9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

8. päev: Veepark, minisafari ja kaubanduskeskus

Reis algab siin.

Äratuskella oleme täna sättinud pool tundi varasemaks (10:00) ja ei ärkagi paar tundi varem üles. Imbi virgub ainult ca veerand tundi enne kella. Harjumuspärane hommikusöögirootsilaud ei muutu veel igavaks, sest vaatamata teatavatele stampidele, nagu härjasilmad ja oad, on siin päevast-päeva piisavalt üllatusi. Mitte et hommikusöök põnev peaks olema.

Pakime rannakoti ja sõidame Aqualeoni veeparki. Enne uurime veel konsieržilt, kas seal kohapeal rätikuid pakutakse. Ta ei tea, kuid üritab helistada — aga keegi ei vasta. No mis siis ikka, võtame hotelli pakutavad rannarätikud igaks juhuks kaasa. Linnamelu tundub täna esmaspäevaselt asjalik, üldse mitte selline uimane, nagu siiani.

Veepargis, nagu selgub, peab lisaks sissepääsule maksma ka parkimise (3€) ja kapi eest (5€+2€ deposiiti). Ja ujumisrõnga laenutamise eest (ühene 9€, kahene 12€). Ja toidu eest. Ja hingamise eest. Okei, tegelikult päris nii hull ei ole: isegi rõngaid saab iga vastava atraktsiooni juurest tasuta, kui natuke ootad. Rätikuid hinna sees ei ole, aga poest saab osta. Ja varbavahesid saab sealt ka (6€), mis mulle kohe marjaks ära kuluvad, kuna paljajalu kõnniks jälle nagu tulistel sütel.

Oleme esialgu konservatiivsed ja vaatame põhibasseini üle, kus iga natukese aja tagant 1m laineid lubatakse. Mõnus, soe, rahulik, sõbralik. Lained tulevad ka ja ei ole midagi sellist, mis näiteks prillid eest ära võiks rebida. Meetrini küündivad nad küll ainult kuskil kõige ekstreemsemates lokatsioonides, kust vetelpäästja karm vile nagunii kõik kohe eemale peletab.

See oli siis nüüd kõige leebema taseme atraktsioon. Proovime midagi karmimat — Crazy Race. Keskmine tase. Noh, mis see sinine liumägi siis ikka ära ei ole? Stardist ei saa hästi minema, jalad kleepuvad raja külge. Aga voolav vesi teeb oma töö ja … uaah, kiirus kasvab, pritsmed löövad näkku, ma ei suuda ennast enam juhtida ja finišeerin selg ees. Aga Imbist eespool, hah! Adrenaliinilaks! 😉

Veel üks keskmise taseme rada: Black Hole. Ootame pisut sabas, saame kahese rõnga (no sellise suure, kus kahekesi peal saab istuda) ja ronime üles. Prillid ja flipflopid jätame heaga alla ootama. Üle saja meetri täiesti pimedat toru tundub kummaline, aga sisenedes selgub, et kohati on ta valgustatud. Imbi istub ees, mina taga — tundub hea kaalujaotus. Teeme kurvides sümboolselt ka “Whee!” ja muid ägedaid häälitsusi, kuni … eelviimasesse kurvi siseneme kuidagi vale nurga all ja rõngas viskab meid maha. Maandume basseini järjestuses Imbi, rõngas, mina. Vetelpäästja küsib, kas kõik on OK, noogutame, itsitame ja ronime välja. Imbi tunnistab mulle, et lõi pea vastu toru ära, aga kõik on korras. Siiani. Eks ma jälgin teda paar päeva. Minul on kõrvad vett täis ja käelihased annavad tunda, nagu oleks just karti sõitnud. Aga adrenaliinist siin puudu ei jää.

Käime lõunal — napikas, söögikoht pannakse kinni enne, kui me oma lasanjega lõpule jõuame. Päris palju kuuleb siin vene keelt, isegi mõned töötajad tunduvad seda emakeelena rääkivat. Mõnus, kodune. 😉 Sildid on üldjuhul hispaania, prantsuse, inglise, vene ja kohalikus keeles. Kohalikus? Nojah, sest hispaania keelt nad siin väga ei räägigi. See Kataloonia murre (või noh, keel) meenutab kirjapildilt kohati pigem prantsuse keelt.

Ahjaa, üks julgustükk ka: Kamikaze. Kõrgema adrenaliinikategooria rada. Kõhklen, kas see minu kaalukategoorias üldse ohutu on, aga keegi ei takista ka. Saadan prillid ja sõrmused igaks juhuks Imbiga alla ootama ja hüppab torru. Paaril korral kaob pind alt ja on täitsa vabalangemise tunne! Kui ma lõpuks pidurduskasti jõuan, virutab veemass mulle korraliku obaduse jalgevahele. Ja nagu sellest vähe oleks, ka ujukad üritavad langevarju mängida. Et siis jah, päris mitu minutit on tunne, et äkki polegi mul ette nähtud isaks saada. Huuh. TMI? 😉

Otsustame rahulikumalt võtta ja läheme safaribussi otsima. Iga poole tunni tagant peaks väljuma. Enne bussipeatust leiame aga miniloomaaia, kus on ponid, kilpkonnad, pesukarud, preeriakoerad, jänesed, … no üsna palju pisikesi nunnusid loomi. Eriti pesukarud, kellest meil lausa kahju on, näevad teised nii armetud välja. Mitte räsitud ega midagi, lihtsalt see pilk.

Buss viib meid hoopiski lõvide, tiigrite ja karude vahele. Imbi jaoks esmakordne elamus, minule jääb Lõuna-Aafrika lõvipargiga võrreldes natuke lahjaks. Mitte päris nii lahjaks, nagu üks siinne tiiger — kes on tagantvaates ikka täitsa ebanormaalselt lahja — aga natuke lahjaks siiski.

Lahkume pargist mõned minutid enne sulgemisaega, oleme mõlemad üsna väsinud. Palume TomTomil end koju juhatada, aga poolel teel laseme ta jälle üle ja põikame kohalikku kaubanduskeskusesse. See siin pole nagu meie põhjamaised keskused, kus kõik on ühe katuse all, vaid lihtsalt poed avanevad ühe parkla poole. No nagu Pärnus Härma umbes.

Esimesena meeldib meile külmutatud kaupu (põhiliselt mereande, aga ka nt jäätist) müüv La Sirena, kuna siin on õuega võrreldes mõnusalt jahe. Teine pood on Drim — siinne mänguasjavalik on päris suur, leidub nii smurfe kui turtleid, lammas Shaune ja legosid, barbisid ja ängriböördse. No ja igasugu sellist kraami ka, mida Eestis ei leia. Electroprix on sisuliselt Euronics (isegi Euronicsi logosid näeme) ja siinne põhihitt on hetkel — oh üllatust — suured ventilaatorid. Ja siis Carrefour: toidu-supermarket, kust pole mõtet midagi ühekaupa osta, sest hulgi on pidevalt paremaid pakkumisi. Kummaline, et mõned hinnad tunduvad siin vaat’ et soolasemadki kui meie “kodupoes.”

Ja ongi tänaseks kõik. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Homme tuleb ka üsna laisk päev. Puhkusel peab puhata ka saama! 🙂

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

Päev 4: Science Museum, Kensington Gardens ja Abbey Road

Reis algab siin.

Esimese asjana raiskan tunni-poolteist meie vähest ja väärtuslikku Londoni-aega SEB netipangale. Edutult. Aga vähemalt saab samal ajal seniste päevade fotod SkyDrive’i laetud. Ja ega’s muud kui teadusmuuseumi!

Metrool paistab olevat mitu taset: meie kodune kollane liin sõidab üsna pinnapealselt (olemata seejuures Overground), samas kui “tumedamad” liinid nagu pruun ja must viivad meid üsna sügavale maa alla. Peaks kunagi uurima, aga hetkel hakkab juba kerge esimene reisiväsimuse laine peale tulema.

Igatahes — tänane tee viib meid muuseumitänavale. Ja kohe maa alt välja ilmudes paistabki teadusmuuseumi sissekäik. Tasuta! Soovituslik annetus £5/nägu, meie annetame vaeste idaeurooplastena kahepeale viieka, vastutasuks saame naeratuse ja “Thank you!” Tundub, et annetus on ikka päriselt ka annetus, st vabatahtlik.

Esimesel korrusel, st G-korrusel, näidatakse meile kõigepealt kõike aurumasinate ajaloost, mis James Watti puudutab. Koostöö Boultoniga, pumpadest turbiinideni, kogu värk.

Edasi ootab meid kosmos. Elusuuruses Sputnik I ja Apollo kuumoodul, erinevad raketimootorid, satelliiditehnika. Saame ka proovida, mis tunne on kosmoseülikonna kinnastega mutrit poldi otsa kruvida. Isiklikust kogemusest — talvel töökinnastega auto rattaid vahetada on keerulisem. 😉

Järgmises ruumis näeme erinevatest tahkudest, kuidas igapäevatehnoloogia ja teadus aastatel 1750-2000 arenes. Muuhulgas on üleval Apple I ja II, LHC eellane 30ndatest ja Ford Model T.

Alumise (kuigi mitte KÕIGE alumise, keldrisse me ei jõuagi) korruse lõpus on Wellcome’i tiib, kus me korraks aja maha võtame ja Deep Blue-nimelises söögikohas burgereid naudime. Kaval lahendus — ruumi valgustatakse põhiliselt valgete lauaplaatide alt. Kaval selles mõttes, et lauda pühkides paistab igasugune prügi väga hästi silma. Ja laua alla pudenenud puru ei näe kuidagi, sest seal on pime. Hinnad on soolased, aga mitte palju üle meie lemmik-Fish&Chipsi, sealt Toweri lähedalt. Aa, tasuta kraanivesi tuuakse siin pisikestes klaasides — Belgos saime kolme peale kannu, kus vee sisse oli pandud ka jääd; Pizza Hutis jääd ja sidrunit. Ehk siis ei midagi uut — üks koht täidab seadusega ettenähtud miinimumi, teine püüab kliendile ka tasuta teenusega võimalikult meeldiv olla.

Ronime trepist teisele (st esimesele?) korrusele, kus Wellcome Wing ülejäänud muuseumist katkeb. Kaart näitab, et ülemisel korrusel saab teise tiiba tagasi, seega võtame sellise ringikujulise marsruudi plaani. Igal korrusel on tasuta WCd. Igatahes — näitus nimega “Who am I?” annab võimaluse tutvuda aju ehituse, ja geneetikaga.

Korrus number kaks jagab meile infot kliimateadusest. Kuidas inimtegevus kliimat mõjutab? Kuidas ohtlikke muutusi vältida? Milliseid tehnoloogiaid selleks välja on töötatud? Kas need ka töötavad ja kui palju maksavad? Saame muuhulgas teada, et CO2 vähendamiseks on näiteks välja töötatud “tehispuud,” mis süsinikdioksiidi enda külge seoks ja õhku seeläbi puhastaks. Ja siis on mingid tegelased veel otsutanud, et ookeanide väetamisega õnnestuks ka õhku pisut puhastada. Downside? Aa, no me ei tea veel väga täpselt, kuidas see muud floorat ja faunat mõjutaks, aga väga hea tulemus kindlasti ei oleks.

Viimasel korrusel, vähemalt selles tiivas, kostitatakse meid tulevikku puudutavate küsimustega. Näiteks, kas Smart Toilet on hea kontseptsioon? Või kas sina usaldaksid oma lapse roboti hoole alla? Muuseumikülastajate vastused kogutakse kokku ja iga hääletusvooru järel näidatakse ka üldist statistikat. Hääletuslauad ise on üsna lahedad — laest näidatakse projektoriga suurele ümmargusele lauale interaktiivset pilti, mille teatavaid osi saab juhtida nupu ja vinüülimängijat meenutava ketta abil.

Niisiis, tagasi suuremasse tiiba, kus raha eest saaks 3D-elamust ägedates lennusimulaatorites, aga meie oleme siin piiratud eelarvega ja vaatame kõigest kõige vingemat lennundusteemalist ekspositsiooni, mida me kunagi näinud oleme. Saame piiluda näiteks kõigi aegade kõige nunnuma reisi- ja kaubalenuki, Douglas DC-3, kokpitti. Ja Boeing 747 läbilõiget näeb ka. Rääkimata pea kõigist erinevatest lennukimootoritest, mida üldse kunagi toodetud on. Korraks meenub Lennusadam, aga siin pole seda vinget kaja.

Samal korrusel on ka 18. sajandi teadustööriistade näitus ja koht nimega Launchpad. Siin saavad lapsed vanuses 8-14 (nagu meie) igasuguseid toredaid füüsikaseadusi oma käe ja silmaga proovile panna. Nagu hääääästi suur füüsikaklass või nii.

Tuleme trepist jälle natuke alla ja leiame eest energia (tervitan siinkohal ASA EE-tiimi), arvutite (nt Babbage) ja matemaatika ajaloo (meeletu kollektsioon erinevaid arvutuslükateid ja võimatuid kujundeid). Lisaks veel oraamika. Mis on oraamika? No see on sihuke asi, kui helisid saab oma käega joonistada. Nime saanud Daphne Orami järgi. Samas kõrval on ka paar vitriini elektroonilise muusika ajalooga.

Peab tunnistama, et aju ei jaksa enam uut infot väga vastu võtta. Nüüd on juba midagi väga erilist vaja, et meid erutada. Ja korrus allpool on veel paar sihukest väljapanekut: telekommunikatsioon ja kellad. Kuigi nad geograafiliselt päris kõrvuti ei asu, on neil siiski üks kokkupuutepunkt: see masin, mis helistajale kellaaega ütles.

Ja siis veel pood. Nagu Kitty eile ütles, leiab muuseumipoodidest kõige lahedamaid asju. Nii ka siit. Aga seekord ei osta me midagi, kuna järjekord on liiga pikk ja … no rahast on ka natuke kahju. Aga siia tuleks kindlasti tagasi.

Väljume muuseumist, ajud kärssamas. Jalad ka. Vaatame kaarti ja otsustame enne Abbey Roadi korraks Kensington Gardensisse puhkama jalutada. Kuuleme räuskavaid prantslasi — pole siis ime, et inglased neid ei salli. Märkame võimalust, kuidas mõneks minutiks tasuta lamamistooli istuda — lihtsalt leia valveta tool, istu tooli ja oota. Kui sulle piletit müüma tullakse (£1.50/tund), tee üllatunud nägu, täna viisakalt ja lahku. Istu kasvõi sinnasamasse tooli kõrvale murule. Ei, me ei proovinud seda ise, vaid märkasime umbes kolme sarnast juhust enda lähedal. Ja no see siinne tiik võib luikedele-partidele küll kergeks jahutuseks sobida, aga vesi õitseb nii lopsakalt, nagu oleks siin juba CO2-sidumise projekt algatatud.

Lahkume pargist ja leiame tee Abbey Roadile. Metroo. Kaks rongi, kokku ca 5 peatust. Üsna lähedal seega. Ja kuigi sihtjaam meie turistikaardilt välja jääb, ei jõua me endiselt 2. tsoonist kaugemale. Metroost väljudes näeme juba biitlite kraami müüvat poodi. No samas majas lausa, noh. Sisse ei astu, sest ma kardan, et kui ma nüüd kuskil Abbey Roadi vinüüli näen, ostan ma ta ära ka. Legendaarse kohani kõndides arutame, kas meie ees kõndiv grupp on ka turistid, kes ülekäigurajal pilti tahavad teha. Muidugi on. Las nad siis teevad seda pilti seal. Mina filmin natuke, kuidas turistid turistikaid teevad. Meie ei pildista, küll aga saame tulevikus iga kord _sellest_ kaanepildist rääkides öelda, et ME OLEME SEAL KÄINUD! Olgu, ületasime tee teises suunas, aga siiski. Seal. Ja Abbey Roadi stuudio sissekäigu näeme ka ära. Sisse ei hakka trügima, stuudios tehakse ikkagi tähtsat tööd.

Ja ega’s muud kui järgmisse metroojaama ja tagasi “koju” — viimane õhtusöök Londonis on Tesco salat ja tomatid. Ja šokolaad. Ja kartulikrõpsud. Tahaks öelda, et me oleme selle auga välja teeninud, aga sammulugeja on terve päeva öökapil veetnud ja numbritest täna rääkida ei saa.

3. päev: poodlemine, Kitty ja kanal

Reis algab siin.

Hommikul kütame niisuguse hooga shoppama, et sammulugeja ununeb hotelli. Vaatamata soovitustele võtame ikkagi Oxford Streeti ette, eesmärgiga lõunaks Seven Dialsisse jõuda.

Kõigepealt piilume Topshoppi – kallis, aga käekottide valik ütleb, et me tuleme siia ilmselt homme jälle. Järgmine riidepood on Primark, kus hinnad on märksa paremad, aga proovikabiinide järjekord vaatamata võrdlemisi varajasele hommikutunnile liiga pikk, et oodata. Imbi ostab heas usus sinise seeliku ja musta-valgekirju pluusi. Kuna need on lihtsalt nii odavad, noh. Mõlema eest kokku £18, kusjuures numbrivalik pakub siin ka meile midagi.

Kui eile otsisime tulutult Virginit, siis täna jääb teele HMV (His Master’s Voice). Imbi märkab Star Warsi fännikola ja uurib lähemalt — loomulikult on sealsamas lähedal ka Doctor Who nänn! Nüüd on minu kord lolliks minna: võtmehoidja, rinnamärk, pehme Tardis, mis pigistades Wolle mobiilihelinat mängib (ja mida Retro FM, muide, ühel hommikul Tradiseks kutsus — ilmne märk sellest, et mõni Eesti telekanal selle surematu sarja lõpuks oma repertuaari peaks lisama) ja Dalekiga “To Victory!” T-särk. Kogu muu hea kraam, nt The Who, Beatlesi ja Queeni kruusid, jääb seekord ostmata. Nagu ka ülisoodsad Blu-Ray-kogumikud — aga neid saab Amazonist umbes sama hinnaga.

Edasi otsime Seven Dialsit, et seal Kittyga lõunale minna. Meie kaardid sellest piirkonnast väga ei räägi: paberkaart on liiga kribu ja mobiil ei ole Nokia. Sest Nokia Maps on endiselt hea. Juhtnööre oodates paneme natuke õigest kohast mööda ja tuleme tiiruga tagasi. Lõunatame Belgia restoranis nimega Belgo. Hind on umbes sama, mis eilsel Fish&Chipsil, aga friikartuleid oskavad belglased justkui märksa paremini teha. Kitty avaldab meile siin ühe väga olulise “saladuse” — nimelt kohustab siinne seadus kõiki söögikohti oma klientidele tasuta kraanivett lauda tooma.

Arutleme eestlaste ja inglaste sarnasuste ja erinevuste üle. Näiteks vinguda oskavad mõlemad, aga inglaste puhul on poliitiline süsteem nii üles ehitatud, et valijat tuleb kogu aeg meeles pidada ja ilmselt seetõttu kiputakse nende vingumist ma rohkem kuulda võtma.

Pärast korralikku lõunat ja julgustavat vestlust kohaliku eestlasega otsustame lõpuks ka kahekordse punase bussi ette võtta. Sõidame läbi terve meid huvitava osa Oxford Streetist ja kaardistame homseks võimalikud poed. Teise korruse esimeses reas istuda on põnev, aga kohati ka pisut õudne, sest bussijuhid armastavad napikaid teha. Ja jalgratturid tohivad bussirajal sõita. Mis tähendab kokkuvõttes seda, et meie buss sõidab mõnda aega ühe jalgratturi tagarattale ebanormaalselt lähedal.

Jõuame tagasi hotelli, et korraks akusid laadida ja edasisi plaane sättida. Kuigi energia on otsas, sõidame siiski Camdenisse, et mööda kanalit tagasi jalutada. Sealne turg on just täpselt selline turistikas, millesarnaseid ma Buenos Aireses kõige rohkem fännasin: palju odavaid riideid, naljakaid T-särke ja muud ajuvaba nodi. No natuke nagu Kadaka turg (Camden isegi kõlab natuke Kadaka moodi, ei?) ilma piraatplaatideta. BA puhul olid muidugi need ka tugevalt esindatud, aga see siin on ikkagi London.

Otsime üles Kitty soovitatud kohviku — Yumchaa — ja tellime teed ning midagi kummalist nimega “scones.” Tuleb välja, et nagu pisikesed ümmargused karaskid oleks. Tee osas unustame muidugi mainida, et me tahaks ekstreemsed olla ja koorega tee ära proovida. Saame rohelist ja musta teed, teenindaja soovitatud segudes, mille nimed meelde ei jää. Aga hea on.

Jalutame mööda kanaliäärt tagasi ja märkame vastaskaldal Londoni loomaaia sissekäiku. Üle ujuma ei hakka, tagasi kõndima ka mitte. Ja nagunii on kell ilmselt juba liiga palju. No igatahes näeme tüügassead läbi aia ära, nii et linnuke jälle kirjas. Hakuna matata!

Pärast loomaaeda õnnestub meil kanal ületada ja siseneda Regent’s Parki, kus kohalikud erinevalt seninähtust mitte ei hängi niisama murul, vaid teevad sporti. Kriket, softball, jalgpall, ragbi … ju oli veel mänge, mida seal mängiti. Ja siis edasi tuleb juba Queen Mary’s Gardens, kus näeme paljusid viisakalt riides indiviide vabaõhuteatrisse ruttamas. Meie maandume niisama murule istuma-pikutama, kui kõrval peetakse pisikest piknikku, kuulatakse raadiost kriketiülekannet või pikutatakse lamamistoolidel. Tunnen, et ei ole oma Daleki-särgiga päris selle koha vääriliselt riides, aga Imbi ei põe. Igatahes roosisortide valik on siin vägev.

Hakkame kodu (st hotelli) poole tagasi kõndima, kui ma mobiili kriitiliselt tühja aku tõttu järsku GPSi vältima hakkan. No tõepoolest, isegi ühe osalise vahelaadimisega ei vea õhtuni välja? Selgub, et paberkaardi oleme ka hotelli jätnud. Pakun välja, et läheme vaistu järgi. Imbi natuke kõhkleb, kuid siiski usaldab — ja juba paar ristmikku hiljem leiame teeservast lähiümbruse plaaniga posti, mis meie hotelli ca 15min jalutuskäigu raadiuses näitab olevat.

Õhtusööki pakub täna Baker Streeti Pizza Hut, kus kahepeale suure pitsa võtmine endaga kaks vabalt komplekteeritud salatit kaasa toob. Ja no kraanivesi on ka tasuta. Vaikselt juba õpime!

Enne hotelli põikame veel korraks Superdrugsi villiplaastreid ja Tescosse hommikusööki ostma ja ongi järjekordsel londonipäeval joon all. Uurime enne oma numbrituppa (nr 111) tõmbumist veel, mis maksab kohvrite hoidmine viimasel päeval pärast checkouti: £2/ühik. Ehk siis kokku 6 naela. Noh, polegi kõige hullem.

Sammulugeja jõuab vaatamata oma ennelõunasele puhkusele siiski 10314 sammu registreerida.

2. päev: Turistikad, kunstisaalid ja traktor mullivannis

Reis algab siin.

Hommik algab Tescost ostetud võileibade ja jogurtiga, taustaks kohalik televisioon. Kanaleid tappes jääb vahepeal ette BBC Parliament, kus lordid parasjagu homoabielude seadustamise nüansside üle arutlevad. Tundub intelligentne vestlus (eriti võrreldes Commonsiga), kuigi väga pingsalt me sellele ei keskendu. Küll aga hakkab mu peas kogu see TIKi õpetus Briti kultuurist, poliitikast, elust ja muust lõpuks paika loksuma.

Metroo, meie kullakallis kollane liin. Võtame sihiks Westminsteri ja leiame eest … hirmude viisi turiste. Näeme ära Big Beni koduks oleva kellatorni, kuuleme korraks ka kellamängu. Abbey ise jääb järjekordi hoomates külastamata, küll aga astume sisse St Margaret’s Churchi. Kõrvaloleva monstrumiga võrreldes tibatilluke, aga meie jaoks siiski piisavalt suur. Uurime huviga seinu-põrandaid katvaid hauakive ja suundume siis jõe poole.

Esialgne plaan on London Eye ja Mme Tussaud’s “ära võtta,” aga hinnakirja vaadates hakkab paha: ~£45/nägu vahakujude ja vaateratta eest? Jätame vahele. Seda enam, et piletisabas näeme juba David Beckhami ja Kate Winsleti nukud ära. Küll aga kasutame võimalust tasuta tualettruumi väisata. Kes teab, millal jälle nii hästi läheb.

Jalutame mööda Thamesi lõunakallast ja naudime jahedat tuult. London on kuumalaine küüsis ja metroos oleme kuulnud kohalikke kaeblemas, kuidas sellise ilmaga üldse tööd ei saa teha. Tate Modernisse astume korraks sisse, kaeme üht tasuta näitustki. Mmmmm… moodne kunst! Tore on see, et pildistada võib. Ainult välk on keelatud. Mitte et me siis pildistaks, aga … noh, eksju. Ühes ruumis lubatakse laupäeval avada vene revolutsiooniplakatite näitus. Seda oleks isegi näha tahtnud, aga all kaupluses samanimelist raamatut lapates tundub, et kogu kollektsiooni leiab ka netist üles.

Sihime Toweri poole, et seal natuke puhata ja lõunaks üks kohustuslik Fish and Chips teha. Enne seda leiame poest natuke värskendust: pudeli vett ja purgi kirsikokat. Tower ise tundub üle jõe vaadates üsna “pisike keskaegne käkk” ja ka Imbi mäletab seda varasemast kogemusest hoopis suuremana.

Ja nüüd siis on see käes. Fish and Chips. £7/portsjon maitsetute friikartulite, friteeritud kala ja ühe sidruniviilu eest. Aga vähemalt kõht saab täis. Ja siis külastab Imbi tasulist WCd, hind 50p. Mitte et ma nüüd kitsi oleks või midagi, aga tualeti eest raha küsida peaks seadusega keelatud olema. Eriti veel sellist raha.

Otsustame jalutuskäigu korraks katkestada ja metrooga Picadilly Circuse poole kihutada; seejuures saame kogemuse kahe uue liiniga: roheline ja pruun. Rohelise liini vagunite tootja on Metro-Cammell — Transport Tycooni sõbrad ehk mäletavad?

PCst kõnnime Trafalgar Square’ini ja üritame leida Virgin Megastore’i. No ei leia, tee mis tahad. Ajamasinat ka ei leia. Kuna kohalikke SIM-kaarte pole siiani hankinud, ei saa ka netti abivahendina kasutada. Õhtul selgub, et juba aastaid pole sellist asja olemaski. Piilume korraks hoopis National Gallerysse.

Buckingham Palace’i ees on liiklus osaliselt suletud, miskit hakkab vist toimuma. Pildistamiseks paistab päike väga valest suunast, suundume parki jäätist sööma ja murule lebama. Paar ostjat enne meid tekib ühel härral probleem: müüja ei aktsepteeri tema £2 münti, kuna arvab selle olevat valeraha. Ju on tegu mõne haruldasema/uuema eriväljalaskega. Otse meie kõrval tundub käivat tuvide paaritumisrituaal.

Edasi võtame sihikule Victoria Stationi, lootuses sealt leida mõni SIM-kaarte müüv poeke — esimesel korral jäi silma, et vähemalt Vodafone on olemas. Igatahes kõnnime siis vaikselt Victoria poole ja näeme, et üks tänav on kiire vooluga jõeks muutunud. Keset ristmikku istub mulksuva allika otsas õnnetu kollane ekskavaator, ümberringi on politsei ja tuletõrje. Tunduski juba, et täna midagi kummalist ei juhtu. 😉

Victorias proovime korraks Vodafone’i järjekorras seista, aga igav hakkab ja seinal ei paista ka ühtegi meile sobivat pakkumist. Teine putka, EE, pakub 10 naela eest gigabaidi jagu netti, 200 minutit kõneaega ja 400 sõnumit. Pole paha! Selle me võtame. Ja Imbi telefoni lihtsalt üks £5 kõnekaart, et me siin olles omavahel helistada saaks ja homme tingimata samades poodides shoppama ei peaks.

Õhtusöögi rämpstoit jätkab lõunaga alustatud traditsiooni. Aga KFC on märksa soodsam. Kusjuures friikartulid tunduvad siin igal pool sellised olevat, et igaüks paneb ise oma maitse järgi soola. Ehk, noh, tootja poolt paigaldatud ei ole üldse.

Metroos arutame homseid plaane, läheme Oxford Streetile ostlema. Ja kui eile oli Victoria metroojaama perrooni infotabloo katki, siis täna töötas, aga näitas infot pisikese nihkega. Seekord rastameest pole, õiget sõiduplaani vahendab meile malbe naishääl.

Tänane päev on sellega üsna varakult läbi ka. 22474 sammu (eilse 13081 vastu) on oma töö teinud. Toome veel Tescost midagi hommikusöögiks ja aitab.

1. päev: Tallinn-Riia-London

Pulmareisile! Ei läinud aastatki.

Tallinna lennujaamas näeme, kuidas narko- või pommikoer ühe mehe “tuvastab”, mispeale politsei ta pikali väänab ja check-in alalt teisaldab. Anname pagasi ära ja suundume turvakontrolli. Isegi püksirihmast ei pea loobuma. Lappame igavledes oma pabereid ja leiame, et Riias on ümberistumiseks 40 minutit (15min check-ini alguseni), aga värava numbrit pole kusagil. Ei leia seda ka veebist, kus soovitatakse seda lennujaamast 2 päeva enne väljumist küsida. Nojah. Lõpuks avastame pardakaardilt väikeses kirjas vihje, et Riias tuleks järgmise lennu värava kohta infotabloolt lugeda. Punkt Air Balticule.

Varsti juba ootamegi palavas trepikojas, et need paarkümmend viimast sammu üle asfaldi oma lennukini jalutada.

Tallinn-Riia

Antud lennul on minu elu pea kõige väiksem lennuk (Dash 8 Q-400). Väiksemaga olen lennanud ainult siis, kui ma 15-aastaselt Tallinn-Ämari otsal ise puldis sain olla. Aga õnneks on lennuaeg lühike ja ruumipuudus polegi kõige hullem. Magada siin muidugi ei saaks. Või noh, Imbi saab. 🙂

Kui ta parasjagu ei maga, kädistab Imbi muudkui sellest, mida kõike Londonis teha võiks. Mina jällegi seletan vastu, mismoodi lennukid töötavad. Ja kuidas nad veel lennukikandjalt stardivad ja mida kõike. Eks me ole paras paar.

Tallinnast jõuab Riiasse kiiremini kui Männikult Kosele. Ja seda isegi väljaspool tipptundi. Maandumisel jõllitan aknast välja nagu poisike — keel keskendunult suunurgast väljas — kui parem tagumine rattapaar otse minu silme all maad puudutades pöörlema hakkab.

Maandudes kuulutatakse (juba lennukis) ka meie järgmine värav välja: D1. Üsna lühike jalutuskäik.

Riia-London

Boeing 737-300, endiselt Air Baltic. Ostame pardalt süüa-juua: 2 lasanjet ja 250ml Läti vett. Arve kokku 18.50€. Minu jaoks on see midagi enneolematut, kuna kuidagi on mul õnnestunud alati nii lennata, et toit on hinna sees. Jalaruumi vähem kui enne, kuigi istun jälle vahekäigus. Imbi kurdab ka, et pisut kitsas on. Aga üleelatav. Ikkagi selline Tallinn-Tartu bussisõidu pikkune lend ainult, mitte nagu need transatlantilised õudused, millega me harjunud oleme. 😉

Isegi in-flight entertainment on olemas: meie kõrval vaatab üks tüüp värsket pohmaka-filmi, tundub olevat R5 TS (kvaliteedi järgi). Lasanje lubatakse tuua ~12 minutiga, tegelikult kulub umbes pool tundi. Aga maitseb hästi ja täidab kõhtu ka. Mingi Briti tootja oma, aga me ju ei taipa õigel hetkel seda üles märkida.

Mängime iPadi peal paar partiid Unot ja ühe Riski, Imbi teeb mulle võimsalt pähe. Ja juba ongi kell Eesti aja järgi 18:05, laekumine ajab kõrvu muudkui aga lukku. 25 minutit maandumiseni. Hakkame otsima kõige soodsamat ja mugavamat transporti Gatwickist Paddingtoni, mis esialgse info põhjal võiks olla easyBus (ca £10/nägu, umbes kolmandik rongisõidu hinnast).

Imbi kontole tiksub täna kaks uut lennujaama: Riia ja Gatwick. Minule ka, kuigi Riia oma olen ma korra autoga väisanud. Ja no Imbi saab Londoni omadest üldse täiskomplekti kokku: Gatwick, Heathrow, Stansted.

London. Või noh, Gatwick. Läheme siiski kergema vastupanu teed ja ostame edasi-tagasi rongipileti. 35 naela/nägu. Rahakott kriiskab mu pihta tuld ja tõrva, kui ma ta rauad avan ja papi välja õngitsen. Aga no mis sa teed ära: Inglismaal mitte rongiga sõita oleks eriti veider.

Victoria Station, Oyster Cardi laadimislett. No sihuke kohalik ühiskaart, aga mitte roheline, vaid sinine. Selgitame, et jääme siia reede õhtuni ja tahame linnas ringi liikuda. Tädi leti taga soovitab 30 naela kummagi kaardi peale laadida. Appiiiiiiii! Aga no sellega on vähemalt kogu meie siinne transport loodetavasti kaetud ka.

Järgmiseks otsime oma kollast metrooliini, mis meid hotelli viib. Leiame, saame ka õigest suunast aru, aga … mingi viivitus, väravad on suletud. Teisel, rohelisel liinil, mis samast platvormilt väljub, on probleemid ja seega hetkel rohkem reisijaid läbi ei lasta. Ootame. Saame lõpuks kuidagi oma suurte kohvritega väravast sisse ja jääme tjuubi ootama. Rongid tulevad ja lähevad, kõik rohelisel liinil. Iga peatuva rongiga kaasneb tugeva jamaika-aktsendiga heade soovide tulv kõlaritest, pooled rongid saavad hüüdnimeks “soul train” Lõbus ja soe.

Lõpuks saame oma kollasele rongile ja sõidame lõppjaama, kust on kõigest 5 minutit hotellini jalutada. Check-in möödub valutult, saame toa esimesel korrusel (st teisel) ja tänu Hotels.com broneeringule on hinna sees ka wifi ja igasugused muud mugavused nagu telekas ja rätikud. Ja seif ja föön. Kokkuhoid £25.50! 😉

Üle tänava on 24h Tesco ja postkontor, paar maja edasi kontoritarvete pood. Homme peaks kõik vajaliku (nt paar kohalikku SIM-kaarti ja postkaardid) vabalt kätte saama. Tesco riiuleid uurides tundub, et Lõuna-Ameerikat on globaliseerumine Inglismaast märksa rohkem puudutanud. Noh, kui seal oli poodides üsna sama jama mis koduski, siis siin on märksa rohkem omapära. Või no nimetame selle globaliseerumise kohe heaga amerikaniseerumiseks ümber ja kõik saab selgeks.

Jalutame Hyde Parki (~1km) ja vaatame natuke ringi. Barclay’s on üsna tugevalt igal pool: alustades rattalaenutusest tänaval (£10/nädal — metroo on tõsine ripoff!), lõpetades pargis püsti pandud tivoliga, kus igal nurgal õhutatakse contactlessiga maksma. NFC, noh. Neil juba on.

Pargis paistab palju erinevaid kultuure läbisegi, kuigi … enamasti on gruppidesse koondunud siiski ühe rassi/kultuuri esindajad. Mõnikord märkame mõnes grupis ka ühte valget. Justnimelt ühtainsat. Miskipärast. Aga teistele keegi viltu ei paista vaatavat, kuigi burkades naised saavad siiski omajagu tagaselja-kommentaare.

Läheb pimedaks ja võtame suuna hotelli tagasi. Tundub rikas kant, palju ilusaid autosid tänaval — ja ka kavalalt valitud reg. numbreid. Peaks mõned homme üles pildistama või kirjutama.

Hotellituba on pisike, aga piisav. Tualetis on jällegi imeõhuke paber (kuigi kahekihiline, mitte ühe-, nagu Argentiinas olema kippus) ja harja pole. Nojah.

Aa, muide! Tänaval jooksusammude kuulmine tekitab mul pärast Montevideo elamusi pehmelt öeldes ärevust.

T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!

Käisin just teatris. Esietendusel. Ja ma sain ELAMUSE!

Aga ma ei taha spoilida. No kui siis ainult niipaljukest, et “Grupikat” või selle originaali näinud vaatajad saavad omajagu äratundmisrõõmu.

Ütlen veel vaid seda, et eelmises tükis — ja ma käisin seda vaatamas ca 5 korda — ei tundnud ma kordagi lavalt nii head energiat. Päriselt. Minge vaatama, see on seda väärt!

Järgmised etendused on homme, järgmisel nädalal, ülejärgmisel … ja siis ei tea, mis edasi saab. Kultuurikatla aias. Pileteid saab Piletimaailmast ja kohapealt.