“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉