
  • BigBänd: Mart liitub BigBändiga. Mahume kõik koos napilt Rock Cafe lavale ära ja esindame TTÜ-d firmabändide võistlusel. Tudengid on vist infosulus, vähesed tulevad kohale. Esineme ka Mardi isa sünnipäeval.
  • Muu: Hangin sügisele mõeldes uue passi ja ID-kaardi, kaotan kohe koodidega ümbriku ära ja pean pangast uue ostma. Buble laulab Suurhallis. Väga vinge. Võtan jalgratta kuurist välja ja jõuan enne talve isegi paar korda sõitmas käia! Laulan eelmisel aastal kirjutatud sõnadele tausta, aga loo reliis lükkub viimasesse kvartalisse, et Eesti Laulule kvalifitseeruda. Uuendan oma 2006 soetatud MacBooki, kahekordistades mälu ja asendades kõvaketta SSD-ga. Nüüd on sihuke püss, et vähe pole! Alustan Rammumehe uut hooaega, seekord saan ka ekraanile.

Üsna vinge kvartal, mille jooksul esinesin esimest korda erialakonverentsil, lavastasin esimest korda midagi suurt ja tõsist (okei, natuke oli huumorit ka) ja lõpetasin esimest korda ülikooli. Aa, esimest korda osalesin (laua)mängu disainimisel ka. Rääkimata siis tele-saatejuhi rollist.

3. kvartal (juuli … september)

  • ASA: Käime kollektiivselt loomaaias, Turovski räägib väga põnevaid lugusid. Mõned jäävad meelde ka. Tähistame suve Viikingite moodi. Minust saab üle pikkade aastate jälle müügimees, samas käin korra paariks päevaks kliendi juures testimas ja saavutan meeletu kiiruse. Pikalt sellist tempot üleval ei hoiaks. Pisut on ka paanikat, et minu kolmenädalase eemaloleku ajal mingit jama ei tuleks. Pühin oma sulgpallireketilt tolmu ja hakkan Anneliga mängimas käima, hiljem liitub ka Kert.
  • Pere: 1-2-3-4! Saame sõrmused sõrme ja kolime kesklinnast Nõmmele. Ja Imbi alustab uues töökohas.
  • Koor: Eelseisev reis tekitab pingeid, kuna kõik ei lähe päris plaanipäraselt. Ladina-Ameerika värk.
  • Kool: Oot, aga … kool sai ju läbi? Jah, aga mind kutsutakse tagasi. Kõigepealt räägin avaaktusel värske vilistlasena ja mõned nädalad hiljem ka “Erialatutvustuse” loengus. Tagasiside on positiivne: nii mõnigi värske tudeng on testimise osas kohe märksa valgustatum. 🙂
  • Arvutimaailm: Testime 3 aastat vanu rüperaale. Lõbus, nagu ikka.
  • BigBänd: Esineme paljudes kohtades, muuhulgas ka mu enda koduaias. Naabrid on sillas ja tahavad järgmisel aastal uuesti.
  • Muu: MSP ja RHCP käivad Lauluväljakul, meie ka. Rammumehe hooaeg saab läbi. Järgmise hooaja teleülekannete toimumine on suure küsimärgi all. Ühtlasi käin Superstaari eelvoorus ja saan (napilt) edasi. Teatrivoorust enam ei saa. Singer-Vingeri näen ka elusast peast ära.

4. kvartal (oktoober … detsember)

  • ASA: Kirjutame vanasõnu. Teeme suurepärase jõulutervitus-video. Ja no tööd teeme muidugi ka.
  • Koor: Käime Argentiinas, Tšiilis ja Uruguays. Kirjutan sellest oma seni pikima blogipostituste seeria. Kirjanikke ei kadesta üldse, sihukse järjejutu toimetamine on päris paras töö, kuid ometi lahe.
  • Pere: Imbi peab reisi ilusti vastu. Jõulud on rahulikud, armsad, mõnusad. Jane ja Kyle külastavad meid verivorstide tegemisel ja kingituste jagamisel, vaikselt aitame neid ka pulmade korraldamisega.
  • Kool: Jah, kooli lõpust on pea pool aastat möödas, aga ikka käib edasi. Nüüd saan diplomitööd retsenseerida. 🙂
  • BigBänd: Esineme TTÜ sügisballil, kuna rektor meid toetab. Tõeline staaride paraad: Helin-Mari Arder, Hanna-Liina Võsa, Mikk Saar ja meie oma Mirjam Dede. Minu jaoks on kõrghetk paratamatult duett Heidy Tammega. Seda juba iga päev ei juhtu. Uuel aastal lubab Mart jälle rivis olla.
  • Arvutimaailm: Aasta äritelefoni valimised võidab Samsung Galaxy SIII. Selle käigus saan HTC uusi üllitisi proovida: kui hind välja arvata, on tulemus väga hea. Ja siis tuleb pomm: paberajakirjast ilmub viimane number.

Veerand kvartalit möödub Lõuna-Ameerikas. Pärast seda toibun. Nüüd olen juba enam-vähem vormis jälle. Ainult aastakokkuvõtet ei jaksa kirjutada. 🙂

Üldiselt oli väga vinge aasta. Pulmad, põnev töö, vinged muusikaprojektid, kübeke teletööd, Superstaar ja Lõuna-Ameerika. Ja isegi kui seda kõike poleks olnud, oleks aasta IKKA väga põnev olnud. Näiteks F1, mille viimane etapp väsitas juba poole peal oma sündmusterohkusega ära. Uuh.

2013, bring it! Latt on kõrgel!