Päev 11: Valimispäev Tšiilis ja ussimäng mägedes

Fotoaparaat näikse olevat õhtul/öösel vett saanud. Veekeetja nimelt lekkis meil siin. Võtsin aku välja, jätan päevaks kuivama: äkki aitab.

Hotelli check-out, nagu ka check-in, tuleb teha 10. korrusel. All on ainult turvamehed, “office” asub ruumis 1004. Meie tuba oli 1106. WiFi jagatud poole korruse peale (11A ja 11B, erinevate paroolidega). Õhtune concierge oli imestunud, kui pikad me kõik oleme (olles ise umbes Priidu pikkune, on ta siin harjunud teistele pigem ülevalt alla vaatama) ja et me San Martinist üleüldse läbi Santiago Mendozasse sõidame, kui meil Tšiilis kontsertigi pole.

Hommikul pisike jalutuskäik Santiagos. Valimiste puhul kõik suletud, peale pisikeste poodide. Pühapäeval alkoholi ei müüda: veiniriiul blokeeritud, õllele saab siiski ligi. Pudelite mõõdud ebanormaalsed: 250ml plastikpudelis Coca Cola; pooleliitrise asemel on 591ml (mitte 600 nagu Argentiinas, aga see on ~20oz); 0,33-liitrine purk on hoopis 0,35.

Kell 11 hommikul on linn üsna rahulik, magab vist veel. Politsei (Los Carabiñeros) igal pool, kohati ka võred autoakendel. Ilmselt kohalik MäPo.

Maantee Mendoza poole kulgeb läbi viinamarjaistanduste. Õlut Tšiilis pühapäeval (eriti valimispäeval) vist ei saagi, aga ometi tehakse lootusrikkaid poepeatusi.

Viimasest tankimisest läbitud 502km, GPS lubab bensiinijaama 60 km pärast. Mäkketõus ca 30 kurviga, oleme 3200m kõrgusel. Bensiinini 20km, pole veel piiripunkti jõudnud. Õhk on hõre, hingata raske. Ka autol.

Geograafiliselt jõuame Argentiinasse tagasi ~30km varem kui juriidiliselt. Ehk siis piir kui niisugune jookseb mägedes, aga toll on natuke sügavamal Argentiina poolel. Erinevates turistilõksudes on hinnad juba Argentiina peesodes.

Kui kolm meest meie autost lähevad iga paari kilomeetri tagant FNV-d pildistama, siis kas mul on okei autosse jääda? Seda enam, et mu ainus fotokas on hetkel seesamune iPod, millega ma oma reisimuljeid kirja panen? Selgituseks: FNV on Fucking Nice View.

Pea käib pisut ringi, aga see on ilmselt mägedest: ikkagi üle 2000 meetri. Üritan vahepeal natuke tukastada, aga kohe kui tukk peale tuleb, peab üles ärkama ja pisut sügavamalt hingama. Mu hapnikuvajadus lööb jälle välja.

Enne piiripunkti tunnelist väljasõit nagu sõidaks postkaardi sisse. Ja piiripunktist suudame ikkagi ~15km mööda sõita. Kütus otsalorral, sest eilne plaan oli Tšiilis mitte üle ühe korra tankida. No et kallis või nii.

Piiriületus seekord autodega järjekorras. Neli rivi autosid läheb passikontrollist läbi nagu lennujaamas inimesed. Drive-in piiripunkt, noh. Kusjuures hiljem selgub, et Margol ja tema autokaaslastel õnnestubki Tšiilist ilma passi templeid saamata Argentiinasse tulla. Näis, mis neist nüüd saab.

Igatahes, kütus. Tamari auto sõidab meie järel, et vajadusel meile jälle bensiini tooma minna. Läbitud (pärast viimast tankimist) 650km, GPS lubab 12km kaugusel tanklat. Ühte lubas varem ka (umbes 40km tagasi). Seal oli isegi silt üleval, et 24 horas ja nafta ja kõik muud värgid, aga tankla ise oli seest tühi. Püstolitest ja muust varustusest polnud haisugi. Me ju ometi arvestasime tänaseks varuga, aga mitte selliste mägedega. Bensiinipaagi osuti pole juba ammu liikunud ja on ohtlikult lähedal kriitilisele piirile. Vedru teeb ökosõitu kuis suudab.

5,5 km tanklani. Huvitav, mis hinnad seal on?

Jess! Tundub, et paaki jäi veel ca 8 liitrit. Kokku oleme läbinud 663 km ja tangime praegu 47 liitrit. Keskmine kütusekulu selle paagitäiega seega 6,78 l/100km.

Ööbime jälle narides, kuigi Trelew’ga võrreldes pisut tsiviliseeritumalt. Youth Hostel, 4 või 6 meest toas. Minu ja Priiduga ühes toas on Margo, Alan, Sõrmus ja Kuusk. Minu padja lähedal on tore lahtiste juhtmetega seinalamp, loodetavasti õnnestub öö ilma pingeteta mööda saata.

Allkorrusel on WiFi, telekas, vanad WinXP arvutid (kineskoop-kuvaritega), piljardilaud (kus kuulid oma trajektoori lõpus imelisi poognaid joonistavad ja kiide kvaliteet ei piirdu ainult kõverusega), pinksilaud ja bassein. Rätikuid (ega seepi) hinna sees ei ole, dušš siiski on.

Õhtul tähistame kohalikus iiri pubis reisi selgroo murdumist, võtan Gandalfi burgeri. Sest kui Gandalf on menüüs, ei saa ju midagi muud tellida. Best value for money so far! Kui need paari päeva tagused praekartulid välja arvata. Friikartulid on koorega, meenutades pigem Eestis kartulikoorte nime all müüdavaid suupisteid.

Homme peaaegu vaba päev, õhtul siinsamas kontsert. Ahjaa, fotokas töötab jälle! 🙂

Päev 10: Tšiili

Stardime oma pikale teekonnale. Siiani on tee ilusti (kui ühed teetööd välja arvata) asfalt olnud. GPS ei taha Santiagot kohe kätte juhatada, navigeerin väiksemate vahepunktide kaupa.

Naljakas, kuidas Buenos Airese lennujaamas jäi Argentiinast alguses mulje kui väga range korraga politseiriigist, aga praeguseks on meile hoopis Tšiilist selline pilt maalitud ja Argentiina ise tundub täitsa tšill.

Sihuke suunaviit on tee ääres:

Peaks silmaarstidele soovitama.

Eilsel kruusateel oli korduvalt olukordi, kus kariloomad teele jalutasid. Olgu nad siis lehmad, lambad või koerad. Ja nii ka praegu asfaldil: maantee ääres pikutavad suvalistes kohtades hobused, veised, lambad. Ka mägedes.

Kõik sillad, mida me mägedes näinud oleme, meenutavad seda autolaiust purret, millest ema ükskord Moskvitšiga Pärnumaa metsade vahel üle pidi sõitma. Ilmselt valmisolek sõjaks: sildade põletamisele ei kulu liiga palju energiat.

12km enne piiripunkti saab asfalt otsa. Oleme jälle kruusateel, aga esialgu üsna kvaliteetsel.

Piiril läheb aega. Ikka kohe mitu tundi, kusjuures suudame oma grupeerumisega kohalikud pisut närvigi ajada. Tšiili poolel ka järjekord. Kusjuures viimane ei moodustu mitte autodest saabumise järjekorras (nagu praamijärjekord), vaid inimestest. Kõik kohvrid valgustatakse läbi. Meeletu bürokraatia — paljudel selgub, et Argentiinast jäi mingi tempel kuhugi saamata. Ka meil. Auto kindlustusdokumentide peale.

Piiril lubatud kaasa võtta 1 mobiiltelefon, 1 fotoaparaat, 1 audiot/videot salvestav/mahamängiv seade (mp3), 1 kaasaskantav personaalarvuti. Mõned vorstiliigid keelatud, samuti õunad, pirnid, banaanid, …

Lõpuks ometi üle piiri! Kell on 12:33.

Teeäärsed palvemajakesed (või no nii me nende otstarvet arvame) on siin natuke teistsugused: kui Argentiinas meenutasid nad pigem punaseid koerakuute, siis siin paistavad (vähemalt esialgu) natuke kapitaalsemad ehitised olevat. Lisaks on siin keelumärkidel (nt möödasõit keelatud) ka piirangu ala lõpp tähistatud.

Ühes esimestest linnadest, mida siinpool piiri läbime, on iga paarisaja meetri tagant viit paremale ranna poole. Iga kord erineva nimega. Tee ääres ka hoiatused, et peatudes tuleks ustega ettevaatlikult ringi käia. Natuke nagu Kakumäe tee suvel.

Idee järgmiseks koorireisiks: lennukiga Lissaboni, sealt autod rentida ja tiir ümber Euroopa teha. Lõpp taas Lissabonis ja uuesti lennukiga tagasi. Vahepeal võiks muuhulgas näiteks Lätis ära käia.

GPS näitab saabumisajaks 22:09. Seda siis, kui me rohkem peatusi ei teeks. Hea, kui keskööks hotelli jõuame.

Kiirteele jõudes automaadis Visa ja Mastercardiga maksta ei õnnestu. Kohalikku raha pole. Proovime inimestega suhelda, aga ilgelt kaua läheb. Tekib järjekord ja kohalikud hakkavad signaalitama. Läbipääs maksab 2000 kohalikku pesot, st 5 USD. Google annab kursiks 480. Võtan automaadist 40000 pesot, ehk umbes 64 eurot. Rahatähed ilusad: üks turvaelement on näiteks plastikust “aken” paberraha sees. Meeletud summad: 2 võileiba maksavad maanteeäärses bensiinijaamas natuke alla 4000 raha (~6eur).

Vasaku jala pöid on teist päeva valus. Ilmselt autos konditsioneeri all külma saanud või miskit. Ühtlasi avastan endas uue parasiitsõna: “Naiss!”

Siinne raadio tundub rohkem hispaaniakeelset muusikat mängivat, hetkel kõlab kohalik Radio Bio Bio.

Sõidame mööda punaste vilkuritega politseiautost. Mitte midagi ei järgne. Lihtsalt sõidab mööda kiirteed ja vilgutab punaseid. Natuke hiljem (no umbes 100km) näeme esimest kiirusemõõtmist. Carabiñerod kummalgi pool teed ja föönid muudkui välguvad.

Sõidame mööda linna(kese)st nimega Los Angeles. Kanad tee ääres vabalt siblimas!

Istun LA bensiinijaamas rooli, vahetan Vedru välja. Tangime. Tšiilis kipub pealinnale lähenedes odavnema, kui Argentiinas oli vastupidi. Liiter 607 pesot (95 — saadaval ka 93 ja 97), maksan kaardiga. Bensiiniarve on $34500.

Peesot, mitte dollarit. Tšiili peesot.

Nüüd lähevad teised poodi õhtuks õlut ostma ja meie sihtpunkti jõudmise aeg lükkub vaikselt edasi. Hetkeseisuga 11:20 PM. Pimedaks läheb, mis ei ole ideaalne: mu kerge kanapimedus lööb siin rohkem välja ja valgustamata objekte ei näe üldse. Eriti, kuna kohalikud autod ei sõida kõik tuledega. Näis, äkki võtab Vedru jälle juhtimise üle.

Signaali kuuleb siin liikluses palju, aga tähendus pole mitte ainult vihane “KAO EEST ÄRA, RAISK!” vaid teinekord pigem hoiatav-sõbralik “Ettevaatust, siit ma tulen!”

Kiirtee on super, Vedru läheb viimases pissipeatuses jälle rooli, sest me tahame kiiremini kohale jõuda ja minu silmad (rääkimata kokkulepetest) seda ei luba. Märgid lubavad enamasti 120km/h. Kui vaadata iPodiga filmitud videot öisest kiirteest (tule külla ja küsi!) võib arvata, et esiklaas on märg. Ei ole. Surnud putukaid on seal nii umbes mustmiljon. Ja kiirtee ääres olevad aeglustusradade piirangud ajavad segadusse: On siis 120 või 40?

Muide! Siiani on IGAS meie teele jäänud bensiinijaamas tasuta WiFi olnud. Argentiinas on enamikes söögi- ja majutuskohtades, aga üldjuhul parooliga kaitstud. Parooli saab teenindajalt küsides.

Kas ma automarkide nihet juba mainisin? Opel on siin Chevrolet ja Dacia mudeleid tuntakse Renault’ nime all. Ehk siis Chevrolet Astra ja Renault Logan. Ja Volkswagen Golfi siin pole, on hoopis Gol. Ja see on tegelikult Polo. Tšiilis on seninähtu põhjal automarkide valik märksa rikkalikum ja eksootilisem, sisaldades ka India ja Hiina marke, Ladast rääkimata. Kui maanteedel venivad pikapid välja arvata, pole vanu ameeriklasi, mis mind Argentiinas iga nurga peal erutasid, siin märganud. Aga eks bensiin ole ka poole kallim.

Ja nüüd siis, 109km enne hotelli, oleme ilma avatud WiFita tanklas. Petrobras, va ihnuskoi!

Hotell on tore, aga “neljane” tuba on tegelikult kahene number, kus kaks meist diivanitel magavad. Mina ja Priit jagame kahest voodit.

Päev 9: Verine veiseliha ja kruusateed

Stardime Trevelinist, tangime Esquelis paagi täis ja sihime nüüd erinevate “San …” nimeliste linnade poole. Ewerti plaat möllab jälle. Tundub, et Vedrul on sellest pisut kopp ees, Siimul veel mitte. Siim roolis, seega hetkel plaati ei vaheta. Mäed on võimsad, aga see on alles algus.

Kohalikes tualettruumides pole kuskil harja olnud. Spordihoone ühikas (Trelew) oli hari, aga polnud paberit. Ja paber on igal pool ühekihiline. Öäh.

Järgmine suurem projekt: hispaania keel ära õppida.

Vanu ameerika autosid on siin iga nurga peal. Kõige levinum on Ford Falcon ja mõned pikapid, aga leidub ka Chevy ja teiste toodangut. Üsna ühtlaselt on neid olnud siiani alates Buenos Airesest.

Ja jälle oleme suuremas linnas (San Carlos de Bariloche). Iga nurga peal on taaskord tegelased, kes “sinise” kursiga dollareid pesodeks vahetada pakuvad. Istume itaalia restoranis, kus dollarites maksmise kurss on 5,6. Mõtlen, kas maksta kaardiga või dollarites, kuna pesod jäid autosse. Arve tuleb 55,5 pesot, seega umbes-täpselt 10 USD. Maksan dollarites.

Uurisin vahe peal Priidu soovil netist, kuidas siin verist liha tellida: jugoso. Nüüd testime, kas on kasu ka. Seni on kõik praed tema maitse jaoks liiga küpsed olnud, mida kinnitab ka Lonely Planet. Kohalikud armastavat liha “surnuks” küpsetada. Ise tellin lasanjet. Hakkan juba kohalike küsimustest aru saama. “Soovite veel midagi?” ja “Midagi juua?” on kindlate märksõnade järgi äratuntavad. Vastavad märksõnad on siis “más” ja “beber.”

Lasanje on väga hea, Priidu veiseliha ka täitsa verine, ainult ühelt poolt fileerimata jäänud. Vaeseke väsitab käe seda lõigates täitsa ära.

Kaupmehed teevad korralikku müügitööd, pakuvad tasuta näidiseid (šokolaadipoes) ja hulgi ostes soodsamaid diile. Üldse on kogu linn justkui šokolaadile üles ehitatud. Hinnad 160-250 pesot/kg. Aga ma ju otsustasin juba ammu, et ostan kõik suveniirid Buenos Airesest.

Teel peatume pildistama, tuleb tuulepuhang. Suud-silmad kõigil liiva täis.

Järgmiseks satume kruusateele, mida tundub olevat vähemalt 63km ja läbitavus on kohati küsitav. Vähemalt selle autoga. Kuna sõidame kolme autoga kolonnis, teeme pausi, et navigaatorid saaks asja omavahel arutada. Otsustatakse tagasi pöörata.

Sadakond kilomeetrit tuleb meil siiski kruusateed sõita. Bensiin jälle kallim kui Patagoonias (4,5 vs 6,6 peesot/liiter). Korraks tundub, et jõuame asfaldile! Jõuamegi, aga seda õnne on ainult paarsada meetrit. Väga vinged vaated ja üldse mitte igav tee. Viimased 56 km jäänud, kui ma seda siin kirjutan. Korralik rallirada. Ja juba 6 km hiljem jõuamegi lõplikult asfaldile. Hetkel 1130m merepinnast. Tänane ööbimispaik peaks olema ca 2km (eelinfo põhjal), aga tegelikult asub järve kaldal, merepinnast napp 665m. Eelinfo valetas.

Seni parim majutuskoht ja parima hinna/kvaliteedi suhtega söök! Ostame kartulit, sibulat, võid, mune ja sinki. Kogukulu 100 peesot kolmele inimesele. Ja jääb üle teistelegi jagada.

Seoses homse megapäevaga (~950km/17 tundi) hakkan oma navigaatoriametit tõsiselt võtma ja uurin välja, kas Google’i pakutav lühim tee on üldse asfalt. On küll, väidab kohalik sait (ruta0.com) ennustab selle vahemaa läbimiseks 10 tundi, kui Google’i panus on 17 tunni ja 28 minuti peal. Ma tõesti loodan, et Google on üliväga konservatiivne. Tallinn-Tartu on seal 2 tundi ja 50 minutit, ehk, noh … näis.

Jään oma luksussviiti nautima, kui teised korrus kõrgemal suurema kambaga ukulele saatel “sauna eesruumis” laulavad. Saunast räägitakse lõpuni välja, aga kas keegi ka tegelikult end nii vingesse deliiriumi joob, on kahtlane. Äratuseni on jäänud alla 8 tunni.

Päev 8: Peaaegu puhkepäev

Seitsmendal päeval ei tulnud puhkamisest midagi välja, kuigi ühel jupil on kaasas WiFi-punkt nimega Jumal. Küll aga on tänane päev puhkamiseks. Juhatuse otsusega hommikust proovi ei ole, esimene kohustus seega 18:00. Ja isegi sõitma ei pea.

Paljud on endale mate-komplekti ostnud ja minult kui gurult konsultatsiooni küsimas käinud. Ma ikka jagan lahkelt.

Eile hakkasin füüsilisest kontaktist puudust tundma vist, sest leidsin end igal võimalusel koorivendi kallistamast ja niisama õlale patsutamast. Ärge kellelegi rääkige. 😛

Varsti võib juhtuda, et saan ka sõrmuse tagasi. Eile oli sellest igatahes juttu ja siis sain koorivendadelt kohe ka hurjutada: miks ma ööseks sõrmused ära võtan? Miks ma üldse sõrmused reisile kaasa võtsin? Jne. Aga pole hullu, seekord läks kõik (loodetavasti, kuna sõrmus pole siiani veel mu sõrmes) väga hästi.

Kuna teised mehed igale poole kohalike vaatamisväärsustega tutvuma läksid, on Internet praegu täitsa kasutatav. Muidu laseb ca 4-5 seadet ligi ja läheb siis lukku.

Priit tuleb tagasi ja läheme linnakese peale ringi lampima. Ostan poest viinerit ja võileiba, teisest võtame kahepeale karbi kohalikku šokolaadi. On ka paremat saadud, kuigi mõned sordid on tõesti hästi välja kukkunud.

Kontserti soojendavad kaks kohalikku poissi kitarridega, pikad nagu Caius. Mis tundus põhjas haruldane, aga Patagoonias mõistagi mitte. Ühega neist saame tuttavaks ka, kingin talle Neljapäeva plaadi. Lubas, kui nad selle valmis saavad, mulle oma plaadi vastu ka saata.

Mõnus väikelinn on see Trevelin. Inimesed on oma Walesi juurte üle uhked, laval on 4 lippu: ühes nurgas Argentiina ja Trevelin, teises Eesti ja Wales.

Esmaspäeval oleme võib-olla Terevisioonis ka, aga eks näis. Need läbirääkimised on juba mõnda aega kestnud.

Aa, vahetult enne kontserti saan sõrmuse ka tagasi. Naljakas, et Eestis on midagi paarisaja kilomeetri kauguselt raskem kätte saada, kui siin 600km tagant. Uskumatult lahe rahvas!

Päev 7: Bensiinipõud ja sõrmusepaanika

Hommikusööki ei saa, sest sõin eile kogu moona ära (mul oli juustu, salaamit ja määrdejuustu, mida ma salamisi alguses kodujuustu lootsin olevat). Miks ma küll seda va pakisuppi kaasa ei pakkinud? 😉

Sõita esimese hooga ca 600km. Tankisime eile paagi täis, Vedru roolis. Kütus maksis ~25€ 40 liitri eest. põhjas on kõvasti kallim.

Autos avastan, et üks väga-väga oluline sõrmus on kadunud: õhtul panin mõlemad õlakotti, välja tuli praegu ainult koolisõrmus. Paanika, jube vilets enesetunne. Saadan Trelew’ poole sõnumi, et keegi kohalik (Milton Rhys, kellega eile õhtul täiesti juhuslikult tutvusime, kuna ma oma nina teiste vestluste vahele toppima kippusin ja kes iga asjaga aidata lubas) vaataks ruumi üle, eks näis. Võib ka kohvrisse pakitud teksade taskus olla, aga sinna saab alles 600km pärast vaadata. Samas tundub mulle, et kosmiline side läks praegu veel tugevamaks.

100km hiljem saan Trelew’st sõnumi, et sõrmus on leitud. Palun postiga Tallinna saata. Edasi leviauk.

Mäed on üliväga vinged. Kui mu iPod elusalt koju jõuab, näitan videoid ka. Kõrgus merepinnast hetkel veel alla 300 meetri. Kurvid tõmbavad keskmist kiirust alla, aga ikkagi oleme graafikust ees.

Reisi kõige lõunapoolsem punkt saavutatud.

Indiaanlaste reservaadid. Kõrgus merepinnast 700m, laskume. Isegi Neljapäeva plaat sobib läbi kõrbe kihutamiseks päris hästi.

Lumi teeservas! Bensiinijaam, kuhu on kogutud puitu.

Saan sõnumi, et homme toob mulle sõrmuse ära Ms Glenda Powell. Soovitati enam mitte ära kaotada. 🙂

Bensiin saab otsa ca 10km pärast hoiatustule süttimist, Siim on roolis. Tanklani jääb veel 20km. Proovime teistest autodest klaasipesuvedelikuvoolikuga imeda, aga ei miskit. Tamar ja Co lähevad meile bensiini ostma. Perensist sõitsime ammu mööda, kui tema ekipaaž meid kinni püüab, väidame, et naudime niisama vaadet. Usutavalt. Aga Murphy elab ikka siin ka: loomulikult saab kütus otsa seal, kus mingit levipojakestki pole.

Tamari ekipaaž jõuab bensiiniga tagasi, kahest 2,25l Coca Cola pudelist jätkub rahulikult tanklani. Jätkuks ööbimiskohani ka, aga me oleme nüüd ettevaatlikud. Ja ausõna, osuti järgi pidi bensiini veel vähemalt järgmise tanklani jätkuma.

Priit on haige, ilmselt ka palavik. Jättis eilse õhtu kontserdi vahele. Näis, mis täna saab.

Söömisega on pahasti natuke. Hommikusöögiks võtsin Margolt ampsu banaani, järgmine eine kell 16:00. Hakkas juba üsna nõrk tunne peale tulema. Boonusena leidsin siit esimest korda kogu reisi jooksul alkovaba õlut! Quilmes Lieber. Maksab sama palju kui sama suur päris õlu.

See, kes mulle homme sõrmuse ära toob, on meie siinne “giid” ehk kontaktisik. Pakk pannakse õhtul bussile ja hommikul on kohal. Nagu Cargobus. Aga 600km kauguselt.

Tänase kontserdi laval on tagumiste ridade poodium ehitatud õllekastidele. Ühtlasi käib pea pisut ringi.

Kontsert on taaskord hea, kuigi ruum on eelmistest raskem: tuhm teatrisaal, koori teist serva väga ei kuule. Peeter teeb kummalise lükke, laseb Siimul esimese lisaloo kohe otsa teha, ei tule vahepeal kummardama. Liiguvad vandenõuteooriad. 😛

Majutuskoht on Residencial Estefania (Trevelin). Olen kolmeses toas koos Priidu ja Hannesega. Eelmise öömajaga võrreldes on see ikka luksuse tipp.

Loodetavasti jõuab homme siis sõrmus ilusti minuni.

Päev 6: Patagoonia

Kui Kaspar ülemisel naril külge keerab, rapub kogu voodi. Öösel saab üllatavalt hästi magada.

Proov õhtuseks kontserdiks, ega ikka väga ei taha häälestuda küll. Mehed väsinud. Pärast proovi laulame linnapeale, kohal on ka kohalik press. Vastu võeti rõõmsalt. Tegemist on mingis mõttes poliitilise aktsiooniga, meid kasutatakse erinevate poolte vaheliste lahkhelide silumiseks. Ja miks ka mitte!

Edasi tiksun Andrese, Margo, Kesneri, Pihlaku ja Randariga kohvikusse sööma ja kohvitama (mina võtan siiski tee). Mingi huvitav kanasalat ka. Rääkimata siis Randari pitsast, mis on kohaliku köögi eripärade musternäidis.

Siirdume tagasi ööbimiskohta, kus Priit juba pisut närvis on: ta pidi koos Oliver-Oskariga valvama, kuni teised proovi teevad. Võtame auto ja sõidame kolmekesi (mina roolis) Gaimani (16km). Väike Walesi küla, kus pidid head magustoidud olema. Proovime kohalikku šokolaadikooki, joome kes teed, kes kohvi. Linn ise on nunnu, tänavate laius 14m suurematel, 10m väiksematel. Kohapeal kohtume veel paari koorimeeste seltskonnaga, ronime mäe otsa ja läbime vana raudteetunneli (~300m). Tagasiteel saame lühikese lõigu kruusateed ka.

Väike chill ööbimispaigas, pisut kehakinnitust ja kontserdipaika! Reklaamid ilusti väljas, laval astmed ka. Margo möllab kaamera ja poomiga. Meiega koos (enne meid) esineb kohalik sega/kammerkoor. Häält lahti lauldes väga ei häälestu küll, aga laval me neid ei näe ka. Küsin Peebult, kas tal enne oma soolot närv ka on. Vastab, et ikka on: koor peab ju selle järgi häälestuma ja üldse on tegu laulu esimese fraasiga.

Kontsert super, publikult mega energia. Tammsaare lugu läheb liiga hästi, pärast seda on  lõtvumine, mis Kanarbiku peaaegu tuksi keerab. Peebul tundub oma soolos jube närv olevat, tegelikult kurk kuiv. Aga üldiselt pole nii head kontserti ammu olnud.

Trelew tundub pisut rullnokkade linn olevat. Iga natukese aja tagant töriseb mõni “sportsumpsiga” volkar mööda. Aga üldiselt pidi liikluses parema käe reegel kehtima. Kui just üks tee suurem pole. Või auto (suuremal on eesõigus). Ühtlasi on eesõigus sellel, kes mäest üles või alla sõidab. Patagoonia pidi kiiruseületamise suhtes väga tolerantne olema, aga Tšiili politseinikud olevat täielikud natsid: kui stoppmärgi juures seisma ei jää (isegi kui kedagi ei tule), teevad trahvi. Umbes nagu Eestis seega. 😛

Patagoonia kant (õigemini Chubut) on, muide, 150 aastat tagasi umbes samapaljude Waleslaste poolt asustatud. Või midagi niisugust. Aga inimesed tunduvad siin natuke pikemad küll, nii et Magalhãesi ekspeditsioon väga mööda ei pannudki, kui tervele piirkonnale hiiglaste järgi nime pani. 🙂

Päev 5: Vaalavaatlus ja narivoodid

Kavas vaalavaatlus. Roolis plaanide järgi Vedru, aga tegelikult Siim. Ho(s)tel Kandava pakub hommikuks teed/kohvi ja saiakest. Kus on puder?!? Kus on Karjala pirukad? Kus on kartulisalat? Aah…

Tankimine Shellis. Meile on autorendi poolt ametlikult lubatud Shell (V-Power), YPF (Premium), Petrobras (Podium). Esso ka, aga see on hispaaniakeelses materjalis miskipärast maha tõmmatud. Nimetatud bensiinisordid on kõik 98 ekvivalendid. Meie oleme rebelid ja tangime siiski odavamat, mis on siis umbes poole odavam kui Eestis. Keskmine kütusekulu esimese paagitäiega ~7,0 (Siim) ja teisega 7,2 (mina).

Ewert and the Two Dragons sobib kõrbemaanteedele ideaalselt.

Kilomeetripost: 1337. Läbisõit esimesest tankimisest 1425. Auto mudeliaasta 2007, paberites kõige vanemad sissekanded 2011. Läbisõit 51196. Raudselt keritud.

Siim väsib ära ja Vedru istub rooli. Peninsula Valdes rahvuspark. Sissepääs 100 pesot, vaalavaatluspaat 370/nägu. Jätame viimase vahele, sööme hoopis mereande. “Nagu räim tomatis,” kuigi tegelikult on siin sees kaheksajalga, krevetti, karpi ja muud.

Merielevante ka vaatama ei lähe: edasi-tagasi 140km kruusateed. Selle asemel võtame suuna Trelew’ poole, sest seal on järgmine ööbimiskoht. Vaja ka hommikusööki varuda järgmiseks kaheks päevaks.

Maanteedel peatatakse erinevates kontrollpunktides autosid kinni:

  • Teemaks
  • Rahvuspargi kassa
  • Politseikontroll
  • Looduskaitse(?) – uurib, ega sul üleliigseid loomi (sh liha) ega taimi kaasas pole.
  • Teetööd – nagu Eestiski, kui üks sõidusuund kinni on.

Ringristmikel on erinevaid skeeme, kes kellele teed annab. Mõnikord märkidega tähistatud, aga mitte alati.

Autol läheb parempoolne pidurituli läbi. Vedru üritab putitada ja kaotab pirni tule sisse ära (tagumist katet eemaldades). Järgmise parandusega kaob meil ka parem tagumine suunatuli. Ma käin peale, et see tuleks ikka korda teha (sest muidu pole ka ohutuledest kasu) ja hakkan ise parandama: kaotan veel ühe pirni tule sisse ära. Nüüd on meil parempoolses konsoolis 4 pirnist 2: gabariit ja suund. Parempoolne piduri- ja tagurdustuli puudu. Oh kaev.

Üle 2 päeva istun WC-s, rahvuspargi külastuskeskuse omas. Mõnus. 😛 Paber kõigis avalikes tualettides ühekordne. Jube.

Buenos Aireses märkasime kohe, et enamikel bussidel ja veokitel on rataste küljes mingisugused torud. Ilmselt selleks, et rehvirõhku kontrolli all hoida. Tõenäoliselt on see kohustuslik. Lõunapool paistab neid märksa vähem.

Kahesuunalisel maanteel — vähemalt öösel ja muidu hõredama liiklusega — ei ole erilist vahet Eesti liikluskultuuriga. Kiirteel ei paista olevat reeglit, et vasak rada on ainult möödasõitudeks.

Õhtusöök jälle Mostazas, siia pole 4×4 veel jõudnud.

Öömaja üsna jube, kusjuures veel kaheks ööks. Meie toas 10 meest, narivoodites. Vaatame, kuidas see lahendus töötab, aga ausalt öeldes vahetaks küll oma lennumiilid kõrgema klassi pileti vastu praegu. Kümne peale kaks pesuruumi ja üks WC. Ilma paberita. Ja hommikusöögi, nagu öeldud, peab ka ise ette varuma: käime supermarketis (Carrefour). Alkovaba õlut siinmaal veel näinud ei ole, aga Internet 3.0 jääb kohe silma.

Narivoodi alumisel korrusel ei ole väga ruumi. Sirutada nagunii ei saa, konksus põlvega toetan ülemist madratsit.

Erki ostab mate-komplekti, pakub teistele ka. Saan end pisut guruna tunda ja nõuandeid jagada. Mina ja Priit, vesteldes püramiidskeemide teemal, joome paar viimast täit. Und see pisike kofeiinilaksuke ära ei aja.

Päev 4: Esimesed 1200 kilomeetrit

This is it. 1000 km sõitu, pool sellest on Siim roolis, teine pool mina. Õnneks on meil autos kiirusesse säästlik suhtumine: pole mõtet sellest pisikesest masinast 130km/h välja pigistada, 90~100 juures on kütusekulu palju mõistlikum.

Paneme kohaliku telefoni kaardile 30$ (peesot ikka, mitte dollarit), mis kehtib 30p. “Carta telefonica” peale öeldakse, et seda siin küll pole. Võlusõna oli hoopiski “recargá”

Udu piirkonnas märgid teel: kui näed kahte, on piirang 60km/h. Kui ühte, siis 40km/h. Zona de niebla. Muidu kiirteel lubatud 130km/h. Teed on lihtsalt pikad sirged. Lihtsalt. Pikad. Sirged. Ilma tõusude-langusteta. Ja siis tuleme meie siia oma “Tasase maa lauludega” eksootikat tooma.

Selgub, et Buenos Aireses nähtud foorišõu polnud lambikas, vaid tegu on täieõigusliku kunstivormiga. Bahia Blanca tänaval näeme üht tõsist tegijat — riietatud teetööliseks ja loobib punase fooritule ajal koonuseid!

Siim sõidab ca 700km, mulle jääb alla 500. Kuna vahetuse ajaks oleme moodustanud kolmese konvoi, pean oma ASA-kolleegidega sõlmitud lepingut rikkuma ja aeg-ajalt 150-ga sõitma. Enamasti siiski 120. Alustasin vihmases videvikus, lõpetasin kuivas pimeduses. Polnud nii hull, kui ma kartsin. Kohale jõudsime napilt enne keskööd, hostel nagu hostel ikka. Neljane tuba ja WiFi. “Välised aknalauad on marmorist!” kilkab Vedru. “Kleepub kõik!”

Neljane punt töötab palju paremini kui 3×4. Ausalt. Ei pea kedagi järele ootama ega kellegi sabas püsima. Pff.

Voodile istudes on tagumik valus.

Päev 3: Viimane päev enne pikki sõite

Uni läheb ära 5:31 (Eesti aja järgi 11:31) laupäeva hommikul. Justkui poleks ajavahega veel harjunud. Tegelikult on põiekas. 🙂

Päriselt ärkan 9 millegagi.

WC on ohtlik (natuke), sest Priit juba suutis korra vett tõmmata nii, et põrand lainetas. Samas, ei midagi hullu.

Pikad sõidupäevad tunduvad tulevikus veel jubedad. Aga see-eest hakkab mul Buenos Airese kirjapilt lõpuks käppa saama: enam ei üritagi “Buoenos Aires” kirjutada. Miks ma seda tegin, ei teagi.

Jalutame Margo ja Priiduga linnale mõnusa ringi peale, näeme jahisadamat ja linnukaitseala. Avastame, et linn on suur ja ärkab (laupäeval) hilja. Ja sööme 4 pihviga burgerit kohalikust ketist nimega Mostaza. Tutvume turul pakutavaga ja pildistame Juan Manuel Fangio skulptuuri.

Ühel ristmikul on tüdruk, kes teeb punase fooritule taga peatuvatele autojuhtidele lippudega šõud (ja pärast korjab raha neilt, kes raatsivad anda), aga Margo jääb tema filmimisega kahjuks natuke hiljaks.

Järgmised paar nädalat on Internetiga vist kahtlane, kui Siim just eile mainitud kaarti pole ostnud.

Homme pean ilmselt ikka rooli minema, kaua sa siin ikka viilid. 1000+ kilomeetri päev ka, st 2 paagitäit “naftat” umbes. Selgituseks — nafta on bensiin, gasoil tähistab diislit. Ja nagu nimed välismaalastele piisavalt segadust ei tekitaks, on nad ka püstolitel veidraid värvikombinatsioone kasutanud. Aga vähemalt on odav: paagitäis maksab siin umbes poole vähem kui kodus.

Õhtul jalutame Vahuriga natuke (minu jaoks) uues suunas ringi, aga jõuame lõpuks samasse kohta sööma, kus ka esimesel õhtul maandusime. Barbaro Bar O Bar (Tres Sargentos 415, www.barbarobar.com.ar). Seekord liha enam nii hea ei tundu, ilmselt eelnenud 4×4 burgeri pärast.

Meiega samal ajal satuvad siia Pihlak, Perens ja Kesner. Hiljem liituvad Margo ja Mattias, natukese aja pärast veel 6+2 meest. Kokku siis 15 koorilauljat spontaanselt ühes kohas. Kusjuures Margo ei saa kohe arugi, et me 2 õhtut varem juba samas kohas söömas käisime. 🙂

Päev 2: Tuumajaam

Hommikusöök on ootuspäraselt röstsai ja sõbrad, lisaks kooritud keedumuna ja omlett. Mis saab kohe otsa. Ja siis tehtakse uus. See saab ka kohe otsa.

Ja siis need majad: kitsad ja pikad. Tundub, et trepikoda sinna küll kuidagi ära mahtuda ei saa. Ka mõne söögikoha fassaad jätab üsna pisikese mulje, aga sisse läheb mitme toa jagu.

Tuumajaamakülastus (Atucha II) ületab ootusi: kuna käivitamine on alles järgmisel aastal, saame turbiine ja pearingluse torusid oma silmaga näha. Nemad on imestunud, kuidas Eestis elektrijaamade soojust ka ära kasutatakse. Et noh, me oleks nagu kõik insenerid või nii. Mälestuseks saame NASA võtmehoidjad.

GPSid vaidlevad omavahel. Garmin (tuli rendiautoga kaasa) vs TomTom vs Nokia. Garminil on siiani kõige rohkem õigus olnud.

Sääsed on mind söönud. Sügeleb, raisk. Parem jalg ja vasak käsi.

Inglise keelega ikka väga hakkama ei saa küll. Järgmiseks korraks peaks españoli ära õppima.

Vaja osta veel mobiilse Interneti SIM-kaart: 12 pesot pluss 1 peeso päevas. Peeso tähis on, muide, $.

Kohalik restoran. Parrilla “PEÑA.” Kaste, mida reklaamitakse teravana, sisaldab lihtsalt küüslauku. Teenindus okei, hinnad … Praad, salat, vesi ja vein tuli seitsme sööja peale 591 (pluss jootraha). Maksime 632. Pole selliste summadega enam harjunud. Vein 44$/pudel, praad 160$. Kahest praest jätkub seitsmele ilusti, jääb veel ülegi.

Hotelli WiFi on olemas, aga katkendlik. Ja RDP ei lähe tulemüürist läbi. Okei, tegelikult läheb küll — kui õige kasutajanimega läheneda. Ohjah, lennuki-magamatus teeb oma töö. Dušš fikseeritud kõrgusel, peapesu jaoks tuleb end põlvist natuke alla lasta.