Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂

Lugejaküsitlus!

Ma olen seda blogi siin peaasjalikult iseendale mälestuste kogumiseks pidanud. No et vanaduspõlves oleks hea lugeda ja lastelastele näidata ja nii, kui vahepeal tehnoloogia nii pilve ei lähe, et kõik postitused kuhugi ära kaovad.

Noh, igatahes. Kuna statistiliselt tundub, et eksisteerivad ka mõned teised huvitatud osapooled (nimetagem neid edaspidi selguse huvides lugejateks), tekkis tahtmine nii teha, et ka teistel oleks hea.

Palun kirjuta kommentaariumi, missuguseid heietusi sa minu blogist eelkõige otsimas käid. Reisikirju? Kontserdireklaame? “Behind-the-scenes” lugusid mõnest üritusest? Omaloomingut? Vidinate arvustusi? Filmiarvustusi? Teatriarvustusi? Niisama jutukesi sellest, kuidas mul läheb ja mida ma teen?

No lihtsalt et kui miski osutub eriti populaarseks, siis ma võiksin sellest ju rohkem kirjutada. Ega ma kade pole. 🙂

Neli alkovaba aastat … and counting

Neli aastat sellest postitusest. Sellest tõdemusest ja järgnenud otsusest. Kui päris brutaalselt aus olla, ei ole ma enda jaoks väga täpselt ikkagi defineerinud, millest ma siis loobusin. Alkoholi ostmisest? Alkoholi tarbimisest? Alkoholi liigtarbimisest?

Kindlasti ei ole ma loobunud maitsmisest ega eksperimenteerimisest. Või noh, ühe korra tegin katse, valasin kurgust alla veerand pokaali vahuveini. Järgnev emotsioon oli nii pöörane, et kui ma selle ükskord enda jaoks korralikult läbi suudan mõelda, kirjutan ilmselt laulu. Lühidalt (ja ähmaselt) öeldes oli tunne, nagu üritaks keegi mu käest rooli ära rebida. Või ohjasid. Juhtrauda. Telekapulti. Klaviatuuri/hiirt? Kontrollfriik, niisiis.

Muide, ma ei taha siiani tunnistada, et mul probleem oleks olnud. Ju ei olnud ka, sest tsüklisse sattumine oli välistatud — ma lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul peale võtta. Mitu õhtut järjest? Vabalt! Aga mitte nii, et vahepeal kaineks ei saaks. Noh, see selleks. Praegu tagasi vaadates tundub, et ju ikka mingi probleem oli ka. Kui ma ühel Neljapäeva kontserdil oma õlle publikusse vastutavale hoiule andsin, et viimane sett jälle piinlikult ei lõppeks, oli ilmselt juba mingi kaitsemehhanism rakendunud. Ja siis oli see üks ja ainus kord, kui ma purjuspäi rooli istusin. Ja trahvi maksin. Ja solvunud olin, et purjuspäi sõitmise eest rangemat karistust ei määratud, sest igasugu jubedaid asju oleks selle tagajärjel võinud juhtuda. Õnn, et ei juhtunud.

Mis edasi? Ma ei tea, pereliikmetele võib ju aeg-ajalt alkoholi välja teha ka. Ise ikkagi ei tarbi. No mitte rohkem, kui alkovabas õlles või naturaalses kaljas seda on, keefirist rääkimata. Sest mu probleem ei olnud kunagi alkoholisõltuvus — ma lihtsalt joongi alati palju ja kiiresti. Olgu joogiks siis tekiila, õlu, keefir või vesi. Või tee. Voh, rohelisest teest olen ka pohmaka välja joonud. Ausõna, kolmandat (üsna suurt) kannu tellides oleks võinud juba pidurit tõmmata ometigi. Väga vastik oli ja kestis umbes kolm päeva.

Ah jaa, meie esinduskarsklaste jutt tundub mulle endiselt elukauge ja imelik. Ma ei tea, mis põhjused seal taga on, aga miski on igatahes kuskil viltu. Having said that, ei tekkinud mul kordagi mõtet “vaikselt” kaine olla. Teeselda, nagu jooks. Mitte sellele tähelepanu juhtida. Mkmm. Primadonnatsesin ikka korralikult, kui firmaüritusel alkovaba alternatiivi ei pakutud, pikapeale hakkas olukord muutuma ka. No mis teha, igaüks tahab ju maailma parandada. Vähemalt enda jaoks natukene. 😉

Igatahes, minu ja alkoholi vahelised diplomaatilised suhted jäävad endiselt määramata ajaks katkestatud seisu. Naudin elu ja selle pakutavaid võimalusi ilma abiratasteta. Mitte et need (abirattad) lahedad poleks olnud, aga ilma saab ju natuke parema nurga all kurve võtta. Isegi kui ma seetõttu mõningaid kultuurinorme eiran. Muidugi võib ju alati ka salaja veiniklaasist viinamarjamahla rüübata, aga … milleks?

Et liiga nutt-ja-hala kategooriasse ei läheks, tahan natuke veel rõõmu ka jagada. Nimelt on mu ümber nende nelja aasta jooksul olnud põhiliselt mõistvad inimesed — jah, mõni küll kahtlustab, et kui ÜLDSE ei joo, siis on vist ikka midagi kahtlast teoksil, aga ka seda suhtumist olen vähe täheldanud. Aitäh, sõbrad, et te nii normaalsed olete! 🙂

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.