Kuidas Elisa Mobiil-ID HTC One’is tööle panna

Kui sind pikad eellood ei huvita, loe postituse lõpus olevat kolmesammulist õpetust.

Olin korraks kõige õnnelikum inimene maailmas, kui tutikas HTC One mu kätte jõudis. Paigaldasin uusi äppe, seadistasin, uhkustasin. Tegin kõike seda, mis ühe uue telefoni kättesaamisel kõige rohkem aega raiskab.

Ühel hetkel proovin panka sisse logida. Mobiil-ID päring läheb serveri poolt teele, aga telefon vaikib. Mitte midagi. No ei küsi PIN-koodi.

Hakkan paaniliselt guugeldama, sest ikka ju juhtub teinekord, et üks või teine teenus kõigi telefonidega ei tööta. Näiteks seesama mID ja Samsungi nutiseadmed kellegi teise toodet’ tarkvaraga (custom ROM, nt Cyanogenmod). Leian, et Elisa on ebasobivatena välja toonud järgmised seadmed: Nokia 3110, Nokia 5110, Nokia 6110, Nokia 6150, Nokia N900, Motorola F3 ja LG Nexus 4.

Huh? 3110 ja 5110? Ma juba jõudsin korraks mõelda, et otsiks vana 5110 üles ja kasutaks seda ainult identimiseks-allkirjastamiseks, aga ju siis mitte. Igatahes, HTC One ei ole mustas nimekirjas. Vaatan ka soovitusi, aga ükski neist ei aita. Telefon ei teadvusta endale üldse, et kuskil mingi Mobiil ID äpp olla võiks.

Helistan viimases hädas Elisa kliendiinfosse, mis on omaette katsumus. Igal sammul mängitakse kolmes keeles ette info sellest, kuidas tasumata arve tõttu kinni pandud number avatakse automaatselt siis, kui su kolm tilka verd keskööl üle seitsme tee risti on tiirelnud. Või midagi sellist.

Lõpuks saan liinile. Kurdan muret, see pannakse kirja ja lubatakse, et spetsialist võtab ühendust. Praeguseks hetkeks olen juba väga skeptiliseks muutunud ja ei looda midagi.

Aga ennäe imet, ei lähe päevagi, kui spetsialist helistab:
Elisa: “Tehke telefonile restart.”
Mina: “Ma juba tegin!”
E: “Oodake, ma räägin edasi.”
M: “Vabandust.”
E: “Tehke telefonile restart ja oodake 2 minutit enne PIN-koodi sisestamist.”

Luban proovida, lõpetan kõne, taaskäivitan telefoni ja … jään mõttesse.

“Kas ta mõtles seda PIN-koodi, mis mu flash-mälu dekrüptib?
Või seda, mis klahviluku maha võtab?
Või hoopis … seda, mida telefon minult veel kordagi küsinud ei ole?”

Viimane (SIM PIN) tundub kõige tõenäolisem. Igaks juhuks proovin kõigiga. Lo and behold, õnnestubki ilusti e-valida! 🙂

Õpetus

  1. Lülita seadetest SIM PIN küsimine sisse. (Security -> SIM Lock / Turvalisus -> Seadista PIN-kood)
  2. Taaskäivita telefon.
  3. Oota 2 minutit enne SIM PIN sisestamist.

Kui see ei aita, vaata siit muid võimalikke lahendusi: https://www.elisa.ee/et/Eraklient/tugiinfo/artikkel/160

Mina ja 20 tuttavat Robbie Williamsi kontserdil

Jah, ei saa üle ega ümber — tegu oli minu jaoks kauaoodatud sündmusega. Kuigi Robbie mulle alguses üldse ei meeldinud (no ikkagi endine Tahke Tati poiss, mis on mingi plikade värk ju), käis mingil hetkel klõps ja ma sain aru, kui geniaalse esinejaga on tegu. No et võiks natuke inspiratsiooniks või eeskujuks pidada või nii. Millalgi sattus kätte ka intervjuu 26-aastase hr Williamsiga, kui ma ise 26 olin. No päris põnev niimoodi kellegi teise sisemaailmast pildikesi näha. Igatahes oli see nüüd käes, Robbie Williams päris elusast peast Eestimaa pinnal ja käegakatsutavas kauguses. Uuh!

Juba Lauluväljakule sõit oli minu jaoks elamus omaette — esimest korda elus tasuta ühistranspordis! Selgus, et mu IYTC täitsa toimib ja valideerimisel polnud probleeme. Sealt edasi oli bussisõit nagu bussisõit ikka. Esimene tuttav nägu peale ämma-äia ja Marje astub bussi TIKi spordihoone ees.

Lauluväljakule jõudes märkan väravate kohal piletimüüjate logosid. Napilt. Peaaegu oleks Lippupalvelu logoga järjekorda võtnud, kuigi ega nad sel hetkel pikad ei ole. Tunduvalt pikem järjekord on Pangabussi juures, kus märkan teist tuttavat. Näitab roosat käepaela ja vihjab, et neid veel jagatakse. Tohoh, kell juba varsti 5 ja polegi veel 3000 fänni täis?

Laululava tagant möödudes saan tervituseks lehvitada kolmandale ja neljandale tuttavale. Võtame paelad, jalutame läbi fännitsooni ja näen viiendat. Raadiotornipoolsest mäest üles jalutades ei paista seal väga söögilette, pigem joogipunktid. Ja mõned hotdogid. Tuletornipoolsesse tiiba jalutades kurdan juba naljatledes, et varsti pole 5 minutit ühtegi tuttavat näinud, kui kuues-seitsmes murult vastu vaatavad.

Leiame toitlustusasutuse, mis maksekaarti aktsepteerib. Väga hea, jääb sula rohkem varuks. Sööme lõhet ja üritame Imbit tabada: Malle (EMT) ebaõnnestub, minul (Elisa) tuleb kohe välja. “No ilmselgelt on väiksemat klientide arvu lihtsam teenindada,” kommenteerib keegi. Eks ta ole jah. Uurin, millal Imbi kohale jõuda võiks ja lepime igaks juhuks kokku kontrollajad igalal täis- ja pooltunnil Ernesaksa kuju juures.

Jalutame risti üle mäenõlva ja otsime kohta, kuhu oma “laager” püstitada. Ehk, noh, istumisalused. Ahto teeb ettepaneku mängida sellist mängu, et võidab see, kes järgmisena tuttavat näeb. Kusjuures eelneval nähtud tuttavad ei loe. Mis seal ikka, lehvitan tervituseks kaheksandale ja olengi võitnud. Leiame, et pärnakad ja tallinlased ei peaks ühes kategoorias võistlema.

Jätan oma koti värskelt rajatud laagrisse ja teen Lauluväljakule tiiru peale. Mõned tähelepanekud:
* Lavalt vaadates paremal nõlval on tugevamad söögikohad.
* Mida lähemal väravale, seda pikem järjekord.
* Pudeleid kaasa ei anta, kõik joogid valatakse topsidesse. Mis on omamoodi arusaadav, aga murul istudes natuke tüütu — tahaks korgi peale keerata, et kogemata ümber aetud jook raisku ei läheks.
* Tuttavate tuvastamine muutub üha raskemaks, kuna inimesed hakkavad ajus juba vaiksel massi moodustama.

Näen üheksandat, kümnendat, üheteistkümnendat, kaheteistkümnendat, kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat tuttavat. Lisame siia Marje, Malle ja Ahto: seitseteist.

Olen tagasi laagris ja kuulan kommenteerin DJ Hirmo kolmanda loo peale, kuidas Imbi lemmik (üks teine Williams, hoopis teistsugune) juba teist lugu järjest kõlaritest kõlab. Ja ennäe, helistabki Imbi! 🙂

Kohtume mäenõlval, kaheksateist tuttavat koos. Imbil on kõht tühi, võtame jälle kaardimakse-lõhet ja näeme järjekordseid tuttavaid. Kakskümmend! Tean, et tegelikult on neid kindlasti palju rohkem, aga enam ei suuda massist nägusid eristada.

Olly Murs teeb soojendajana väga head tööd, Robbie on täpselt nii hea (või natuke parem), nagu me ootasime. Suudab mäenõlvatäit publikut peost sööta küll, pole midagi öelda. Vaatamata sellele, et publikust valitud tüdruk kogemata hoopis Leedust pärit on, ei jää rahva reaktsioon leigeks. Küll aga, kui Robbie neiu lõpuks oma juurte kohta valetama sunnib (“Where are you from?” -“Estonia!”), on mäenõlv umbes kümnekordse emotsiooni küüsis. Jah, tõsiselt suure kaliibri meelelahutaja. Ja siis need “naljad” oma valutava selja ja droogide kohta. Kui see DVD (või loodetavasti ehk lausa Blu-Ray) ükskord müüki jõuab, tellin kindlasti.

Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. :)
Üritasime Imbiga nunnud olla ja südant teha, aga üks kahest ei tulnud nii hästi välja. 🙂

Ahsoo, meie roosad käepaelad lähevad raisku, sest mäenõlvalt tundub piisavalt hea ülevaade olevat ja isegi VIP-fännide tsoonile lähenemine tundub jube trügimine. Isegi kui seal sees natuke hingamisruumi võib olla. Ja noh, Imbil ju paela pole…ks, kui Malle väikest trikitamist poleks teinud. Aga sellest me rohkem ei räägi. 🙂

Lugejaküsitlus!

Ma olen seda blogi siin peaasjalikult iseendale mälestuste kogumiseks pidanud. No et vanaduspõlves oleks hea lugeda ja lastelastele näidata ja nii, kui vahepeal tehnoloogia nii pilve ei lähe, et kõik postitused kuhugi ära kaovad.

Noh, igatahes. Kuna statistiliselt tundub, et eksisteerivad ka mõned teised huvitatud osapooled (nimetagem neid edaspidi selguse huvides lugejateks), tekkis tahtmine nii teha, et ka teistel oleks hea.

Palun kirjuta kommentaariumi, missuguseid heietusi sa minu blogist eelkõige otsimas käid. Reisikirju? Kontserdireklaame? “Behind-the-scenes” lugusid mõnest üritusest? Omaloomingut? Vidinate arvustusi? Filmiarvustusi? Teatriarvustusi? Niisama jutukesi sellest, kuidas mul läheb ja mida ma teen?

No lihtsalt et kui miski osutub eriti populaarseks, siis ma võiksin sellest ju rohkem kirjutada. Ega ma kade pole. 🙂

Neli alkovaba aastat … and counting

Neli aastat sellest postitusest. Sellest tõdemusest ja järgnenud otsusest. Kui päris brutaalselt aus olla, ei ole ma enda jaoks väga täpselt ikkagi defineerinud, millest ma siis loobusin. Alkoholi ostmisest? Alkoholi tarbimisest? Alkoholi liigtarbimisest?

Kindlasti ei ole ma loobunud maitsmisest ega eksperimenteerimisest. Või noh, ühe korra tegin katse, valasin kurgust alla veerand pokaali vahuveini. Järgnev emotsioon oli nii pöörane, et kui ma selle ükskord enda jaoks korralikult läbi suudan mõelda, kirjutan ilmselt laulu. Lühidalt (ja ähmaselt) öeldes oli tunne, nagu üritaks keegi mu käest rooli ära rebida. Või ohjasid. Juhtrauda. Telekapulti. Klaviatuuri/hiirt? Kontrollfriik, niisiis.

Muide, ma ei taha siiani tunnistada, et mul probleem oleks olnud. Ju ei olnud ka, sest tsüklisse sattumine oli välistatud — ma lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul peale võtta. Mitu õhtut järjest? Vabalt! Aga mitte nii, et vahepeal kaineks ei saaks. Noh, see selleks. Praegu tagasi vaadates tundub, et ju ikka mingi probleem oli ka. Kui ma ühel Neljapäeva kontserdil oma õlle publikusse vastutavale hoiule andsin, et viimane sett jälle piinlikult ei lõppeks, oli ilmselt juba mingi kaitsemehhanism rakendunud. Ja siis oli see üks ja ainus kord, kui ma purjuspäi rooli istusin. Ja trahvi maksin. Ja solvunud olin, et purjuspäi sõitmise eest rangemat karistust ei määratud, sest igasugu jubedaid asju oleks selle tagajärjel võinud juhtuda. Õnn, et ei juhtunud.

Mis edasi? Ma ei tea, pereliikmetele võib ju aeg-ajalt alkoholi välja teha ka. Ise ikkagi ei tarbi. No mitte rohkem, kui alkovabas õlles või naturaalses kaljas seda on, keefirist rääkimata. Sest mu probleem ei olnud kunagi alkoholisõltuvus — ma lihtsalt joongi alati palju ja kiiresti. Olgu joogiks siis tekiila, õlu, keefir või vesi. Või tee. Voh, rohelisest teest olen ka pohmaka välja joonud. Ausõna, kolmandat (üsna suurt) kannu tellides oleks võinud juba pidurit tõmmata ometigi. Väga vastik oli ja kestis umbes kolm päeva.

Ah jaa, meie esinduskarsklaste jutt tundub mulle endiselt elukauge ja imelik. Ma ei tea, mis põhjused seal taga on, aga miski on igatahes kuskil viltu. Having said that, ei tekkinud mul kordagi mõtet “vaikselt” kaine olla. Teeselda, nagu jooks. Mitte sellele tähelepanu juhtida. Mkmm. Primadonnatsesin ikka korralikult, kui firmaüritusel alkovaba alternatiivi ei pakutud, pikapeale hakkas olukord muutuma ka. No mis teha, igaüks tahab ju maailma parandada. Vähemalt enda jaoks natukene. 😉

Igatahes, minu ja alkoholi vahelised diplomaatilised suhted jäävad endiselt määramata ajaks katkestatud seisu. Naudin elu ja selle pakutavaid võimalusi ilma abiratasteta. Mitte et need (abirattad) lahedad poleks olnud, aga ilma saab ju natuke parema nurga all kurve võtta. Isegi kui ma seetõttu mõningaid kultuurinorme eiran. Muidugi võib ju alati ka salaja veiniklaasist viinamarjamahla rüübata, aga … milleks?

Et liiga nutt-ja-hala kategooriasse ei läheks, tahan natuke veel rõõmu ka jagada. Nimelt on mu ümber nende nelja aasta jooksul olnud põhiliselt mõistvad inimesed — jah, mõni küll kahtlustab, et kui ÜLDSE ei joo, siis on vist ikka midagi kahtlast teoksil, aga ka seda suhtumist olen vähe täheldanud. Aitäh, sõbrad, et te nii normaalsed olete! 🙂

Paar nõretavat värsirida Imbile

Kuis mõistame, et see on see?
Mismoodi aru saab, et need
on tunded teistest ülevamad?
Kes ütleb, kes on targemad?

Meil’ öeldakse: “Küll aru saad.
Kui kohal on, siis tunned sa.”
Kuid tundetorm ei ole see,
hormoonid pilgu viivad eest
ju pubekal, kes kirest keeb;
on’s vanemana nürim meel?

Nüüd taipasin, mis on see iva,
mis suhtest õige, parima
teeb minu jaoks; on näha vaja
nihet vaid, mis ruumi, aja
väänas paigast nii, et aasta —
igavikku meenutas ta.

Ei, mitte mõttes sellises,
kus lõpukella ootad vaid.
Su juures, sinu embuses,
kõik tundub nagu teinud pai
mul’ oleks igavesti sa.
Nii olnud on ju enne ka:
ei ainult aasta, kaks või neli,
vaid alati. Ei valgust, heli,
ei Jumalatki polnud veel,
kui meie kaks. Me hinged teel.
Üheskoos. Alati.

Järelmõtteid reisist

Seesinane postitus tuleb nüüd eelneva kuraditosinaga võrreldes märksa hüplikum, üldse mitte kronoloogiline. Või kui siis natuke.

Niisiis, London. Imbile meeldisid pargid, multikultuursus ja Primark. Minu eriline lemmik oli teadusmuuseum, aga üleüldse on väga lahe võimalus tasuta muuseume külastada. Ja kunstisaale. See oli ka lahe, kuidas halvad sõnamängud siinses kultuuris lausa kohustuslikud on — lausa nii, et linnas erinevate kaupluste nimed jõhkralt sõnadega mängivad. Näiteks prillipood “Spex in the City” ja veinipood “Planet of the Grapes.” Rääkimata siis autonumbritest nagu WE04 PON. Aa, Primark meeldis tegelikult mulle ka. 😉

WE04 PON

Sitges. Lubati palju geisid, nii ka oli. Aga üldse polnud imelik. Mis on omamoodi imelik. Ju olid ootused rohkem stereotüüpidest tingitud (kuigi kohati said ka need kinnitust). Hotelli teenindus oli super, puhvet ka. Meri oli mõnusalt jahutav, aga mitte liiga külm. Isegi rand ei olnud liialt ülerahvastatud. Ainult esimene emotsioon hirmutas, kui me öösel parkimiskohta leida üritasime ja see täiesti lootusetu tundus.

Barcelona. Meie arvates endiselt kõike ilusam suurlinn. Ja seda mitte ainult purskkaevu pärast, kogu linn tundub ilus. Okei, me ei vaadanud väga äärelinnu ja hämaramaid kõrvaltänavaid, aga ikkagi.

Kataloonia, niipaljukest kui me teda nägime, tundus ka üldiselt täitsa tore koht. Taristu on tasemel, ühistransport pole üldse kallis ja inimesed — noh, tagasi Tallinna jõudes pidin päevakese aklimatiseeruma. Sest alguses tundusid kallid kaasmaalased ikka väga mossis ja vastikud. 😛

Tegelikult on tore tagasi olla. Aga seal oli ka tore. Aitäh, Imbi, et sa mind välismaale vedasid! 🙂

PS: Kui keegi tahab, et ma kasulikud nõuanded ka ühte nimekirja kokku võtaksin, andke palun märku. Muidu ma lihtsalt ei viitsi. 😉

13. päev: Sitges-Barcelona-Amsterdam-Tallinn

Reis algab siin.

Alustame hommikut pakkimisega. Minu kohver, mis alati alakaaluline on, saab korralikult ülemõõduliseks. Aga jääb siiski 4 kilo alla kaalulimiidi. Imbi kohver, märksa suurem, manab Ennult laenatud pagasikaalu ekraanile numbrid 18.50. Seega ikkagi turvaliselt piirides.

Viimane hommikusöök “meie” lauas — kus me tegelikult üldse vist 3 korda istusime, aga ikkagi rohkem kui üheski teises — ja tšekimegi end välja. Vastuvõtu-onu on sama, kes meid esimesel ööl telefoni teel juhendas; järgneb pisut smooltooki reisimise teemadel. Et noh, juba vähem kui 12 tunni pärast oleme kodus ja pole see vahemaa nii suur midagi. Ja juba veeretame kohvreid auto suunas.

Väiksem kohver väsitab sellise vahemaa peale parema käe päris ära, sundasend ja nii. Peab rohkem trenni tegema! Kohvrikandmine on ju klassikaline rammumehe-ala ometigi. Igatahes oleme õnnelikud, et meil nii pisike rendiauto on. Ja et laupäevased rannakülastajad omi autosid kallakutänaval meile liiga lähedale pole jätnud. Oma paarkümmend sentimeetrit mõlemast otsast on tõsine luksus.

Sõidame mööda oma lemmik-mägiteed Barcelona poole ja üritame planeerida, kui kiiresti me Amsterdamis ühest väravast teise peame jooksma. Kohvrid lähevad otse, sellega pole muret. Aga lendude vahe on napp 40 minutit ja väravad saame teada alles kohapeal. Noh, eks siis näis.

Mägiteel on iga natukese aja tagant vaateplatvormiga parklad. Või täpsemalt parklaga vaateplatvormid. Naudime vaateid, teeme pilte, kirume parklaid ummistavaid (sise?)turiste ja mägiteed ennast. Mina naudin, Imbi üritab ka mitte väga paanitseda. 😉

Seekord ei satu TomTom kordagi segadusse ja juhatab meid otsejoones Centauro autorenti. Julgen soovitada, eriti hilisema saabumisega lendude puhul — kuigi mitte hiljem kui 23:00. Hinnad on tuntud nimedest märksa soodsamad ning kui keskpäeval on järjekord pikk ja piinarikas, siis hilisõhtul peab ainult nende tasuta mikrobussi võib-olla natuke ootama. Auto äraandmine (mitte ärandamine, seda me ei proovinud) on ka lihtne: ootad järjekorras; tuleb tädi, küsib, kes tagastama tulid; loovutad võtme ja … ongi kõik. Näis, kas saadavad ka mõne ootamatu arve.

Niisiis veab Centauro mikrobuss meid mugavalt vajalikku terminali. Erinevalt Gatwickist saame siin kohe check-ini ära teha ja kohvrid loovutada, turvakontrolli läbida ning suurde lennuühendusega maksuvabasse ostukeskusesse siseneda. Sööme ülehinnatud pitsat ja maitsetut pastat, sest lennukis on raudselt veel kallim ja hommikusöögist on ka juba pea 6 tundi möödas. Ja üritame Priidule õiget masti Jack Danielsi leida (meega varianti), aga valik on siin kasin. Vähemalt selles osas. Ja ka sinise Sonicu-nimelise siili mänguasju ei leia siinsetest lelupoodidest. Sorri, Liis, me proovisime!

KLM peaks senistest lennuoperaatoritest kõige mittesäästukam olema — ja on ka! Meie tänasel esimesel “Tallinn-Tartu bussisõidul” Boeing 737-800 pardal pakutakse võileiba. Ja jooki. TA-SU-TA! Jutustan Imbile vanadest headest aegadest, mil kõik normaalsed lennufirmad nii käitusidki. Olid ajad.

Amsterdam. Väljume lennukist väravasse D60, suundume D-koridori otsa ja näeme infotabloolt, et … see on ainult D-väravate info, kus meie lendu ei ole. Üldine ekraanistik näitab, et meie lend väljub väravast B27, kusjuures ümberistujad peavad läbima transfeerpunkti T3. Aga mitte meie, sest meil on pardakaardid juba olemas. Tõttame reipal sammul B27 poole, kuna tekst ekraanil palub reisijatel väravasse suunduda. Kohale jõudes näitab sealne displei, et lennukisse minek on alanud. Aga ei ole ju! Kõik ootavad rahulikult. Kui boarding lõpuks algab, väidab infotabloo hoopiski, et juba lõppenud. Sünkroniseerimisprobleemid.

Estonian Airi CRJ 900 viib meid koju. Siin on kõik värskendused juba harjumuspäraselt tasulised, aga teenindus esimest korda üle kahe nädala eestikeelne! Juhhei, kodu! Või siis, oota, nüüd peab ju ümbritsevat kommenteerides jälle ettevaatlikum olema, sest teisedki mõistavad meie omavahelist salakeelt. Naudime läbi akna loojuvat päikest (jaaei, päike ei looju läbi akna, ausalt) ja ootame, millal siit kilukarbist lõpuks välja saab. Jalad tahavad juba tõsiselt sirutust saada.

Tallinnas on meil vastas Karmen ja Liie lilledega ja ema autoga. Mida aga pole, on Imbi kohver. Kuigi mulle tundub, et ma näen teda lindile libisemas, ei jõua ta teiselt poolt meieni. Nüüd on siis kaks võimalust: kas ma nägin õigesti ja keegi võttis kiiruga vale kohvri kaasa (ja loodetavasti toob selle lennujaama tagasi) või on ta (äkki juba homme?) Amsterdamist meile järele lendamas. KLMi õhukaarikust väljumist oodates nägime teda igatahes sealsele sillutisele maandumas, nii et Barcelonasse ta jääda ei saanud.

Tallinna asfalti ei taha kommenteerida.

12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

10. päev: hotellituba, rongisõit ja Barcelona

Reis algab siin.

Meie voodi on nii lai, et teineteise leidmiseks peab kolm korda üle helistama. Nii suur, et teise serva jõudmiseks tuleb GPSi kasutada. Nii tohutult massiivne, et … no kui tavaliselt piisab voodi teise servani jõudmiseks ühest rullumisliigutusest, siis siin jõuab sama liigutusega umbes kuhugi voodi keskele. Ehk siis siia mahuks veel vabalt vähemalt kaks inimest. Mitte et me kedagi kutsuks, meile meeldibki vahelduseks laiutada. 😛

Esimesed paar päeva arvasin ma, et teleka all on minibaar ja ei puudutanud seda. Kui meil aga ükspäev tekkis mõte oma odavpoest ostetud joogid külma panna, avasin ukse ja nägin kaht veepudelit muidu tühjas külmikus. Jess, meil on külmkapp!

Seif on ka, töötab nagu hotellitubade seifid ikka. Londonis oli sarnane. Telekast ei tule enamasti midagi vaatamisväärset, vannituba on … ongi vannituba, noh. Ehk siis vanniga.

Pistikupesi on täpselt kaks: üks vannitoas, üks voodi kõrval. Õnneks olime ettenägelikud ja võtsime pikendusjuhtme kaasa. Konditsioneer ja riidekapp on ka. Ja vastuvõtus ollakse meie vastu alati nii-nii sõbralikud, et lausa piinlik on. 🙂

Hommikul arutame asja ja plaanime täna vabalt võtta. Mitte midagi teha. Eile läks pikalt ja puhata on ka vaja. Eks siis hiljem saab Barcelona ja ringraja ja muud toredad asjad ette võtta. Aga pärast hommikusöögijärgset dušši on energiat rohkem ja suuname end siiski Barcelona poole. Rongiga.

Ühe otsa pilet maksab €3,80 ja automaat ajab segadusse. On küll ingliskeelne kasutajaliides võimalik valida, aga siinne tõlkekvaliteet jätab kohati soovida. Ja jube kiiret reaktsiooni ootab see masin ka: kui 5 sekundit jaamanimede rägastikus orienteeruda üritan, jõuab sessioon aeguda ja reklaam ekraanile tulla. Oeh, proovime veel. Misasi on T-10? Jääb seekord võtmata, aga hiljem selgub, et tegu on kohaliku linnalähiühistranspordi 10-korra kaardiga. Ehk siis metroo, tramm, buss, rong. Paneme kõrva taha. Valime endale seekord edasi-tagasi piletid eelviimase jaamani. Mitte et sel tegelikult vahet oleks: loeb siiski tsoon.

Olgu lood Hispaania majandusega millised tahes, taristu on vähemalt Kataloonias vinge. Maanteed kvaliteetsed ja rongid mugavad. Natuke üle poole tunni konditsioneeritud vagunis ja olemegi kesklinnas. Rongis on infotabloo, mis kuvab meile marsruuti, kellaaega, järgmist jaama, välistemperatuuri — kokkuvõttes kõike, mida ühel rongireisijal vaja võib minna.

Esimese punktina ründame La Sagrada Familiat. Sisse ei lähe, aga väljast on ka vinge, tellingutele vaatamata. Kas Gaudí plaanides oligi kohe sees, et ta kunagi valmis ei saa? Järjekord ulatub pool tiiru ümber kiriku. Vaatame jonotajaid ja imestame, kuidas keegi sellise katsumuse ette võtab. Aga ju siis on vaja.

Üsna palju kuuleb siin vene ja inglise keelt, kohati märkame ka soomlasi, ainult kodumaalt pole siiani veel kedagi meie teele jäänud. Ju siis pole sadamale ikkagi piisavalt lähedal.

Jalutame läbi Eixample’i vanalinna, piilume siin-seal paiknevaid vaatamisväärsusi ja tõdeme üheskoos, et Barcelona on kõige ilusam suurlinn, mida me külastanud oleme. Ehk siis alistatud on praeguse seisuga London, Pariis, New York, Miami, Buenos Aires, Johannesburg, Santiago, Berliin, Moskva ja paljud teised. Ainult päike loojub vales suunas, st mitte merele.

La Rambla, Palau Güell. Šokolaadimuuseum, mille pilet on — ausalt ka — šokolaaditahvel! Plaça Reial, mis Imbile Veneetsiat meenutab. Lõunat saab siin, muide, märksa soodsamalt kui London või Sitges meile seni pakkunud on — kui vaid õige koha valid. Mõnikord piisab ümber nurga astumisest, et hinnad kahega korrutataks (või siis jagataks).

Lõpuks naudime Parc de la Ciutadellat, kus on vist küll kõike. Geoloogiamuuseumist Kataloonia parlamendini; tsirkusetrennidest (žonglöörid, akrobaadid, seltskond üherattalistel) tiigil aerutavate paarikesteni; suurtest seebimullidest purskkaevudeni. Lisaks veel laste mänguväljak, mammuti kuju ja loomaaed.

Loomaaia nurgalt jõuame raudteejaama, kust ka meie kodusesse Sitgesesse sõita saab. Piletit ei kontrolli keegi, tualett on tasuta, rong taaskord mugav — ainult infotabloo näitab alguses vale suunda, vahepeal saab korraks korda ja siis kustub lõplikult. Kuidagimoodi tundub Sitges meile siiski tuttav ja jõuamegi turvaliselt oma hotellituppa tagasi. Või no viimasel hetkel muidugi selgub, et ma olen uksekaardi kuhugi kaotanud. Aga retseptsioonist antakse naeratades uus ja saamegi oma nurgataguse odavpoe soodusarbuusi nautida. 🙂

Homme vaatame, kas vallutame ühe kahest Barcelona mäest või õnnestub ringrajale minna. Praegu igatahes ei õnnestunud ringrajale pileteid osta, kuna piletiostusüsteem on katki. Kas keegi seda tarkvara siin testib ka? 😉