T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!

Käisin just teatris. Esietendusel. Ja ma sain ELAMUSE!

Aga ma ei taha spoilida. No kui siis ainult niipaljukest, et “Grupikat” või selle originaali näinud vaatajad saavad omajagu äratundmisrõõmu.

Ütlen veel vaid seda, et eelmises tükis — ja ma käisin seda vaatamas ca 5 korda — ei tundnud ma kordagi lavalt nii head energiat. Päriselt. Minge vaatama, see on seda väärt!

Järgmised etendused on homme, järgmisel nädalal, ülejärgmisel … ja siis ei tea, mis edasi saab. Kultuurikatla aias. Pileteid saab Piletimaailmast ja kohapealt.

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.