Raivo

Nad kohtusid koolis, kolmandal kursusel. Mari ei olnud just selle kaliibri kaunitar, keda Raivo tavaliselt pidudelt koju kaasa viis – kaugel sellest – kuid temas oli midagi. Midagi niisugust, mida Raivo varem näinud polnud. Mingisugune imeline enesekindlus, mis igale ta sõnale säärase kaalu andis, et mitte keegi, saati siis Raivo, vastu oleks suutnud vaielda.

Ja nii neist saigi paar, kaugel polnud pulmadki. Need korraldati küll enamjaolt Raivo vanemate raha eest, ent täpselt Mari ettekirjutuste järgi. Aga see selleks. Praeguseks oli kunagine pidu ja pillerkaar ammu unustatud ja elu jätkas oma rutiinset kulgu. Koduses keskkonnas oli Raivo ainsaks lauseks kujunenud “Jah, kallis!”

Oli harilikult hall argipäevaõhtu. Raivo tuli töölt, käis – Marilt saadud nimekirja alusel, muidugi – poes ja jõudis lõpuks raskete kottidega kööki. Ta ladus ettevaatlikult kõik olulise külmikusse: hapukoor, piim, juust, kohukesed, vorst, pasteet, majonees. Ja õlu. Marile ei meeldinud, kui töölt tulles kapis külma õlut ei olnud.

Ühtäkki märkas Raivo külmkapi kõrval tühja karpi kirjaga “MUNAD.” Talle meenus korraga miski, millele ta juba ammu polnud mõelnud. Mehe selg tõmbus sirgemaks, silmist paistis miljonite elektriimpulsside liikumine ajurakkude vahel. Hingamine seiskus hetkeks, kuid kiirenes siis pea kahekordseks. Pulss kerkis, vererõhust ei hakka siinkohal rääkimagi.

“RAISK,” käratas ta. “Ma unustasin mune osta!”

Kõik sarnasused reaalse eluga on juhuslikud, nimed väljamõeldud. Kui keegi siit midagi sügavamat välja loeb, võib sellest julgelt kommentaarides märku anda. Kui ei, pole ka hullu.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.