Raivo

Nad kohtusid koolis, kolmandal kursusel. Mari ei olnud just selle kaliibri kaunitar, keda Raivo tavaliselt pidudelt koju kaasa viis – kaugel sellest – kuid temas oli midagi. Midagi niisugust, mida Raivo varem näinud polnud. Mingisugune imeline enesekindlus, mis igale ta sõnale säärase kaalu andis, et mitte keegi, saati siis Raivo, vastu oleks suutnud vaielda.

Ja nii neist saigi paar, kaugel polnud pulmadki. Need korraldati küll enamjaolt Raivo vanemate raha eest, ent täpselt Mari ettekirjutuste järgi. Aga see selleks. Praeguseks oli kunagine pidu ja pillerkaar ammu unustatud ja elu jätkas oma rutiinset kulgu. Koduses keskkonnas oli Raivo ainsaks lauseks kujunenud “Jah, kallis!”

Oli harilikult hall argipäevaõhtu. Raivo tuli töölt, käis – Marilt saadud nimekirja alusel, muidugi – poes ja jõudis lõpuks raskete kottidega kööki. Ta ladus ettevaatlikult kõik olulise külmikusse: hapukoor, piim, juust, kohukesed, vorst, pasteet, majonees. Ja õlu. Marile ei meeldinud, kui töölt tulles kapis külma õlut ei olnud.

Ühtäkki märkas Raivo külmkapi kõrval tühja karpi kirjaga “MUNAD.” Talle meenus korraga miski, millele ta juba ammu polnud mõelnud. Mehe selg tõmbus sirgemaks, silmist paistis miljonite elektriimpulsside liikumine ajurakkude vahel. Hingamine seiskus hetkeks, kuid kiirenes siis pea kahekordseks. Pulss kerkis, vererõhust ei hakka siinkohal rääkimagi.

“RAISK,” käratas ta. “Ma unustasin mune osta!”

Kõik sarnasused reaalse eluga on juhuslikud, nimed väljamõeldud. Kui keegi siit midagi sügavamat välja loeb, võib sellest julgelt kommentaarides märku anda. Kui ei, pole ka hullu.

A. on keegi teine? Aga kes siis?

Ma käisin teatris. Kolm korda, nagu tavaliselt. Enne kolmandat ei üritanudki aru saada, aga siis jõudis tõesti kohale. Tundub nii, et esimesel korral jälgisin tegevust (sest see oli uus, pidevalt oli õhus küsimus “Aga mis siis edasi sai?”). Teisel vaatamisel köitis mu tähelepanu eelkõige see, kuidas duublid oma rolle esietendusel nähtuist erinevalt mängivad. Ja siis see kolmas. Näitlejad laias laastus samad, mis kaks vaatamist tagasi. Aga tempo oli hoopis teine. Emotsioonigi rohkem. Ja alles pärast hakkasin ma mõtlema. Ma olen ju sarnases olukorras ise olnud: noor inimene, kelle sõber ootamatult sureb.

istun ja kuulatan, süda veel lööb
ahastus, teadmatus närve mul sööb
langetan mõtlikult kätele pea…
mõnikord lihtsalt on nii, et ei vea
vaadates tühjusse hakkab mul soojem –
paar päeva väldanud masenduskoorem
sama järsult, kui tuli, on minema läinud
sa polegi kaugel, ma lihtsalt ei näinud
kuis vaikuses panid mu õlale käe
ja kuigi sind avatud silmad ei näe,
jääd alati meiega, mõttes ja südames…

On sellest võimalik kiiresti välja tulla ja nalja viskama hakata? Nii ja naa. Oleneb abivahenditest. Oleneb sellest, kui palju ümbritsev keskkond meenutavaid üksikasju pakub. Kui palju neid otsitakse ja nähakse mustreid seal, kus neid polegi. Noh, jah. Igatahes olin ma toona 19 ja segadusse ajas see kindlasti. Aga naermist ei välistanud, isegi kui see mõnikord uskumatult morbiidne ja ebaviisakas tundus.

Samamoodi on ka antud näidendiga. Mõnes situatsioonis tuleb tahes-tahtmata naer peale, kuigi olukord on tegelikult traagiline. Ja siis on korraks natuke piinlik ka, aga see läheb üle.

Mama was queen of the mambo
Papa was king of the Congo

Igal juhul soovitan. Kui mitte muu pärast, siis selle pisitillukese piinlikkustunde pärast.

Järgmised etendused on kavas kolmapäevast reedeni kell seitse õhtul TTÜ Tudengimajas. Ja siis veel 16.02. Viljandis. T-Teatri koduleht aitab ilmselt täpsustavate küsimustega.